Külaline esimesel oktoobril anti välja taasrida muusikaauhindu ja eks Kultuurkapitali aastapreemiate saajatest oli Oleg Pissarenko, kellega me siin delta saates oleme ühest või teisest asjast ikka aeg-ajalt rääkinud. Aga nüüd mul on hea meel, Oleg tervitada siin stuudios ja õnnitleda sind meie kõigi poolt selle preemia puhul. Suur tänu ja tegelikult, eks me oleme siin varem ka rääkinud sellest, et sul on palju tegemist ja ma olen imestust väljendanud, kuidas see kõige sellega hakkama saad. Nimekiri on tõesti pikk. Oled Elleri muusikakooli rütmimuusika osakonna juht omal ajal selle asuta, tänud korraldajat nii Elleri kooli kui üldse kogu Tartu linna džässiüritusi. Muuhulgas siis Tartu džässiklubi algatanud ja juhid seda kunstiliselt. Omal ajal oli ka kontserdisari raja muusika, mis Toyota jätkub. Ja siis muidugi festivali idee, džäss, mis nüüd on ka varsti tulemas. Ja muidugi raadio nelja saate džässpark, pluss veel siis sinu enda originaallooming, albumid ja esinemised. Aga Mul tekkis uudishimu küsida, et mis oli enne seda, kui see siia Tartusse jõudsid, sest väga põnev ja vahva, et sa siin Tartus oled. Aga sündinud oled sa Narvas? Võib-olla sa räägid natukene piine, su lapsepõlv oli Narvas ja, ja mis suhted sul muusikaga olid, kuni sa veel Narvas? Narva linn on ju praegu vaadates, eks ole, et kui elad Tartus vaadata, mis, mis linn Narva on, et ma arvan, et paljudele on see suht eksootiline, nii et kuskil natukene serva maa peal kuskil, eks ole, tähendab et kas ta on või ei ole jah, et saab sinna üldse minna, saab seal hakkama, samal ajal sealt pärid olles, see linn on ikkagi väga ilus küll noh, ei tunne paljusid inimesi muidugi enam sest üle poole elu osalt ära oldud, aga, aga nüüd on see, et nüüd tänu sellele uuele džässiklubi sai siin avatud, need on jällegi uus nii-öelda side selle linnaga ka minul tekkinud. Aga lapsepõlv on olnud ikkagi ilusad, nii nagu iga lapsepõlv on elus. Ma arvan, et hea oleks, kui lapsepõlve jätkuks läbi elu sellisel viisil, et Tomasele sisemise lapsega olla oled ühenduses ja no ma tean, et paljudele see jutt üldse imenditud, mingi sisemine laps, mis asi see on, need, kes seal mingisugune religioon või tegelikult ei ole see oma oma lapsepõlve häält või oma oma seda sisemise lapse häält ikkagi ära tunda? Ma arvan, väga kasulik sellest, räägivad arstid, teadlased ja filosoofid, et ma arvan, igal asfelon on ilus, aga muusikat ma tegin, jah, muidugi. Siis mängisin seal erinevad rokki ja igasuguseid asju. Laulsime, tegime bändikoolis ja olime väga populaarsed. Kallis Pähklemäe Gümnaasium Narvas mängisid seal kitarri, mängisin kitarri, laulsin bändi tegemiseks lääne ja vene rokiklavereid ja siis mingeid omi eluga. Ja sinu lood olid ka seal. No mõned lood seal olid jah, aga no muidugi vaata et see nagu selline muusika kirjutamine tekkis ikkagi siis, kui otsa kooli mingisuguse kursusena vanuses rääkinud. Aga oli mingisugune kontserdi jälle Niguliste kirikus olemegi mingi sari siis lugusid vähe, mida mängida ja siis oli vaja lihtsalt midagi juurde kirjutada ja siis ma proovisin, siis mul tundus, et justkui tuli välja. Ja siis hakkasin edasi proovima, aga samas samas praeguseks vaadata, et oled 35, ei ole üldse vanamees samas seitse plaati originaalloominguga on võimalik laua peale panna, siis vaatan, et noh, puhtalt niimoodi kõrvalt vaadates noh, mitte emotsionaalselt, aga kõrvalt vaadates see on päris hästi, tähendab, et mulle küll vanad plaadid kuulama, neid muidugi siukse nagu eelarvamusega, aga