Saate juhatas sisse Veljo Tormise jaanilaul, mille esitas filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Mälu võib mind küll petta, kuid minu arust oli seal Francis Peikem, kes ütles vägagi elementaarse, kuid elulise tõe. Võimatu on sihile jõuda, kui minnakse vales suunas. Et aga liikumine toimub ikka mingis keskkonnas, võib see olulist välist mõju avaldada teelt kõrvale kallutada, ajuti seisma või isegi tagasi astuma sundida. Tarvitseb näiteks meenutada muusikale ja üldse kunstile rajusaid aastaid, 40.-te lõpust ja 50.-te esimesest poolest. Seda aega oli tookord ja on tagant järelegi väga raske mõista. Kuid praegu kõiki teisi tookord läbi viidud korraliku aktsiooni külgi kõrvale jättes peab möönma, et helikunsti arengu suunamine rahvamuusikaalusele oli ju iseenesest positiivne. Kui see oleks vaid antud soovituse ja mitte käsu vormis tekkis omamoodi vastu mõju nihilistik hoiak rahvamuusika suhtes. Ja paljud noored vihased mehed pöörasid ennast sellest iidsest rikkast allikast hoopis ära. Aga 1951. aastal Vissarion sabaliini juures kompositsiooni õppimist alustanud Veljo Tormis jäi rahvaviiside juurde. Tema loomingu ja otsingute kinda suunalisust jälgides võiks Francis peika neid parafraseerida ka nii. Mees teab, mis mees teeb ja jõuab kaugele. On rõõm kogeda, et ka kuulajad seda teadmist tegemist on nii siiralt vastu võtnud ning et helilooja, interpreedi ja kuulaja omavahelised sõbrasuhted meie vabariiki veel ühe NSV Liidu rahvakunstniku tiitli tõid. Niisiis, meie saatekülaline on Veljo Tormis, kelle nimed kirjutasime, rahvamuusik kahes sõnas. Seda ta ju on. Saate algusloo näitas küll kätekalender, kuid edasi saame kuulda mitmete rahvaste viise, mis helilooja mõttest, hingest ning sulest on läbi käinud. Möödunud suvel Veljo Tormis ele määratud muusika aastapreemia puhul peatusime pikemalt Kalevala seitsmeteistkümnenda runo tekstile sündinud kooriteosel vibuses käimine. Toonase saate lõpuosa kordamine saab aga ühenduslüliks tänasele. Ega sa ei ole ära lugenud, mitu korda üks partii läbi käib? Ei ole lugenud, aga ma tean, et selles peatükis on 628 rida umbes kaks kolmandikku või ütleme, kolm viiendikku sellest on väinamise viisiga ja siis keskmine osa, mis üle jääb, on siis vibus. Sellise ühe motiivi pidev kordumine. Siin peab hea psühholoog olema. Ennast paneme kuulaja seisukorda. Millal temal tekib see piir, kus ta vajab uut elementi. Seal on õigus, jah, kuidas sa seda teed? Ei tea, iga kord mõtlen uuesti, kuidas teha selle materjaliga on ju see asi, et ei saa siin eriti kõrvata teatavaid võtteid või vormi, mida on juba varem kasutati iga kord peab midagi uut välja mõtlema, iga kord pikkusi mõõtma, uuesti jälle kujutlema ja lausa mängima klaveril järjest tajuda Endale helilist, tajuda laua taga, palju ei saa niimoodi mõtelda. Ja noh, viimane kusele helide sisse mul ei ole mingit niisugust teoreetilist baasi, millelt ma lähtun peale kõige üldisemate tõdede tähendab ikkagi intuitsioon, intuitsioon, iga kord tuleb intuitiivselt see leida, see õige lahendus. Mõnikord võita ka valeks osutuda, aga aga teooriat ei ole. Et ma saaks seda teistele edasi anda. Ma tajusin seda omadust joonte ja ma ütleksin, et