13.-st novembrist oled sina noorkirjanike liidu liige üldsuse jaoks oled sa siis nüüd niiviisi tehtud, mees, teiselt poolt tuntud ka kirjandus üldsusele kui Loomingu kriitika osakonna toimetaja. Aga minu jaoks oled sina ikkagi veel koolipoiss suurel määral sealt Pedagoogilisest Instituudist nimelt olid sina ja sinu kursus esimene, millega minul tuli tolles uues ametis tegelema hakata ja sellepärast on need muljed eriti nii eredad ja värsked, tulevad ikka meelde. Mul on meeles mõned õpinguaegsed, töökesed mullonat isegi alles hoitud, mõned, mitte sinu omad üksi, vaid ka teiste omad. Näiteks üks Adamsoni luuletuse analüüs, siis on mul üks Runneli kohta kirjutatud asi rull nälgi, luges omal ajal seda ja andis sellele tee tunnustuse. Siis on mul meeles sinu esimene niisugune trüki, oh see oli Vaarandi tuule valgel kohta. Siis on mul hästi meeles, kuidas me koos käisime Kreutzwaldi päevadel, kui sa seal pidasid oma ettekande Siuru retseptsioonist ja muidugi see siis ise valmina diplomitööna või lõputööna, nii nagu seda meile seletatakse, siru retseptsioon. Erudeeritud töö, 249 viidet, seegi on mul hästi meeles, lehekülgi hästi, ei mäleta midagi 200. No selline töö ikkagi, mis on omal alal täiesti arvestatav uurimas. Mitte enam niisugune harjutustöö, nagu ühelt Pedagoogilise Instituudi lõpetajal tulevaselt pedagoogilt võiks väga oodata või tahta. Nii on need ajad läinud, sellest on nüüd enam-vähem 10 aastat möödas, lõpetasid sa 1978 ja sealt sügisest edasi algas juba sinu iseseisev tegevus ja töö. Täiesti iseseisev. Ma mõtlen nimelt Tuglase muuseumis. Jah, Tuglase muuseumis oli tõepoolest võimalik esimest korda kokku puutuda kogu meie kultuuripärandi mitmekesisusega. Tuglase muuseum on, on väga huvitav oma sisu poolest, seal on väga suur raamatukogu. Ja eeskätt eesti kirjandus eesti kirjandusse ning eesti kultuurilukku puutuv aines on seal üsna üsna täielikult olemas. Nii et ma ise pean seda naguniisuguseks teiseks kõrgkooliks enda jaoks. Kus tõepoolest tuli, tuli veel kord nagu see Eesti kirjandus üle õppida ja ma usun, et sealt saadud kogemusi on kuidagi raske üle hinnata. Kirjanduslugu oli tõepoolest see, mis mind õieti kirjanduse juurde tõmbas. Ma mäletan väga hästi, kui nüüd meil jätkata neid noorusmälestusi menetlenud väga hästi seda aega, mil ma tegin diplomitööd ja puutusin raamatukogus esmakordselt kokku juba siis üsna lähedalt meie kirjandusloo väärtustega. Ja tookord taipasin ma siis, et see haridus, mille inimene saab keskkoolis on ikkagi võrdlemisi pinnapealne veel. Ja need väärtused ilmingud, mis avanevad siis kuskil raamatukogus juba otseallikatest on võrdlemisi rabavad oma mitmekesisuse huvitavuse poolest. Ja ma nägin, et meie rahval on tõepoolest oma lühikesegi, kultuuriloo kaasaegse kultuuriloo kestel siiski väga palju tehtud väga intensiivselt ja huvitavalt ning see tõmbas vastupandamatult kaasa. Tookord kogesime ka seda, mida ma olen püüdnud ka hiljem silmas pidada oma tegevuse juures et kirjanduslugu ei ole mitte mingi surnud välja surnud ala vaid et see seal kaugemas minevikus olev kirjandus on sama elav nagu kaasaegne Ki. Minu meelest me oleme sagedasti seesugusel eksiarvamusel, nagu piirduks eesti kirjandus nende teostega, mis nüüd vahetult ilmuvad, mis meil on siin täna homme eile aineks mu nägemuses on kirjandus, eksisteerib kirjandus kogu aeg ühtviisi, on kogu aeg olemas ka see kirjandus, mis on kuhugi ajalukku jäänud. Ja võib-olla see on meie kirjanduspoliitika, kirjastamispoliitika, Kirjanduse propagandapoliitika puudujääk, et meie teadvuses ei ole sellist nägemust päriselt kujunenud kirjandus, eksisteerib kogu aeg ka minevikku, kirjandus on kaasajas pidevalt kaasas ja olemas. Mu teada oled sa nüüd viimastel aegadel Ki sisse lugenud ennast hoopis uude ajastusse perioodi, see on siis sajandi lõppe, mis meie kirjandusloos on noh, niisuguse kurva mainega osalt Tuglase Ki teenel on seda niisuguseks kaste tuulispasa ajaks nimetatud nimelt mis eriti mis nüüd luulesse puutub tohutu luuletajate hulka ka luule täielik puudumine. Nii enda kogemustega pean ütlema, et see on ju suuresti see ettevalmistav aeg, millest kasvas välja ikkagi nooreist. Kuigi see eelnevale vastandus millised muljed või mõtet on sul selle ajastu? Taustal tekkinud meie kujutlus sellest, kas ta on, on tõepoolest praegu puudulik ja, ja nagu sa mainisid, võib olla lasel sinu omad teened kes siis Noor-Eesti idee kõrgustelt vaadates nägi tolles ajajärgus ainult niisugust esteetilist ädisust ja ja eetilistki madalust omal moel. Kui ja seda asja lähemalt vaadata, siis jätab see käejärk omamoodi väga võimsa mulje. Minu meelest