Ühe luuletuse lugu. Vaiknemetsajärv tüdrukuga. Suplesime võtsime päikest olin nagu öeldakse, õnnelik, vaba ja laisk. Taamal kaldapervel seisis mahajäetud maja. Akendeta varisenud katusega maja kohal. Järve ääres kasvas hõbepaju. Hõbepaju all oli pink. Plangujupp kahel maasse rammitud vaial. Siis järsku sellelt pingilt ei saanud ma enam lahti oma pilku. Mine ära, hea tüdruk, mine ära jäta mind üksi. Mäletan ütlesin seda närviliselt ja pimedal häälel ja kätega edasi-tagasi vehkides. Umbes nii nagu põletatakse, parmusid eemale või kärbseid. Tüdruk läks. Muidugi teadsin, ise, käitusin, plastikut poleks tohtinud. Niimoodi tuleks pidada tüdrukule kõik ära selgitama. Aga samas teadsin, et kui ma nüüd kõik talle ära räägin siis on ka sealt paju valt pingilt kadunud. See. Kelle pärast tüdrukute rajasin? Ja mis mõtet siis kõige enam oleks olnud? Meenub mul ei olnud kaasas kirjutusvahendeid. Vitsa rauaotsaga. Hakkasin kraapima veeäärsele siledale liivale. Sest pingil istus mu ema Me testisime juttu ilmast ja maast. Minul kogu aeg olid silmad maas. Ja kuidagi kurb oli tema. Siis tuleb äkki kari metsast välja. Mööda pikka rohtu sahinad järve äärde jooma. Karjapoiss pikas maani ulatuvas vanamehe pintsakus vaatab mind eemalt. Mul läks närv mustaks. Näed, jälle jääb pooleli. Ei suuda ju kirjutada, keegi pealt, vaatab. Aga õnneks karjapoiss ei tulnud lähemale, vaatas eemalt, mina seal kirjutan või midagi seal kummargile ja kus ta tajus, et ma olen tõre ja julgenud tulla, et võõras mees. Loomat muidugi teinud sellest minu Tureldusest väljagi. Üks mullikas tuli mulle väga lähedale, ma ise ka vana karjapoiss võib-olla tajus seda Moscan loomani hinnata. Ta hoida tuli mulle päris lähedale. Puhus. Ja siis mulle on meelde jäänud see lina ots oli tal noh, kuidagi nii, mulle väga lähedal. Ja ja ma pole eluski vaadanud looma nina otsa, nii teraselt meeledrid kuidagi altis, mäletan, et ninaots oli lai tasapinnaline. Pisaraid täis. Ja ila tilkuv. Pealegi, Lewis mu ümber mälutud rohuimalmagus ühtlasi ka meeldiv lõhn. Karjapoiss tuli ajas looma vaikselt eemale ja jäi siis mõne sammu kaugusel ikkagi seisma ja mind vaatama. Mina mõtlesin, las ta vaatab, pealegi kirjutan edasi. Ise ainult kartsin, et kui ta nüüd naerma mind ei hakkaks kummalise tegevuse üle. Kirjutasin edasi. Mu ratsu nurud. Ta rohushi, mu ratsu, see väle, kui tuli, ei enam olnu, must sõjameest ja mõõk. Mille teenisin vapruse eest näkku, kisendas suli. Nõnda, nüüd oli siis teine salv ka valmis. Vaatasin vilksamisi karjapoisi poole. Karjapoiss seisis väga tõsise näoga. Tundus, et ei. Tema arust on minu töö täitsa loomulik. Ja ma hakkasin karjapoisist väga lugu pidama ja meil tekkis isegi omavahel mingisugune nagu ühise saladuse tunne. Mõtlesin, et kirjutan edasi nii raamjutustuse laadis. Et ja äraproovitud võte lõpuvast siis natukene nii varieerin. Ja ei olnudki nagu seda, nagu seda viimase salmi sisu. Nagu ei mõlkunud mul veel meeles, mõtlesin, kust seda võtta. Vaatasin siis hõbepaju poole. Ema oli läinud. Ime selgelt kujutasin endale ette ta valget rätikut. Kõrge kuusemetsa varju külgsel foonil. Ega midagi? Võtsin oma vitsarao ja kraapisin lugu edasi. Ei hõbepajust ma mööduda saanud sest pingilt tõusis mu ema. Läks vaikides sinna kus mustendas laas. Siis alles Ma pilgud valla, sain maast. Ja nägin, kui hele on tema. Valmis kargasin püsti. Karjapoisil