Eesti Kultuurkapital tunnustas eile õhtul helikunsti sihtkapitali aastapreemiatega enim silma paistnud muusikuid ja nüüd on stuudios Mart Laas, kes pälvis aastapreemia pikaajalise tulemusliku töö eest. Tšello tähendab esiteks härra Mart Laas, palju-palju õnne teile klassikaraadio puhul, tänu. Ja tore on teid näha siin klassikaraadio stuudios. Mida see preemia teile tähendab? Preemia see on ilmselt tore tunnustus minu töö eest, aga mida ma nagunii teeksin, teen hea meelega, töö on põnev. Nii et lähme aga edasi ja. Aga tore, et pannakse tähele, märgatakse ja tunnustatakse seal alati meelde. Tulete ise. Tšellomängija rahvusooperi orkestris ja samas õpetaja Tallinna muusikakeskkoolis. Kuidas need kaks teineteist tasakaalustavad või võtab üks midagi teineteiselt ära või toovad nad pigem teineteisele juurde õpetada ja teisalt olla nagu aktiivne muusik? Ja nad tasakaalustavad selles mõttes, et nad on niivõrd erinevad, need tööd, üks töö ei sega selles mõttes teist, et kus ma arenen pillimängijana tegin, siis ma olen kogu aeg nagu selle päris mängu ja köögipoolega seal köögis sees, valmistan seal ja saan seda kõike edasi, arenen ise edasi. Muidugi areneb edasi ka õpetajana, rahvusooperi orkestris on üldse peale minu veel kaks tuntud tšelloõpetaja, tähendab, et teatritöö on natukene paindlikum, ütleme mõnes muus orkestris ja me saame seal nagu selle kõrvalt õpetada ja siis rakendama oma kogemusi nii oma töös, nii vastupidi üks ei takista teist, pigem ainult toob kasu mida ta oma õpilastele vahendate. Mis asi on, mida õpetaja õpilasele edasi annab? Loomulikult pillimäng, aga midagi peab veel andma ja pillimäng on muidugi oluline, aga pillimäng? Ma loodan, et mind valesti mõisteta, tegelikult pillimänguoskus on käsitööoskus ainult. Aga pillimäng, kui selline on ja muusika tegemine on niivõrd keeruline protsess, kui lihtsalt meelde, et sõna keeruline, mitte raske ei ole rasked füüsilised on ka tšellot mängida suhteliselt raske, aga töö on just keeruline ja keeruline eelkõige mentaalselt, ehk siis kõigepealt on vaja vaja ei ole päris õige sõna, aga üritame ja mina üritan inimese või lapse mõtlemist saada nagu sellisele rajale. Moodsa sõnaga ütleme et on jätkusuutlik. See alus oleks sellised rajatud, et ise saaks edasi minna. Loomulikult on vaja nõuanded, on abilisi vaja ja ega õpilane ei ole ju kellelegi oma nagu laps ei ole oma vanemad oma, igaüks on isiksus, igaüks on ise tav, peab saama ise edasi mindud, kui ta tahab. Ja nüüd meie kui juhendaja, siis me peame looma need tingitud, seda andma talle selle võimaluse. Aga kui tema ise seda ei taha, siis ega meie ei saa midagi teha. See on minu tuntud näide. Lastel on see, et kui ma olen arst panen õige diagnoosi, kirjutan välja rohud, aga kui sina nüüd ei võta ja ei pea reziimi, mis siis mina teha saan? Ainuke asi, mis ma saan teha, et ma võtan su haiglasse, panen tilgutite alla ka see ei ole pikaajaline protsess. Miks teie omalajal hakkasite tšellot mängima? See küsimus on väga aktuaalne ka teile kui õpetajale, et kui tuleb väike laps, kes on otsustanud tšello kasuks või otsustanud Tõnu vanema tšello kasuks, et nii-öelda alguspunkt. Muusikakeskkool on muidugi eriline kool ja seal võivad muidugi lapsed otsutada üldse. Enamasti otsustavad vanemad, viie kuue seitsme aastane laps, noh temalt võib-olla küsitakse. Mina ise ei alustanud muusikakeskkoolis, neli esimesest aastal käisin hoopis Tallinna 20 esimeses keskkoolis. Tollel ajal oli seal kuulus lauluõpetaja vilja Toomi, kes ei ole süsteemi juurutaja. Ja ma alustasin praeguse Muusikaakadeemia professori Peeter Paemurru juures, kes siis õppis tegelikult kontrabassi konservatooriumis ja tuli sinna ja