Tere, muusikahimulised kaasmaalased selles saatetunnis mängib ja laulab meile peaasjalikult brasiillane Winysiuskantuaaria. Selle saate nimi on kellelegi ma, mina olen liit, kus need missi šantuaari alustas, jätkas, jätkab kohe ja lõpetab selle saate 50 ja mõne minuti pärast. Eikellelegi uusima muusika. Eikellelegi ma muusikasaade jätkub küll siitkohalt, ei kellelegi ma jutuga ja selle jutu jätkuks on nüüd kõigepealt üks küsimus ja üks vastus ja siis veel teinegi vastus. Millalgi nimelt aastatuhandevahetamisega. Tihti jääb üks küsimus ja üks vastus, kus rüüdžisse aka mootolt jaapanlasest muusikaliselt kosmopoliivilt maailma rändrilt selleski saates rest tutvustatud mehelt küsiti tema arvamust Brasiilia populaarmuusika kohta tollal üldiselt aga ka nihjus Maarja kohta seal sees. Otto kippus vastama, nõnda. Nišš on arvatavasti üks paremaid meloodiameistreid, keda Brasiilia praegusaegses muusikas võib kohata. Ta võib-olla parim mees kohe pärast Kataroweloost. Tsitaadi lõpp. Kui sedasama küsimust Vincius skantuaariale enese vette pandi. Ikka sedasama, kes võiks olla Brasiilia Laar muusikas olulisem figuur, praeguse ajal vastas vihjuscontuaaria, et tema arvates olulisem Brasiilia muusik, praeguse ajal nüüd siis saab ka muuta. Niisiis jaapanlane parimat Brasiilia muusikat tegemas. Võib küll oletada, et osaliselt oli nende vastuste puhul tegemist milleeniumi, meeleolude, Segadikus vahetatud viisakustega, aga mitte ainult. Mitte üksnes seda trüssakamootokial, Brasiilia liku muusikat oma sulamites usinasti ja võluvalt ja osavalt kasutanud. Vaid lugu kahtlemata ka selles, et nagu väidab meile tänases saates tihtipeale tsiteeritav briti kriitiki muusik David dub on issi skantaaria puhul võib olla tegemist tunduvalt keerukama ja mitmetimõistetava vama figuuriga kui tema muusikast pealispinnalt ehk esmapilgul paistab. Nihis ministri skantuaaria, kellel selja taga aastatuhande vahetuseks oli juba mõnekümne, sest tal on muusikukarjäär, kes aga oma sooloalbumite üllitamist peaasjalikult lääne pool kodumaast kaugel alustas. 1990.-te keskpaigast peale võtame me kuulata just nimelt läbi tema 20. sajandi viimaste aastate laulude ja kaks Tibki järgimisi siit tulemas. Üks neist aastast 2000. Viimati kuuldud laul oli Arto Lindsay, lugu on siin, selle kaasautoriks oli ministri uskantuaaria. Vintse ja kantaaria puhul võib esimese hooga ja järelemõtlematult hakata kõnelema just nagu kahest mehest, kes on Brasiilia muusikud, Brasiilia emigrandid Brasiilias kasvanud kujunenud ja siis sealt välja rännanud. Lindsey puhul küll, teadupärast on siiski tegemist Brasiilias kasvanud Ameerikamaal vaenlasega kes hiljem Ühendriikides usinasti mitmel moel muusikas Brasiilia heli lõimu sisse võiminud. Väga osavasti kontori puhul on lugu kahtlemata otsene otsesem, siin sündinud Brasiilasena on tema alles 1900 üheksakümnendatel tõsisemalt kanna kinnitanud Ameerikas eelkõige New Yorgis, suhelnud seal sealset dedountaali muusikutega, inimestega naistega, kes võimelised mängima äärmiselt mitmeid erinevaid stiile võrdse väärikusega. Ja nii siis seal nad kahekesi koos tulles palas olid. Kahtlemata olen mänginud ka kaasa Aalto Lindschö ansamblis 1900 üheksakümnendatel pärast seda, kui tal kodumaal jäigi selja taha kõlalt tunduvalt teistsuguse muusika mängimine. Omaette teistsugunegi karjäär. Niisiis mõlemat meest on ka 20. sajandi lõpuaastatel kiputud nimetama, kui kõneks tuleb oma niinimetatud taaselustamine, taasärkamine? No ega tuua ei ole seesugune vahekord, mis kummalgi muusikul oleks. Aga ma mõtlen, äärmiselt lihtne, sirgjooneline egole tooga tingimata, mingi garanteeritud kiitus bossonama, kui seesuguse võidukäik nii pikuke lühike, kui ta parasjagu 1960.