ümbert kinni valmis luuletus. Ja seletasin talle loo täpselt ära. Näen niisugune asi on pliiatsit ega paberit ja ka, et ole nüüd hea karjapoiss, jää siia selle laulu juurde vitsaga valvama, et loomad, laul ära sätkuks. Pina elasid paar kilomeetrit kaugele, Lähen, nüüd siis tunned kirjutusvahendid ära. Nonii. Jõudsin sinna oma peatuspaika. Tüdruk pakib oma kleite ja nutab ja vodka hakkab aga ära minema. Mina küll seletasinud kõik ilusti temale kaera aga temal polnud nii aru kui karjapoisil, kes taipas. No, aga tal oli põhjust olla solvunud. Niimoodi, ja nagu siis samal päeval veel nagu nagu mitu asja korraga siis nagu kuhjusid. Selgitan siis tüdrukule jõudsin seal oma kirjutustarbed ja kõike. Äkki äikesemürin väljas, jookse lõue silmapiirilt, tõuseb äikese Bell. Kiiruga näha, kuidas pilveserv rullib ennast vihaselt tõuseb, tõuseb pina Vainjärve purre jooksu. Kumb kirjutab meistrit laulu ennem maha, kas pill või mina teadagi kuidas äikesepilv maha kirjutab. Nii et suurte loomade jälgisidki ei jää mitte järele. Kui ma siis lõõtsudes järve äärde jõudsin, kukkusid juba esimesed rasked piisad. Vaatal karjapoiss sul kummargile minu luuletuse kohal ja hoiab kätega laiali oma tohutuid valame, pintsaku hõlmasid. Seal ta istus nagu, nagu mingi ürgne senitundmatu lind kohutava ja kurja välimusega oma pesast. Noh, hakkasime siis seda lugu sealt maha kirjutama, aga nüüd polnud enam päikest, ei olnud näha seda reljeefi. Hästi. Pealegi juba oli tõusnud pill valule tuul või ka öeldakse pilved pagi, lained limplesid ridade algusi ridade lõppu tulaatidel hõlma alt välja. Noh, aga kuidagi jätkus sealt kõigile, sai sealt vihm ja sai sealt kõrv endale mõned sõnad ja mina sain nagu keskmise osa ja hiljem tuli muidugi teda veel ikka ümber töötada. Siis vihmasadu oleks väga tugevaks, jooksime lagunenud maja räästa alla, Salti liia vaadata järve poole, aga ega tegelikult midagi näha ei olnud, selle metsajärve varjutas hall ühtlane vihmakangas ainult hõbepaju. Tema oli lähemal mull, Tõma vints läks tuules, rabeles selle alli kanga foonil. Siis lõi seal välk, lõi paukudes järve. Ja metsa ja vihma mesin. Vaatame seda loodust, seal seda loodusnähtust. Ja siis äkki meenub, et kus poisikari on. Ja küsin bullet, kui sul nüüd lehmad võivad olla kadunud. Tema ütleb, et ei, Tiia. Miks ma kirjutan luuletusi? Julm ja alasti küsimus? Nagu nuga. Ole aga lahke, vasta. Aga vastata polegi nii lihtne. Pealegi tekib minus protest, miks üldse nõnda küsitakse? Pean kõigepealt endale selgeks tegema küsimuse põhjuse. Ega enne edasi minna ei saa. Nõnda oletame, et kõik eestlased on luuletajad peale tosina kodanikku, kes raudselt vaikivad. Olen täitsa veendunud, et küllap siis intervjueeritaks ainult neid. Umbes nii, et kõnelgi, palun. Miks te vaikid? Ja kuidas te vaikite, et avaldage meile ometi oma vaikimise saladus? See oleks erakordselt põnev. Aga vaikib, vaikib edasi. Ei räägi sõnagi. Sestan, vaiki, lohiseb vaid mikrofoni. Harukordne üliinimlik. Kui peen ja taktitundeline ütleksid raadiokuulajad ja nii mõnigi neist püüaks vaikijat matkida saavutaks sellega isegi kolkakuulsuse. Aga kriitikud kirjutaksid, et olene originaalne ega ehtne lihtsalt pseudonohik. Miks ma kirjutan luuletusi? Küsimus tundub olevat õigel kohal, sest luuletamine pole üldse minu eriala. Olen õppinud maalikunstielupäevad, olen söönud kooli