Head kuulajad täna teie külaliseks, luuletaja ja tõlkija Valeria villandi, tere tulemast päevade saatesse. Tere. Tere. Mul on tõesti hea meel, et olite nõus raadiomajja tulema, sest ega te vist eriti tihti väljas ei liigu. No ma ikka liigun ka, aga vaevaliselt, ega ma päris paigal ei püsi Maal natuke rahutu. Aga see ei takista teil käimast ikka veel Lenderi gümnaasiumis. Seda muidugi sellepärast, et meie koolil on ikka nii vanad traditsioonid, konid, tema rajamisest on juba möödas 96 aastat ja kui arvestada seda, et viimane nendest, kes 39. aastal astus selle kooli esimesse ARK oli klassi, lõpetas 50. aastal juba seitsmenda kooli egiidi all. Aga nad käivad ikka veel koos. Need inimesed peaksid olema praegu enam-vähem kõik 70 üheaastased ja neil oli viimasel kevadisel kokkutulekul ka, ma täpselt ei mäleta, aga no ütleme, umbes 140 inimest oli koos, pluss muidugi veel need vilistlaskogud, kes käivad koos Rootsis Kanadas. Mida see tütarlaste gümnaasium andis, kujutas endast? Toonane haridus oli üldse sageli lahus, õpetamine oli ühisgümnaasiumi väiksemates linnades ei saanudki olla teisiti ja oli ka Tallinnas ühisgümnaasiumi, aga osa olid siis eraldi, õpetas, et ta andis meile väga tugeva humanitaarhariduse, kuigi samal ajal on meie kooli vilistlaste hulgast kasvanud ka täppisteadlasi. Aga õppida ainult tütarlaste keskel. Aga see ei olnud midagi keerulist ja see ei ole midagi niisugust, mida me oleksime imeks pannud. Võib-olla isegi huvitav, sest et saladusloor oli suurem ja avastamisrõõm samuti suurem. Kust te pidudel käisite? Ega tüdrukud omavahel ei tantsinud. Ei, seda mitte meie kooli õpilastel oli iga aasta üks koolipidu endal Estonia kontserdisaalis õpilased esinesid, noh, oli väike loterii ja nii edasi, seal pärast oli tants, aga mina olin selleks ajaks ikkagi veel nii noor, et ega mina sellest lõpuosast, kus tantsimine oli, selleks ajaks pidin mina sealt juba kadunud olema, aga teiste koolide pidudel oli lubatud käia sel juhul, kui koolijuhataja proual Ender andis loa selle koolipeo kuulutas meile üles panna ja ta ei andnud mitte iga koolikuulutusele seda luba. Ta ei andnud ka iga kooli poeglastele, kes tulid paluma meie tüdrukuid teatud klassis, olid need tantsukursuselt tulid oma partneriteks tooma, ta mitte kõigile ei andnud seda lubavaid, andis mõnele korvi, ütles, et need ei sobi meie tüdrukutele, mille põhjal kindlaks tegid, ma ei tea, mille põhjal ta tegi, aga näiteks aga näiteks tehnikagümnaasiumi poiste lähtuda seda luba ei antud. Kas selle põhimõte oli siis tütarlapsi valmistada ette emarolliks või? Mitte ainult sellepärast, et arvestades seda, et me saime siiski tugeva võõrkeele põhja, Me saime saksa ja inglise keele oskuse, nooremad said saksa ja prantsuse keeleoskuse ja alates seitsmendast õppeaastast oli võimalik lisamaksu eest juurde õppida ka vene keelt ja gümnaasiumiklassides ladina keel, nii et see humanitaarala oli tugev, täppisteadlased ei olnud, tähendab, meil oli küll väga hea matemaatikaõpetaja, brealisara kallik, aga meil ei olnud füüsika katseriistu. Kuigi meid õpetas Aleksander Emmoga, hiljem oli minu teada pedagoogikaülikoolis või tookord veel pedagoogika instituudis õppejõud. Aga