väga head kuulajad, psühholoogia tunnistust sinu puhul eesti ballaadides, sest seal on needsamad põhimõtted rakendatud. On küll jah, kuigi noh, seal oli instrumentaariumi, on palju suurem ja rikkalikum, kuid sa ei kasuta teda kuskil maksimaalselt ära, vaid sa annad just neid väikseid joonekesi kas või triangel, kuskil hakkab juurde tulema ja polegi rohkem vaja. Jah, siin ongi see, sa pead tajuma, kui sa kasutad ühte nooti, näiteks järjest, kui kaeve mõisada, korrata jällegi teisenevad juurde lisan, eks ole. Ja siis, kui ma tõesti lisan juurde sellise noodi, siis on suur sündmus, sest oleme harjunud, midagi rokib, jõle. Harjutasime teatud aja jooksul inimesi ära kuule ära millegi uue Lembit juurde ja see mõjub järsku. Suru uuendusena. Kas on sinus stiilil midagi ühist ka Orfiga? No kindlasti on mõningad niisugused kompositsiooni ülesehituse põhimõtted on üsnagi lähedal. Ja eriti just selline hästi nähtav, aga nad on samal ajal olemas ja meie rahvalaulus, niiet ma imestan, kuidas noh, arstid teatavasti on uurinud paljude rahvaste laule ja ja sealt ka õppinud ja nähtavasti samasugune ostinaatne, niisugune korduvfaktuur, see on omane paljudele rahvastele võib-olla mida tema on nii tundma õppinud ja kasutanud. Mina lähtun nagu rahvalaulust, aga samal ajal oleme koordist kalestunud ja ma ei eitagi seda orkist, sain suure tõuke elus paarilist tõuge, ühe sain kodalt ühe ohvilt. Siberit ja Tubinalt, neid ma siis nüüd kasutanud. Meie muusikas olid kas päris esimene või üks esimesi, kes lähtus puhtalt ainult regi värsilise laulu kordusmotiividest ilma seda püüdmata kodadesse vormi viia niimoodi nagu Lääne-Euroopa muusika meile on kogu aeg ette kirjutanud. Nii see on ja nii suur selle teose puhul näiteks, ega siin ei ole mingisugust pidulikku pööret, vaid lääne laulab ja laulab järsku lõppenud ongi otsas. Nagu on Eesti rahva hulgas on selline ajaliselt piiramatu vorm. Teisest küljest, ega see muusika rahvalaulus ei olegi omaette väärtus, itaan ainult ikkagi mingisuguste mõtete edasiandmise vahend sõnade kandja. Kuid muidugi see üle tooduna kunstmuusikasse annab täiesti omapärase tulemuse. Ja ega sul siin ei olegi traditsioonilise Euroopa muusika mõjusid eriti tunda. Mõned nipid siiski on selliseid hormoone, nagu siin on kasutatud, sellist mitme häälsust, nagu siin kooril rahvalaulus tegelikult ju ei ole või on siis ainult minimaalselt. Aga mõningad põhimõtted olema siiski rahvale vist küll ei võtnud, mitmehäälsus ka. Ja muidugi vormi tervik, ülesehitamine siin peab siiski mingil määral arvestama Euroopa kogemusi. Sest kuulajaskond on ju sellega harjunud ja mina ei taha rääkida ka summade keeles, millest keegi aru ei saanud. Ma tahan ikka, et see mõjuks nendele inimestele, kes täna tulevad, kuulama seda. Ja kui ma saan siin euroopalikke vahendeid rakendada, miks ma siis ei võiks või peaks seda tegema. Ma mõtlen just selliseid vahendeid nagu raamika vaheldus, kas või mida rahva lauspõhimõtteliselt ei esine, läheks samamoodi nagu täiesti erapooletult hipist, ilma oma suhtumist sinna siis vanemate, minul täna suhtumine sees alati. Mõnikord küll on deklareerinud püüdnud olla objektiivne ja oma suhtumist mitte oma teosesse