Millest see võis tulla, et et sepa poeg ja reaalgümnaasiumi poiss hakkab tundma huvi filosoofia ja hoopiski reaalainetest kaugete asjade vastu? Noh, selle kohta ma pean vastama, et põhjused nagu paljud põhjused, mis tingivad inimeste elust, saatusest, olite võrdlemisi juhuslikud. Minu isa, olgugi sepp tundis kirjanduse vastu teatavat huvi ja austas eriti Tolstoit ja korkid ta vene keelt luges võrdlemisi vabalt ja selle tõttu ei olnud meie kolumite tähistil maramatuteta. Niipea kui minu vanema venna Konstantini elukäik seda võimaldas, hakkas ta ka raamatuid muretsema ja võrdlemisi varakult, siis, kui ma olin vist kaheksa aastane, tekkisid tema raamatukokku Shakespeari. Lifrani oma ja nimelt vene keeles samal ajal ka selleri, kui ma ei eksi, vist neljaköiteline. Sama luksuslik väljaanne. Ja mind kõigepealt meelitasid need pildid ja need pildid meelitasid lugema vene keelt, ma oskasin siis niisama nagu emakeelt isegi võib-olla natukene paremini, sellepärast et üksildases veski elus. Minu ema ei saanud minuga mitte liiga palju tegemist teha. Ja sellepärast olin ma teenija, kes oli üks väga noorkülast võetud venelanna kes esines ka lapsed tüdruku osas keeleliselt, peamiselt selle teeni mõju all tükil ajal olnud mina armastasin pildiraamatuid. Ajakirjade kokku köidetud aastakäike. Ja sealt ta luges mulle luuletusi. Pildiraamatute ettelugemine muutus aktiivseks lugemiseks. Kui ma olin nii umbes kuus aastat vana sattusin varakult kooli, tekkis mul nähtavast üks mingisugune lugemiskirg, olgugi et ma kõik seda tegin, mida kõik test, laps. Hoogsad joonistused millised mul palju rohkem kui romantilised sügavtrükid romantilistest maalidest, mis olid palju staatrilisemat, kui neid väga hoogsad Soleid, unistused. Shakespeare'i ajalookroonikad teatavasti on ju väga sündmusrikkad. Ja ma leidsin, et täiesti konkureerivad selle kirjandusega, mida mina nüüd kaheksa, üheksas poisina sain klassi raamatukogust, nii et ma lugesin nad segamini selle tavalise kirjanduse karamelli kruusadega ja parandustest, saartega ja nägudega Nonii romaanidega ja nii edasi, aga Shakespeari ikkagi jätnud. Lugemus läks muidugi ka teistele autoritele üle, sellele kõigi pealt. Tals toitma hakkasin üsna varakult lugema, sellepärast et aastal 1912 oli esimese isamaasõja juubeliaasta, seda isamaasõda olid siis kõik kohathess, kooli aktused ja nii edasi. Ja mina selleks. Rahu, venekeelse väljaande neli köidet. Hakkasin siis väga innukalt Dickensilt lugema, esialgu venekeelsetes lehtedes. Teist 10 aastaselt hakkasin inglase ära tundma. Ma siis alates noh, ütleme 13.-st eluaastast lugesin, on tekkinud siit juba rohkem algupärandist, mis samaga inglise romantilisi luuletajaid Barnivei sots, kes mulle väga meeldis, niipalju siis varasest huvist Shakespeari vastu. Algkoolis, need, kes valmistasid ennast peamiselt reaalteaduste alal astamaks mingisse kõrgemasse tehnilisse õppeastmesse tuupimis aineteks tähendab loogiliselt ainet ja ajalooainet mitte muidugi loodusteadust ja. Päris hästi vene kirjandust ülihästi, väga intelligentselt õpetajalt. Sakslane, olime. Summas Sester, aasta luges ta meile, et neli tundi nädalas Belshowski margraafiat elust ja loomingust üks semester oli elu hoiab üks rullloomingut. Kuna ta üldse lihtsalt lugemist, siis selleks, et meile selgeks teha kuidas tekkisid Schilleri köite, lugesime meie koosklassis mitte vähem kui neli Shakespeari teost mättasse Othellot ja ma ei mäleta, mis seal wir. Koos temapoolsete kommentaaridega leidele tõlkes mida praegu peetakse arvates saksa romantismi üheks suuremaks põhiliseks saavutuseks ka hädalgi, aga muidugi ta on romantiliselt värvikitalegi. Kõik need asjad tingisid seda, et ma olin väga varajane šekspers, lugeja, pedagoog läks arvatavasti näinud selles midagi, kahju tood. Aga kas nüüd tegelikult kahju juhimet? Kirjas siis hakkas mind kasutama väliskirjanduse toimetajana, kirjas peatoimetajaks oli August Jakobson, kellelt ma sain Shakespeari alaseid ülesandeid esialgu redigeerimise ja kommenteerimise alal. Redigeerimine tingis mõnikord üsna põhjalikult ümber tõlkimist, oleneb tõlke kvaliteedist. Jakobson. Trükist