katseid? Me käisime tegemas Sakala tänava lõpus asuvas pedagoogika Muuseumis niimoodi üle paari nädala, kui oli mingeid katseid vaja. Teha kas humanitaartugev põhikallak suunas teid ka hiljem kirjeldustest? Ma ei tea, mul oli see raamatu lugemise raamatuneelamise haigus juba enne kooli, sest ma tean, et kui esimeses klassis oli üks kindel raamatu kapp, kust anti nii päris väikestele raamatuid ja no ma lugesin, mis seal olid mingid Jaunark, jaurami, jõngermanni niuksed asjad, lugesid nad viuhti läbi, tulid teine päev tagasi ja parajasti oli meie eesti keele õpetaja, kes ütles, et ega sa nii ruttu ometigi läbi lugenud. No ma siis jutustasin talle, mis seal sees siis ta sai teada. Ma olen tõesti nii ruttu läbi, ma olen elus üldse nii kiiresti lugenud, et kunagi olin ammu ülikooli lõpetanud ja mul oli tarvis kirjutada eesti kirjaniku juubeliarsti, kel aga temal kõiki Eesti ajal ilmunud teoseid ei olnud. Tallinna raamatukogudes sõitsin Tartusse kirjandusmuuseumi, kus ma ise olin omal ajal töötanud, sain seal kätte ja lugesin läbi oma vana ülemuse liis, aga rääkides ta ütleb mulle, et müüvad ja siis selle ajaga seda raamatut läbi lugenud, võtsid mitte ainult, vaid noh, muud ka, aga selle lugesin, ma kindlalt ei usu, nagu sisu ära kuulis, siis ta muidugi teadis, et ma tõesti olin lugenud. Praegu võib teil olla üsna vaev, kuid lugeda enam ei saa. See on suur vaev, jah, sest ma näen ajalehes kuulge pealkirju ja siis kuidagiviisi selle rasvase kirjaga välja toodud asja, mis alati põle muidugi kõige tähtsam, sest selle on küljendaja sinna pannud. Mõnikord siis katsun mõnda artiklit ka lugeda, aga seal on üks igavene päev ja raadio ei anna ju kaugeltki kõike ja ta ei anna sellisel kujul kirjandust, peab ikkagi lugema ja kirjandust peaks lugema, niiet Ma saan ainult nii palju, nagu ma viimasel ajal olen toonud pimedate raamatukogust kassette tuli, see on nii vaevaline ja aeglane, see kuulamine, sest mu isiklik lugemine oli ja nii palju kiirem. Kui ma peale igapäevaste ajalehtede paksude ajakirjade lugesin kuus vähemalt 2000 lehekülge, siis noh, see vahe on ikka tuntav. Vanema põlve kuulajad ja keskmise mäletavad teid kui multifilmide tõlkijat. Nojah, see oli mul muu töökorda film lõppes ikka. Tõlkinud Valeria villand. Nojah, sellepärast, et enamiku sellest multikate, kas olen tõesti tõlkinud mina, sest paar tükki on teinud minu teada Heljo Mänd, mõned on teinud Doris Kareva, mõned on teinud veste paas ja vaid üks või kaks tükki on Paul-Eerik Rummo teinud ühe Pingviinipoeg, Lolo tegi minu teada esimese vest, tegi Paul-Eerik. Aga see kuidagi sattus niimoodi, et see asi jäi minu peale ja nii sai seda aastaid tehtud mitusada, neid kokku võiks olla paarsada kindlasti. Vaat seda ma ei oska ütelda, seda oskab Luivershaagoronud Pawerson ütelda, sest tema on kogu aeg seda aru pidanud. Ega seda siis nii kuule, palju ka ei olnud, no ballooni paarkümmend tükki aastas, eks ta siis võib sinnapoole minna, algus oli vähem, hiljem oli rohkem mõned täis. Vertraažilised on ka tehtud, kus väga palju värssi oli Sist, siis ei tahtnud Tatjana kes muidu täis metraažilise tõlkest, neid ei tahtnud teha. Mida see teile andis, oli see puhtalt