panna rahva lugu, aga pärast koleeritud ikoomi sa räägid, sinu enda teod ja tööd on seal äratuntavad nii ette. Ja võib-olla see nii on. Aga mis siis ikka tuleb mõni noorem või järgmine põlvkond, kes oskab seda paremini teha, aga ma leian, praegu siiski, on hädasti vaja meie rahvamuusikat ja mitte ainult meie antud juhul ka ütleme, karjala ja ja täiesti eriti väikerahvaste muusikat on vaja rakendada kasutada igapäevas muusikaelus, et need motiivid ja need vormid ja need mõtted, mis on väikerahvaste mõttes olnud, et need säiliks kasvõi nii suguselgi viletsam kujul. Näiteks kuna vepslastel puudub enda territoriaalne terviklikkus ja kultuuri tsentrumis, nende kultuur aegamööda ka vist lahustab ära nii nagu see on juhtunud teiste rahvaste vadjalaste juba oleme juba nullpunktis. Samuti kaliivastega. Nüüd kõlavad kaks Vadja pulmalaulu mõrsja vihtlemine ja pulmaliste saabumine Tallinna kammerkoor Kuno arengu juhatusel. Läti pontoonlaulud seal selliste vanade retsitatiivselt laulude stiil Läti Helody märganud kuni viimase ajani meie runolaul on veidi sarnane selline meloodika retsitatiivi, tegime ka meie vanas laus. Lätlastel on tallu uuemaaegseid viise, mis neil rohkem meeldivad meloodilisusega kõik need liigo laulud, mis nad alad on väga ilusad viisid, kõikidel, aga on ka liigo laule, mis tormis lauldakse veel, Jon laulud vanas pritsitatiivses kahegolmenoodilises vormis. Nii. Ma siis tutvustaksin lätlastele. Lätiburdoon lauludest kuulete viiendat ja kuuendat linapõld ja liigo laul. Esinevad solistid Tšidla Seltene, Liivia Maretska jaanis, wind tulis ja Sigurd sile ning Läti NSV riiklik akadeemiline koor Imans Chepitise juhatusel. Siis ma tutvustasin rootslastele Vormsi saare rootsi rahvamuusikat tellimus, ma sain otseselt Rootsist Lundi Ülikooli meeskonnalt ja kirjas, kus sellest mulle teatati, nimelt ja ta oli harjalt oliga vihjet. Sa vaata sinna Ruhnu või Noarootsi poole, et kas ei ole midagi otsese järel. Siis ma hakkasin asja vastu huvi tundma ja ja mitme inimesega kirjutasingi nii-öelda allikale suunanäitajad olid mul Igor Tõnurist siis Ain Sarv nende kaudu sain ühe Vormsi otsaga tuttavaksin Tallinnas. Temal oli jälle väike uurimus Vormsi saare rootslaste vanast eluolust, seal oli rahvaviisi ära toodud. Ja kui ma nägin viis ja sellest ma läksin jooksul muusikamuuseumi ja leidsingi needsamad viisid ilusti Cyrillus Kreegi fondist üles need Cyrillus Kreek meile säilitanud Vormsi rootslaste rahvalaulu vorm tähendab selles vanas rootsi keeles seal tarvitati. Ja nüüd ratsastanud see laul, mida laulsid, näha seal. Aga see, see Vormsi keel on niivõrd arhailine, trossati seda tõlkima, selleks et aru saada. Aga laulsid nad siiski originaalkeeles ja nii, et see oli otseselt nende oma ana kultuuri tutvustamine. Kolmest Rannarootsi rahvaviisist kuulete praegu kahte aida ukse taga ja pulmatantsu laulab Lundi üliõpilasmeeskoor. Alla. Panna. Et tuua? Aga vaeva? Näha. Siis olen seadnud pöia vene bõliina ja ma ei tea, et keegi teine ei oleks midagi sellelaadset teinud, kuigi me teame küll krimpsu. Kossakovi ooperilooming põhines hilisem, eriti bõliina motiividele. Aga poliinat kui niisugust. Sellisel originaalkujul ei ole