-te alguseks oli olnud oli 1990.-teks aastateks ikkagi pigem retromaiguga mälestus. Ja kui taas andes Sõere kriitikuna David tuupile, kui 1900 kuuekümnendatel tasakesi hääbus ja enesekordustesse sumbus siis vaevalt küll, et väga paljud tahtsid, viitsisid üldsegi mõelda sellele, et stiil võiks kunagi taas elujõulisena jalgele tõusta. Ja tähelepanuväärsena taas ärgata. Aga, ja sedagi, möönab Tavitub. Olles tagantjärele targad ja leplikud, tuleb meil kahtlemata mõistlikult tunnistada, et mis puutub näiteks popmuusika litesse orkestratsioonidesse tasemel, nagu seda Villelesid kadunud sobinn, temale võrdväärsed konkurendid Brasiilias. Mitmed aastakümned tagasi oli tegemist seesuguse kunstiga, mis kummastava kraatiaga suutis täiuslikult tüüne pealis alla peita muusikalise keerukuse tõttu Pirodsoni ava kui stiiliga kõrgtasemel tegemist modernismi ülima ja Subliimsema avaldusega mis oli iseenesest nii klaasist pilvelõhkujate, modernse arhitektuuri kui reaktiivlennukite poeesia siuksed, seisused mõtete Vituubilt sugugi mitte asjatud, sest vihjuskantuaaria läänepoolne diskograafia on ikka olnud seotud suuresti plaadifirmaga veebruar rekord mille all mäletatavasti salvestasid nii hästi brasiillased kui ameeriklased, nii Brasiilia popmuusikud kui ameeriklastest džässimehed kes bossalova suuresti maailma maailma populaarseks tegid. 50.-te lõpul kuuendate alguses. Aga lähme siit looga edasi, laulab finiši uscontuaaria. Mis Juscontuaaria muusika, kondluse kaalukus, tuumi, tähendusrikkus on tihtipeale detailides kontori pris selgelt armastav ja kasutab väga delikaatselt kontrasti. Tihtipeale on nende lihtsate klaaride meloodiate äärtel toimumas mingi heliline putukelu, kus meloodiaid seda hõredat faktuuri külgedelt piiravad ja lesivad elektroonilised üraskid mis aga kogu läbipaistvat aktuuria lugude ülesehitust ometigi alustada, nii läbi näri. Ja samas põrkavad kokku nii tuttavlikku elemendid kui loo kontekstis kõneldes iga konkreetse pala puhul mitmed erinevad üllatused ja tihtipeale ei olegi selge kumb kummale, kui pidi mõju avaldab, kas on see see tuttavlikkus, mis ootamatuse efektile sisse sõidab, olled, ootamatused, mis tuttav tuttavlik traditsioonilisi elemente pisut paigalt nihestavad. Igal juhul Oll, detailide tähenduslikkus viisiuse lugude puhul oluline ja seesugusena tegelikult multiinstrumentalistina, nii kitarristi nagu trummarina on teda alates 1990.-te aastate Ameerikasse asumisest usinasti külalisena oma salvestustel tarvitanud mitmed nimekad muusikud, nii prill, Fry sell kui Anderson, näituseks ja teisena nimetatu on kahes järgnevaski palas kuulda üks neist miniškantuaaria enese autorlusega tema eneseplaadilt tukkuma. Teine aga Lori Andersoni albumi Liphones treini nimilugu mõlemad seisused palad, kus instrumentide küllus tegelikult ei ole kõneväärne, aga faktuuri täpsus ja detailiderohke, kus ja nende vastaste vastastikune mõjutus ja kõik see, millest heliline elu tegelikult laulus tekib. Kummalisel ja võib-olla, et lase unenäolisel kujun mõlemas loos olemas. Vihjuskantuaaria Brasiilia keskmise põlveks põnevamaid populaarmuusikuid ilmsesti andekamaid mitmekülgse maid ühtlasi tänan, ei kellelegi. Maalane on vastuoluliselt väitnud, et tahtis saada paremat kontakti oma Brasiilia liku muusikalisi. Minuga peab ta