siiski tundub, et iga see plaat on niisugune väike mikromaailm, seal on, mida kuulata ja seal on mingeid mingeid huvitavaid asju ja ja mul on hea meel, et Eestis on inimesi, kes seda muusikat hinnanud ja ega väljaspool Eestit Mina küll esimestesse plaanidesse eelarvamusega ei suhtleks, et mul on meeles. Meil oli seal klassikaraadios üleval, stuudios oli see esimene plaat oli nagu varumuusikaks ja väga hea meelega alati mängisin seda. Ja siis, kui tulin Tartusse, avastasin, et Oleg Pissarenko on siin, siis mul oli nagu kohe äratundmisrõõm. Et selle plaadi kaudu ma kõigepealt teadsin, aga kuidas see otsa kooliminek toimus, kas otsa kool on sinu kõige olulisem õppi kohtunud või? Ja et ma ei ole mujal õppinud küll, kuigi noh, nüüd raadioeetrist rääkides jällegi tekib, et keegi küsib, et kuidas üldse õpetada, kuidas sa üldse teed. Et ma siin arutasime nagu inimestega, kes on aga kõrgetel postidel Eesti haridus ka, et et kuidas see võimalik on? Minu vastus on see, et kui otsa kool sai lõpetatud selle aasta 2000 ja siis oli küsimus, et kas ma lähen kuskile läände õppima, sest Eestis seda ei saanud teha kõrghariduse tasandil või siis ma hakkan tegutsema ja siis mul üks plaat oli juba valmis, selleks ajaks ma juba lõpueksamina mängisingi oma esimese plaadikava Tanel Rubeni, Taavo Remmel, Meelis hundiga. Ja siis mulle tundus, et äkki nüüd tuleb hakata tegutsema ja siis ma hakkasin tegutsema ja no nii palju, kui noh, nagu justkui üht-teist on õnnestunud, aga samal ajal lihtsalt see paber nagu essa mõtlen, et nüüd nüüd võib-olla võib-olla tasub, aga nüüd ongi, et vaadates seda elutempot, mis praegu on, kui sa küsisid, kuidas seda kõike jõuda, siis ma kujutan ette, et ma paneksin sellesse päevakavva veel mõned mõned loengud mõned sõidud Tallinnasse, Viljandisse või kuskile. No ma ei näe seda võimalust reaalsed või siis ma pean millestki loobuma, aga aga milles loobuda, noh, tähendab, see ongi juba niisugune, et pilli mitte mängida ei ole nõus. Nagu mitte korraldada jäts, elu oleks vastutustundetu, sest siis ta jääb seisma lihtsalt ja mitte õpetada. No see oleks nagu noortes suhtes vastutustundetu ja nagu et minu jaoks on üks tervik, ma ei oska kuidagi kuidagi midagi vähemaks võtta, hetkel saan hakkama küll. Muidugi enne festivali on väga keerulised ajad, siis kui tee trass läheneb, siis on mina kui Evelin Pissarenko, kes kujundab ja toimetab kõik need asju festivali ja kruvi puhul. Tegelikult on 20 tundi päevas vahepeal tööaega, mis muidugi pereelule mõjub omamoodi. No vot on ja kui palju sa lapsega jõuad tegeleda kõige sellega inimlikud asjad. Aga samal ajal noh, see kõik on rõõm, et lõpuks, kui kui käsi õnnestub ja inimesed tulevad ja kuulavad tähendab, kultuur elab. Ma veel urgitsin korra selle just selle otsa koolimineku juures, et jäi vastamata see küsimus, et kuidas sa astusid sinna otsa kooli või millest see arusaamine tekkis, et sa pead sinna minema. No tegelikult oli, oli mul sisemine soov saada staariks tahtsin saada rokkstaar lapsena laulda. Morrison oli mul suur suur niisugune eeskuju, ma mõtlesin, et vot see on see, mida ma tahan ja ma arvan, et iga teine kuueteistaastane poiss midagi sarnaselt tahta või tüdruga need aga siis tegelikult olid, vanemad rääkisid, et ja seal õpetajad seal teised soovitasid minna, muud teed, et vaadata seal Tartu Ülikool, vaata Peterburi Ülikool vaatusel anded, mis on ära kasutada, et muusikaannet noh, kuna muusikuid peres väga ei ole, seda ei ole niimoodi, et lapsest peale