Raske olla üks vendadest Juhansonidest. Oi ei, ei ole üldse raske olla. Kahepidine ühtepidi ma olen nagu üks kolmest. Igaüks meist tahab mingit oma rida, aga samas jälle oleme kolm nagu üks. Kui nüüd vendadest rääkida lisada veel neljas õde siis me oleme neli nagu üks, et me võime ka peaaegu kõik kõigi eest tihtipeale rääkida, oled keskmine, siis ma olen keskmine, keskmised koju tulevad. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Kust kandist õieti pärit olete? Mine, kust me pärit oleme. See on nagu elu jooksul muutunud. Et ma nagu sündinud olen iseenesest Elvas, kuna sellel ajal, kui, kui ma siia ilma üldse tehti, siis ema ma hakkasin tulema siia, siis ema suvitas Peedul. Ma olen sündinud Elvas, isa on pärit lavastust, ema on tegelikult pärit Harjumaalt. Ja, ja, ja kogu oma teadliku elu suved olen ma veetnud põhjarannikul, kullamäel. Nojah, tähendab minu, minu elu nagu kujunenud Tallinnas. Aga nüüd, kui, kui, kui me isaga elu lõpus tema elu lõpus rohkem nagu nendest kodu ja ema ja isa asjadest, tema ema isa asjadest ja eludest ja kulaklusest ja, ja, ja talude äravõtmisest ja elude katkiminekust, sellest rääkisime, siis meil nagu sa ise see mulgiks olemine ka tähtsaks, nii et ma ei tea, ongi täpselt, kes ma olen, ma tihtipeale on ikka mulk. Et isa poolt on tegelikult seal väga annus, mis me oleme elus elusse kaasa saanud, on väga tugev. Aga samas ma olen jälle väga, tunnen ennast ka väga põhja-eestlasena, nii et see on segane, ütleme noh, nagu muusikalises mõttes. Te olete ju? No kas ma ütlen õigesti, erandlik nähtus siin Eestimaal mingit pidi Juhansanid popmuusikute seas, millele tihtipeale maneeritsemist kätteõpitud, liigutusi, kätteõpitud nippe ja samamoodi klassikalise laulmise juures on oma kool, kool, mida tuleb nagu järgida, et olla väärikas laulja või õige kas pealkantasys või mingi taoline. Et, et näed kuna see loomulikust kuidagi niimoodi oleme nagu tähtsaks pidanud, siis see meie tegemine on ka väga loomulik ja sestap ta ei saagi olla väga erandlik. Kui loomulikkus saab olla erandlik, siis on, siis on see kurb. Räägime veel veidi noorusest, kas, kas varajasest või mitte nii varajasest noorusest võib-olla tuleb meelde isegi mingi konkreetne lugu või konkreetne laulja või, või esineja kes on väga tähtsaks, nagu hiljem tagantjärele vaadates osutunud isade ja emade seltskonnalaulud olid, olid meile tähtsad, aga nad nagu mingit muusikalist maitset meile nagu jätnud peale selle tegevuse enda laulmistegevuse mõnu ja loomulikkuse. Aga mäletan ühte plaati, mis meil oli kodus, oli mingi Vakrukmira, seal oli Lääne- ja Ida-Euroopa sotsialismimaade lood läbisegi. Ja vahepeal oli mingi üleminekus mingi klaverisaade olnud, ma olen seda plaati otsinud, hiljem kellegi teise käest tagasi leida, aga ei ole leidnud. Aga seal oli, et üks on üks plaat, mis on mulle väga sügavalt meelde jäänud, seal oli biitlite. Oli deal. Siis väga oluline lugu siis oli ja tuleb välja, et see oli Sinatra laviu või taara, ta tegi ta Iisraeli, Iraani iraadinaadid, aga ta tahab ja siis oli seal mingit Jugoslaavia. Jugoslaavia kummalisi ja Poola lugusid ongi deebeetate