leivateenimine või ikka midagi muud ka? Ta oli alguses puhtalt leivateenimine ka pärast, kui see tegemine muutust alguses visati mulle käsikiri kätte, ma kirjutasin natuke peale ja kogu lugu, aga hiljem oli niimoodi, et nägin filmi enne tõlkimist ja istusin kaasas. Sel ajal, kui me kirjutasime eestikeelset teksti peale, see tähendab, kui näitleja rääkis seda, siis siis näitlejad esitasid oma parandusi või nõudsid minu, kas neid vene keel sai selgemaks. Lisaks arvestagem seda, et nõukogude võimu ajal oli kõik, mis oli määratud eelkooliealistele, oli tsensuurivaba, kaasa arvatud need filmid, aga filmides mitte alati, aga siiski mingisugusel võib-olla 10-l protsendil oli tegelikult kaks teksti, üks teksti realist tekst oli määratud mudilasele, aga alltekst oli tegelikult niisuguse poliitilise värvinguga misjoni määratud sellele täiskasvanule, kellega koos temaga kinno läheb. Ja kui me siis kogu selle kollektiiviga näitlejad, toimetajad, tõlkija, kõik kokku, kui me neid siis tegime ja mõnikord rõõmustasime, et sa, kuramus, niin sai parem kui venelastel pidasime peenikest naeru. Ja see võis huvitav aeg olla, näitlejad olid kõik ja näitatud näitlejad, kes lugesid ja kui te neid filme võrdlete, no siis, kui te olete nüüd vaadanud selle uue eesti aja alguses, kui hakkas tulema ainult Ameerika ja noh, põhiliselt ameerika multikad ja siis neid vene Tähendab, selles kurjuse impeeriumis oli see multikate tasand, oli võib-olla ainus headuse tasand, sest vene multikas läks alati headuse peale välja, aga Disney lugusid mäletan ma ka oma lapsepõlvest, kus nad olid täis arhailise filmi kaasaandeks kinos, noh, et seansi vahe saaks täis või niimoodi minu meelest siis ei olnud nendel nii palju kurjust, aga nüüd on nii. Meil on neid laiaks sõitmisi vahalöömise uuesti ellu ärkamisi, et see minu meelest kasvastuslikult küll õigesti ei mõju, sellepärast et no ütleme, suurem laps muidugi aru, et see on kõik näilik, aga väike laps vaatab, et võin oma kutsika maha lüüa küll ta tõuseb üles ja selles mõttes on see pedagoogiliselt vale. Aga kuidas te nüüd hakkama saate, kui nägemisega ja käimisega on, tuligi raskusi. Kuidagiviisi ikka saad käel harjumus sees, ega ma siis täis pine ka ei ole, lugeda ma küll ei näe, ja ega ma näiteks õhukest lihaviilu lõigata ka isa, aga mingil kombel ma näen ja kasvõi niimoodi toidu tükeldamisel toidu valmistamiseks käel on harjumus sees ja kui sa oled küllalt ettevaatlikke aeglane, siis sõrmega ei lõi. Aga kust te seda elujõudu ammutate, te jääte nii heas vormis, tuleval aastal saab 80, eks ole, ja ei ütleks üldsegi seda. Sest no vaata, inimene ei tohi ennast lonti lasta, sellepärast et kui sa nurka jäädi, alised, siis võib-olla ei ole tõesti elujõudu, aga kui sa sel juhul, kui see on mingi võimalus ära võetakse, mõtled, et kuidas ja millega sa seda võimalust saaksid asendada, siis jõuda. Ja täitsa ta jätkub ega midagi. Tänan, et te tulite. Teie külaliseks oli täna Valeria villandi, luuletaja, tõlkija, kirjanik, kauaaegne toimetaja ja mul on hea meel, kui teie, lugupeetud kuulajad, annate märku, keda te siin kohata selles saates soovite, muidu on nagu minu valik, aitäh veelkord, Valeri villandile ja kõike head.