sind niimoodi kasvatatakse, jääd sa oled tubli, andekas näed, anname ühele õpetajale, et ma ei ole muusikakoolis käinud, Narvas lihtsalt ei käinud, sest ise õppisin, võtsin seal ja tunnid enne seda. Siis mõtlesin, et proovin otsakoores ainult sisse ja noh, kuidagi aga, aga üks sõber oli, kes praegu elab Kanadas ja tema ütles, et olegi, et näed, et sul on annetad, mine muusikat õppima kõik teistest, et vastupidi ja nii nagu nagu see nooruspõlves väga olulised. Kes su sõbrad üldse on, need, kellega sa praegu oma lapsed peale vaatan, et et ikka väga oluline, et kes su sõbrad on, seda ikka soovitavalt seal omadused, mingid teemad on, lastel on ja see inimene, kes mulle ütles tolajal, kes Kanadas elab, et mida Tallinnas ja ma arvan, et see ta tegi praegu mul tundub õiget asja. Et minu vanemad küll olid skeptilised, kõik olid skeptilised tegelasel. Aga kuidas need praegu asjasse suhtuvad? Need on praegu, ma arvan, neil on hea meel, aga vaata, see ongi, et isana ma ei kujuta ette jääd, kuidas nende poeg ütleb, et nüüd ma tahan näiteks üks mis iganes kosmonautika uurida või mingisugust asja, ma tahan lennukite esitada. Noh, Eestis elada. Et ma mõtlen, see on küll absurd, aga no võib-olla kui inimesel on sisemine tung, et noh, kas tasub seda takistada. Aga millised plaanid sul edaspidiseks? Kindel plaan on, on idee trass 2013 niimoodi läbi viia, et hakatakse välja, tuleks õnnestuks, praegu on suurusega närvipinge selle messi tribuutkontserdiga ja ja teistega seda nagu fessori korraldada, klavereid rentida, on vaja kõiki asju teha, reklaaminud muusikud jumala saada ja majutada ja kõiki asju. Aga pikemas perspektiivis ma annan siin mõned kontserd reisil plaanitud siin teistes riikides ja mis riikides praegu, mis sügisel on toimunud, on Ukraina, Soome, Venemaa, Leedu, Läti on selline kontsertturnee, võib-olla ei ole õige öelda lihtsalt nagu sügisesed sellised kontserdid mis mõnede intervallidega toimub. Aga jah, et Venemaal on väga põnevad kohad Moskvas, Peterburis Soomes käis, no ühesõnaga, et Eestis nii nagu on, et sa teed mingit kava, et seal mängitada kord kaks, kolm, viis korda mängida ja siis on juba kõik kuulnud, on, kui väga publik väga nõuab, et siis sa saad veel korra kuskil mägilane või kõik on plaadid ära ostnud, kes tahtsid siis, et kas sa hakkad nüüd midagi uut tegema, kohe tootma, proovi tegema? Ma arvan, et kunsti või ütleme sellise nagu väärtmuusika tootmine ei ole õige, õige nähtus on need pead nagu loomulikult kuidagi tulema, kui ta on juba tulnud, siis peab seda nüüd inimestele näitama, et kui riik on väikene, siis tuleb sellest välja saada kuidagi, et muidugi see on siin juba kultuuriministeeriumile ja riigile küsimus, et kuidas selle ekspordiga on praegu näiteks sama ministeeriumi toega, me oleme saanud sellest eksporditoetust ja ja täna Eesti riigile samas natukene tuuritada. Nii et praegu käite selle plaadiga, kes sa oled? Ja kes sa oled plaadiesitluse, siis ei anna teistes riikides selle plaadiga Lässi, no tähendab, et mul on hea meel, et vähemalt poolt tundub, et selle sõnum kuidagi korda läinud paljudele. Mis, kus paljudel, aga vähemalt nendele, kellel on läinud ja ja kindlasti on seal muusikal oma kuulajaskond ja mul ongi, ongi ühendus nende inimestega, tähendab kes seda kuulavad. Ja ma tean, et neid on nii Eestis kui väljaspool. Selline oli siis vestles Oleg Pissarenko, aga aitäh sulle, Oleegiat said tulle, natukene oma elust rääkima. Klassikaraadio stuudiosse ja jõudu sulle kõigeks edaspidiseks.