Tere hommikust, head vikerraadio, kuulajad, jutusaade algas, mina olen saatejuht Reimo Sildvee ja ma olen täna siia kutsunud külla endale inimese kes kui ma tegin sellise kiire esmase interneti otsingu, mis tänapäeval on moodne, kõik seda teevad nii-öelda guugeldavad siis sealt tuli välja, et tänane külaline siis meie tänane külaline on vähemalt 20 aastat tegelenud puuetega inimeste temaatikaga ja probleemidega. Ja ma arvan, et kui, kui see niimoodi välja öelda, kui ma ütlen veel siia juurde lisaks, et see inimene on seda väga avalikult teinud, siis paljud kuulajad kindlasti juba tunnevad ära või arvavad vähemalt, kellega võib tegu olla. Tere tulemast, Tiina Kangro. Tere. Kas vastab siis tõele, et tõesti 20 aastat olete selle temaatikaga tegelenud? Tegelikult isegi palju kauem. Aga muidugi mainin kohe ära, et eks ma olen kõige muuga ka tegelenud, et see ei ole nüüd olnud minu ainus tegevus. Aga tõepoolest selle temaatika peale ma sattusin lihtsalt alguses nagu puht kogemata, sest minu ajakirjanduslik tegevus Eesti televisioonist siis tookord pärast ülikooli lõpetamist algas just sellel ajajärgul, kui, kui algas Eestis see invaliikumine ja üleüldine selline Nõukogude Eestis toimunud elavnemine, mis siis lõppes teatavasti mõnede aastate pärast taasiseseisvuse saabumisega. Ja veel oli ju selline periood, kus Mihkel Aitsami juhtimisel ja tollane agi seinu Prillitoosi saartega osales aktiivselt temaatika ülevalhoidmisel. Mihkel AIDS on siis, kui ise selline nüüd vaadates, eks ju, Eesti esiinvaliid, kes nüüd lahkus küll meie hulgast selle sügisel, et tema eestvõtmisel siis ju hakkasid invaliidid tookord küll need füüsilise puudega invaliidid teistest ei räägitudki tookord aktiviseeruma ja nagu oma olemasolu eest võitlema ja ennast näitama ja välja tulema ja elama normaalset elu. Ja tollesse perioodi jäi ka siis ju lastevanemate, Eesti esimeste Koju võetud puuetega laste vanemad perekondade liikumine ja tollesse aega, siis jäi ka see kuulus sündmus, mida siiamaani meenutatakse. Eesti raadio valges saalis tulid kui inimesed ja puuetega laste vanemad, eks siis oli siis see põlvkond, kes nüüd on, kelle lapsed on nüüd juba 30 40. Aga kes oli siis esimene põlvkond, kes nagu läänemaailma arenenud läänemaailma eeskujul ei andnud oma vigadega sündinud lapsi lastekodusse, vaid otsustasid nad kodus üles kasvanud? Aga mis see teie seos oli või või mis see tõmme nii-öelda selle temaatika juurde siis tollal oli? Juusis sotsiaalteemad on mulle olnud algusest peale hästi loomuomased ja huvi pakkunud, aga tookord tõesti tekkis mul nagu kontakt selle liikumisega ja mul oli ka tookord paare tahavad, kellel olid endal sellised haiged lapsed kodus pisikesed, tookord mõneaastased nelja viie aastased ja eks ma siis sattusin nagu selle peale ja algav ajakirjanik ikka otsib oma kohta ja see jäi nagu üheks teemaks, kuna mul oli tookord just minu esimene saatesari üldse Eesti televisioonis oli ju käbid ja kännud, mis tegeles nagu laste kasvatamise probleemiga. Ja, ja siis see ei olnud küll puudega lastele eraldi, aga siis selle sarja sees ma tegin ka sellise esimese nelja Saartelise tsükli siis puuetega. Ja noh, sealt siis lahti läks, et, et see huvi on püsinud ja minu silma all on nagu kõik need arengud toimunud. Ma ei ole ju. Ja kõik need ligi 25 aastat just teinud puuetega inimeste saateid, et vahepeal ei ole neid olnud ja vahepeal haridustoimetuse peatoimetajana on siis minu juhitud toimetuses teised inimesed teinud mõningaid sarju, mida noh, mis on olnud inimeselt inimesele ja nii edasi. Et kas siis kaudsemas või otsesemas mõttes olen ma jah, selle temaatikaga olnud kogu aeg kursis ja eks see on ka üks põhjusi, miks praegu meie oma selle puutepunkti meeskonnaga oleme nüüd jõudnud sellele tasemele, et tõesti meil on, mida öelda ja et see sõna ka midagi maksab. Et Eesti sellisel vähe süveneval ajakirjandusmaastikul see, et kui on kaks toimetuse liiget, kelle staaž on 25 aastat või ligilähedane selles temaatikas olla oma silmaga kõike seda näinud neid arenguid olles ka osaline selles, siis noh, see on kõva sõna tegelikult. Kahtlemata, aga kindlasti on teil oma mingi nii-öelda personaalne lugu ka, mis, mis teid nii-öelda muutis sellesse teemasse sisse nagu te ütlesite, kellegi tuttavate lapsed või on teil endal perekonnas, andke andeks, ma ei küsi nii, aga, aga siiski. Jah, just on tuttavad Talle, nende tuttavatega on siis meil tekkinudki see meeskond, mis teeb ka ajakirjandust ja mul endal on ka minu kolmest lapsest noorim, kes on nüüd ka juba tegelikult kooli lõpetamise