Meie tänases saates, kui ma olin väiksekene, on külaliseks Eino Tamberg saates, kus esinejaks oli professor Hans Trass. Anname teada, et te olete koolivennad, nõmme, koolipoisid. Aga see ei tähenda veel seda, et teil oleks olnud nüüd ühised laulud, mida te lapsepõlveks laulsite igale inimesele oma sõprade ring, oma kodune ring, kus on jälle uued ja hoopis teistsugused laulud kui kusagil mujal võib-olla. Ja neitsist tahaksingi teid paluda, et natukene tuletaksid meelde neid laule ja neid meloodiaid, millega teie puudusite kokku oma lapse eas. No kui rääkida lastelauludest lausa siis ma pean ütlema, et neid on mul õige vähe meeles, õieti meeles on mulle küllaltki palju. Mul ei ole nad meeles selle tõttu, et nad kuidagi nooruses mulle eriti tähtsad oleksid olnud või mingit mõju avaldanud. Ma kindlasti laulsin neid õige paljusid ja noh, kuna ma nüüd niisama olen kuulnud, siis ma tean neid missugused laulud, mis on kuidagi noorusest meelde jäänud lastelauludest on näiteks teele teele Kurekesed. Ja küllap ma tehti tõttu mingi igatsus oli seal sellest Egiptimaale minekust ja ja ikka lõuna poole minekust ja mingi niisugune noh, selline püüd kuhugi poole. Ja see tegi selle laulu mulle jah, armsaks. See on selline laul, mis kõlab juba kaheksandat korda. Meie saadetesse on kaheksast saade ja eranditult igas saates on see laulanud sees. Küllap ta siis oli ikkagi ilus laulja millegi poolest erines teistest lauludest ja muutus nagu tähtsamaks. Siis üks laul veel, hoopis teist laadi laul, mis mul ka meeles on, see on Riho Pätsi poiste laul. See vist jäi meile seetõttu, et ta oli niisugune noh, väga natukene karm isegi ja ehtsalt poiste moodi. Ja niisugune noh, oli temas poiste uljust ja edasi püüduja kindlust. Et kaks laulu olid need siis sellised laulud, mis olid teil koolist jäänud meelde? Küllap koolist jah. Muidugi, suurema osa ikkagi laule andis, kodu andsid need laulud, mida ema isa laulsid ja mida laulsid üldse noh, kõik sugulased, tuttavad, kes meile kogunesid või kusagil võõrsil käisin, siis kuulsin, lauldavad, sest tollel ajal lauldi kodus kõige palju. Ma pean ütlema, et rohkem võib-olla kui ema lauldud lauludest on mul jäänud meelde isa lauldud laulud. Raske ütelda, miks ema laulis väga ilusasti ja väga õigesti. Isa laulis valesti, ta armastas väga laulda. Ma tema kohta öeldi, et kui ta laulab, siis järgmisel päeval kindlasti sajab vihma. Ja võib-olla natukene valesti kareda häälega lauldud laul avaldas millegipärast suuremat muljet. Ja noh, üks laule, mida tema armastas ja mis mul on ka väga armsaks jäänud. See on seal, kus rukkiväli lagendikul heljub, selles oli jälle midagi niisugust suurt igatsust ja noh, praegu ütleksime nostalgiat tähendab see sõna nüüd val lastele võõras noh, mingi niisugune härdus, niisugune mingi meenutus kusagilt kaugelt. Ja viis oli ka väga ilus. Ja üks teine laul, mis mulle meelde jäänud, mets mühiseb ja kägu kukub raal. See on ka üks niisugune väga vana armas laul. Ja eriti läks mulle tookord hinge üks salm. Niisugused sõnad olid hirv, ojal joob ja muretu tal meel aimata, mis saatus ootab eel või midagi niisugust, võib kütti kuulda, leida iga tundi ja elu läinud, oleks näinud und. Huvitav praegu meie teame seda Artur Rinne esituses, kes siis seda laulis? Küllap ka Artur Rinne, sellepärast et väga paljud niisugused laulud olid tookord jusse, tema lauldud, aga populaarsed. Veel oli mul üks laul