ma mäletan, kui paemurru isa tuli siis sinna klassi ja laulutunnis ja, ja siis vilja Toomi. Mina olin nagu laulupoiss, küsisin nomarkas viiuli, tšello ja mina ütlesin tšello, miks ma seda ütlesin, ega ma seda enam ei mäleta. Ja nii ta läks. Et neli aastat õppisin siis seal muusikaklassi juures nagu. Ja siis läksin üle muusikakeskkoolilainelehtede juurde. Kui rääkida jah, Teie õpetajatest, siis laine lehter on ilmselt olnud nagu olulises positsioonis. Paine lehter on väga paljude Eesti tšellomängijate selline tõeline vaimne ema, võiks öelda. Ja ta igas mõttes ja vaimne ja peaaegu oma ema ka, sest me tema kodus olime. Tundsime ennast hästi vabalt, palju tehti seal tunde, kodu oli kesklinnas igas mõttes eeskujuks ja temale suur tänu ja tervitused. Üks teie õpilastest on Marcel Johannes Kits, kes on just hiljuti kuulsust kogunud, võitas ETV klassikatähed. Kas te teadsite enne klassika tähtedesse minekut, et marssellil läheb seal hästi? Ma alustaksin sellest, et nad, Marcel, jah, praegu õpib minu juures ja nüüd sellest aastast veel ka natukene Henry Varema juures, kes on muusikaakadeemia tšellopedagoog tuntud tšellomängija, aga ta põhilise oma esimesed üheksa aastat, ma arvan, on õppinud lainelehtede juures jälle samuti ja siis nüüd minu juures on ta kolmandat aastat klassika tähtedesse puutub, siis see, see asi sai ette võetud puhtalt muusikakeskkooli propageerimise eesmärgil või et noh, et oleks keegi, ega me ju ei teadnud, kes teised. Lõpuks tuli välja, et mitmed võtsid sealt osa muusikakeskkoolist. Et kes osa võtavad, aga kas ta võidab, no seda ei saa kunagi, aga lihtsalt minu mõte on see, et tuleb ette valmistada kogu see selle kava, kus seal oli palju voorusid ja et ta selle välja kannaks, et seesugune kondikava ja plaan, et see peab olema niimoodi tehtud jälle jõuame sõna juurde, jätkusuutlik, et ta saaks edasi, et ta oleks võimeline kõik ära tegema, et jumal on väga head võimed. Loomulikult, et see kõik see asi vastu pidada järele ükskõik kelle kõik need noored tegelikult väga tublid, sest nad, kuidas nad seal olid päevad läbi stuudios, eks ole, ja siis sultel võetakse intervjuu viimased võlad ja siis mine ja mängi sportlasi enne 100 meetri finaali näiteks keegi 10 sekundit enne tülitasinud. Mis on teie enda viimase aja kõige suuremad muusikalised kogemused, kas ise muusikat tehes või ka muusikat kuulates? Muusika kuulamisel töötan ooperiteatris ja väga armastan ooperit ja balletti. Ja koos oma kaasaga oleme ikka kord aastas üritanud väljaspool Eestit käia, ooperit kuulamas, suvel mitte palmi alla, vaid ooperisse. Seaste käisime suvelile Viinis Viini riigiooperis. Kuulasime kahte ooperit ja vaatasime aga ja Richard Straussi kapridža. Kuus aastat tagasi ma olen sedasama lavastust Viinis näinud ja ühel hetkel seal ma tundsin, et mitte, et enam paremini ei saa ka, et ma olen hetkel mingisuguse kõrghetke tunnistajaks, sest maailma absoluutsed tipud Renee Fleming lauljana ja Hessen Bach dirigendina, Winja orkester, ühesõnaga, ja Richard Straussi nende mängumaa nii-öelda, et seal oli tõesti selliseid hetki, et noh, ma saan aru, ma olen millegi suure tunnistatakse, see haarab kõik kaasas, seal suur elamus. Kas vahetevahel on õpetajaga millegi suure tunnistajaks oma igapäevases õpetaja töös, et nii hästi tuleb välja, midagi on paika loksunud. Noh, see on nii ja naa paika loksunud ja paika peab loksuma siin ülemisel korrusel jälle, millest ma rääkisin peas, kui mõtlemine läheb sellises suunas, et sa saad ennast nagu esmaabi koolitus või sa suudad ennast kõigepealt ise aidata, see on hea. Aga üldiselt õpilased, eriti noormehed poisid arenevad niimoodi. Just hüppeliselt ja selle ühes tunnis