vanuses on puudega raske puudega laps, kes vajab pidevalt juhendamist, järelvaatamist, kohalolu kõige selle korraldamist siis tõepoolest, et see on veel üks täiendav faktorit, et mul on siis nii-öelda väga pikk ekstaas, et jälgida arenguid ja jälgida teiste inimeste lugusid, aga tegelikult see problemaatika on mul kogu aeg oma isiklikus kodus silma all, nii et ma tean ka, millest ma räägin. Ja nagu me nüüd olemegi öelnud suureks üllatuseks väga paljude inimeste suureks üllatuseks. Puutepunkti toimetus on siis selline täiesti unikaalne toimetus Eesti ajakirjandusmaastikul mille liikmetel on summaarselt staaži puuetega inimeste hooldamisel kokku 68 aastat. Nii et see ei ole mitte lihtsalt ajakirjaniku selline otsiv sotsiaalne närv, mis leiab oma teema ja tunneb ennast seal ära vaid see on täiesti ka nii-öelda teie enda elu. Jah, see on isiklikult läbi tunnetatud kogemus ja 25 aastaga väga-väga süstemaatiliselt läbi töötatud valdkond. No üks ajend, miks ma teid just nüüd Tiina kutsusin siia jutusaatesse, kahtlemata oleks võinud kutsuda nende 25 aasta jooksul juba varemgi, aga, aga just see põhjus, et sel nädalal te tulite välja algatusega luua hooldajate liit mis selle taga on. Ja see on ka selline evolutsiooniline areng, nagu me oleme ise öelnud, et tõepoolest, et kui nüüd võtta seesama puutepunkti nimeline ajajärk meie tegevuses, siis puutepunkti telesaade on ju praegu jooksmas üheksandat aastat. Aga kui me alguses üheksa aastat tagasi 2004 hakkasime valmistuma selle uue saatesarja käivitamiseks, ega me siis ka ei teadnud, kuidas asi kujuneb, aga kujunes ta siis tegelikkuses, nii et alguses hea, mitu aastat me tõesti tegimegi omast arust telesaade, et et me olime seda usku nii nagu suurem osa ajakirjandusest ja mina ka siiski spetsiaalselt ülikoolis ajakirjandust õppinud inimesena. Olin 10 aastat tagasi veel kindlasti seda meelt, et ajakirjanduse roll ongi teha ajakirjandust. Aga kuivõrd me tõesti siis sellest teemaatikas mitmetoimetuse liikmega oleme väga sügavalt sees, siis meil nagu ühel hetkel jõudis kohale, et et me võimegi jääda neid saateid tegema, et me teeme kord nädalas ütleme näida näitame mingisuguse, väga sellise sügavmõttelise loo kellelegi inimese probleemi saatel päev me saame natuke tagasisidet, eks ju, keegi on erutatud, keegi on mõjutatud, keegi nutab, keegi pakub abi ja siis kõik see unustatakse, eks ju. Järgmine nädal on jälle saade jälle kõik see niimoodi läheb, vangutatakse päid, oi kui kole, head mul nii ei ole ja, ja ongi möödas kõik. Ja siis me mõni aasta hiljem, kui me olime juba mitu aastat seda saadet teinud ja olime aru saanud, et noh, me võimegi jääda seda tegema, mitte midagi elus ei muud. Et siis me mõtlesime, et no me peame midagi ise ette võtma. See oli siis kuskil 2008 umbes neli aastat, umbes pärast selle sarja starti. Kui me siis hakkasime mõtlema, et olgu, et me siis võtame need probleemid ette ja hakkame püüdma neid lahendada, et kuivõrd ka paljud saadetes esinejad olid rääkinud, kuidas nemad on püüdnud teha riigile ettepanekuid, saatnud kirju ja teinud kui siia ja püüdnud saada tähtsate ametnike või poliitikute jutule, et neile rääkida nagu oma muredest ja nõuda lahendusi. Aga loomulikult olid nad kõik jooksud peaga vastu seina ja siis, kui need inimesed, kes meie saadetes rääkisid ja näitasid, tõmbasid oma kapist välja, kaustasid, mis olid siuksed mitmekümne sentimeetri paksused, kuhu nad olid talletanud kogu oma kirjavahetuse ministeeriumidega ja riigikogu liikmetega ja telefonikõnesid konspekteerinud ja, ja kõik, see oli kestnud aastaid ja nad ei olnud mitte kuhugi jõudnud. Siis me mõtlesime, et olgu, et me teeme ka nüüd mõned sellised read läbi ja hakkasime asju ajama. Ja, ja siis muidugi rullus meie ees lahti Niuke täielik uus maailm. Et me saime teada, kui kohutavalt raske ja aeganõudev ja, ja pikaajaline on see protseduur, kui sa võtad ühe probleemi ja üritad hakata kodanikuna seda lahendama. Olgu, meil oli natukene lihtsam, sellepärast et noh, ajakirjandus on pisut võimsam relv kui, kui täiesti tavaline lihtkodanik, eks lihtkodanik saadetakse kohe kuu peale. Kui nüüd ajakirjandus on, noh, siis võib-olla ikka sa saad oma vastuse kätte, kaamera mikrofon on teinekord nojah, ja just nimelt, eks ju, aga, aga samas. Ta läks ikkagi niimoodi. No näiteks sedasama vaimupuuetega või neuroloogiliste haigustega inimeste narkoosis hambaravi mida ju Eesti vabariigis üldse ei olnudki, mis on täiesti uskumatu lastele lastehaiglates veel erandkorras on seda tehtud juba mõned aastad, aga täiskasvanud