ilmunud ainult vist kuus varase talged Jakobsonile naisest meeldivat ka minu järelsõnad Hamleti liia kuningas liidile. No ma pean ütlema, et nii alates 40 kuulamast aastast ma tegin kõik need aastat tegemist eksperdiga tahes, sõltumata sellest, kas ma täitsin seal kirjas ülesannet või mitte. Muidugi kirjas tõlkeülesanded, mis algul puudutasid Vene revolutsioonilise demokraatia võtsid minult väga palju aega, nad olid kõik kõigi mahukat härdsin põhja lõpuks kokku Iscaliet üsna paugud, köideti, võimet öelda, et väga kergelt tõlked. Nad tõid mind uuesti kirjandusteadlaselt natukene lähemale. Muidugi mitte meie päevade kirjandusteadusele. Kogusin Shakespeari alast kirjandust mida meil oli võrdlemisi vähe ja mida Tartu ülikoolis ka ei olnud mitte väga palju. Lugesin nii palju kui Line ja ostsin seda ka antikvariaatides kaudu kokku, mitte ainult siin, vaid ka Peterburis ja Moskvas, nii palju, kui sain. Ja kasutasin sellest ajast saadik, kus ma oletasin, et ma hakkan. Mascus viibimisi selleks, et teatriraamat kuus kuna ma algul konsulteerisin teatreid, kasutasin teatril raamatukogu ja muidugi võõrkeeltele vaata kogu mainimata, raamatukogud olid siiski väiksed ja perspektiivid just nagu ei olnud mitte kõige paremad allikate poolest. Tallinnas meil üldse mitte midagi peaaegu ei olnud isegi šiks britekste. No. Pöördus minu poole minu vanema poja kaudu lautor, mida ma soovitan tal. Silmas pidades ratavad aega võrdlemisi Akto Oli sellega päri ja palus minult eestikeelset tõlget, andis selleks neli nädalat aega. See oli siis meie lavastajatele teadetele täiesti tüüpiline. Ma ei hakanud teda metsas. Teaduslike allikate konsulteerimisest sissi ei tulnud nelja nädalaga isegi natukene allpool oli küll üks teaduslik tekst mis leidus Vanemuise raamatukogus nimelt Vanemuises. Kohal nimelt Vanemuise kirjandusala juhataja leidis ta. Keelelisi möödalaskmisi olnud Shakespeari keelt teatavasti oli mets kaasaegne inglise keel ja sellepärast on teda võimalik võimatu uurida ilma eri. Keele Allikatsetav ideaalseid allikaid ei ole tänapäevani sel alal rühti. Hästi, ta hakkas vahepeal ka kummitama see mõte, et, et võiks täiuslikumale, võiks veel, kui saaks rohkem kätte ja nii edasi. Niipea, kui olid tekkinud juba üldised ideed selle kohta, kuidas ekspert tuleb välja anda tuleb vist nii välja anda kommenteerituna. Ja umbes sellises järjekorras ja seisvas kaitses, siis võid ju mingisuguseid erilisi kahtlusi ei tekkinud. Esimesele ütelus sai nähtavasti positiivne kriitika osaks oli ainult üks kriitikute paar, kes avaldasid oma kriitika Keeles ja Kirjanduses. Kirjastus jäi sellega rahule, mina olin ühitada kriitika janune, jaga. Tuli kahjuks selle olukorraga leppida. Aga need ületati ka vist 50 kuumemaks aastaks. Selleks ajaks oli mul Shakespeari tõlkeid. Tosina ümber võib-olla sellest ajast peale, kus ma muutsin Shakespeari täiesti kelistanud professionaalseks tõlkijaks, sain ma ühendusse astuda ka Oxfordi ka kui inglise. Mul oli tungiv vajadus eksperdid jamslik teksti järele. Selleks et. Neid tõlkeid, mis mul olid juba tehtud väga rangelt järel, kontrollida seal õppinud ära vene keele ja on selle tõttu seal Oxfordis suurima raamatuäriosakonna müüja ja ostja. Ja tunneb vene klassika vastu, ei hakka venima otsestakkidenditele ost suurt huvi ja kui ma postiga Ta end ligi 400 väljaannet, sealhulgas teaduslikudeks väljaandeks peetavat Shakespeare'i kogutud teosed köitis üks teoks ja kommentaarid palju pikemad kui teos ise. Kolm inglises, osalt üks Ameerika väljaanne, mida antakse välja nüüd juba 100 aastat ja mis on kahjuks ikka veel lõpetamata, aga oma väga entsüklopeediale sa iseloomu poolest ikka veel uurijatel päris tähtis. Kokku oli kogunenud, kus 400 köidet sealhulgas näiteks ka Shakespeari ühingute aastaraamatuid ja nii edasi mis mind tutvustasid aasta jooksul Shakespeari alal tehtud tööga, mis selle tõlkimise juures kõige suuremad tülinaid valmistas Shakespeari tõlkmina üldse vaevanõudev asi. Ja et Shakespeare on ikka veel uurimisobjekt, nii imelik kui see mitte. Tulemusi saavutanud siis võib kätt südamele pannes rahulikus seda öelda, et ka