Tere hommikust, tänasel poliitikast puugil päeval pakub jutusaade oma seltsi kõigile neile, kes peavad lugu heast huumorist loodusest, kalast ja kalalkäimisest. Pikemat sissejuhatust ei ole ilmselt tarvis teha. Tere hommikust, Vladislav Koržets. Tere hommikust kõigile. Mina olen Margit Kilumets ja saate tehnilise poole eest vastutab täna Vivika Ludvig. Aga et mitte päris ignorantne näida ja seda päeva eirata, mis meil käes on, siis sa ju ikka lähed valima. Mul on juba valitud. Kas sa oled e-hääletuse, ma olen, ma olen nii mugav vend et käsutan selliseid võimalusi, kui neid pakutakse ja et tänu sellele saan ma nüüd siin rahulikult olla. Kõgelema. Kusjuures natukene sinu kohta uurides sain aru, et sa tegelikult ametlikult Eesti vabariigis saadki valida alles viimased viis, kuus aastat, kas ei ole nii või on inimesi kindlasti huvitaks, et miks sa eesti kodanikuks said, alles kuskil kahe tuhandete keskel? Ütleme nii, et noh, et asja juriidiline aluspõhi on selles, et mina olen sündinud Siberis. Et seal ja minu vanemad on ka sündinud Siberis eesti külades dollastes, aga siiski nemad ei ole sündinud Eestis ja see lõi sellise olukorra, et mina automaatselt nagu Eesti kodanikuks sugugi ei saanud. Ja no kunagi oli selline toetusaktsioonide Eesti vabariigi jaoks ja mina kirjutasin alla ja kõike. Ja kui hiljem selgus, et ma pean tegema läbi teatavaid protseduure, mis aega võtavad ja nii edasi, siis tekkis mul teatav sisemine selline noh, kuidas nüüd öelda ei ole midagi teha, trots ütleme, eks ole, ja tekkis kuidagi trots ja ja, ja ma olen üldse olnud kehv asjaajaja, kui asjad puudutavad sellised ametiasutustes käimise ja nii edasi ja ja, ja nii ja nii see oli ja nii see läks siis ja ja, ja siis selgus, et ma pean nagu kodakondsusest tegema eksamit ja, ja tõestama seda, et ma eesti keelt oskan ja ja nii see asi venis ja venis ja, ja, ja kuidagi saavutas võib-olla liiga teenimatult tähelepanu, aga lõpuks sai see asi lahendatud kenasti ja tänu taevale nüüd ma olen, ma olen truu alamlikke Eesti vabariigi kodanik Su nimi ei ole ka sugugi mitte eesti nimi ja, ja sõbrad hüüavad sind, kuidas Vladiks? Jah, Vladiks hüüavad praegu. Kui ma väike poiss olin, siis hüüti mind Slavikuks ja mulle see ei meeldinud. Ja et nüüd siis vaikselt olen ma ümber suunanud oma sõbrad, et keegi mind ei hüüa enam Slovkaks võislavikuks. Aga kui korraks veel juurte juures peatuda, hästi, nii napilt, sest et me tahame väga paljudest asjadest täna, mina tahan. Siis sa oled isa poolt poolakas. Tähendab, osaliselt osaliselt kuidagi, sest isa on mul ka ikka pool poolakas, pool eestlane juba ja, ja ütleme nii, et minu vanaisa oli veel nagu täis poolakas ja vanavanaisa kelles siis värk algab, mida ma täpselt ei tea, aga, aga kusagil 1860, kui need suured sõjad seal Poolamaal olid rahutused, et väidetavalt kuulustasi saadelkonna hulka ja oli üks nendest, kes saadeti välja Siberis kus siis tema poeg juba olla õppinud Peterburi ülikoolis ja 1905 saadetud sealt uuesti Siberisse. Nii et aga noh, minu isa sündis Siberis, elas Siberis siin. 53. aastal läks ta ise õigusemõistmise eest ära, Siberisse. Hiljem tuli küll tagasi, aga noh, mina olen ainult eks kursandina seal käinud korra. Kas sa muide poola keeles tere hommikust, ütled. Mehi ütleme ma ei teagi, et maa, see, see on selline väga kõrvaline detailse menu, poolaveriate ei valdama poola keelt, ei tunne õieti poola kultuuri. Et ird, poolakas. Aga selle Siberis käimise kohta ma olen viimasel ajal tõesti ka puutunud kokku inimestega, kes ka tahavad oma sünniküladesse ja sünnikohtadesse tagasi minna. Ja kui nad on arvatavalt eakad inimesed, siis on praegu ikkagi väga keeruline see sinu Siberis käik. Millised muljed sulle sellest jäid? Oi, ma olin siis noor poiss, mani 15 aastat vana. Me emaga sõitsime sinna vaatama seda, et kuidas siis sugulased elavad, kes seal