Teie taastasite Eesti esimest helifilmi päikese lapsed. Millises seisukorras film enneli, miks seda liit, taasta tants vaja? No see kõlab natuke liiga uhkelt ema, taastanud Eesti esimest helifilmi. Minu kolleeg Koit Pärna ja mina võtsime enda peale praktiliselt vabatahtlikult selle esimese Eesti helifilmihelide väikese korrigeerimise, sest kui me olime seda filmi näinud enne pidulikku maailma esilinastust, siis tekkis kassiahastus, asi oli niivõrd pärast ära. Selle filmi saatus on olnud niisugune kummaline. Et kui ta 1931 tihti valmis sai siis Theodor Luts ja tema Ühe mehe kompanii jooksis kinni, tekkisid hiigelsuured maksuvõlad. Soome osapool pani õla alla, aga igasugustel keerulistel ja meile mitte päris selgetel teadmistel filmi päris esietendust tol ajal jäigi tegemata. Ja, ja siis Jaak Lõhmus Eesti filmi sihtasutusest otsustas, et nüüd täpselt 70 aastat hiljem oleks korrasaegse esietendus uuesti teha korralikult ja sellega seoses me võtsime siis selle filmi, mis oli juba tegelikult võetud videolindi peale, minu teada, Mark Soosaar vist selle peaaegu et varastas soome mingite filmipäevadel Eesti televisiooni ja me võitsime selle aluseks ja kuivõrd tegemist on siiski helifilmiga, siis hakkavad need kriteeriumid mängima, mis meile meie filmi vist igapäevases töös tänapäeval on endastmõistetavad, see tähendab ennekõike sünkroonsus, see tähendab, et kui inimene ütleb noh, ma ei tea, mets Su liigubitsis sõna mets tuleb samal ajal ka lindilt. Haka Theodor Luts küll hea vaistuga ärimehena ja küllalt hea operaatorina. Kuuldavasti käis Eesti ajakirjanduses välja vähemalt vanades ajalehtedes on loetav. Et tema teeb Eesti esimest helifilmi, aga võtteplatsil ei olnud mitte mingisugust helitehnilist aparatuuri. Rootsi mingi stuudio või firma oli lubanud tulla siia ja ärgem unustagem, et helifilm on just-just sündinud. Kõik on äärmiselt primitiivne, äärmiselt kohmakas. Ja kui mu mälu mind ei peta, siis Rootsi heliülesvõtete peal oleks läinud rohkem raha kogu tolle filmi üles, mis seepeale ja Theodor Luts tõenäoliselt nurka surutuna oli sunnitud loobuma. Mis ei tähendanud muidugi seda, et ta Eesti ajakirjanduses kui ajakirjanikud võtteplatsile lubatud, nii nagu nüüd perekond Taskad lubab vahest Carmen kassivõtetele ajakirjanike siis Theodor Luts karjus kõigile ajakirjanikele, et vaikust, vaikust, mikrofoni kuuleb, kõike tegelikult mikrofoni võtteplatsil ei olnud ehk teisiti öeldes film võeti täiesti tummalt üles nagu tummfilm. Kärisevad kaameratega tõenäoliselt, aga tõsi, nii palju küll, et näitlejad andsid siiski ehtsat elusat dialoogi, mis tuli siis kuidagimoodi meelde jätta. Nähtavasti oli mingi script öeldes sõna-sõnalt silpe püüdis päästa ja kogu see filmi võttegrupp me võiksime nimetada sõitis siis Helsingisse Soome filmistuudiosse seda järel helindama. Ühelgi tegijal ei olnud mitte mingisugust. Nimetame seda rahvameelselt rahvakeelselt sisse rääkimisoskust. Peaosas oli Hans Esbergilisuninega Ants Eskola šarmantne noor näitleja, ülipopulaarne laulja, kergete Schlaagrite laulja plaatide pealt. Tema oli ainus siis, kellel oli mingi professionaalne ettekujutus hääle tegemisest ja hääle andmisest kaks nais isikut peaosades, need olid amatöörid. Ja nende sisserääkimine on masendavalt ebaprofessionaalne ja näitlejad püüdsid siis sobilikku hetke neid oma fraasi või dialoogi sinna peale panna. Hiljem tuli see ju kõik uuesti taastada, terveks filmiks. Film on mälu järgi 50 minutit säilinud. Nüüd hakkasid hädad pihta, siis tehnilist aparatuuri sellist ei olnud. Tõenäoliselt pandi need helilõigud pildiga kokku silma järgi. Tulemuseks oli see, et kui sellest kunagi tuli koopia, siis selgus, et see, see heli on kohutavalt ebasünkroonis. Me lugesime minu koha peal ära, kuni kaks minutit oli vale tekst. Meie tänapäeva filmi inimese jaoks on üks, 20 viiendik sekundit juba ebasünkroonsus. Ja nüüd meie põhitegevus oli siis kolleeg Koit Pärnaga arvutis. Püüda neid siis sa räägitud fraase uuesti enam-vähem sinna paigale panna, kus nad olid ette nähtud, mõnes kohas olid nad kergesti loetavad, noh, ütleme mingi füüsilise tegevuse