inimestele, kes ei suuda hambaarsti toolis rahulikult istuda ja kes selle tavalise lihtnarkoosi all ei tohi olla, kellel ajukahjustused või niuksed neuroloogilised haigused siis nende jaoks Eestis ei olnudki võimalust ja, ja siis noh, see, see teema oli meile väga tuttav, Ta just oma oma kontaktide kaudu ja ka filmimas käies näiteks puuetega laste koolides või päevakeskustes noh, iga inimene teab, on niuksed hambutud tüübid, eks ju, kellel on mõni üksik niisugune kollane või lagunenud tüügas suus ja, ja see, see nagu noh, võib-olla tavalistele inimestele tundub, et noh, näed, et küll on ikka mingisugused paadialused, eks ju, isegi hambaid suus ei ole. Aga tegelik põhjus on see, et need inimesed ei ole saanud mitte iialgi minna hambaarsti juurde. See on kohutav, sellepärast et paljud neist on aastakümneid vaenlane kohutavates valudes tikes käinud, siis kiirabiga lõualuu kirurgias, eks ju välja lõikamas neid mädanevad hambaid viimase hädaga, eks ju, kui eluohtlik seisund on käes ja me hakkasime siis tegema lärmi. Ma kirjutasin siis ka Postimees, 2019 oli see niisuguse suure artikli, mis siis noh, väikest elevust tekitas ja siis me hakkasime lihtsalt süstemaatiliselt seda rida läbi käima, rääkima, haiglatega, rääkima, ministeeriumiga, rääkima, riigikoguga, kutsuma kokku koosolekuid, tegema ettepanekuid. Noh, kuidas öelda, et see probleem lahendatakse ja see võttis meil umbes kaks aastat, et vahepeal olid valimised, valitsus, vahetus, riigikogu vahetus ja nii edasi. Kuni me siis eelmisest aastast 2012 esimesest jaanuarist, siis saavutasime läbi suurte sõdade, selle Tartu Ülikooli kliinikum tänu siis stamatoloogia kliiniku juhatajale, kes lihtsalt isiklikult ühel hetkel ütles, et et olgu, et kuigi süsteem ütleb mulle, et see ei ole võimalik, ma lihtsalt võtan ja teen selle ära, ma vastutan nende tagajärgede eest ja, ja siis esimesed selle probleemiga puudega inimesed siis eelmise aasta aprillist hakkasid saama käia hambaarstil. Niimoodi riik tasub siis nende, selle nii-öelda Pidoa tingimustes tehtava narkoosi eest hambaravi muidugi peavad nad maksma ise nii nagu kõik Eesti vabariigi kodanikud mis tõi ka muidugi kohe kaasa selle probleemi, et kui inimene, kellel on 30 aastat hambaarstil käimata, läheb siis nüüd esimest korda hambaarsti juurde arvestades veel, et see on inimene, kes on eluaeg väga tugevaid ravimeid ilmselt söönud ja, ja nii edasi. Et siis tema arve selle võib-olla neli tundi hambaarsti protseduuri eest kipub tulema niimoodi 200 300 eurot, eks kui mõelda, et tema pension on 250 eurot kuus. Et siis noh, see juba näitab, et enamik inimesi siiski ka tänapäeval veel hambaarstile ei pääse, kui nad on sellest kategooriast. Aga nii-öelda põhimõttelise võimaluse te võite, ma ei tea, kas ühed töövõiduna, kui seda nii võib. Tuleb välja võidelda ja see oli siis nagu meie tegevuse üks esimene väga konkreetne tulemus ja kuna me siis olime juba seda teed läinud, siis neid otsi, mida me hakkasime ajama, oli veel, et näiteks me hakkasime uurima, miks on kadunud puuetega laste koolidest ära arstid, et õed ja lõpuks me jõudsime väga keerulisi ja väga põnevaid teid pidi umbes umbes 10 kuuga selleni, et tehti siis ühe seaduse juurde ministri määrusesse muudatus ja tõed siis tulid tagasi ülejärgmise aasta nii-öelda tähendab nüüd juba siis selle aasta esimesest jaanuarist puuetega laste koolidesse ja selliseid pisikesi töövõite on meil olnud tegelikult tänaseks võib-olla isegi üks, viis või kuus. No võib-olla inimesed mäletavad kõige rohkem seda eestkostjate tšekimajanduse lugu, mis oli siis väga suure sellise šokina ühiskonnas üleval, et kuidas need inimesed, kes kodus oma suureks saanud puudega last hooldavad ja äkitselt nad peavad hakkama kohtule tõestama, et nad selle oma lapse tagant ei varasta, eks nad peavad igatsetud alles hoidma, tegema mingisuguseid raporteid ja värke, et see oli nüüd see juhtum, mis tegelikult lahenes kõige kiiremini, et see oli tore selles mõttes, et ilmselt meil õnnestus nagu tõstatada see teema ka jälle tänu sellele Postimees avaldas selle loo ja saated nagu toetasid seda takka. Et sellel hetkel siis oli see ikkagi juba nii arusaadav ühiskonnale, poliitikud tegid ikka väga-väga kiiresti selle seadusemuudatuse ära. Justiitsministeerium, sotsiaalministeerium ja riigikogu kolme peale kui nii, et selle eest siis väga suur tänu neile. Ühesõnaga, mulle tundub, et see töö, mis te teete, et see, see on mõnes mõttes nagu selline nende probleemidemäega võitlemine võib seda niinimetatud või see on nagu mägede ahel, see on nagu selline, ma