Täna, head kuulajad, andee külaliseks, kirjanik Ira Lember, tere tulemast päevade saatesse. Tere ja aitäh kutsumast. Mis on siis praegune elu? No ega kurta ei tohi, see oleks patt. Eks ta, nii nagu minu eale vastavalt on, kõik võtab rohkem aega kui vanasti ja ja päevad lähevad ruttu. Aga ta siis ka huvitavad. Enamasti teen ma iga päev ikka natukene oma kirjatööd, see muidugi annab selle elule kõige suurema väärtuse minu meelest. Eks seltskondlik elu saab ka oma osa, liigun ikka ringi esitlustel ja Soome Instituudi üritustele, siis sõpradega koos, ehkki kahjuks viimased aastad on mul kaks väga head pra ära võtnud, aga peab olema rõõmus nende üle, kes veel on ja neid mul siiski jagub ja vahest on neid üritusi või kokkusaamisi ka liiga palju tuleb see on ka väsitava nii paar kord nädalas kuskile minna, see mulle meeldib. Mul möödunud aasta lõpus ilmus varjuda lee seal Pentaloogia, mis äikesest algas ja nüüd viimane on varjudali neli nendes kirjutasime Erika Esopiga koos, kes oli minu sõbranna kolleege sugulane tema lahkumisel, siis ma mõtlesin alguses, et ma ei kirjuta enam edasi, aga üks veel paar aastat ja siiski mõtlesin. Ma kirjutan selle viimase raamatu, ma pean need otsad kokku võtma ja siis tuli varjuda, oli, aga kui see esitlus oli, siis paljud ütlesid, aga seal on siiski otsi veel lahti ja mine tea, mina küll mõtlesin, et las ta jääda Pentaloogiaks, aga võib-olla mine tea, nagu öeldakse iial ära ütle iial. Mul on teisi plaane veel, praegu on käsil üks romaan Süüria-reisist ka koos eerikaga, päris palju saime välismaal ekskursioonidel käia ja ka kirjandusliku majades, kus me koos olime, siis saime koos oma tööd teha ja mõtlesime, et kirjutame üks kord paljudest reisidest ühe raamatu, aga see jäi täiesti nii Alenid oma reise lihtsalt romaanides ära kasutanud, kõik minu tegelased käivad ikka igal pool viimases varjude all eesolija ka Havais, kus ma kolm aastat tagasi käisin ja nüüd ilmus paari päeva eest mu noorsooraamat, mille nimi on Seiklus Mississippi ääres, seal kolm aastat tagasi Ameerikas olles, mu sugulased viisid mind Missouri osariigis Maact veini koobastes, mis on ääretu laiad ja ääred eksootilised, huvitavad ja elamusrikas ja kui ma seal all olin, siis ma mõtlesin ei noh, seda ma ei saa, niiet et minu tegelased peavad ka siia tulema, nii nagu Mark Twaini, Tom ja Becky seal seiklesid. Minu omad jõudsid ka sinna, küll vanemad, nii 15 aastased ja kui ma saan, siis jälle kirjutad nendest kohtadest, kus ma olen ise olnud, elustub mul jälle, mul tuleks nagu uus reis ja see annab ka väga palju endale juurde ja. Aga kas praegu on, kust reisihuvi isele seas? Ka on ikka ja õde on Ameerikas ja kaks väga head sõpra, kes mutiga kutsuvad erinevates osariikides tahtsidki juba, et ma see sügise tulen, aga no ma ei tea, praegu on seal muud asjad, tulevad ette, kasvasse, sügisel lähen, aga ma loodan. Tervist on siis Velik ameeriklasega lähen möödunud aasta, just sel ajal olin ma Saksamaal Viispaadenis, käisime oma sõbratariga koos, tegime huvireisi, tahtsin just sel ajal ära olla ja siis oli väga ilus seal mööda Reinisõit ja sellest ma ei ole veel kuskil raamatus kirjutanud. Gutenbergi muuseumis käisime ja iga reisija annab midagi juurde ja arendab ükskõik, missuks eas oleta ikka sa võtad ta endasse ja reisimärkmeid teinud reisipäevik mulle on alati, aga muidu päevikut mul ei ole seal. Mul nagu mälus noorena tegin, kirjutasin, siis olid need ärevad ajad, ei julgenud hoided, annad ennast ära ja, aga ei, see päevikut, siis ma sirvin neid ja kui midagi veel arusaamatu on, siis kaardi pealt veel uuesti vaatan üle ja mis annab, pole nagu elurütmi ja jõudu, sest väga palju selles eas enam ei saa seda teha, mis vanasti tegi, mängisin tennist, armastan sport, suusatasin, vot seda. Kumbagi enam, sest seda lõhna ei ole, aga muidu kõndida saan jalutaja saanud, ükskõik missugune ilm on, iga päev käin jalutamas, nõmmel elanud ja suvel käin ujumas, vanasti käisin ka talvel basseinis, aga nüüd need on väga kallid ja vahest mõned korrad olen käinud, aga suvekoha ootan ma üldse armastanud päikest ja rannas jalutada edasi-tagasi ja vot siis mul mõtted käivad kõiku tegelasi, Havais ma niimoodi jalutasin üksinda ja mõtlesin