kõik olid ja sealt oli elamusi, võrratuid. Esimene šokk oli mulle see, et ma ei saanud hästi aru, mida nad räägivad, et justkui Eesti. Aga sa oled ikka toobrid ja Mõzmad ja sellised, et et emapoolne suguvõsa oli sealt Lõuna-Eesti poolt pärit ja ja, ja võrratu elamus oli mulle see, et kui me sõitsime heinale veoautoga Sajaanid seal eksale Jenissei ümbruses, sõidame Sajaanidesse heinale. Ja see seltskond, enamus sellest seltskonnast on eesti rahvariiet naisterahvad ja laulavad eestikeelseid laule. Mingeid vanu rahvalaule. No sellised asjad jäävad meelde. Sinu reiside juurde tulles, kas sa pigem reisid, no näiteks praegu vist rohkem kalajahil, eks. Kas sa pigem lähed põhja poole või lõuna poole? Kuidagi nii on juhtunud, et rohkem ma olen käinud põhja pool, ütleme Norras ja Soomes need siin öelda lähedal, et käe-jala juures, ega tänapäevases mõttes ongi ongi ja see loodus, mis seal on, see need mastaabid, need mõõdud, see meri, need mäed, Se taevas ja õhk. Need annavad teistmoodi olemise tunnet. See on selline. Need annavad paraad alandlikkuse tunnet hinge ja, ja samas ka sellist vaimustust. Loodusest ja kogu olemisest ja rohkem sinnapoole käid üksi või käid seltskonnaga? Ei käi üksi, käin ikka koos teiste inimestega, et no põhjuseks on kas või see, et mul nii-öelda inglise keele ja inglise keelega ei ole lood, just hiilgavad, et on saksa keelepõhi millega eriti läbi ei saa paljudes kohtades ja siis on hea, kui seltskonnas ikka keele oskajaid ja, ja kui on häid sõpru ka, et et inimene pole loodud üksi olema ka reisima, ilmselt et seda võib ju teha ja noorest peast väljakutsena, aga kui ma olen pikka aega üksi, ma ei tunne ennast hästi. Ma olen ühiskondlik olend, olen karjaloom. Kui kaugele see sinu kalamehe karjäär ulatub? Null tegelikult on ta nagu kahes jupis olnud, et poisikesena hakkasin kalal käima. Kui mu tädimees Keilas mulle õnge kätte andis, näitas vihmaveetünnis, et mismoodi ujuk käitub siis kui kala võtta bussi ja saatis jalust ära Keila jõe äärde. Ja seal ma oma esimesed kalad sain. Ja siis ma seal olles ikka käisin, hankisin omale ka angekese ja käisin siin mujalgi kui järve ääres või Tiskre ääres siin. Aga noh, siis tulid need aastal, kus muud värgid nagu tähtsamad nede kuse sisemine torm ja tung suundus nii-öelda eluliste asjade peale, milleks vastu tungi hulka kuulub ka sugutung ja enese harimine ja kõik, ei, siis polnud aega vahepeal kalal käia, aga kusagil nii 30 aastaselt tuli jälle tagasi tuli jälle tagasi ja siis siis läksin ülepeakaela selle asja sisse. Sa oled kalalkäimisest või kalastamisest kirjutanud väga populaarse raamatu ja kalamehed ootavad paaniliselt järge, kas sa oled lubanud järge kirjutada või? Ja ma olen lubanud. No ilmselt sa pead silmas raamatut, õngitsemine, millest nüüd lõpuks sellel suvel siis sai tehtud uustrükk, Ongitsemine plusse, et ta ei ole lihtsalt Tõngitsemine sõst, sinna tuli üksjagu materjali juurde. Raamat kasvas oma mahult ligi viiendiku, sai ka üle vaadatud vana asja ja, ja nüüd uuesti välja antud. Ma olen kunagi lubanud ja mul on poolenisti valmis raamat, lantimine sinna kõrvale. Aga vaata, elu on kuidagi nii, et, et selliseid sprinteri distants on palju, mida läbida. Kiireid tegemisi ja selliseid pikema maratoni jaoks nagu ei ole aega võtta olnud. Et see asi ära lõpetada? Ega ma ei tea, ma, ma ei hakka lubadusi, millal ma ta valmis saan ja kas saangi. Kuidas üldse oma elu organiseerid nende lubaduste ja sprinter ja maratonidistantside vahel kas oled selline märkmiku mees või sa oled lubaduste mees või kuidas? Märkmik on ikka jah ja, ja kuidas mina organiseerin, eks elu organiseerib ennast viise. Minu asi on teha valikuid ja vastu võtta otsuseid millega tegeleda, millega mitte, et ja noh, kahjuks tuleb mul ka selliseid eneses vastu võtta, ära ütle vaid asju, et oleks ju tore seda või teist teha, aga seoses