ei tea, probleemide galaktika ja kosmoses. Tähendab, see on süsteem, et minule selle töö juures meeldibki kõige rohkem just see süsteemne uurimine ja nüüd, kui me tegelikult läksimegi lahti minu pika vastuse eel sinu küsimusest et, et ühesõnaga, kuidas nüüd see liit sündis, et siis oligi see, et, et siis kui me olime hakanud asju ajama, siis me jõudsime tegelikult õige pea selleni, et miks asjad on valesti ja miks nad ei lahene. Et see on sellepärast, et, et ei, meil ei ole ühiskondlikku kokkulepet, et meil on need hädas olevad inimesed hädas olevat perekonnad või puudega inimesed siis meil on spetsialistid, eks ju, kõik need, kes peaksid nagu tegutsema ja töötama selle nimel, et nendel, kes vajavad mingit tuge või abi, oleks lihtsam ja et nad saaksid abi. Ja siis meil on kolmanda poole pealt poliitikud ja et need kolm seltskonda on nagu erinevad saared, väikesed, et ühed teavad ühte, teised jäävad teist ja poliitikud, noh jumal hoidku, ei tea peaaegu midagi sellest asjast. Ja siis me alustasime ju telesaates kõrvale tasuta ajakirja väljaandmist, see oli siis kaks ja pool aastat tagasi, nii et kolmas hooaeg jookseb siis puutepunktid ajakirjal. See on selline väga suure tiraažiga 10 tuhandelise tiraažiga tasuta ajakiri, mis ilmub kord kuus ja mis ei ole siis mitte ajalehekioskites müügil, selleks meil pole jaksu lihtsalt olnud, kuigi võib-olla tegelikult lugejaid isegi oleks, aga et meie siis saadame seda tasuta Ta või siis, kui inimesed on nõus ka maksma selle eest ja siiski paljud on nõus maksma, kellel, kellel, kes nüüd just pensionist toetusest ei ela. Et siis me saadame seda tasuta otsepostiga koju tellijatele, kes on Eesti siis kodudes huvitatud seda saama või spetsialistid samuti, kes on tellinud siis me saadame seda üle Eesti kõikidesse haiglatesse, koolidesse, rehabilitatsioonikeskustesse, igasugustesse, ühingutesse ja liitudesse lasteaedadesse aga ka kõikidesse raamatukogudesse, ülikoolidesse ja nii edasi, et nad nagu oleksid kursis selle asjaga ja samuti me viime siis nimelise nimesildiga isikliku eksemplari kõikidele Toompeale, parlamendisaadikutele, presidendile, peaministrile, kõikidele ministritele, riigiametnikele, kes on siis sotsiaal- või haridusvaldkonnaga seotud viitega vahele, kas nad loevad ka jah? No vot, küsimus on selles, et ega me meil pole nii palju, et igalühel kõrval seista. Aga üldiselt vaatlusandmed selle nüüd juba üle kahe aastaga ütlevad, et nad siiski loevad kõik, kindlasti mitte. Aga saate seda mingit tagasisidet ma mõtlengi just et mitte öelda tellivaid tellijad, vaid, vaid need, kellel viite seda sellepärast et neid noh, mõnes mõttes nagu survestada, eks ole. Ja linnapead, vallavanemad ka veel sinna juurde ja kõik sotsiaalosakonnad. No me oleme saanud päris palju veenvat tagasisidet, et siiski üks osa neist loeb ja me oleme ise mõelnud niimoodi, et isegi kui nad ei loe, siis juba see, et nad selle saavad, teavad, mis see on ja mida nad võiksid lugeda ja järelikult nad siis teavad ka, et nad ei loe, see loeb, loob mingisuguse fooni. Ja samas jälle oli on ka selliseid helgeid momente, et näiteks kui täpselt aasta tagasi detsembris oli riigikogus José tähtsa riikliku küsimusena omastehoolduse olukorda arutlusel, kus ma ise käisin ka ettekannet tegemas, siis tegelikult oli päris tore näha, et inimesed seal riigikogus kõndisid ringi, aga sinna istungitesaali tulid tegelikult niimoodi Neil puutepunktid, ajakirjad olid näpus ja näpp oli veel õige koha peal, vahel ka kust, kust nad siis lugesid vastavalt neid asju, mille kohta nad tahtsid hiljem minu käest küsida või siis lihtsalt mingisuguseid graafikuid või numbreid panna, vaadata sealt, et ma olengi seda ajakirja teinud, noh, kuna ma peaaegu üksinda seda teen natukese abiga ka puutepunkti telesaatemeeskonna poolt. Et siis ma seda komponeerin ja, ja teen just niimoodi, et ma panen sinna hästi palju statistikat ja niukseid, ilusaid värvilisi graafikuid ja selgeid numbreid ja tulpasid, et nad nagu saaksid ette pildi, et mis Eesti riigis toimub. Ja muidugi siis on seal sees veel sellised ilusate värviliste piltidega isikulood emotsionaalsed ja mis lihtsas keeles, mis seletavad ära tegelike inimeste probleemid ja siis on seal selliseid õppematerjale, me selgitame seal rahvusvaheliste aktide sisu, et mis puudutab nagu seda temaatikat, et mida riik peab tegema ja kuidas seadused töötavad ja nii edasi, et see on nagu selline metoodiline materjal, aga samas hästi lihtsasti loetav, atraktiivne, huvitav inimlik materjal. Nii et tegelikult ma usun, et kõik kindlasti