mis mulle tookord kuidagi hinge läks. Ja see laul on mulle ka praegu imelikul kombel väga armas oleks halearmas laul Emajõe pääl. Mul millegi kast avaldas mõju, niisugused sõnad nagu Emajõe võimas kohin. Ma siis ei olnud Emajõgi veel üldse näinud. Kui ma teda nägin, siis ja ma ei saanud alguse võimas kohin, võiks tulla. Ja siis avaldas mõju mulle ka selle laulu viimane salm, kus on juba räägitud hõbe juustest ja kuidas sa mulle kunagi vastu tuled ja niisugune juba mälestus tuleviku mälestust tollele noorele inimesele. Ja siis üks üks asi, mis mu lapsepõlves oli väga oluline ja ka laul aitas meelde jätta. See oli üks vana grammofon, üleskeeratav grammofon, nagu ta tookord oli. Ja plaat oli meil õige vähe. Neid siis sai kuulatud, seda, seda rohkem. Üks neid laule, mis mulle väga meeldis, Hei, mustlane, mängi. See oli mu isa lemmiklaul. Kukla jälle purpur. Kootuga. See. Äraaega aga raha ei saa. Siis oli veel üks niisugune imelik laul adjema väike ratsaväeosa või midagi niisugust. Kas te ise neid ka laulsite siis? Jah, muidugi need laulud ikka, mis, mis olid populaarsed, need kõlasid ju noh, kõikide tuttavate sugulaste suus ja mina laulsin vapralt kaasa, kui mingid sünnipäevad olid ja ja ka ilma selleta kindlasti laulsin ka üksi. Kas grammofon oli siis põhiline muusikalise informatsioonitooja? Noh jah, varem grammofon, siis ma mäletan, kusagil olin vist kaheksa-üheksa-aastane, siis toodi majja raadio. See oli juba muidugi suur asi ja ega siin raadio muidugi nii hästi elanud kui praegu, aga me olime kõik palju vähem nõudlikud ja olime väga õnnelikud selle üle ja sealt sai siis kuulata juba päris palju igast klassikalist muusikat ja ei oskagi üles lugeda, mis just sealt on meelde jäänud. Eriti konkreetselt midagi ei ole, aga võib-olla olulisem veel, kui raadio olid mulle esimesed ooperikülastused. Mäletan, ema viis mind vaatama näiteks Wagneri tamme Isarid siis ma olin küll juba suhteliselt juba päris vana, ma olin siis kaheteistaastane vist. Aga ma mäletan, et ooperid ma olin ennegi ei näinud. Ja ei olnud suurt hoolinud nende avamängudest, mulle nad igavad olnud, kuni teiega kinni oli. Aga seekord mul on selgelt ei meeldinud see, et kui see avamäng käis ja ta oli väga pikk avamäng siis ta mulle kohutavalt meeldis ja mõtlesin, et hoiad, kestaks ta veel kaugele, et ma tahtsin veel kuulata, et ei ole vaja, Kepteerija lahti läheks. Nii et see oli mul üks niisugune väga tugev elamus. Siis veel mäletan palju nooremast peast. Ma läksin. Mind viidi vaatama Fausti, siis oli kaasas minuga mu onu Elmar Maxima Madema olin seal huvitav inimene. Tema õppis lauljaks ja ta laulis ka Vanemuise laval. Üsna edukalt vist. Mina teda kunagi küll ei ole laval kuulnud ja tema just laulis Vanemuises sedasama Fausti laulis seal Mehhistad. Ja siis ta viis mind ka Tallinnasse Fausti vaatama ja sellest on mul ka õige eredad mälestused. Mälestused veel eriti selle tõttu, et, Tollel ajal oli kombeks välja anda noote. Niisuguste Ooperi läbilõigetega mängisid juba klaverit ja mängisin just suure huviga neid asju, mis mul üles ei olnud, antud, aga kõike muud. Ja mul sattus kätega Fausti läbilõige, siis seda ma mängisin väga palju, seal oli mul algusest lõpuni peas. Aga kas te oma klassikaaslastega kunagi koos olles laulsite või musitseeris itta? Jah, algkoolis kindlasti vähem. Küllap me Kalcoli laulsime igasugusi laule, aga millegipärast need mul ei ole