noh, lihtsalt selles, et ei jõua kõike, ta tuleb ära öelda. Millest on kahju, eks ole, aga oskad seda äraütlemise kunst ja siis ma olen õppinud teda tasapisi, vahel küll nagu mõttes tõreleda enesega, et ei ole mõnda asja ära öelnud, aga aga sellega on nii tore retk küll, aga kui siis sellele üritusele, mis toimub, kus ma siis tegev pole, mingit pidi lähen ja seda teen, siis on väga hea tunne. Ja kui läbi on, siis on hea tunne ja iga hea, et ei mõõda, ega inimene ongi vastu okslik kätte. Et igasuguste tegemiste, Jaano moesõnaga väljakutsete ees on, on ka hirm natukene muu, sellised üritused ja asjad on tihti seotud ju tundmatuse teadmatusega, et ma ei tea täpselt, mis toimub, kuidas läheb ja nii nagu artistil, eks ole, ka kogenud näitlejal on enne lavale minekut hirm, on ka minul teatav pabin sees või kuidas asi õnnestub ja kas, kas inimestele, kas mul õnnestub inimestele rõõmu valmistada? See, see on oluline. Kui ma üldse küsin eneselt, et et siin elus oluline, milleks ma elan siis siis ma naljalt muud vastust ei leiagi. Kui seda, et teha teistele inimestele, et neil oleks minu olemasolust minu tegemistest rõõmu. Emud. Kui juhtub nii ja vahel ju juhtub, et see seltskond, kelle ette sa lähed, kas siis kala toitusid tegema või mingit loengumoodi asja pidama või mingit õhtut juhtima. Et sulle ei meeldi need inimesed, et sa tunnetad, et teil ei ole üldse mingit keemiat, mis siis saab? Ega naljalt sellist asja ei juhtu, ikka tähendab tunnistagem, et no mul on elus tulnud ette juhtumeid külgus, kus osa seltskonnast reeglina mitte kogu seltskond natuke vägijookidega liialdanud või muutunud ebaadekvaatseks. Jälle siis kasvõi siis ma hakkan neid hukkamõistu ma või, või Ma olen ise ka seda oma elus teinud piisavalt. Et eks ma siis vaikselt distantseerunud ja ei mingit pahandamist, see on maailm. Minu asi on see maailm omaks võtta sellisena, nagu ta on, et ümber teha, ma ju teda ei suuda. Ja pole vajagi. Just sellest, nüüd sa ise tõid selle asja mängu, mina ei oleks võib-olla seda täna küsinud, aga sellest vägijookidega liialdamisest, kas su elu on nende karskete aastate jooksul palju muutunud? Neid on nüüd ikka 15 16 juba vä? No 19. a sorry. Ja muidugi on elu muutunud, noh tegelikult ma võin öelda, et mul on teine elu sest vaevalt olemas oleksin olnud, kui ma seda pööret oma elus polegi, poleks teinud või oleksin olemas, aga siia mind küll ei oleks kutsutud, täna. Kardan maa. Sest vaata, joodikud on vahel ikka väga vastupidavad. Ma vaatan selliseid, kes peavad vastu 30 40 50 aastat pole nende noh, muidugi nende tervisele on häda, aga ega nad kusagile ka võib-olla jutusaatesse tõesti külaliseks ei saa. No kuidas antud on, kuidas meile antud on, need asjad on väga erinevad ja ei taunima neid mitte üks raas, kes sellel kangelaslikult raskel ja huvitaval teel jätkavad. Minul oli aeg ära keerata. Ma ei tea, kas sa tahad seda öelda või rääkida sellest, aga kas selleks oli mingi konkreetne põhjus, oli see tervis, mis ütles, et nüüd on aeg täis? No üsnagi sinnapoole ja üsnagi sinnapoole, et üks arstitädi Kiievist päritaks. Najas Kiievist pärit arstitädi, juhtus meil külas olema sedasorti tädi, mis tädina, tali noorem praegu märksa, eks ole veel kellel olid olemas ka teatavad võimed, kes nägi inimeste aurasid ja sisemust, uurisin, kuidas seda teed sina ja ma kogu aeg ei näe, nagu raamat, teen lahti, tahan, loen, tahan, ei loe noh. Nagu ütles mulle ära, et mind pole kauaks, kui ma niimoodi jätkan. Ja sa uskusid teda, uskusin, ma uskusin teda. Võib-olla ta valetas, aga aitäh talle siis ka selle eest. Kuidas sinu sõbrad selle otsuse ka leppisid, sest ma kujutan ette, et seltskond oli siis ju sinuga üsna üsna ühte meelt, vastuse ühte sammu viisakalt. Kui küsimus on ellujäämisest siis tuleb vastu võtta, mis sellega kaasneb. Ka ilmajäämine osades sõpradest, mitte suhtlemine ise