ilma, aga ma arvan, et siiski arvestatav hulk inimesi natuke, vähemalt seda loeb ja on ka neid, kes ütlevad, et nad loevad kaanest kaaneni. Ja pealegi, eks ole vesi uuristamisel augu ikka tilkumisega, isegi kui nad loevad ühe artikli, loovad järgmine kord selle teise artikli ja. Ja, ja siin ongi see, et ega siis tehes ühe mingi voldiku, vaat siin ongi europrojekte meil meie europrojektid ajastu, eks ju. Europrojekti teeme mingisugust omast arust tähtsat asja, siis me anname välja, noh, europrojekt alati nõuab, et peab olema tisse, mination, eks ju, peab olema see voldik tehtud sinna juurde siis trükitakse see voldik, eks ju, mingisuguses nõutavast iroosist siis visatakse see kuhugi riiuli peale, eksju. No võib-olla keegi võtab selle, eks tõstab ümber, kuhugi ahju. Jah, son lookas eurovoldik absoluutselt, eks see selline asi ei muuda maailma, aga meie idee oli just selles, et kui see ajakiri on ilus, sümpaatne, abstraktne tiine ja ta muudkui tuleb ja iga kuu tuleb ja su isiklik ilus nimi, nimi on veel sildi peale ka kirjutatud, et noh, et võib-olla siis ikka loeb. Juhin meie jutu tagasi Lotte mind väga osavasti ümber oma sõrme keeranud ja muudkui rääkinud ja rääkinud oma küsimuse juurde, et mis selle hooldajate liidu siis nüüd nii-öelda see see eesmärk on, et minu arust see nädal te sellega välja tulite ja mis see mõte seal taga siis on? Just, ja nüüd oligi, et kui, kuna me nüüd juba kolmandat aastat hakkasime seda ajakirja välja andma, siis meile tundus, et nüüd on veel vaja astuda järgmine samm, et ajakiri on nüüd uuristanud ja tilgutanud, eks ju, nagu juttu oli seda informatsiooni ja vajadust midagi muuta. Ja nüüd me peame asuma veel tegevus selles mõttes, et looma selle liidu, mis on nüüd selline kodanike organisatsioon, selle eesmärk kuhugi viia kokku siis omaste hooldajad, vot need inimesed, kellel see probleem on oma isiklikus kodus 24, seitse siis spetsialistid ja, ja siis võta oma jõud, kui võtta oma kogemused kokku, oma kompetents kokku ja nüüd minna selle nii-öelda otsustaja juurde ehk siis riigi juurde või siis omavalitsuste juurde, eks ju, need on mõlemad avalik võim ja hakata nõudma, et vaadake nüüd, me ei saa enam minna edasi, nii nagu praegu on midagi muutuma. Et me peame nüüd kokku saama täiesti heatahtlikult ühendama oma jõud ka poliitikaga arutame need asjad läbi, näete, teie seal olete poliitikute, olete pealiskaudsed, teil pole aega süveneda, teil pole oma kogemusi, ei tea, kuidas neid asju parandada, isegi kui te tahate. Aga meil on siin nüüd teadmised, kompetents, kogemused ja oskused, eks ju, ja paneme nüüd need kaks asja kokku, teie käes on võimalus otsustada, meie ütleme kuidas otsustada ja teeme asjad paremaks. Vot see on selle liidu mõte, nagu me olemegi välja öelnud, et see on nüüd selline sõltumatu kodanike ühiskonnas tekkinud organisatsioon, millel on taga väga-väga palju liikmeid. Liikmed on eraisikud, keda see teema huvitab või puudutab ja firmad, organisatsioonid, teised liidud, kes on meile tulnud, tahab partneriteks, kellel on samad huvid. Ja, ja nüüd me hakkame nõudma, et asjad muutuksid ja, ja tõesti ütleme ka, kuidas oleks mõtet neid muuta. Palju. Teil on veel selliseid teemasid kusteni võitluslik, olete te praegu siin, raadiokuulajad? Kahjuks ei näe seda pilti, eks ole ta kätega žestiku leerite juurde loote sellist väga tugevat ja võitleja imagot endale. On teil veel neid teemasid, mille puhul te sarnaselt julgete võidelda? No me, me meie ju võtame seda, see on puuetega inimeste problemaatikas sündinud selline maailmakäsitlus, aga just nimelt, et need valdkonnad on laiemad üks viga, nagu me oleme palju viimasel ajal ka rääkinud ja otse välja öelnud, et ongi see, et Eesti riigis püütakse nagu lahendada ühte probleemi korraga, et praegu ka, et kuna nüüd mitu aastat on see omastehooldajate olukord olnud nagu sõnana üleval, eksju ja siis kuuleme me sageli ka sotsiaalministrit ütlemas näiteks, et vot see omastehooldajate probleem tuleb nüüd lahendada, et nüüd meil eurorahad tuleb, me lahendame selle ära. Aga tema vist ei saa praegu veel, aga võib-olla ta nüüd meie sellel avamiskonverentsil istus esimeses reas ja kuulas hoolega, et võib-olla ta nüüd juba saab sellest aru, et omastehooldajate küsimust eraldi ei olegi võimalik lahendada ära, et me peame vaatama kogu süsteemi ja nüüd vot selle süsteemi analüüsi juurde, mis eriliselt pakub minule isiklikult näiteks huvi, et tulebki vaadata mitte seda, et mis probleem on omastehooldajal, et lahendame selle ära, vaid tuleb vaadata, kust see probleem tekib, sest