Brasiiliast eemale hoidma. Nimelt seepärast ollagi ta emigreerunud. Niisiis, et tajuda oma Brasiilia muusikalisi algeid tõsisemalt ja tuumakamalt tuleb ära minna hoopiski näiteks Ameerikasse. Ja olgu see nüüd veidi vastuoluline, nii väga, kui ta on tuleb veelgi välja selleks, et seda muusikat, mis kõla järgi on kahtlemata Brasiilia pärale nagu arvatavasti aru võinud saada lähe kuulajagi kõigis kuuldud lugudes ei kellelegi ma, saates on kõige käepärasemad ja paremad, millised ka mitte brasiilia muusikud tihtipeale nii mõningaid nimesid seenist nimetatud neist New Yorgi Tountaallastest, kellega koos Viiškantuaaria on salvestanud alates 1990.-te keskpaigast peale. Nii mõndagi on kuulda veel järgnevates palades ja kohe järgmiseski Aviisu aulove. Sante on meil tšellot mängimas Eerik Friid Lander, kes kahtlemata kuulub mitte üksnes imprositsioonilise, vaid laiemalt kogu nüüdismuusika paremate keelpillimängijate hulka trummidel Chovi määrangi sama instrumentidele tuntumaid džässis ja lisakski selles väikses grupis leiab veel tuntuid tegijaid mitte, ehk küll nii kõlavate nimedega. Kuulame ära sellegi pala plaadilt tukkuma. Seal on veel üks äärmiselt rahvusvaheline kirev koosseis, mis alustanud mängimist pala nimega iila aines pärineb see pilvli selli uue aastatuhande alguse ühelt vahvamalt plaadilt Inter-Continental ning selles loos on ta kellelegi mahlale miniškantuaaria platsis valitud üheks kaasmängijaks, pilvi, selli, sellesse stuudio ansamblisse, mis just meile vaiksest käsitrummid klõbistab ja võluvalt Vokaniisib. Ning taas nagu oma muusikas, lisab loole neid detaile, mis palale just nagu tundub väga olulise värvi juurde annavad. Eikellelegi eikellegimaa muusika. Eikellelegi ma saate sees oleme me viimased mitu minutit mänginud järgemööda ette pilvi selli, üsna värsket albumit inter Continental, ehkki täna ei kellelegi ma tund kõlale peaasjalikult ulgu brasiillasest finiši uskantuaariast, kes küll kuuldud laulus kaas laulab õigemini mitte lihtsalt kaasa laulab, vaid üht juhtviisi laulab. Teiseks vokalistiks on seal hoopiski viiki, kamara ja Kristo Skavetaski koguni. Aga pilvi helli uuel albumil silmanud 21. sajandi alguses taastatel esitatakse muuhulgas nagu viimane pala, seda tõestab ka Brasiilia 20. sajandi kõlar muusika klassikuid. Palautoriks nimetan Silvetu sill. Mees, keda seostatakse bossalovale järgnenud vooluga Brasiilia populaarmuusikas Tropica ristide liikumisega ning sealtkandist, on tegelikult pärit järgmine kellelgi oma valik. Lugu juba ministri skantuaar jänesealbumilt Uku maa. Selle on kunagi kirjutanud kataloog. Loosung. Ministri uskantuaaria lauludest võib kahtlemata olla võlutud väga mitut moodi ja pidada tähelepanuväärseks artistiks, selleks on põhjusi rohkem kui küll. Aga lõpetades peaaegu lõpetades taas ei kellelegi ma saatesõnalise osa taaskriitik David tuubi tsitaadiga. On põhjust Nissi uscontuaarile tänulik olla kas või juba see selle poolest, et tema muusika näitab, nagu ütleb David, dub et taoline iidne žanr nagu seda armuvalu laul võib olla väga värskendav, uuenduslik ja täiesti elujõuline, mitte klišeesid täis, ehkki eel kuuldud loos klišeed Nendest omal moel küll vaiksel häälel minisiuski pidevasti laulis, selle saate lõputu lõpetabki Tuvalu laul, mis küll vaat et oma kodumaale ja kaasmaalastele pühend, et igal juhul on selle pealkirjaks Moorbrazi Leiru ja sealt edasi kellelgi saata viimane pala, mille laulab viisiuskantuaaria saatemuusika valistid, kus need taaskohtumiseni. Sõua mu sööge.