eemale hoidmine. Aga paremad sõbrad jäid kõik alles. See see ongi niimoodi, et käin paljudega tänaseni läbi ja see see pole, see pole teema. Nemad on harjunud sellega, et et minust täpse klastastmata. Nemad ise tehku täpselt nii, kuidas soovivad. Oled sa üldse selline seltskondlik endiselt, et sa armastad ise külas käia ja sinu juures käiakse või on sul sellest noh, töö pärast seltskondades viibimisest ikka suhteliselt aitab. Nii, ja naa, nii ja naa, et vahel on küll nii, et kui mul on olnud siin suveajal või millalgi mingeid kokaüritusi ja muid üritusi ridamisi siis ma enam nagu külalisi eriti ei tahaks, ma ei suuda enam hästi kõneleda ja ja ei ole väga seltskondlik. Aga oma loomult olen seltskondlik inimene küll mulle meeldib, kui majas on külalised ja noh, omal ajal oli neid väga palju pidevalt. Et ei olnud külalise ja külalise vahel. Eks ole. Et sõbrad noh, vähe sellest, et ööbisid mu pool, vahel ka vaated lausa elasid. Ja nüüd nüüd need asjad nii ei ole, eks ma olen vanemaks saanud ja on tulnud, võiks. Ja tegelen nagu muud muude asjadega, proovin nagu muud moodi hakkama saada. Aga kui on vaba õhtu, sa oledki parasjagu seltskonnast väsinud ja telekat näiteks ka üldse ei viitsi vaadata, siis mida sa teed? Ma kuulun veel sellesse põlvkonda kes armastab raamatu kätte võtta paberist ja mulle meeldib paberraamat, e-lugerit mul ei ole ja ma kuidagi ma ei tea, mul on nii armas või olema siis vanamoodne e-hääletama, siis ma käisin küll. Raamatuid loen ma ikka veel paberkujul. Kas see koht, kus sa loed, kas see on ka oluline, kas näiteks köögis laua taga või voodis? Kõige mõnusam on voodis lugeda muidugi, mis siin rääkidagi lamades lugemine võrra. Ma loodan, et sul on abikaasaga ka sedasama mure, mis paljudes kodudes, et üks tahab lugeda ja teine tahab, et tuli oleks kustu. No ei ole väga kuidagi, ega me oleme nii kaua abielus olnud, et ega need asjad on, kõik nurgad on nagu maha nühitud. Kui tahan, siis kui tahan, siis loen ja mida sa, muide, laeka praegu? Praegu ma olen lugenud, võtsin peaaegu järjepanu on üks väga huvitav raamatuseeria ilmus, mis räägib inimesest läbi eri aekondade inimene Vanas-Roomas, Vanas-Kreekas, Petsansis renessansist telesarja tervikuna enam-vähem läbi lugenud ja noh, praegu just loengi Vana-Rooma inimese värki veel ja väga uhke, aga huvitav on teada saada, mismoodi mismoodi on inimesed elanud ja huvitav on ka see uus suundumus ajaloo teadustes ja ajaloos, kus ajalugu ei ole lihtsalt lahingute, väejuhtide ja nii edasi tegude jada vaid kui vaadeldakse mingitest kitsamatest, konkreetsetest aspektidest, tollast elu, see on väga põnev, minu ajaloo huvi aina kasvab ja kasvab ja ongi vahva teada saada, et mis asi oli armastus Vanas-Kreekas või kuidas elas kaupmees Vanas-Roomas või või kes olid pühakud, bütsantsi, ajale ja nii edasi. Aga muusikat kuulata ka ikka kuulan, vaimuliku muusika meeldib, ehkki teistpidi jälle ma ei ole mingi selline muusika fänn. Sellises tavapärases mõttes ütles, et ta ei ole nii, et ma ei iga päev pean kuulama muusikat või et mul on väga kindlad oma lemmikheliloojad, et see asi on rohkem juhuslik, et selle koha pealt ma olen tagasihoidlik, aga siiski mingid omad lemmikud mul läbi elu on olnud ja. Ühte neist me kohe kuulama ka enne veel küsin, et sa ei ole kindlasti ka see mees, kes paneb klapid pähe ja siis läheb loodusesse tingimata mitte kuulda, kuidas lind laulab või tirdsi. Ei, mul ei olegi klappe, millega kuulata. Et kuidagi see asi ei ole mulle omaks saanud. Et Mika tahan otse nagu kuulda elus muusikaelus esitus on kõige parem, aga ega ma ei ole kontserdil käia ka, eriti et vahel see on nii kummaline. Saab mingeid täiesti vapustavaid elamusi. Täiesti juhuslikult raadiost mingi kanali peal. Mul on meeles, korra oli mul raadio lahti ja vertinski laulis seal mingit laulu. Nii ilus laul. Ma ladusin müüri just