muidu me jäämegi, eks ju. Noh nagu see on, nagu see toru otseksugust, solk tuleb merre. Et me võime ju merd jäädagi seal toru ümbruses puhastama, eks ju, filtreerima me ei saa kunagi merd puhtaks ja solki tuleb muudkui juurde. Küsimus on ju selles, et me peame panema solgijuurdevoolu kinni kuskilt ja nüüd omaste hooldajatega on sama lugu. Ma ju ühes ajakirjas joonistasin ka välja omastehoolduse maakera, kus siis oli sektorite kaupa ära näidatud, et kust tuleb omaste hooldajatele koormus haridussüsteemist, sotsiaalsüsteemist, tööturusüsteemist, tervishoiusüsteemist. Ja nüüd ongi küsimus, et kui me tahame omastehooldajate olukorda kergendada, siis me peame hakkama muutma erivajadustega inimeste haridust. Kutseõpet. Me peame muutma sotsiaalteenuseid. Me peame muutma omavalitsuste ja riigi suhet, ehk siis see on nüüd see haldusreformi temaatika. Me peame muutma meditsiini sellist kvaliteedisüsteemi kättesaadavust, sealhulgas taastusravi olukorda ja me peame muutma tööturuküsimusi. Ja siis me saame nende asjade parandamisega saame me luua olukorra, kus omaste hooldajaid enam ei surengi ära oma koju sinna, selle hooldatava voodi kõrvale. Aga vot see on nagu väga-väga suur ülesanne, eks ju. Ja, ja siin ongi see küsimus, et, et üldse selle ülesande kallale asuda. Me peame suutma nüüd mingisuguse hulga poliitikuid ja riigijuhte ja ka administratiivadministratiivaparaadi seltskonda veenda ära, et tõesti see nii on. Jah. Puutepunktist on näit, lihtsalt puutun sellega selles mõttes televaatajana ise kõige rohkem nädalavahetuseti kokku kui see, kui see laupäeva hommikuti jälle taas eetris on, vaatan, teinekord tean, kuidas öelda öelda kivistunult, aga, aga jään vaatama ja jään seisma need need lood, mis seal on, need mõjuvad, et kui paljud teadlikult mitte üldse pahatahtlikult, aga teadlikult kasutategi selliseid lugusid, mis panevadki inimesi ahhetama ja tarduma oma süsteemi nii-öelda loomiseks, parandamiseks. Aga kõige hullem on see, et me ei pea mitte midagi selleks eraldi tegema, vot võib-olla inimestel, kes nagu kelle silmad ei näe neid olukordi ja selliseid inimesi enda ümber, kes oskavad käia kinniste või poolkinniste silmadega maailmas ja nad lihtsalt näe kõike seda, et kui meil nüüd õnnestub saadete kaudu ekraanilt näidata neid lugusid, mida me tegelikult spetsiaalselt ei otsi ega spetsiaalselt ei tekita, vaid neid lihtsalt on sellised, et noh, siis me oleme ju oma ülesande saavutanud, eks ju, et. Kuidas need Lotteni üldse tulevad, et kui altid on inimesed, kellel on perekonnas keegi, keda nad peavad hooldama või on puudega inimesed üldse? Noh, see ei pea olema nii-öelda keegi pereliige, jutustab või inimene ise tule jutustada oma lugu. Kuidas need lood tulevad, kui lihtsalt need on, kui lihtne neid on saada? Vot see, see on jah, väga oluline küsimus ja vastus on siin nimelt see, et tegelikult ega keegi ei tule oma looga, et ma olen jah aru saanud, et sageli arutatakse, ütleme ka ka meediaringkondades arutatakse, et kust te neid lugusid saate, andke meile ka mõni selline inimene. Ja siis juht, mis siis juhtub, meie oleme ka sageli nagu isegi andnud mingeid viit, et aga mis siis juhtub, on see, et kui mõni teine ajakirjandusväljaanne näiteks võtab ühendust, siis neile öeldakse ära. Ja siis siis ongi, et noh, et, aga miks ta meile ära ütles, aga teile küll tuli saatesse osalema. Aga vastus on siin väga lihtne. Vastus on see, et meie, nagu ma ütlesin, juba saate alguses üheksandat aastat kogu aeg teeme neid lugusid. Meil on, meil on, meil on nagu meid usaldatakse, aga teine asi on ka see vot jälle, et me oleme natukene erinevad sellisest keskmisest tavalisest eesti tänasest ajakirjanduspildist, kus jubedalt sõidetakse üle latvade, eks ju, kiiresti siuh kohale lugu valmis ja unustada, eks ju. Et siis tekivad muidugi pettumused, et need inimesed saavad ka aru, et teinekord neid võib olla väärkoheldakse ja nagu ollakse liiga pealiskaudselt nendega. Aga kas need inimesed ise julgevad üldse rääkida selles mõttes, et või häbenevad need puuetega inimesed siiski pigem häbenevad kui. Ma ütleks selle peale niimoodi, et meil need saated, mis meil jõuavad eetrisse nende nimel, on mõnikord tehtud aasta või kaks inimesega tööd. Need ei ole mitte nii, et me helistame, et kas me võime homme tulles lähme läbi ja siis pühapäeval on saade eetris. Mõnikord tuleb muidugi mõni saade ka lihtsamalt, aga meil on täiesti rutiinselt saateid, mille nimel me oleme tegelenud selle inimesega või selle perekonnaga või tema probleemiga näiteks kuus kuud või poolteist aastat