keegi vene erinevatest. Ma ei ole kuulnudki, kus kasutanud või seadnud nii, et ma olen veel natuke nende oma kultuuri. Riiklik akadeemiline meeskoor laulab nüüd ühe lõigu põhjavene põlinast. Aga nüüd ma räägin Laastava pealinna. Temale läks vastu vana hilja korromendilise. Peksin vallaga tõrjeks nuiad pool, eks siis sai Poolamets võõrast võitu, tahtis talle surmahoopi anda, aga käsi ei kuulanud sõna. Mees sai Poolamets okollikult kuulda, et tema vana kasakas, võites oma isa pojaga, kes oli kasvanud võõrsil idast eemal merede Korrale kargas kärmelt püsti, tõstis Sokollikova kätega maast ja sõnas. Läki minu juurde valgesse Terti sööma, jooma ja minu vägimeestega sõprust tegema. See ongi kõik rohkem edasi maininud. See annab endale midagi tagasi ka meie enda rahvamuusikakäsitluses. Seal on küll eralõbu muidugi jälgida neid sarnasusi ja neid lahkuminekuid, mis jäävad meie rahvamuusikas või või rahvale tekstides. Väga tore on sattuda samale temaatikale karjas või või Ingerimaa all või isegi vepsas. Mõnikord satuvad terved read kokku. Et rida on kohe rida-realt eesti keeles eesti rahva laulus olemas, et see on kuskilt nendesse aegadest pärit tekst. Tekstiread. Me teame, runolaul koosneb, millest nad üksikasjadest, mida siis kaleidoskoopiliselt ühendatakse. Ja neid üksikuid värsse täiesti identsed on olemas, nii ingerimaal kuiv karjus meiega, näitab rahvast või suhteid ja, ja meil on huvitav jälgida ja samuti on huvitav leida iga rahvuse omapära, milles see seisneb. Kas muusika. Ja muidugi on erinevad katsed erinevate Repslastest ei ole midagi öelda ja liivlased erinevad eestlastest, kuigi nad on traati Lõuna-Eestile väga sarnased. Aga samal ajal lõunasarnane Põhja-Läti laulutraditsioon, mis on omakorda jälle väga lähedane neetud liivi traditsioone, need siin on kõik ajaloos kas hakas põimunud või lähtunud ühest samast allikast. Need on huvitavad teemad, puht teaduslikud teemad ja ma olen lugenud nende kohta kirjandust. Ma olen alati püüdnud neid oma tegemisi rahvamuusika alal ikka teha käsikäes poistega, nendelt nõuandeid saada, nendelt tekste kohe lausa saades või seadest. Kuulete nüüd teist osa karjametsast tsüklist liivlaste pärandus esineb Eesti raadio segakoor Ants Üleoja juhatusel. Kas vähe tööd edaspidi mingitele kodusevatele teemadele või on seal jälle silmapiiril mõni kaugem rahvas meist kaugem, territoriaalselt? Kuule, nüüd on lugu nii, et ma pean oma selle läänemeresoome epopöa kuidagimoodi lõpule viima, puuduge Karjala tsükkel olemas kõik liivi, eesti, vadja, setu isuri siis Ingerimaa, soomlaste vepslaste tsüklid. Aga puudub see töö või see ettevõtmine osutus raskemaks, kui ma alguses mõtlesin ja just nimelt vastupidistel asjaoludel võrreldes eelmiste töödega läks vadja või metsamaterjali nii vähe, et kõik olemasolev materjal ühendan lahutada. Vepsa puhul ma nii tegin, sest seal puudus igasugune selle materjali süstematiseerimine materjal, mis ma sain keele ja Kirjanduse Instituudist Marie Joalaidi abiga, kuulates üle palju tinti ja ümber võttes neid pärast maha kirjutades, et oleks niisugune pilt silma ees siis mul oli toa põrand täis, neid, seal oli paarsada viisi. Ja nüüd minu töö seisneb sealt valida