u, ela jälgituudibstu seal ilmselt poolases, kui selline keel seal oli, see on nagu väga sügava mulje jätnud, teiselt poolt jälle kujunes meie selline muusikamaitse tänu tädipojale Tõnu tormisele, kes, kellel kodus vajalik süsteem olemas, nii-öelda helivõimendus, dollar kellel oli ka seal baskid riik, kus käis mingisugune niuke, rokkmuusikalaadne tegevus kodus ja Tõnu oli selline on siiamaani teine biitlite fänn. Ja noh, hiljem on ta on, ta on ta oleme tema juurest saanud ka niukseid Saddam mõjutusi. Kuigi kuigi just kõige tugevama tõuke saime just biitritega sündinud 62, nii et ma, nagu kui ma teadlikult neid kuulama sain, nakatusid võib-olla seal kuue, seitsme kaheksa aastased ja siis nad olid just haripunktis ja jah, kuidagi see, see sai sissehingatud, see, see piisite justkui ma oleks ise ka piikidega koos, kas on siiamaani Mulleme Kadni tegemised õudsalt valulised ja vingastaari tegemised ja, ja Harrissoni ja, ja mure võib-olla sellepärast, et Lennon pidi minema ja, või et nad lahku üldse nagu laiali läks. Kõik see on kuidagi õudselt tuttav, kuigi ma tegelikult olen selleks liiga lapselt, seda sel hetkel, teine. Samas samas ma olen võtnud üle selle pildi peal olid paremad kui rollingsid ja näiteks vot võta või ma ei tea, kas, kas tädipoeg meile selle lihtsalt andis kaasa selle või jäi mul mulje, nagu hindas biitleid rohkemgi lollus, igivana rivaliteet, nagu minu puhul kaldus kabinettidega. Aga niisugune teismelisi aeg jäi siis 70.-te lõpu pooldaja? Jah, kuna kuna ma ei ole õige teismeline kunagi. Ma olen alati nii väikest kasvu olnud, mul nagu ei olnud tüdrukutega või ma üritasin, et mul oleks nendega asja nad, see muusikaelamused ja muusika nautimine ja selles elamine on seotud tegelikult koos seotud armumise ja, ja tantsimise ja kõige sellega, et oled sina ka seda meelt ja raudselt noh, see on ikka tähendab, rokkmuusika on noh, tegelikult on erootiline tegelikult väga. Või, või ta peaks olema, kui ta, kui ta ei ole raha tegemiseks, ainult mõeldud 70.-te lõpus oli mu pinginaabril oli, oli Saksamaal sugulased ja sealt hakkas siis tulema värskeid Tony emme, hästi, värskelt sellele kohe oma klassiõhtutel nendega tantsida. Noh, ma ütlen, et nad tantsida mulle meeldis, aga nyyd ei viinud see kuskile, mind ei aktsepteeritud nagu lahtimehena. Praegu oled sa küll üle meeter 80 kindlasti. No kui sa nii ütled, tegelikult ei ole apa Tony ka baka ära. Ja siis mingi seila pildivõistlusel ja näete, mis asjad selliseid disko, disko, aeg, see jõudis vähemalt tantsukoha pealt, nagu jõudis mulle täiesti kohale, kui mul ei olnud nagu sellega võidelda isiklikus elus nagu midagi peale hakata vähemalt laulda kaasa saia sobis hästi ja. Hella seas ta sobis, sobis mulle, mulle väga, mulle meeldib, meeldib üldse tantsida ja käisin mingil hetkel ka nii-öelda võistlustantsu oma pinginaabriga koodi Dennis Osmanite juures. Temast sai nagu päris tasala inimene, mingil hetkel teda nii välja ja, ja pyysiis septid ainult Viive sättidenalsile. Kriis tulid just siis, kui ma käisin nii-öelda tantsimas ja ja need sätime tantsud, mida siis nagu tantsuõpetajad neile õpetasid, see