või isegi kaks seal palju aega võtab. Aga aega võtab süvenemine selles mõttes, et sa kõigepealt õpid seda inimest tundma, siis sa lähed tema probleemisse sisse, siis te töötate selle probleemi kallal, siis ta ei süvene sellesse, siis te annate talle aega mõelda, kaasa tulla, siis te käite uuesti, eks ju mõnikord ka filmime näiteks poole aasta jooksul on asju, mida, mida noh, lihtsalt kohale minnes, noh, mis me siis istume tabureti peale räägime, noh, rääkige, kuidas on, meil on vaja vaadata, kuidas asjad muutuvad. No näiteks praegu me just lõpetame montaaži ühel saatel, mis on kolmandal novembril eetris ja mis räägib siis ühest noorest naisterahvast, kes on seljaaju songaga sündinud ja kes kes siis räägib oma elust nüüd 34 või 35 aastasena, aga me hakkasime teda filmima siis, kui ta oli 12. Siis ei olnud veel puutepunkti saadet kaugeltki see oli just nendel aastatel, kui mina alustasin üldse selle temaatikaga. See oli väga-väga ammu nii, et meil tuleb, läheb siis eetrisse nüüd saade, kus me oleme ühte inimest ja tema käekäiku ühte väga-väga raske elusaatusega inimest jälginud 12 aastasest, kui doktor Ann Paal Tallinna lastehaigla kirurg ta Imastu lastekodu põrandalt roomamas leidis, ta sealt üles korjas, hakkas teda ravima proovima, kas, mis temaga annab teha. Ja siis ta hakkas sealt põrandalt üles tõusma ja sattus kooli, siis ta sai kutsehariduse, siis ta. Ja nüüd siis on ta 34, ta on noor tore naisterahvas ja siis me näitame nüüd, kuhu siis ta oma eluga välja jõudnud ja samal ajal siis analüüsima tema peal seda, mis meie tugisüsteemides tänasel päeval on vale. Et see inimene ei ole jõudnud välja kaugemale, kui ta praegu on. See on paljudele, teinekord öeldakse lihtsalt seda, et miks te näitate neid inimesi, me ei taha neid näha või et see, see ei ole nagu meie maailm, näiteks siis me tahame näha nii-öelda ilusat ja head elukas, kohtute sellist. Ei, aga meile, meile ei tule ju keegi seda ütlema, selles mõttes, et kes ei taha vaadata, noh, telekal on ju jumala andnud telekale ju selle nupp. Ja nii et meile seda ütlema ei tulda, küll aga mina olen pikki aastaid ETV juhtkonnale öelnud seda, et vaadake, et see saade ei ole päris õigel kellaajal, et see pühapäevane päev, no praegu on ta veel isegi natuke paremal ajal pool kuus, pühapäeval see esmaesitus ja kordus siis laupäeva hommikul. Aga varem ta oli ju lausa seal kuskil kolme ajal või nelja ajal, eksju, pühapäevasel päeval. Mis tähendab seda, et seal on väga vähe vaatajaid, inimesed on õues ja külas ja nii edasi. Ja minu sõnum on olnud kogu aeg see, et tegelikult seda teemat, mis, mida me lahkame nii sügavalt ja mis on ühiskonna jaoks tegelikult nii kohutavalt oluline, kui me tahame rääkida paremast tulevikust Eesti riigile. Et see saade võiks olla nagu sellisel ajal, kus rohkem inimesi saaks vaadata, ega siis need, nagu te ütlesite, et et kes ei taha vaadata, kes tahavad neid piinan Beautiful, eks ju, noh siis kasutavat teist nuppu sealt puldi pealt nagunii. Kanaleid on ju palju, aga ma arvan, et tegelikult, et ühiskonnas on palju rohkem inimesi, kes tahaksid vaadata neid meie Me üsna sügavaid arutelusid juhul, kui see saade, nagu oleks neile lihtsamini kättesaadav. Aga ma mõtlengi just pigem oma küsimusega pidasin silmas seda, et teile öeldakse, et noh, võib-olla on veel sellist suhtumist küsingi pigem, et kas on sellist suhtumist, kus teile öeldakse, et need inimesed näiteks ei vääri näitamist, vaid nad peaks olema seal, kus nad on oma kodudes, hoolekandeasutustes ja nii edasi. Tegelikult seda ei ole, seda ei öelda. Tegelikult seda ei öelda. Et selles mõttes see jutt sellest, kuidas me oleme veel mõnes mõttes, on nõukogude aja mõtlemismallis viisis kinni, et probleemidega inimesed peavad olema ühiskonnast eemale tõugatud nii-öelda silma alt ära, et see müür on murdunud. Eks neid inimesi, no ta on põhimõtteliselt murdunud ja eks neid inimesi, kes oma sisemuses niimoodi mõtlevad, et hullud istugu plangud, aga muidugi neid on praegu Pealtnägija ka tõi siin eks ju, Valkla hooldekodu näol välja selle loo, et kui, kui psüühil psüühiliste probleemidega inimesed on nagu valedes oludes, et siis tekivad need probleemid, et Nad tunnevad seal ennast halvasti ja neil ei ole nagu nende esmased vajadused ei ole rahuldatud, siis tekivad probleemid. Et, et neid reaktsioone on ikka ja eks Eestis on hästi palju väär aru saanud või siukseid müüte ja see näitabki seda, et ühiskonnas ei ole nagu süstemaatiliselt valgustustööd tehtud, et vot eraldi küsimus on see, et kes siis seda oleks pidanud tegema