välja kõige minu arvates kõige niisugune identsem või ehedam selle rahva jaoks. Samuti oli ka föderlastega lihtne, sealset materjali olid juba ettevalmistatud trükiski ilmunud, osalt. See on lihtsam, aga nüüd on niisugune asi, et ma istun suure hunniku meloodiat otsas, millest ma ei oska kuskilt kinni hakata. Siis on see Karjala. Neid on liiga palju, neid laulu nii tohutult palju, mis pärast ülejäänud veel teha ja maha jäänud. Ja mingi temaatiline telg võib-olla juhiksinud nende meloodiate juurde. Ma ei oska siin, me tahame hakata ja oma mõtted nüüd lausa kohe ära välja rääkima, aga siin võib arutleda mitut moodi. Näiteks võib otsida mingit maatiliste ringide kaupa mingist tsükleid sest ühest sellisest nii-öelda nagu liidule üks niisugune väheks, kas laululiikide kaupa näiteks pulma, loodus, tohutu suur materjali hulk või siis lähtuda viisi tüüpidest või püüda korraldada Põhja-Karjala lõunakarjala traditsioonist viisid mingil määral ka erinevad, kuigi mitte nii väga, need probleemid on kõik ees, ma taolises seisus, et ma hakkasin otsast peale aga takerdusime samade küsimustega ja, ja nüüd mul töö seisab, vahepeal ma siis kargasin mujale. Tulidki otseselt tellimused ja sattusin hoopis kõige uuemate laulude rahvalaulude, ütleme siiski valdkonda. Kuidagi nii nagu iseenesest tuli seitse tuntud tulu, mida ma seadsin segakoorile ja see juhtus nii, et kuulsime laulupeo ajal kontserti. Esines RAMi poistekoor ja laulis augu Stockmanni Meil aiaäärne tänavas. Aga laulu raske lauliigon rasket Cyrillus Kreek tippu laulud, eks ole sellele tekstile lasknud, miks meil võiks olla ja seesama viis seatud nii et kahjuks kooli korviks maa laulda kerges seal istusin, ma tegin selle seade kohe ära. Ja saatsin ka poistekoorile ja kellelegi näitasid veel keegi ainukesest. Ei veel. Ei ole seda laule, seda nagu ka ei ole. Otsisin vanad laulikud üles. Ja seitse tükki hakkas saatma. Enne kui teadvustan järgmise laulu mõni sõna tulevasest Karjala tsüklist või tsüklitest. Töö on nüüd edenema hakanud ja paar osa juba ka Jyväskylä linna kooli poolt ettegi kantud. Nii et juba tuleb. Aga praegu tuntud laulude seadetest. Meil aiaäärne tänavas ja kui mina alles noor veel olin, laulab Tallinna koolinoorte segakoor. Ja selle järel tuli mul kammerkoori tellimisel seada kaheksa revolutsioonilist laulu, mille esitas Nad, pühendasid meie Eestimaa Kommunistliku parteikongressile seal käte kantsed, kongressi kontserdil. Ja. Siis vaatasin, et kuidas ma siis nüüd, Neil ei ole mitte midagi otseselt ühendanud, nemad on alati võtnud laulda minu asju seal naiskorresse, sealhulgas ja kõige raskemaid sealhulgas, et kuidas ma nüüd nii olen ülekohtune nende vastu olnud ja heinu kaldasse vast ja kibekiiresti tegin neile suurema tsükli 29 laulu. Kuidas ma nimetasin 129 vanavanemate lastelaule, tähendab minu ja minu vanemate Aegseid laule, kooli laule, sealhulgas seal on ka need teile teile korrektsed ja seda ma sellest siukest enam ei kasutagi. Stiilide järgi oleks tulnud tegelikult ju selline tagantjärelemõtlemise laul, mis vanemate inimeste laul mitte nii nagu lapsed tuppa ta oli käes, see on rokkar, lastelaul ja mast, püüdsin vältida neid laule, mida