sel ajal kodus ehitasin juurde medali ja raadio mängis ja ma kuulasin kellu jäi mul nagu ta jäi. Siis ma taipasin, et mul jookseb mööda põske alla pisar. Vaat niimoodi, et niimoodi võib vahel nurga tagant kogemata muusika meile juurde tulla ja jäta meile kustumatu elamuse. Bertinskit me küll praegu ei kuulame, kuulame üht-teist, Vladislav Koržetsi suurt lemmikut, nii võib vist ütelda, pulatakud joovad. Aga miks just tema? Me nooruses mõne sõbraga näiteks koos Riho Sibulaga, kuulasime teda pidevalt, et ta Okuidžawa mängis minu juures päevad läbi tol ajal miks just tema, et samal ajal oli ju Venemaal olemas teine pard ikooniks muuta tunud Võssotski. Jaano Võssotski sotski vastu pole midagi jõulisem, võimsam, vägevam, aga see kultuuriline taust on natukene erinev. Et vene kultuuri on väga jõuliselt sisse tulnud elemendid ka nii-öelda blatnoi kultuurist. Vangilaagrite jälg, selle mahasurutuse jälg on tugevalt tugevalt sees. Bulact Okuidžawa lähed, on, tuleb nagu teiselt poolt tema sees on sügavalt sees mana Vene kõrgkultuur, ehkki rahvuselt ta minu teada on hoopiski Odessi. Aga temas on see noh, see aeg sees, kus emale öeldi teie ja ja mingid kõrged väärtused, mis ta nagu otse, aga ei avaldanud, mida ta väga otse ei deklareeri, aga mis tema poeetikas on sees. Ülipoeetiline, ta on ikka luuletaja esmajoones et ja muusidki ise, esitaja, aga esmajoones Ando, luuletaja, poeet ja see sõnum, mis ta kannab, on tihti ülimalt kaunis. Võib ju juhtuda, et see lugu oli nüüd midagi sellist, et kellelgi jäi kellu õhku. Või võib küll juhtuda. Okutšabal on mitmeid-mitmeid, mõjusaid laule, see kuulub nende kõige mõjusamate hulka, mis mind on liigutanud. Sa oled ise ka teinud tekste lauludele või on sinu luuletustest tehtud laule? See on olnud sedapidi reeglina, et minu tekstidele on sündinud laulu tõttu elus ma olen ju proovinud ka teha valmis viisidele. Tekst, aga mulle ei kippuse välja tulema. Ma ei ole selle peale selline käsi, nagu oli näiteks kadunud sõber Ott Arder. Tema, tema treis, neid, tal tal need tulid, minul nii ei tule, et. Ja üldse, ega ma ei, ei pea ennast poeediks ju. Ja ma kirjutan vahel midagi seotud kõnes milles oleks sees rütm ja riim ja ja, ja tunne ja mõte. Ma püüan seda teha, kuidas see välja kukub. Vahel kukub siis, kui on välja kukkunud ja mõnele sõbrale oled näidanud, siis on sündinud Neiga laul. Ja mõned laulud on minu meelest täitsa kenad. Jah, mul on hea meel, et see nii on. Et, et mul on hea meel, kui sellest inimestel inimestel sedasamust jälle rõõmu on, eks ole. Et leiba saab nendega teisiti leiva teenimiseks luulet olema. Et vastupidi, et ma kardan, et selline luuletaja rolli võtmine võib inimesed, kellel tegelikult sellel Aunet on. Ära ruineerida. Nii nagu rollidega siin elus on. Et sa võtad rolli ühiskonnas, saavutad seal teatud tuntuse selles rollis kuulsused ja asjad. Ja lõpuks, eks ole ideni roll sind vaid sina rolli. Et, et sellised asjad orjastavad ja nendest vabaneda tuleb vahepeal, nagu ma olen. Ma olen mõelnud, öelnud ja seda ka ilus teinud, tuleb enesest lahti ütelda. Kuidagi see on üks selline asi, mis esimesel hetkel võib tunduda üsna ootamatu, et kuidas nii öeldakse, oled põhi oma põhimõtetele kindel järgi saetud eesmärk, et see on tubli. Tubli, see võib ju olla, aga kui õnnelikuks ei tee siis tuleb mäe peal, ütleme, teha inventuur endas või nendes rollides, mis sul kanda on siin elus. Sa olid hea mitukümmend aastat ikkagi humorist, kantsid humoristi rolli. Kas see, millesse lahti ütlesid vahepeal? Jah, see on täpselt see, millest ma loobusin. Vaat siis juhtus mul kunagi 90.