minu osas talge. Kui neid üldse oligi? Suutsin veenda ka kirjastust pärast esimese köite ilmumist, mille vastavaks toimetajaks oli Silvet kes aga ei olnud mitte värss tõlgete. See on põhimuredil, tähendab, mis puudutas. Oli mul tõlkimist põhimure ja muidugi oleksin ma suuresti helistanutest, ma oleksin olnud niisuguses seisukorras, milles Schneider näituseks oli. Kes elas ajastul massitum, kirjutas masinaid ja paljundustehnikaid, aga saatis siiski oma tõlke käsikirju laiali mööda poeetilist ja teadusliku maailma ja sai igalt poolt. Ma pean nii palju ütlema, ei tahtnud mitte seda väljaannet Molopuliseerida. Tõlkijate juurde kutsumine kross kõigepealt neljand tõlkega rajanats, mis puutub iibikas siia lülikasse, tema soneti tõlget. Ma pean nõks paremaks, mis üldse on ilmunud ükskõik mis võõrkeeles Expyrissonettidest, vähemalt minul tuntud võõrkeeltes ja reanssepp, kes tõlkes päris savastalgitama komöödia võtsid seda muret peale minu palvel ja kirjas nõusoleku. Ja ma oleks muidugi väga tervitanud ka teisi kaastöölisi, aga kuna kirjas neid ei leidnud, siis tuli leppida sellega. Ja kuna eeltööd olid mul tehtud, see tähendab siis, kui. Trükkimine algas soodus järgi juba terve hulk, muidu ei oleks ju mitu võimalik olnud nelja aastaga neli köidet välja anda. Mis on peaaegu kaks kolmandikku Shakespeare'i loomingust, tuli selle tõlkijate tööjaotusega juba leppida. Aga öelge nüüd, kui pealesõjaaegsetel astutel tuli see mõte esile, et anda koguzeczpirvel eesti keeles kas ei tundunud siis liiga julgemate? No mulle algul tundus, seda ei julge, ma kartsin, et kirjasse ainelised võimet nii kaugele ei ulatu, aga sellest ettepanekust ekspert välja anda pärast suure vaimustusega kinni tolleaegne kirjas peatoimetaja, kes sel alal jaks järgnes. Feliks Kauba isegi ütles, et ta ei lahku, peatavad Kaalt toodab mitte enne lahkuda, kui. Aga sel ajal, kui esimene köide juba oli valmis, Rüütel oli selge, et hakkab ilmuma ja varem või hiljem ka ilmumine teostab. Kuidas te siis töötasite, tähendab praktiliselt nüüd oli teil selge siht. Kokkutulnute Aruslikude väljaannete alusel oma senise tegevuse läbi siit inglist muidugi mitmekordse ümberkirjutamise õnneks ma olen eluaeg kirjutanud peaaegu kõik, mis ma kirjutan, gets masinal käib üsna koledasti. Siis raemets tegi oma. Aga teie olete siiski pühendanud? Sekspirile praktiliselt terve elu, mis, mis nüüd. Monograafia kirjutada mitte korvates neid kommentaare, mis seal väljaandes on neid kommentaare võrdlemisi palju, kus sõnaseletustega past koguneb kuni 1000 lehekülge. Ma ei ole sellega mitte hästi toime tulnud. Ja hakanud kirjastus selle vastu kani. Suurt huvi pole samuti, igatahes mingit sellist nõudlikkust pole olnud. Tahtsin ma millegi pihta hakata pärast seda, kui on kirjutatud ligi vist 60000 eksperi värssi proosa kallale asuda ja kirjutada üks raamat. Romaani tekke ja kaasaegse romaani kohta analüüsides pole 15 kuni 20 maalima kirjandusel tuntumat romaani. Selgus, et allikate poolt takistab ka seda tööd, kus 10 aastat tagasi hakkasin kas neli-viis korda aastas Moskvas käima, peamiselt võõrkeelte raamat koos töötamas. Ja kord kakskolm, närad. See moodus siiski küllalt tüütavaks, kulukas, väga aegaviitev, eks ole raamatukogus teha väljakirjutusi peale selle hulk vajaliku materjali oli Moskva professoritel, kirjandusloolastel ja nii edasi kodudes. See kõik oli ühi, lord aeganõudev, et on ja see on jäänud poole, kes sadanemist tervise härd hakkasid ka juba natukene ennast tunda andma. Need see üldse oli. Küllalt raske ülesanne. Expyriga oli siiski natukene lihtsam ikkagi ainult üks saata. Aga öelge, kas kas eksperdid tutvustamiseks ei oleks vaja mõningaid populaarsemaid või sedasorti väljaanded? Ja oma ja võib öelda, omakootud seisukoht oli kaua aega see, et et kui ma eesti lugejale ja kirjas olen teatud mõttes külge pruukinud Käis kuskil kolhoosis, rääkis seal mehhanisaatoritega ja ja sassis ühelt traktoristid kuulda, et ta iga järjekordset Shakespeari köidet, mis ilmus, kaanest kaaneni läbi lugenud, jäätsitada, äratanud, aga 100 põnevaks Pedamat seas on alati väga miljon võtma. See on juba midagi.