äkki selle hüppe juures olla, ots on tore, sa näed, et vot nüüd on midagi tõesti kohalikud nagu ühe astme nüüd edasi astunud. Tüdrukutel ka, aga nendel on ikkagi, see on kõik psühholoogiast tuttav, aga, aga see on tõesti nii ma seda tunnetanud. See on meeldiv, ainult et nüüd jälle nüüd on õpetaja koht seda kõike rääkida, et ega see ei ole jääv seal nagu spordis, et kui sai, treeni, kui sa ei tee ütleme, taime eest hoolitsemine, et kui sa temalt ei hoolitsenud, panin seemne, kasvas ilus taim, kui ma nüüd teda ei kasta ei hoolitse tema eest, siis ta võib hakata kiduma. Milline on muusiku ja õpetaja roll just nimelt selle kultuurilise tausta või tervikmuusikakäsitluse edasiandmisel. See inimene, kes teie juurde tuleb, ta peab ka teadma, mida ta teeb, eks ju, et millist muusikat ta mängib mis on selle muusika sisuks ja kuidas sisu kätte saada. Et milline on õpetaja roll ja kuidas teie seda teete? No siin on õpetajal väga suur roll kui nea sõna, mis te ütlesite, sisu sisu ongi ju kõige olulisem. Mis on muusika sisu üldse? Ma väidan seda, et muusika sisu on see, mida me ei näe kuule ega ei kuule seda, aga me tunneme seda, see on kõige olulisem. Ja muidugi leida nüüd see hetk, millal hakata päris väiksele lapsele, noh, ei saa ju sellest rääkida, siis tuleb leida väljendeid, tuleb leida igasuguseid nippe, kuidas talle selgeks teha, et nii-öelda see muusikalini energiasse sisu liikuma, et midagi väljendada väljendamise interpreteerimine esitamine seal ju väljendub, mil me mängime. Me õpime mängima teiste jaoks. Tähendab, me oleme seda ise kunagi kogenud, aga nüüd me anname seda edasi, me oleme, noh, ma toon võrdlevalt noorem nagu ekskursioonijuht või kuidas sa räägid kellelegi mingit toredat lugu. Näiteks et see sisu on just seal väga hea ja sisust sellest kõik algab. Ilmekas on veel üks tore eestikeelne sõna. Kas seda sisu, mida te väljendusite väga filosoofiliselt, mida me ei näe ega kuule vaid tunneme, kas seda võiks väljendada ükskõik milliste vahenditega või muusikal mingisugune oma eriline sisu või mingisugune eriline asi, mida ta inimeses väljendab? Ma arvan, et kõik kunstiliigid siiski tegelevad emotsioonide edasiandmisega näiteks kui kirjanik lugejale ka dirigent, dirigent, väga hea dirigent võib seista orkestri ees ja üldse ikka käsi peaaegu et mitte liigutada, aga see, mis juhib, juhatab orkestrit, on see energia või eesti keele selleks hea sõna ˇvägi, mida muudes keeltes ei ole. Ja samuti, no mis on meile lähedane, on näitekunst, ütleme näitlejad, et see jälle sisu, et see, mis seal nüüd siis liigub, ega need sõnad, näidendi tekst, ega siis see pole, mida me läheme saali kogema, ainult see on kõik vorm minu jaoks vähemalt nii, ma üritan seda õpilastel selgitada, et pillimäng, son, vorm, need on need vahendid, millega me üritame seda sisu edasi anda. Muid vahendeid ei ole kõige loomulikult loomulikult laulmine, ütlen mulle ooperilauljad väga meeldivad, et kuidas head lauljad laulavad, nendel on kõik see hingamine, see kõik palju, loomulikult ka puhkpillimäng ja tal on see hingamine suur tugi, meie hingamine, poogen, tegelikult. Keelpillidest tšello on ja kontrabassi on sellised suured pillid, nad on nagu nagu rist kaelas, niimoodi mittevajav Vegida mööda linna ringi ja, ja maksavad ka palju rohkem veel kui viiul. Vioola, eks ju. Tundub olevat üks paras risk, mille inimene kaela võtab, kui ta tšellot hakkab mängima. No meil muusikute hulgas, jah, seal on selline kõnekäänd, et kõik algab erialavalikust olid flöödi, ei saa muidugi lihtsam selles mõttes lihtsam, et tassida on lihtsam. Neid, seal on palju ja see on, keda ma olen kunagi ühes teises tšellot tutvustavas saate siis juba