-te alguses lugu. Mett ma ei tundnud rõõmuisenama rõõmu publiku ees olemisest, ma ei tundnud oma lugudest äkki enam rõõmu, mul kadus ära see sideme, ei tahtnud sellega enam tegeleda. Et ilmselt olin ma saanud täiskasvanumaks või sest noh, ega teravmeelsus on selline ja huumor on üks selline peenikene asi ette. Omaette võetuna on ta üks tühi töö ja edev edev värk, eks ole, niisama teravmeelsusi pilduda. Kui keegi seda niimoodi teeb, siis noh mul mul tekib natuke kõhe tunne, kui neil ei ole nagu põhjendust. Kui nad ei teeni midagi, mind huvitab, miks, eks ole, mis on selle taga ja no tihti eks ole huumori või hea nalja sildi taha. Tegelikult varjub isiklik egoism mus üleoleku tunne, teiste suhtes sarkasm, maailma alavääristamine, kõik sellised asjad, kas ma tahan seda teha? Selliseid küsimusi pidin ma eneselt küsima. Aga seitsmekümnendad kaheksakümnendad ajakirjandusmajas legendaarses spikri toimetuses. Ma julgen küll arvata, et see oli mingi täiesti noh, ma, ma ei, ma ei tea, kas need olid kõige õnnelikumad aastad su elus, aga, aga see kindlasti oli midagi väga tähendusrikast see, mida te seal tegite ja see seltskond, kes seal koos käis. Ja seal see on osa mu elust olnud ja ma ei tauni seda mitte üks raas. See on olnud no ega oma noorusaegu vaevalt keegi väga taunibki. Aga tõepoolest see õhkkond, mis meil seal valitses, see vabadus diktatuuri ajal. Ehk see ei ole see tõepoolest hingeline vabadus, mida me tundsime. See eluviis, mida me harrastasime No kui peaks uuesti elama, selle võtaks küll tahaks küll, võtaks küll ei ole, nii et oi, ma teeks ümber, ei selliseid sellist rõõmu sõpradest, sellist vabaduse tunnet, sellist loomingulise õhkkonna tunnet. Seda on hea kogeda oma elus. Debalantseerisite seal kogu aeg natukene nagu köiel või sellise kõrre peal, et mis lubatud ja mis mitte lubatud ja peatoimetajad pidid teiega vist seal selliste noorte ja vihaste ka päris palju vaeva nägema. Ja seda nüüd nii oli, aga kui me räägime konkreetselt meie peatoimetaja aastaid oli selleks Harri Lehiste rahuldama põrmule siis ega meil ei olnud temaga mingit tüli, sellist otsast hingelist tüli ta ju tegelikult oma hinges oli. Väga meie mees läbi ja lõhki meie meestel kogenum. Ta teadis üht-teist, ta oli natukene ettevaatlikum, Belgelikum, kui meie oleksime tahtnud olla. Ja ega tal oli õigus ja enamasti enamasti oli tal õigusega. Mu esimesel Pikre aastatel oli väga tavapärane see, et Harry tuli oma kabinetist, mina tulin oma kabinetist, saime koridoris kokku ja hakkasime vaidlema. Aga see ei olnud jällegi, küsimus ei olnud meis kui isikutes, küsimus oli põhimõtetes, me olime seejuures suured sõbrad, eks ole, ja ja ta on õpetanud mulle paljud inimesed on üldse õpetanud mulle palju ja Ma ei räägi isegi väga konkreetselt kirjutamistehnikatest või või nendest põhimõtetest tehnilisest, selle kirjanikuvärgist, vaid inimeseks olemisest. Väga lihtsaid, elementaarseid vastu tulelikkuse headuse sõbralikkuse asju olen ma õppinud oma vanematelt, sõpradelt. Kuidas praegu naljasaadetesse või, või naljarubriikidesse suhtud, et sa küll ühel hetkel astusid ise sellest esihumoristi või, või püsi humoristi rollist kõrvale, aga see ei tähenda ju seda, et sa seda kuulajana vaatajana ei peaks või ei tahaks tarbida. Nii, ja naa. Kuidas nüüd öelda, eks, eks olen tõenäoliselt kriitilisem kui enamus vaatajaid. No see on selline professionaalsest kretinismist küsimus, eks ole. Teistpidi on mul hea meel, kui midagi kellelgi õnnestub, et naeran mõnuga kaasa. Asjad korda läinud, selline armusuhe sellesse. Aga tuleb meelde midagi lähiminevikust mõni saade, film, midagi, mida sa oled lugenud või, või kasvõi mõni isik, kes sulle tõsiselt nalja. Teine, oi, sa küsid nüüd nii, eks ole teada. Järsult et ma ei oska, ei tule meelde, ega see ei suimadi, tähendab hakata kedagi praegu muidu rapsti nimetama ja teist nimetamata jätta, ma, ma ei võtaks seda niimoodi käigu pealt kätte. No ma lihtsalt selles mõttes proovisin korraks susata, et äkki saan kätte, sest mul just eile kohtusin ühe sõbraga, kes ütles, et noh, tema näiteks tellib lehte paberlehte sellepärast, et lugeda