õpetajaleiba. Tunnen, et eelmainitud ametid sunnivad mind olema hoopis keegi muu, kui ma tegelikult OLED. Maalikunstnikuna, peaksin olema pidevalt pop-kooliõpetajana tark ja väärikas. Midagi hakkab mulle siinjuures vastu. Miski on võlts ja vale. Tahan olla ehtne, nagu loodus loonud. Leian, et endale kõige lähemal viibin ma siiski oma kirjutuslaua taga. Ja mitte ainult endale. Imelik küll. Pastakas, paberi ja vaikne tuba on otsekui Kolmekordne kaabel mis tagab lühiühenduse eluga. Armastan sõna. Ta on ilus ja selge. Tan tunduvalt konkreetsem nii Elist kui värvist. Mõne jaoks on sõna kombatavus isegi suurem modelleeritud vormist. Kuulge, see ei saa olla kaksipidi mõtlemist ja kui saabki, siis on küll tegemist vale sõnaga. Armastan oma aastaid maid kingiks nendest mitte ühtegi ära. Pean lugu ja kaaslastest sest nemad on need, kellega pean olema ühes rivis. Nad on minu jahuks ainukesed arvestatavad kujud. Austan neid ja mu tahe on olla rinnutsi nende kõrval. Minust vanemad inimesed, nemad moodustavad omaette rivi. Neil oma tarkus, omad kogemused. Imetlen nende sisutihedat ja tõsist loometööd. Aga seal sammuvad noored ja hoopis algajad. Ma ei taipa nende kõnest seda, mida nemad taipavad. Iga uus oni, ka mõistatus. Nad on muutumise ja kasvamise järgus. See on põnev. Keegi meist ei tea, kuhu viib nende tee. Ja nõnda peabki olema. Ennatlik oleks iga ennustus nõme, oleks näpuga näitamine. Hoopis totter oleks matkimine ega kadunud noorust tagasi saa. Oma arusaamiste ülgamise kaudu. Püüan tunnetada oma kohta ses igavesti pulbitsevast mõtte- ja tundelaadide maailma mitme Kiilisuses. Tahes-tahtmata pean end võrdlema ürgmetsa puu või taimega neist igaüks tihedalt külg külje kõrval oma naabriga vastavas kõrgus, valgusjärgus ikka kasvamas ja kasvamas. Mittekasvamine oleks kõdunemine ja surm. Luuletaja arvelt püütakse ikka heatahtlikult nalja heita ja teinekord pilatakse teda isegi päris valusalt. Kaaskodanikke häirib nähtavasti luuletaja isiku liigne tundlikkus, samuti näiv naiivsus näiv elukaugus. Eriti annab selline suhtumine tunda end külas. Meenub plikadega, ei vedanud seal mul kuidagi. Olgugi et kirjutasin keskkooli päevil Väike-Maarjas nii mõnegi kena soneti. Küla- ja alevi tüdrukutel kujunes välja hoopis hoopis teistmoodi igatsusteni noormeeskirjanike Tennovi sõnastuses pidi see olema üle küla rässuv Kell nokaga müts, muskliga püksid ja varrega saapad, kes oskas hästi mängida pilli ja kes igas kakluses jäi peale. Ei. Ei, ei käi selle Eliisa Tuula. Koola küüna karja juurde. Anna minu halli kingadele nuusutamine omasta juua, kõigutoomine värvi. Ja annaks Viiburi Maie kriibastani, uuri neiu, need agad, aadli ärgu sinu Taani quote ega sinu Kõrbi käigu kõrvad Joscodotteni joojate telli Heeveede. Kuidas ma kirjutan? Naljakas küsimus, peaksin naljaga vastama. Aga lubatakse mul algul tuua mõningaid näiteid mõnede kirjameeste töömeetodist. Küllap siis leiame, et see küsimus võib huvi pakkuda. Kuulu järgi. Ernst Enno näiteks ronis taburetile ja tõmbas üle pea paksu vooditeki. Ootas siis vaikselt ja kannatlikult, kuni hakkas kostma sügavalt hingepõhjast hääl. Tiksub kell ja ahju taga kilgi tasa, laula. Või siis jälle. Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. Põgenes kodust istus rongi ja sõitis läbi pooled Inglismaajaamad. Naasis alles paari kuu pärast, kõht nano ja kasimatuna kaasas uue vaimuka raamatu trükivalmis. Käsikiri. Igalühel oma harjumuspärasus oma pühakomme ja menetlus, puutumatu pinnas, kus ollakse ainult iseendaga. Kuidas mina kirjutan? Mis siin ikka salata, seni ainult sügis-talveöödel pimikus priimuse sumina saatel. Nõnda on valminud küll lõviosa eestipärasemalt öeldes vast karu jundi osa MUU kolme kogu luuletustest. Sügistalvel sellepärast et loodus on siis nii kole, et selle lihtsalt peab millegagi asendama pinikus, kuna seal sai üksi olla. Ja öösel oli ühiskorter suhteliselt vaikne naabrit norskamist ja laste nuttu. Aga summutas oivaliselt. Kerro kaas. Hommikuks olid silmad, ninasõõrmed küll tahma täis aga värsid ka paberil. Praegu on inspiratsiooni ka lood kehvad, sest Kirjanike liit kinkis mulle uue korteri. Omaette töö, tuvakene nii valge ja puhas, et armas, inspireeriv petrooli priimus ei sobi siia enam mitte kuidagi. Laualt poeem põrgukütt haletsusväärselt pooleli laua all, prügikorv täis aia taha läinud värsse. Ei ju ei ju kõiki kõiki ju käänly lapsu geenmaaga suur mari kasva, suur kari ja nii. Tony tuul, uks, stack määrtisse tulemede laps, kiigu siis tule meede laps silme sisse. Olen juurelnud natuurist mahakirjutamise probleemi kallal. Et maalikunstnik näe, vaatab ja vaatab maastiku paneb samas pintsliga nähtul lõuendile ja kunstitõus missugune. Olen proovinud samal printsiibil kirjutada. Oi milline risu kukub välja. Milline sõnade mõttetu tohuvabohu. Paistab, et distants, nii ajaline kui ruumiline. Käsitletavas objektist on üks tore asi. Kuidas küll kaks mõistet, kauge ja ammune kätkevad endas kõik vajaliku arukaks loogiliseks vestluseks. Eks ütle rahva tarkuski, kes pärast naerab, naerab paremini. Paar asja meenub, olen siiski vahetult otse natuurist maha kirjutanud. Üks kõlab nõnda. Mäletan, see oli mu üks esimesi luuletusi. Oo, taevas kui kole sooled. Kui sa minuga riidled. Su näol on siis punased laigud ja need ei sobi su rohelise kleidi juurde. Ja silmad on värvita kui kala silmad. Kui valgest paberist sõõrid, nõelatorget ega keskel. Ära riidleb minuga. Mul pole mahti sind kuulda, sest ma kannatan, kui kole sa oled. Teise loo panin kirja, vaadeldes oma magavat poega. Pealkirjaks suveöö ehkki nagu meenub, kirjutasin ta samuti. Hilissügisel. Nüüd mets ja kärssadeia kihvadega robinal rebivad puruks tugevat rohukamarat. Rähivad ja mõluga matsutavad mullaseid lõugu, suud täis maipõrnika tõuke ja põdrakanepi mõrkjaid, juurikaid. Mu väike pois magab. Nina, nööbi lohiseb padjal. Padja sees on palju muhedaid. Kuuvalgeid, unemugulaid. Kahtlemata on ka mõni luuletus sündinud väljaspool tavapärast korda. Ootamatult nagu välk selgest taevast, küsimata hoiatamata Ta ja sündides segadusi ja mõistatusi korraldanud. Ühe luuletuse lugu. Vaiknemetsajärv tüdrukuga. Suplesime võtsime päikest olin nagu öeldakse, õnnelik, vaba ja laisk. Taamal kaldapervel seisis mahajäetud maja akendeta varisenud katusega maja. Kohal. Jälle. Ei hõbepajust ma mööduda saanud sest pingil istus mu ema. Me vestlesime juttu ilmast ja maast. Minul kogu aeg olid silmad maas. Ja kuidagi kurb oli tema. Mu ratsu norutas rohu sees mu ratsu, see väle, kui tuli ei enam olnud must sõjameest ja mõõk, mille teenisin vapruse eest. Ei hõbepajust ma mööduda saanud sest pingilt tõusis mu ema. Läks vaikides sinna kus mustendas laas. Siis alles Ma pilgud valla, sain maast. Ja nägin, kui hele on tema.