järgi. Teises kohas tundus niimoodi, et see iluduskuningannaks ühte kaunitari seal mängis. Väga pirtsakas daam, nagu väidab Theodor Lutsu tänini mehe hulgas. Lõbusalt elav vanaproua lihtsalt eksis tekstiga. Ja meil jäi näiteks sõnadest puudu. Tema lause, mis on filmitud, oli märksa pikem, liigutused olid pikemad kui, kui see, mis oli sisse räägitud, siis ei jäänud muud üle. Meil laenasime kõrvalt olevatest lausetest mingit parasiit sõnu toppisin sinna vahele, et vähemalt vaatajale muljet avaldada, et ta püüdlikult on püüdnud seda lauset siiski välja öelda. Ja mis kõige hullem oli, kui me olime need tekstikohad enam-vähem paika saanud, siis vaatama ka, mis minu minu eelkäijad soome helimehed on siis teinud kõige muuga, mis filmi heli juurde puhtuks, mis see tähendab siis lusikaga, see tähendab siis taustadega taustahääled. Ja vot seal oli küll niimoodi alguses ma mõtlesin, et küsimus on mingis kummalises stiilis. No kujutage, et autot, mis sõidab ilma mootorimürinat ta aga siis, kui ta pidama jääb ja, ja lõbus tudengite seltskond välja kargab, mille lõbusalt sädinat. Me kuuleme narlitel aetud kohale terve kari, mingeid Tantsustuudio inimesi, kui ma õieti mäletan ja autouksi lüüakse suure pauguga kinni auto mootorit ei ole, siis nad on metsas. Pudelikork tõmmatakse ära, see oli umbes 50 sekundit sünkroonis. Täna me panime sünkrooni, aga ühtegi lindu ei laula näiteks. Või lähme edasi. No seal on üks dramaatiline episood, kus meie kaunitar istub, sõudepaati sõuab merele, millegipärast siis selgub paadises. Ja tema hakkab uppuma, aga me kuule kordagi vee, solk, emmerdei kajakate ei, v solk sõja aeru ja kuuleme teda ainult karjumas up. Ja see tekitas meis lõbusat elevust. No see on nüüd filmiinimeste sisemine niisugune kaitserefleks, et me hakkame seda tõite häbiväärselt noh, tegelikult ebaprofessionaalselt kohtade peale irvitama ja siis noh näiteks tema karguga appi, meie vastamisstuudiost kohe tulen, kohe tulen katsuer vastu panna. Muidugi, Ants Eskola vapralt sõuabki juurde vist päästab ära, seda meil filmis näidata, see tädi on piisavalt raskekaaluline väga õudukas Eskola teda paati Sapsikutades kohtan filmist. Tagasihoidlikult kõrvale jäetud, ta on äkki paadis on päästetud. Niisugune põnev tegevus. Te nüüd räägite põhiliselt heli restaureerimist. Kas filmi pildilise poolega on ka midagi ette võetud? Tegelikult peaks sest tundus seda pilte annaks siin-seal silmnähtavalt samuti parandada, mis seal salata, ma vaikselt ka ise pilti restaureerisid, kui nii võib öelda, seal on ilmselt tolleaegsed negatiivilõikajaid või tont teab, kes on lasknud läbi selliseid piinlikke välahtusi ja kordusi ja see, mis ka seal seal ekraanil on täiesti lubamatu. Ja, ja ma tegin siis lihtsalt videomontaažiks, lõikasin tükid välja, olles küll enne Jaak Lõhmusega nõu pidanud, et noh, et ega ma nüüd ei riku mingit autentsust, Veutri õigust, aga noh, mis on lihtsalt mööda mööda ja, ja noh, see on trükiviga. Trükivea võib ikka ära parandada, kui see geniaalne trükiviga, antud juhul jäänud tegemist geniaalse trükivea. Kas Eestis on meil palju filme, mida oleks vaja rahastada? Jumal hoidku, Filmiarhiiv ainult koosneb filmidest, mida oleks restaureerinud Tallinna umbes on palju kümneid tuhandeid karpe, ma mõtlen ja nad on kõik haletsusväärses olukorras, sest mul on näiteks konkreetselt praegu silme ees Jüri müüri poolt tehtud laulupeofilm leelo 1969 laulupeo 100 aastat, mida tänini loetakse kõige emotsionaalsemaks üldlaulupeofilmiks vaatamata siis väga punasele ajale, aga Jüri oskas sellest karidest mööda sõita. Seal ei ole peaaegu hosianna karjumist nõukogude võimule ja nii edasi see ainus säilinud koopia, ühesõnaga leelo tehniline olukord on nii masendav. Et teda ei ole tänapäeva enam võimalik värvides vaadata. Ma ise käisin siis asjameeste juures rääkimas, et noh, et andke natuke raha, et me teeme negatiivi pealt uue video koopiat, noh, niisugune nagu sooviti, missioonitundeline asi, noh, mõistlik raha ei olnud tõsi, mulle öeldi Eesti filmi sihtasutuses, et nad püüavad tulevastesse eelarvesse panna eesti filmide restaureerimiseks palju raha.