sealt juurikat, eks ju. Et on inimesi, kelle jaoks mingi osa nädalas on, on noh, huumori näol on lihtsalt väga vajalikeks. Juurikas oleme jätkuvalt terane, eks ta oli seda juba siis, kui ta Pikrisse tuli, kuradi ja veel, kui Otepääl oli Kaljo, kas mulle esimesena näitas tema lugusid ja ütles, oi, seal on üks andekas poiss. No vot. Nüüd on temast saanud üldtuntud mees, et või, või Kivirähu esimesed, sellised tulemused on mulle ka kõik meeles. Et mul on hea meel selle üle tollane ja osalt on see Vikri õhkkond, mis valitses. Et see aitaski tublisti tuult tiibadesse sellistele noortele meestele nagu Kivirähk või, või Mart Juur või või ilm Marta rull, eks. Et ei saa alahinnata. Seda panust üldse mitte, ütlen muidugi edevalt. Ja kui sa oled täna isegi võtnud kaasa teise muusika loomis, ongi tehtud loodud Ilmar trulli sõnadele, nii et kõik, kes kannatavad veel niimoodi mõniteist minutit ja meie jutust sügavalt tüdinud, siis teadke, et saate lõpus te kuulete ühte väga toredat lugu. Aga, aga enne veel, kui palju sa ise praegu kirjutad, hea küll, kokaraamatud, eks ju. Sul on ka mõned nii-öelda suured raamatut päris raamatut hingel, aga, aga luuletused näiteks. Harva. Ma kirjutan neid harva. Mul puudub paine? Ei, ma ei pea, vaata ongi, et mul ei ole roll. Mul ei ole seda rolli, et ma pean kirjutama, ma kirjutan siis, kui tõesti tahan ja ma võtsin kaasa oma kõige viimase luuletuse, eks ma seda vaid, mis on kirjutatud juba kevadel. Eks ole, aga minu meelest tempo kaks luuletust aastast on minusugusele vennale päris paras. Ja ma loen selle ette. Vaata, see natukene tuleb, tuleb tagasi selle juurde, kui ma ütlesin, et enesest näeb vahel lahti ütlema või või ennast ära andma kuidagi millelegi. Kanna mind, palun, on selle luuletuse pealkiri. Küll tahaks vahel ennast ära anda, kuid kellele, kes võtaks vaevaks kanda mind nagu mõnda kallist ülikonda või nõnda nagu riste oma kaelas või südant sees või tuletera ta elas? Küll tahaks vahel ennast ära anda, kuid kellele, oh rumal, ära küüsi ta tuleb ise ja ta viib, kui Errüüsi parasiit viib, kui ajujää Soera siit ta viib. Ei Teamise randa ja ise hajub. Sinuga ei jää. Küll tahaks vahel ennast ära anda, kuid tuleb ise kanda oma hända ja ise tõsta taeva poole koonu ja uluda. Aitäh, et oled loonud sa kõik, mis tahan vahel sulle anda. Selline luuletus oli siis Kuidas see tuli sinu juurde, see luuletus, kas sa mäletad? Mäletan, see tuli naissaarel. Ma olin seal Tõnu Kaljuste juures, mul on isegi kuupäev kirjas, neljandal mail. Ma vaatasin seda kohta, kus me tahtsime suvel petjad ja hunti esitada. Ja seal juhtus selline lugu, oli ilus aeg ja varakevad ja ja, ja rit voli tal spinningu rid seal Tõnul ja kummipüksid olid kaheson ja meriforelli aeg väga korralik rituaale ja ma mõtlesin nii, nüüd ma lähen, eks ole sinna forelli püüdma Hammy leidnud naissaarelt ühtegi lanti. Ja, ja siis Tõnu värvis seal seina ja Kadri isal põletas kulu, mina lugesin, lugesin, siis mõtlesin, et mis ma niisama logelenete sisse luuletus tuli. Väga-väga täpselt mäletan selle luuletuse lugu. Mitte alati ja mitte sugugi pole nii, aga peab olema vahel selline noh, vaba vaba aeg ette. Vabal ajal, kui midagi teha pole, võib inimene ennast ka väga kehvasti hakata tundma. Sest tulevadki olemise mõtted, lõpmatus ja kõike, et need eesti tava oma tavaelus nihverdama ära selliste mõistete eest nagu jumal ja igavik ja hinge. Püüame ruttu tööd hankida, sellega tegelema ei peaks. Kalameestel käibki ajaarvamine, aastaaegade vaheldumine selle järgi, mis kala parasjagu tuleb ja mida enam ei saa, ma praegu kuulasin, oli ju meriforelli aeg, siis ma kujutasin ette, et sa täpselt selle järgi näiteks neid, kuid, ja, ja loetki. Üsnagi üsnagi lisaks praegu on praegu lesta aeg. Praeguse Plestab ööd ana Emaitsete, praegu on siia aeg lesta veterinaaraugustis leste aeg. Parim aeg on ikka