lauldakse vanemas eas ja millest siis aru saadakse, nagu see Meil aiaäärne tänavaski. Ega lapsel see laul ei ütle midagi ütleme, esimese klassi küllap sellele Meil aiaäärne tänavas. Ma arvan, et ei ütle midagi sellist, nagu ta ütleb jah, meie kuuekümnastele. On nii. Ja siis ma vältisin ka selliseid teemasid, aga kõik need poisid ritta ja üks, kaks, kolm tuhk ja tolm. Need omaaegsed kooli laulud kasutasin ära. Sealjuures muidugi ei kasutanud autorilaule, vaid ainult nist uuemaid rahvalikke laule. Nii et siin kellelgi Autrust ei puudutanud. Autorilaulud saavad hiljem nagu rahvalauludes, see on tõesti nii ja mõnede puhul on kahtlusi olnud ja hiljem on selgunud, et nii see on näiteks seesama laulsin, kui mina alles noor olin selgub, et see on autorilaul, mis on ka muidugi täiesti äratuntav, kui sa seda tead, aga kui sa ei teadnud selles mõttes noh, võib-olla niisugune rahvaviis olla, kuigi seal on täitsa ilmne dominant, sata kontsernina, rahva laus, mujal ei ole sellisel kujul. Jah, ja noh, see oli, kas see on ka huvitav jälgida ja huvitav tähele panna ja kui ma nüüd valikute ees ma vaatan ka veidi Tiia enda jaoks teen. Aga samal ajal ei põlga ära ka Sellisteks liiderdaferlikeks peetud laule ja viise katsun ise ära, et nad ei oleks miilid rahvalikud enam. Nii vähemalt mulle tundus nende seitsme tuntud õnnestus ümber käia, viisid on ikka tuttavad ja armsad, aga harmooniat ei ole, nüüd needki, samal ajal. Ma ei tea, mulle tundub, et ega see liiderdafelgi ei ole halba ralli mänginud meie koorimuusika arengus ja üldse uusika aren küll, ainult suhtumine temasse on alati kuidagi negatiivne, hoiak on vastaline. Vist on õige öelda, et jah, hoiak tekkis hiljem, aga tegelikult tänu liider, tahvel, meie laulupidude traditsioon sai üldse alguse. Ja tänu koolilaulule tänu kirikolovi oli tartlastel aga hiljem, kui tekkis meil juba oma rahvuslik erinevate koolkond, näiteks, kes rahvusliku helikeelt juba taga ajasid ja ja tunnetasid, nende jaoks oli see liider, kas muidugi taha asi? Aga me oleme sellest asjast nagu ikka üle. Sellest vastuolust, mis oli läheb elu edasi ja me enam ei Ta ju neid vastuolusid. Nii, ma isegi arvan, et oleks Jansen, Jakobsoni omavaheline vahekord meile ja ei ole nii tähtis. Karl August Hermann omal ajal tegi tõesti väga suurt hariduslikku tööd aga ta vahepeal kuulda ka nagu naljanumbriks. Jah, ja kui nüüd filharmoonia kammerkoor laulis seda laulu munamäe otsas, nagu nad võitsid vana laulu nimega siis seal tõepoolest on, see on niisugune tore, nostalgiline muie sinna juurde. Laul oli ikka mõnus kuulata. Nagu teisigi laule seal plaadi peal on. Siin on ilus elada. Mulle paistab, et Sindis tööpuudus ei ähvarda. Nojah, tööpuudust ei ole, jah, võib-olla ka ei oska seda tööd nii hästi organiseeritud koos 108. Ja alati ei olegi veendunud teadust nii tegema, aga ma teen seda, mis ma tunnen, et vajalik on teha. Ja lõpuks Eesti raadio sega koorilt Veljo Tormise, astu keete, juhatab Ants Soots. Muide, pühapäeval, 28. juunil on võimalik kell 22 esimese programmi vahendusel veeta veel terve tund Veljo Tormise muusikaga. Ettekandele tulevad seal terviktsüklitena Lätibuldoom laulud, Bulgaaria tipp, tühon ja isuri eepos.