Ja nüüd head kuulajad, on teie külaliseks näitleja neli Sööt, tere tulemast päevadee stuudiosse. Kas me alustaksime võib-olla millestki kaugest ja ilusast ja, ja noorusest? See oli 61 või kui te astusite professionaalse näitlejana lavale? Ja see oli 61 ja siis ma lõpetasin Panso kooli esimese lennu ja siis ma alustasin draamateatrisse. Ega te vist ei kujutanud algusest peale ette mingit muud elukutset? Jah, see on naljakas küll, et, aga kuna ma olin selles keskkonnas ja, ja siis ma tõesti ei kujutanud ette ja minuga juhtus niisugune asi, et ma esimesel korral ei saanud sisse sinna teatrikooli ja siis siis ma mõtlesin elu läbi, et ega enam kuskile mujale no ei kujutanud, et praegu ma mõtlen, et nii palju huvitavaid kohti on ja elukutseid ja kõiki, et aga kuidagi oli nii klammerdunud sinna suurune vanaisa ja ema, mõlemad olid näitlejad ja nende sõbrad. No see oli niisugune nagu suletud ring kuidagi näitlejatel nagu on tänapäeval võib-olla natuke lahtisemat, aga on, on ikka ikka puutud kogu aeg selle ühe ringiga kokku ikka ainult näitlejad, näitlejad ja, ja siis kujutabki ette ainult ainult seda, seda elu. See oli huvitav. Tegelikult kui te alustasite kuuekümnendat aastat, siis oli ühiskonnas kurva panemine. Noh, sellest margist tookord ei saanud midagi aru saada, aga huvitav olid või teatris selles suhtes, et, et väga tugevad näitlejad olid seal, et lihtsalt nende kolleegidega koos töötada, see oli ikka väga õnnelik aeg selles suhtes hirmu nahka ka. Arva ei osanud nagu hirmu tunda, lihtsalt vaatasid suu lahti ja, ja imetlusega ja tundsin ainult rõõmu sellest, et niisugused näitlejad on ja muidugi see ka, eks ole, et, et kui ma olin selles keskkonnas, siis ma hakkasin väga varakult käima teatris ja siis ma peaaegu et kõik etendused ikka 10 20 korda sai ära vaadatud ja, ja nautida neid. Teil tuli selle pika karjääri jooksul ette küllalt palju väga suuri rolle, olulisi rolle, mida neist tasuks meenutada praegu. Mis mul lemmikud on olnud muidugi väga õnnelik olin ma selle üle, et me kohe päris alguses sain Pansoga teha inimeses ja jumalas rammil tantse ja see on mu üks lemmikjäänud jäänud kogu eluks ja, ja siis noh, väga huvitavate lavastajatega on elu mind kokku viinud shopiiroga, ma olen teinud lavastuses kolmes ões. Jaa, jaa, elavas laiba asja kahekesi kiigel on aga mulle südamelähedane olnud. Puhastuses tegin esimene kord mängisin Leo Kalmet lavastas ja teinekord Raivo Trass lavastas, nii et see, see oli tore ja oh, ma ei oskagi praegu niimoodi meenutada. Nii palli õnnelikku ilusat tööd on olnud. Aga see film pihlakaväravad või et see jäi teil nagu episoodiliseks Ja selle kohta heina mandri kogu aeg tegi nalja, et sa teed kaks filmi korraga, esimese ja viimase. Ma olen niimoodi natukene mingisugustes episoodides ka kaasa teinud, aga aga see oli jah, niisugune suurem töö välja Käsper ikka. Aga tema lahkus meie hulgast ja ja nii ta jäi. Selle kõrval mahtus teile väga palju jõud teleesinemisi ja ja raadius. Ja ja seda küll eriti alguses, noorusaastatel oli see, siis oli hästi palju tehti telelavastusi ja seal ma päris tihti mängisin. Kuidas pensionile jäämine teile tuli, oli raske? Vahet selle pensionile jäämisega nii nagu eesti talvedega, et, et sa tead küll, et ta tuleb ja, aga kuidagi käes on, siis on ikka väga ootamatu asi. Jah, eks ta niimoodi kuidas võtta raske, et ma olin ju üle 40 aasta ühes asutuses draamateatris mängisin ja, ja kogu aeg selles ringkonnas ja selle kõrval olin ma koolis teatrikoolis õpetaja 13 aastat nihukest väikeste vahedega. Ja siis noh tead küll, et eks ükskord lõpeb see asi, aga kui ta lõpeb, siis no eks ta ikka raske on küll niisugune ootamatu, et äkki ise tunned ennast, et oled veel täiesti võimeline tööd tegema ja tahad tööd teha ja ja siis äkki saad aru, et ega sind ikka vaja enam ei ole ja sa oled vana ja ja las noored teevad ja, ja muidugi see see koju jäämine. Peaasi, et inimene ei jääks niimoodi koju nukrutsema. Alguses, ma mõtlesin küll, et, et, et küll ma lähen siis ja kui ma kuskilt ikka mingisugust tööd saan ja, ja niimoodi, et võtan ennast kokku, aga kui see aeg käes