on selle ajajärgu põhisisu selles et tookord tõestati, et niisugune asi nagu eesti rahvas, nagu Eesti omapärane kultuur on tegelikult siiski olemas, on täiesti arvestatav nähtus. Ja seda tuleb kõigil silmas pidada. See oli selle ajajärgu peamine ülesanne. Ja kuna järg oli oskama väliste olude poolest, siis nõudis see muidugi väga palju vaeva. Ja pealtnäha on seal võib olla väga palju ebaõnnestumisi. Kuid Tuglas poleks iialgi saanud kuulutada oma Noor-Eesti hüüdlauseid, kui poleks eelnenud toda mitte üksi ettevalmistavat, vaid tõepoolest alust panevat ajajärku. Tuglas on ka ette heitnud et kõik need tegelased olid väga hädised tollal. Aga mul on meeles ka noore kriitiku Kajar Pruuli ütlus, et tegelikult oli seegi ajajärk suurte isiksuste sügava traagika ajajärk. Ja tõepoolest, nõnda see oli. See on äärmiselt meeldiv kuulda ja mulle tundub, et selline hoiak selline, kuidas seda nimetada, otse selline ajatunnetus on üldsegi sinu põlvkonnale mitmeti omane, kasvõi su lähem töökaaslane praegu loomingus seal üle laua istuv mees Rein Kruuse on samavõrra või noh, mõneti vahest enamgi sinust on ta leidnud aega veel tegeleda enam hoopiski arhiivides ja ja see niisugune kultuuri, järjekestvuse ja kõige lasemagi hindamise ja sellesse süvenemise hoiak, et inimesed, kes tegelevad samal ajal kriitikaga, et nendele on omane ka selline erutitsioon süvenemine asjadesse, minevikku, minevikku, kirjanduslukku, et see on see on midagi siis põlvkonnale omast, kas sulle see tundub niiviisi? Kui ma püüan seda põlvkonda kõrvalt vaadata peale Rein Kruusi, siis näiteks Linnar Priimägi Udo Uibo Jaan Undusk ja võib-olla veelgi mõni siis ma pean suusõnadele ka, allakirjutanu tõepoolest on mu meelest väga meeldiv see, et et, et see noor põlvkond, kes võiks olla kuidagi Hirdu kultuuriloost ja on vastupidi väga tugevalt selle skulptuuritoos sees võib olla isegi veidi tugevamalt kui meile eelnenud väga tundma tuntud kriitikute põlvkond seitsmekümnendatel taastatelt kes siiski keskendus eeskätt eeskätt kaasajale ja võib-olla selle pisikese puudusega, et, et nende kuld, tuuri loo tundmine, kirjandusloo tundmine ei olnud tookord vähemalt nende tegevuse alul nii tugev, nagu võib-olla nende siin nimetatud isikute puhul on see minu meelest peaks meid häälestama üsna optimistlikud tuleviku suhtes. Tuleme nüüd tänapäeva tagasi. Kas sa nägiksid midagi enda praegusest tegevusest ja mida see toimetajatöö on sinule? Isiklikult andnud toimetaja annab ennekõike palju tehnilisi kogemusi. Kuidas teksti komponeerida, esitus, strateegia, kuidas vältida elementaarset, sageli korduvaid vigu annab oma moel ka enesekindlustunnet ja arvatavasti vajalik sellepärast, et et naljalt ei leidu ühtegi teksti, mis kasvõi vajaks kasvõi natukenegi toimetaja poolset kohendamist või, või abistamist või, või täpsustamist. Teisest küljest on see töö andnud mulle me tõepoolest oleme rääkinud palju minevikust on see töö olnud mulle ka üsna põhjaliku ülevaate meie meie kaasaja kultuurikirjandussituatsioonist sellest meie jõududest võimalustest ja usun, et siis minu ülesanne oleks neid teatud määral piiratud ja, ja, ja omalmoel väheseidki jõude loomingu huvides maksimaalselt ära kasutada. Nii et minevik ja tänapäev on siis nii õnnelikus tasakaalus sõnu töös ja tegevuses. Kas nüüd üks natukene pateetilise maiguga küsimusse veel võiks olla, lõpetuseks. Mis õieti ajendab siis kirjandust uurima, kriitikat tegema? Kas lihtne huvi või missioonitunne või, või midagi veel kõrgemat või, või alamad kui me selliseid kõrgeid kategooriaid kasutame, selle küsimuse puhul? Ja võrdlemisi pateetiline küsimus, tõesti. Ma tahaksin ka pateetiliselt vastata. Eks need ajendeid motiive on muidugi palju ja eks neist ole ka palju kirjutatud räägitud meie ajal, eriti sellest ajast peale, kui kriitikat on hakatud väga suure usinusega uurima ja hurjutama. Aga ma olen otsinud ühisnimetajat kõigi nende inimeste vahel, kes siin Eestimaal on. On erinevatel aegadel seda kirjatööd teinud. Ja leidnud, et ühisnimetaja on üks, on võib-olla kõigile üks ja saab alguse võib-olla hoopis kaugest minevikust. Sellest ajast, kui seda kirjatööd tegid siin muulased, sakslased, kes olid siia provintsiga eksinud ja siis hakkasid miskipärast eesti keeles kirjutama õppisid selle keele, no eks see oli ikka see Äratundmine, et tuleks peaks midagi tegema siin elava rahva heaks ja nimel. Et see asi on seda. Ma arvan, et see rahvas on olemas. Et see tegevus on mõttekas, mõtestatud. Ja et sel tegevusel on ka tulevik. Ma usun, et see, see võiks siduda kõiki neid kirjutajaid, kes siin väikesel maanukil erinevatel aegadel on seda tööd teinud.