eriti meelde jäänud, võib-olla meelde jäänud on paar niisugust ringmängulaulu, see oli sõja ajal ja meil jäi koolis ma ei tea millegipärast ühel päeval jäid tunnid ära, aga koju meid siiski ei saadetud ja nii me siis kaks kolm tundi järjest olime kogu kooliga saalise mängisime ringmänge, kes aias ja üks peremees võttis naise ja kahte kahte ringmängu mängida siis tõesti tunde nii mitu tundi järjest ka ja selle tõtanud mulle eredalt meelde jäänud. Siis on meelde jäänud seda, et kui ma olin seitsmendas klassis veel algkoolis rahumäe algkoolis, see oli algkooli viimane klass tol ajal siis tegin ma ise ühe klassi laulu, tähendab, oli niimoodi, et meie klassijuhataja arvas pealseks laul meil omal olema ja tehti siis laulutekstide võistlus ja eks sõber kirjutas siis teksti. Mina kirjutasin sellele viisi peale. Ma ei mäletagi enam õieti seda teksti midagi, nihutasime Seitsmenda poisid, vahvad nad julgesti sammuvad algopikal Copaczalco, väike nad edasi jõuavad. Siis keskkooli ajal. Keskkooli ajal oli ka koolilauludes läks juba jutuks siis sai tehtud kahjuks kooli laul. Me õppisime Nõmme gümnaasiumis praegusest 10-st kümnendas keskkoolis. Ja seal oli Kulno Süvalepp kes on praegu tuntud kirjanik ja Vanemuise lavastaja, näitleja. Tema kirjutas siis seal lauluteksti. Mina tegin viisi kogu teksti praegu ette lugeda ei jõua, aga algatada nii, et meie kool on keskluiteid, valgeid nõmme roheliste mändide all. Tulil säraja, noor samblaid, palgeid päikest täis nagu kullad, kristall. Teil oli siis muusikalembeline poiste seltskond koos. Oh, muidugi ja selles koolis keskkoolis sai lauldud väga palju laule. Ja tore oli selle juures see, et kuigi me laulsime ka neid laule, mis ümber igal pool kõlasid siis tekkis meil niisugune oma oma laulurepertuaar ja selle eest hoolitses kõige rohkem Kulno Süvalepp, kes ei olnud mitte ainult hea hea luuletaja vaid oli väga andekas muusik, neid laule oli päris palju. Aga noh, ka mina tegin mõned laulud palju vähem küll kui Süvalepp. Ja küllap ka teised. Ma tean, näiteks tants, trass tegi laule, aga ma ei mäleta enam, kas ta tegi neid kooliajal või hiljem juba ülikooli ajal. Ma igatahes meil oli niisugune ja poistega tüdrukutega kamp, kes käis väga palju koos. Ja väga palju laulis. Ja noh, tollel ajal koolis me tegime ka opereti Kamba peale sai tekst kirjutatud muidugi ikkagi suurem osalisele süvaLepal. Ja mina kirjutasin siis viisid selle opereti nimel püsivus ja selle me tõime lavale kooli 40.-ks või 30.-ks aastapäevaks ja kui olisi veelgi vanem aastanumber on, igatahes oli kooliaastapäevaks tehtud koolile kingitusena. Ja ise kandsite, siis andsime ette jälle liigad, lavastas, element, see oli väga suur, ei olnud üritus. Ja noh, need laulud olid ka niisugused, mida siis lauldi ka hiljem. Seal oli igasuguseid sätti, mentaalseid laule ja reipaid laule, aga oli ka laule, näiteks õpetajat, sest kus me siis õpetajatele andsime, nende nimed, tegime, muutsime kreekapärasteks ja siis oli igaühes midagi öeldud. Ja kui siniparaja huumoriga siis õpetajad isa sugugi solvunud, vaid olid päris rõõmsad, kuulsid oma pihta loodud heasüdamlikus laulu ja kas midagi sellist meelde tuleb praegu? Meelde tuleksid paljud momendil on nii ootamatult raskelt meenutada. Õpetajate laul oli selline, et kui õpetajaid koolis meil ei oleks, küll oleks elu roosiline, siis elu nendega tehti hirmus kole. Kõik sind kiusavad nii nagu nende