on, siis kuidagi oled käed rüpes ja noh, eluaeg ei ole käinud, kuskil ei ole olnud vajadust või, või noh, ei ole, ise on ka niisugune läheks ennast pakkuma või nii nagu praegu on moodne ütelda, et ennast müüma või, või niimoodi ja et, et siis on väga raske, aga ega siis siis ühel hetkel võtad ennast kokku ja mõtled, et mis siis on ja tutvusringkond on ju suur ja kellega läbi käid ja, ja siis lihtsalt teed suu lahti, ütled, et ma tahaks nagu veel mingisugust, et teha ja küll siis õnnestub ka, peaasi, et koju nukrutsema ja nii palju on noh, nii nagu ma enne ütlesin, et, et oled harjunud ainult ühe ringkonnaga ja mõtled, et ainult see üks, et see, see teater on ja kõik, aga kui silmad lahti hoida, see on niivõrd palju, palju toredaid asju, mida saab elus teha ja niikaua, kuni tervist on ja silmanägemine on veel niimoodi, et prillide kõne lugeda ja televiisorit vaadata ja ei ole abitu ja iseendaga hakkama saad, siis, siis ei saa ju tõesti mitte millegi üle kurta ja kui kodu on ja kui lähedastega ei ole midagi halvasti ja, ja siis siis on ju kõik väga hästi. Mõni kuu tagasi istus täpselt sama tooli peal Aarne Üksküla, kes ütles, et teda praegu üldse teatrisse ei tõmba. Tema tahab remonti teha ja süüa teha, raamatuid lugeda. Ja, ja ma arvan ka, et ega ma noh niimoodi ei, ei taha, et ma neid ilmtingimata peaks minema teatrisse või no kui ma, ma tahaksin, siis ma tahaksin tõesti, et oleks ka huvitav lavastaja ja väga huvitav materjal, aga niisugust ette, et ma ükskõik, mida läheks tegema, seda ma nüüd tõesti ei taha. Ja kodus remonti teha ja raamatuid lugeda ja, ja see on noh, kodu on mul üldse väga tähtis ja ma väga naudin seda, et, et ma seal saan jälle midagi värvida ja ümber teha ja, ja see asi on niisugune täiesti, täiesti minu hobi, nii et ma tunnen ennast väga hästi selle, selles suverbegib vatt, värvitakse ja värvisin muidugi minuga on niimoodi, et ma olen niisugune rahutu vaim. Oma koristada ka muidu eriti ei taha, kui ma siis mööblit ümber ei paiguta, et siis on ju palju huvitavam kaak midagi tegema. Ka suvel juhtus niisugune asi, et nii nagu ma teile ütlesin, et ma tegin suu lahti ja ütlesin, et ma tahaks nagu veel midagi teha, siis äkki juhtus niisugune asi, et siinsamas klassikaraadios olid head inimesed ja kutsusid mind siia nagu asendama, et väga paljud läksid puhkusele ja et ma siis teeks diktoritööd ja kui ma siis olin väga suure rõõmuga nõus, siis selgus, et ma pean ka operaatori tööd tegema ja kui ma siis mõtlesin, et no et miks mitte ja kui ma siis nägin pärast neid masinaid ja neid nuppe ja värke tuhanded asjad, see ikka ootavaga. Aga ma püüdsin sellest läbi murda ja, ja see asi oli väga huvitav muidugi minusugusele, kes üldse tehnikast mitte midagi ei tea. Ma mõtlesin, et ma pean ikkagi, kui ma juba ette võtsin, siis ma pean jagu saama sellest. Nii, et ma siis olin seal klassika, raadiost tegin neid hommikuprogramme. Ei, aga seal on väga mõnus töö muidugi. Et oled toredate inimeste seltsis ja toredat muusikat kuulad ja vaat seda ma tahan veel ütelda, et õppida on ju ka väga tore, et noh, välismaalt ma olen kuulnud isegi üks vanadaam, kas 85 aastaselt klaverit õppima minu meelest see on nii tore. Et lihtsalt see protsess või õppimise protsess, see on, kui sul on aega ja see on väga tore. Minule rääkis üks tuttav, kes annab inglise keele kursused ja ütles, et suurem jagu on seal. Nendest õppijatest on kuskil 70-l. Ja, ja just eks ma püüan ka siin korrata oma inglise keelt ja ja otsisin igavese hunniku õpikuid ja ja tegelen sellega asi aga ka ja tuleb otsida omale siia siis mis on väga-väga hea stressimaandaja või depressiooni vastu, on pintsel kätte võtta ja hakata midagi, kas noh, maalima kakas või pudelite peale klaasi peale või see on jah, imestusväärne, kuidas pintsli võtad, tõsi, see on kohe nagu maandab seal. Nii palju pensionist kokku hoida, saada pintsli ja värvipurgi aasta ja siis läheb. Teil tuleb nüüd mõne nädala pärast sünnipäev, ma tahaksin teile õnne soovida. Meie külaliseks oli täna näitleja Meeli Sööt. Minu nimi on Peeter Hein. Õnnitlen teid veel kord ja kõike head meie kuulajatele.