praegu tonkadega pööriks, söögisi juust, kui külmaks hakkab minema siin, et no idea näeb, plaanitud on siin homme Hiiumaale minna, mis ilm teeb, et saame või ei saa. Ja kas lesta saame või ei saa saledad. Et ega need kalad tulevad päris kallid, sõidad kuhugi ja hulga aega, paneede varustust ja. Aga hobid ongi kallid. Ja, ja ma lugesin mõned nädalad tagasi, ma ei mäleta, kes selle intervjuu sinuga teinud oli, aga sina igal juhul ütlesid, et kalal käimise ja kallal tulemise juures saak ei ole üldse kõige tähtsam. Ei olegi, ei olegi noh, see on see, et et tähtis on kogeda noh, seda midagi, mis on usust suurem. Ja üks selle vorme on loodus. Et, et noh, kas alati õnnestub, see on iseasi. Et võib ka niimoodi kalal ära olla, lobiseda kui sõpradega ja, ja teed ei tea, mis seda tunnet endasse nagu ei lasegi. Et ei ole sellele avatud, aga see on suurepärane võimalus olla ürgne natukene olla loodud kuidagi teistmoodi selle olemisega, kui oma tavategemistes. Kas sul on oma lemmikkoht Eestimaal? Natukene see nõmme, kus sa elad? Ei no ikka muidugi selge see, et ma olen ikka kogu elu praktiliselt nõmmel elanud ja ja ta oli oma, selles mõttes ta on oma ja mina olen ka juba selles eas, et ega mulle väga ei meeldi, kui asjad muutuvad, kui ehitatakse mingeid uusi hooneid, olgu siis see Tallinna vanalinn või mujal, kui ma jalutan, pole mitu aastat käinud, jäi tunne kohtasid ära, siis mulle see ei meeldi. Võib-olla hästi. Äge. Aga ilmselt see tuleb niimoodi aastatega, et et oled kinni oma minevikus natukene ja ja noh ja et need kohad, kus su noorus on olnud nii või naamoodi, need muutuvad nostalgiliselt armsaks ja Aga õnneks Nõmme ja sinu kodutänav sellist on suhteliselt hästi säilinud sellisena, nagu ta on olnud, et seal väga palju õudseid muudatusi arhitektuurilisi ei ole tekitatud. Ei, ei, ei midagi kohutavat, aga eks ma ju näen ka seda aastate lõikes võtan, et ma elan ju küll päris nõmmeserva pääl aga ka seal toimub nii-öelda asustuse tihenemine. Suured krundid jagatakse tihti kaheks, kas päritakse või nii edasi sinna, kus ennem oli üks maja, kerkib vajaliku kaks maja või kolm maja. Kui me vaatame, südan amet, siis on see ju hoopis tihedalt, eks ole, vaata aknast aknasse sisse ja et selliseid märk ikka näed, et kas neid nüüd kohe pahaks panna? Ei, kindlasti mitte, aga see on reaalsus, mida silm tähele paneb. Me ei jõudnud kohutavatelt paljudest asjadest rääkida sellest, et sa tegelikult oled õppinud ülikoolis hoopis matemaatikat või sellest, et sa tegid rolli filmis Viini postmark, mis üllatas isegi osooni legendaarsed toimetajad Õie Arusood, kui ma ütlesin, et kas sa vaatasid Viini postmark ja seal Vladislav mingi jõllitas ja ütlesid, mis, Vladislav, ei, sest et see poiss, kes seal koju tuuakse, see oledki sina tedretäppidega, eks ju. Aga huvitavat on, eluspall on, me peame tegema lihtsalt saate volüüm, kaks, aga küll me, küll me siis vaatame, millal. Kuidagimoodi, me peaksime selle selle valimiste päeva saate nüüd nagu valimisteemal sealt ära ka lõpetama, aga On sul mõni hea mõte, humoristi mõte, kuidas seda teha? Mul on see, et täna me teie tegemistesse ei sekku, ei tohigi. Aga homme valige saatega vastav soon. O kolm. Ja äkki lõpetuseks sõber Jaagult, lookene meil muusikat, Jactuksam on üks mu lemmikuid eesti muusikas. Väga armas inimene ja suurepärane muusik. Aitäh Vladislav Koržets kõikidele kuulajatele ilusat pühapäeva. Näedsa kõnnib metsas ringi, käib nii saama ja alluta libletsas ringi, järsku tunneb. Kahetsev kõnnib metsas ringi, järsku tunneb peavalgel? Linna lahke hommikuti võimleb kõige peaotada lahkempust. Tulge peale, plahke moosi sees, teeb teisi harjutusi. Ummikutes kargavad, ei avalikku. Hommik, ütles ta vähem. Hommikuti või õige pea teda lakke. Kõigepealt olla Kemusi, siis. Näed metsas ringi käib nii saama ja räätsa kõnnib metsas eri järsku. Tool peab all.