raadios öelnud, on see, kuidas Teet Järvile väidetavalt on juba legend olla öeldud, et kuhu sa trügid oma sümfooniaga ning Ivo Linna oled või. Aga viimasel ajal on tšello saanud tunduvalt populaarsemaks, jaga tuntust juurde ja ma usun, et suur osa selles on meie kvartetile tšemm il, eks kõigepealt, ja no nüüd klassikatähtede saade kase andis, marssell mängis seal tuli võite juhendis veel juurde. Ma tean, et Eestis, väiksemates linnades ja muusikakoolist igal pool on tšello isegi tšello, klaste soovitas avaldad tšelloklassi, tšelloõpetajaid on vajalik palju, väga palju soovitatakse Selotoppida. Son, toremad. Kas see klassikatähtede marsselli võit nii-öelda andis tõuke takka, et nüüd on näha kohe, et lapsed tahavad tšellot õppida? No mina seda ise ei näe, sellepärast et minul on niikuinii palju õpilasi ja suur koormus, aga Eestis ja teiste õpetad, ma kuulen seda küll ja Marcel väga populaarne ja seal kõrvalt teised räägivad õpilased ja et, et see on väga tore ja praegu käiakse ka, et klassikaraadio tuleb külla ja propageeritakse loomult mitte ainult tšellot, eks ole, kõiki neid pille, see kõik on väga kasulikud ja toredad üritused. Miks sa üldse pilli mängida? Kui jumala naljadeks läksin, siis sama klassi ütelus oli nõukogude ajal, et ega sa nagu noh, sümfooniat potti ei pane, eks ju, et partituuris ja ei keeda. Ja kui sa töötad lihakombinaadis, siis sealt võtad ikka lati või teise kaasa ja, ja kodus on jälle nagu toidupoolist. Miks üldse pilli mängida tänapäeval tegelikult võiks öelda, et see mentaliteet ei ole kuhugi kadunud, et õpid kolm aastat EBSis saad juba mingisuguse ärijuhtimise koolituse bakalaureuse- ja elu hakkab ülesmäge vaikset rühkima. Aga siin on pillimängijad, kes Eestis on alatasustatud. Elu on raske instrument, et ise maksab väga palju. Miks pilli mängida? Vot sellesama äri EBS-i kohta ja ma võin öelda seda, et ma tean mitmeid inimesi täiskasvanuid hästi kindlustatud äriinimesi, kes soovivad tšellot õppida. Tšellot võib kindlasti ka muid pille. See ongi see küsimus, et miks inimestel on vaja muusikat miks neil on vaja üldse kirjandus, kunstiliike muid, et ilmselt see väline koor on üks asi, aga seal sees meil on kõigil üks niisugune tuba, mille jaoks ei ole vaja pilli, vaid on vaja muusikat pilli kaudu. Me Ma võin seda pilli mängida ja muusikat enda jaoks. Lihtsalt siin on suur vahemaa alati õpilastele ka, näiteks muusikakeskkoolis, ütleme, et professionaali ja, ja asjaarmastaja vahe on see minu jaoks professionaal. Muidugi peab kassi armastama ilma selleta võimalik aga kogu see õpetus, mis neile edasi antakse, on sellele orienteeritud, et sa pead seda edastama teistele kuulajale. Et mina ütlen ka õpilast, et seda ei ole vaja mulle, vaid seda on vaja minule kui kuulajale, mitte minule komart laadile, mina katsun endaga ise hakkama saada. Aga kuulajale, et edastamise edasiandmine, aga selleks, et midagi edasi anda, teada seda olema kogenud ja pead minu lemmiksõnades on täpsus. Mida täpsemini sa tead, mida sa edasi annad, seda parem ja siis tuleb ka täpselt edasi anda. Ja seda kontrollides on niisugune protsess, mis käib kogu aeg lakkamata, ühesõnaga aga see annab hingele midagi, ükskõik kuidas me seda kutsume. Emotsioonid, inimeseks olemine võib isegi öelda. Meie kõigi südames on tuba, kus asub muusika. Mart Laas. Ma tänan teid, et te tulite siia klassikaraadiosse ja soovin teile veel kord palju, palju õnne selle preemia puhul ja veel palju aastaid edukat õpetamist ja pillimängimist. Suur tänu ja katsume ikka edasi ja järjest paremini. Aitäh. Kamyizanzoun siia, Sergei Rahmaninovi loomingut tšellole ja klaverile esitasid Mart Laas tšellole, jah, Signe Hiis, klaveril.