siis iseenesest tulevat jalutades tulevad ja tegelased käivad sinuga kaasas ja suve naudin ja sellepärast ma nüüd kirjutad iga päev natuke ikka kirjuta istunud mootori taha ja kas kolmveerand tundi korraga, siis teen mõne vahe siis jälle, aga mitte kaua paar tundi päevas kõige rohkem, siis käin ja kõnnin, aga suvel ma ei tee midagi, suvi on nii lühike ja ma ütlesin, ma armastan suve ja ma tahan seda igatpidi nautida, seda siis, kui kuskil ei jõuagi minna või pole, kes mind viib, siis ma istun oma aias ja ise enam autoga ei sõida ja siis pean ikka arvestama, kui poeg või keegi kuskil viib. Pirital olen ka sõbrannaga koos läinud lisama ja et seda kolm kuud, et ükskõik millist ilmad on seda igatepidi, siis koguda endale jõudu talveks jälle. Aga kui esimese september on, siis ma olen nii nagu esimene koolipäev, siis maa-alad Tiit vanasti istusin ainult kirjutuslaua taga, hakkasin kirjutama, nüüd istun oma armsa masina tahagi, ma ikka ütlen, kui keegi küsib, telefon ise tegin, veetsin oma kõige parema sõbraga siis see on minu kompuuter ja siis alustan kohe esimesse septembril, tavaliselt ma tean, mida ma siis alustan või mõtted on kogunud ja nüüd ka, mis jääb pooleli, eks ma siis nii, kuidas elu ja tervist, mida peab nüüd ütlema, plaane? Muidugi on. Oleks mul ideed ikka paari romaani jaoks veel, seda ei saa minu eas öelda, ainult, aga unistada võib, et kas jõuab või mitte, süüriaromaan seal veel peaaegu lõpukorral, ma tahan ühe osa veel kirjutada sellest ja siis on lastele väiksematele lastele ja siis on ka teismelistele nagu Se Mississippi raamat, need mul viimasel niuksed, natuke seikluslikud või isegi detektiiv romaanid, midagi niisugust ja mul on, siis on veel kokku panna. Oleks novellid, väikseid jutud, Visson kogun teid, tuleks juurde teha nii et ikka mitu raamatut oleks veel plaanis, kui minu iga lubab, peaasi tervist, kui seda on praegu, ma ei tohi nuriseda. Noh ega siis ei ole nii, nagu ma olin neljakümneaastaselt, aga ma jõuan kirjutada, jõuan jalutama, joon ujuda selle eest, ma olen tänulik sõpradega koos aega veetma, kord kuus käime nii lastekirjanikud kogus, nii ühe või teise juures, mõtlesime teemilise kirjanduslikku salongi nagu vanadel aegadel, nii et igaüks midagi loe peaga. Tavaliselt läheb muude juttude rääkimisega nii palju aega, et mõni ainult loeb, siis Me naudime neid kokkutulekuid ja siis käin imega koolikaaslastega. Homme mul ongi kooli kokkutulek, kuus endise prantsuse lütseum lihtsalt käime koos. Neid niisuguseid kohti on kõigist osa võtaks siis ei jõuakski enam, aga nii ikka valikuliselt ja nii et üksindust, ehkki ma elan üksi nüüd pärast abikaasa surma, ajab väga üksindust. Ma ei tunne tänu kompuutrisse ja, ja tänu muidugi televiisorile, mida ma õhtuda, väga palju. No kõik mälumängur, ma vaatan ja siis häid filme, kanaleid Jon saab valida ja ma ikka õhtu, ma olen kulli piim õhtu hästi kaua üleval, hommikul, aga enne. Ma ei tõuse, kes mulle enne kümmet helistab, siis kuulidega torisevad häält, mõni mu kolleeg tõuseb juba kell kuus ja kirjutab ja siis helistab mulle tal tööbeli, ütleme mina olen voodis, nii kuidas keegi, ma olen eluaeg tahan palju magada, kui tööl käisin, ei saanud, aga nüüd on see võimalik ja nii minu päev algab ikka nii kella 10-st ja talvel on mul veel üks füüsiline tegevus. Elan ahiküttega majas nõmmel ja siis tuleb. Ja paljud kahetsevad mind. Muidugi, noored toovad mul puud ikka lähemale, mitte kuuristi tooma, aga juba see tegevus, see on ka nagu üks võimlemine, ma lohutan sellega ja, ja saab teha niisuguse soojust, nagu tahad. Ühed arstid ja ütles, et niimoodi, et pensionär ei pea ostma ühest poest, siis ta saab käia mitmes. Ja see on ka õige, ma elan rahumäel ja see Järve Selver on seal nii ühe kilomeetri kaugusel, just ilus jalutuskäik, kui liiga suurt ossi sai tagasi bussiga tulime jah, see, see on just paras janu kõiki ajaviide kohta Ameerikast. Jalutuskäigu tundugi ainult autoga poe ette ja siis mööda poodist näha. Ja mina leian ikka värskes õhus jalutama mändide vahel, see annab üldse niisugust nagu energiat. Mulle annavad puud, sellepärast et ma olen nõmmel elanud 67 aastat. Ma tänan, et tulite ja kuna teil läheneb sünnipäev, siis palju õnne sünnipäevaks.