üldiselt maailmas arvatakse, et riigid jäävad kuidagi seda korraldama, et pika aja vältel, nagu see adekvaatne informatsioon oleks laiale inimeste hulgale jagatud, et meil on see nagu natukene jäänud lünklikuks ja seetõttu ongi loomulikult eestlased on kõik ära õppinud 25 aastaga, et liikumispuudega inimesel on õigus elada ja ratastooliga peab saama sõita, eks ju, järsust äärekivist üle selle kaldteega, et seda nagu kõik võtnud omaks, aga väga paljud teised asjad, noh, näiteks nagu üks müüt, see on ju see, mida väga paljud eestlased usuvad ja see on täitsa hämmastav, et nad usuvad seda, et puudega lapsed sünnivad sellepärast, et emad spetsiaalselt neid sünnitavad. Et vot, kui ma loen kommentaare artiklite tagant, eks, siis on tihtipeale nii, et noh, aga mida te nüüd tahate abi saada, eks ju, kui te ise olete selle sünnitanud, et teinud siis aborte, eks. Et inimestel on jäänud väga palju, räägitakse ju diagnostikas dia geeniteraapiast ja millest kõigest, eks ju, ja ja inimestel on jäänud selline mulje, et see on jube lihtne, et kui naine on raseda, läheb ultrahelisse, siis kohe öeldakse nii et sünnib eks ju, mingi abordile, eksju, ja siis, või siis öeldakse, et sünnib terve ja inimesed ei saa nagu aru, et see ei ole nii lihtne. Et see seetõttu nagu noh, selline suhtumine, et need puudega lapsed, kes sünnivad, et neidu emad teadsid seda. Kusjuures me just hiljuti küsisime veel Tartu Ülikooli professori käest üle, et noh, kui palju tema, tema tegeleb nende geneetiliste häirete diagnoosimiseks nende lastega, kes siis on sündinud geeniriketega. Ja ta ütles niimoodi, et ausalt öelda, tema teada selliseid inimesi ei olegi Eestis, et kellele öeldakse raseduse ajal, et näete, teil nüüd kahjuks on sündimas puudega laps, et Eestis ei juhtu sellist asja, et inimene siis otsustab. Et ma ei tee aborti. Muidugi, kui see teadmine tuleb kaks nädalat enne sünnitust, eks, ja siis on nagu hilja juba. Tiina Kangro, meie minutid on siin jutusaates Parksi peaaegu et täis tiksunud. Me oleme rääkinud, teie praktiliselt nimetatakse tekid võitluseks, see ei ole lihtsalt ajakirjanikutöös, on see on võitlus, öelge, on teil selle kõige kõrval mahti ka lihtsalt nii-öelda sõna otses mõttes juhe seinast välja võtta ja olla korraks lihtsalt Tiina Kangro. No muidugi see see ma olengi kogu aeg, kui ma parasjagu ei jookse kuskil asju ajades on ikka loomulikult see on, see on elu korraldamise küsimus. Mis te teete näiteks pühapäeva hommik praegu siin kell saab kohe 11, mis on teie selline tavaline pühapäevane tegema? Mulle meeldib olla kohutavalt kas kodus või siis, kui on pigem võimalus olla iseenda päralt, siis sõita kiiresti Eestist minema ja uurida mingisuguseid huvitavaid kohti. Et täpselt nii nagu mulle meeldib puuetega inimeste ja selles sotsiaalpoliitika ja hariduspoliitika valdkonnas, uurida seda süsteemi siis mulle tegelikult meeldib kohutavalt uurida kaugeid võõraid maid ja just nimelt mitte piitsi peale, mitte mitte mitte palme uuristada, vaid uurida seda, kuidas inimesed elavad, et see on minu põhiline tegevus, et ma võtan mingi piirkonna, me võtame perega mingi piirkonna ja siis me võib-olla mitmete aastate vältel püüame seda külastada hästi süstemaatiliselt ja uurida, kuidas elu seal toimub. Kuudel järgmine plaan on minna On teil piletid ostetud või vähemalt plaan on tehtud. Praegu on meil ka juba ütleme üks viimane aasta aega, meil on uurimise all suure kirega selline maa nagu Portugal ja ma olen ka kirjutanud natukene, viidates mõnedele Portugali ajaloost tulenevatele faktidele ja asjaoludele. Ilmselt ma teen seda veelgi, sest et et me oleme võtnud just Portugali, sellepärast et, et Eesti on nüüd Euroopa Liidu ida, Portugal on Euroopa Liidu lääne ääre äärekese peal pisike maa ja ma olen avastamas seal hästi palju põnevaid paralleele ja sellist ainet, mis on väga-väga huvitav, et ma olen nüüd viimane aasta lugenud uuringuid majandusteadlaste, sotsiaalteadlaste uuringuid. Muidugi oli ajaloo ja sotsiaalsellise ühiskondliku kujunemise ja kõige selle kohta ja see võrrelda seda Eestis praegu toimuvaga on meeletult huvitav, nii et praegu on meil Portugal Te olete seal juba käinud või veel lähete sinna? Me oleme seal käinud, aga me läheme sinna v? No igatahes aitäh teile, Kangro raatsite pühapäeva hommikul siit vikerraadiost korra läbi astuda. Mul on väga hea meel selle üle ja ma soovin teile siis kõigepealt jõudu teile ja teie kolleegidel selles võitluses, mille te olete ette võtnud puuetega inimeste teemal ja loomulikult siis aega, et tal oleks ka aega reisida. Aitäh.