viis antroksadeks kärgija pauku ja elu Hirdlast teeveev, partija, moraal ja nii edasi ja nii edasi. Aga mis sellest operetist edasi sai, kas ta nüüd on siis kuskil kalevi all seisab? Jah, minul ei ole isegi selle täieliku teksti olemas, ainult katkendid. Ja nüüd ma hiljuti nägin meie endist direktorit Nikolai Remmeli. Tema ütles, et temal on see täielik tekst säilinud, nii et ma tahan tema poole sõita, siis vaadata, mis seal oli. Aga muidugi jah, sega sellest operetist midagi muud. Säilinud ei ole kooliste kord või kaks korda kanti ette ja oli päris populaarne, mäletan Voldemar Panso, kes käis seda vaatamas ja oli ka üsna lahe, ise me olime väga õnnelikud. Teised laulud olid tõesti need, mis parajasti moes olid. Mis me kusagilt raadiost kuulsime. Ja mõned ka niisugused välislaulud tihti Sõvaleb, tegi neile uued eestikeelsed sõnad. Aga kas moes oli tol ajal siis selline üldtuntud rahvalik laul, nii nagu te juba nimetasite, seal, kus rukkiväli lagendikul hell reisisõnumitele. Ja siis peale sõda olid nagu uued tuuled juba ja siis tulid meil need rahvalikud laulud olid unustatud, me mõtlesime, et nüüd natukene niisugused juba ajast ja arust ja sentimentaalse tookord ma ei usu, et nad meile eriti meeldisid. Praegu ma armastan neid jällegi väga, aga see periood oli niisugune, kus me nagu sellest repertuaarist hoidusime ja ja kus meil siis lauludeni suhtlikus sõnad oleksid kuidagi väga põnevad või, ja viisid ka muidugi, aga aga kus sõnad midagi vaimukat ütleksid või teravat või? Aga öelge, palun seda, kas see laul oli populaarne ainult väljaspool kooli teil oma seltskonna hulgas või olid näiteks koolis laulmise tunnid ka väga populaarsed? Koolis laulmise tunnid tookord eriti populaarsed ei olnud, küll tähendab saamisse häda, mis praegugi et mitte kõik õpilased ei olnud neist tundidest huvitatud ja, ja osalt valmistati nendes tundides järgmisi aineid, lihtsalt, et nähtavasti paratamatus. Lauluõpetaja oli meil väga tore ja teda armastasid kõik need, kes eriti ei tahtnud laulda. Aga see ei aidanud mitte selleks, et nüüd laulutunnis oleks väga elav on otsa saavad aga sellesama laulu õpetage koosneva valmistasime ette paljusid teisi laule väljaspool tunde ja sealt võeti need nendest asjadest väga elavalt osa ja ütleme sedasama opereti jaoks oli meil ju vaja mitanud solisti, vaid seal olid ka koor. Koor oli päris suurearvuline. Seal oli kõik vabatahtlikkuse alusel, aga harjutused võeti väga elavalt osa ja tehti seal päris rasket tööd. Hääleseadet tegi lauluõpetaja meile ja meie õppinud operetilaule, vaid laulsin väga palju muid laulegi läbi igasugust koorilaule. Ja ma mäletan, et puudumine nendest oli väga ränk kuritegu, kes üksuseks 200 puudus ilma põhjuseta, sellel kolmandat korda enam ei lubatud osa võtta. Ja see oli nii kohutav õnnetus, et et keegi nagu ei riskinud paha. Niisugust juhust oli aga. Laul sellise noore inimese kasvamise eas ja kujunemisel millist osa täidab. Ta on väga-väga tähtis asi, sellepärast et laul on see, mis loob mingi ühistunde. Tähendab muidugi, laul on oluline ka siis, kui sa üksi aedia endamisi laulad, see teeb kasutaja mõnikord paremaks või või aitab üldse sinu meeleolu süvendada, aga eriti koos lauldud laulud. Need tekitavad mingisuguse nihukese erilise tunde ja nad liidavad inimesi kokku, ükskõik kus need inimesed ka ei oleks kas on siis koolis või kusagil väljas lõkke ääres või ei tea kus veel.