tuli kuskilt tasku, need spets tantsu sammutulikest, plaadiga koodi tantsuvõistluste kaudu tantsutreenerite kaudu. See on ka siis on ka ollaksegi laululine hiljem visiidiga seotud seotud asjad on ka mulle kuidagi sana tunnis oli Olivia Newton soniga. Travolta asjad kuidagi kõik, see on kuidagi niimoodi hingelähedased kuidagi seostada seoses on tekkinud sasi. Aga millal oli siis pöördumise hetk? Ma mõtlen linna muusika poole, mida nüüd kavatsete nimetada pärimusmuusikaks? Tegelikult seda pöördumist ei olegi, vot vot, kuna. Veljo Tormis oli kuidagi meil nendel samadel suvedel, kui meie olime seal kullamäel oli ta ka kogu aeg seal ja, ja kui tema nagu põhjalikult pöördus, ütleme rahvamuusika poole ja ainult nagu rahvamuusika peale eesti regilaulu ei ole ükski esivanem meile nii-öelda edasi andnud pärimust ei ole meie peres olemas, küll aga aga selle Veljo Tormise veljo sellise tõsise pühendumisega ja tema Kuusalu kihelkonna sellise mehena kasutas neid laule ta kaunistas, ta helistas, tegelikult näitaja, tõi nad kooride juurde mõjus mulle väga, kuna isa ka meeskooriga neid laule laulis seal pikselit taaniat ja rauaneedmist ja siis see kuidagi jäi sisse, nii et noh, et isegi Veljo Tormise augustis sünnipäev, siis ma siis ma mäletan igatahes paar kordama tema regivärsis olen õnnitlus eriti nii-öelda kirjutanud sealsamas maal nii-öelda ühest majast teise viinud hommikul kaardid paar-kolm-neli aastat tagasi, kui me siin regilaule ta kuulas, kuidas me laulame regilaulu, siis tal oli igatahes seal väga palju öelda meile, kui kuidas me valesti laulame, neid laule, mida me peaksime paremini tegema, mitte nii kunstlikult laulda, sest me olime ise Tombi poistekooris kõik laulud vendadega. Kärt ei ole saanud seda kuidagi teha, nii et, et me oleme, me oleme tegelikult koorikultuurist kasvanud. Et ega mingit pärimuslikud rahvamuusikalauljad jällegi ei ole piisavalt vabad, tahtis ta öelda, jah. Isegi seda, nojah, tähendab, et noh, kasvõi kasvõi see üks väike asi on see, et kui, kui akadeemilises muusika laulu sellises koolis vokaalid tuleb ühendada H-tähega siis siis rahvalaul sellist asja ei ole. Me laulsime pikka aega veel Mil, Hestun Mu oma kodu, Mil hes tunne on. Rahvalaulus ei peaks olema, seal tuleb kokku vedada ja see isegi nõuab natuke suuremat pingutust, kui sa tahad tõesti puhtalt laulda seda. Noh, et sa, see h täht nagu aitab tegelikult nooti vahetada, kui sa oled laulja. Nojah, aga, aga mingit pidi, maneerlikkused on ikkagi mõlemad või ei ole vä? Noh ja või võib võib tõesti nii-öelda maneelikkuseks ma ei vaata kui sa midagi nii loomulikuks pead siis sinu jaoks või minu jaoks ei ole siis maneerlikus järelikult järelikult aga kellegi teise jaoks ta kindlasti võib-olla. Aga aga ma tea sealt, et sealt kuidagi see, see rahvamuusikavärk sai alguse ja kusjuures ma Ma hea meelega noh, kepslan nii nii pruuni MI kui, kui noh. Ma ei tahaks ennast kõigesööjaks nimetada, aga minu arust on need nagu kultuuri eri osad mingi heisotteis, mingi Lifis laual, mulle praegu millegipärast kohutavalt meeldib hittlugu küll, aga kuidagi kuidagi sobib mulle praeguses suves või, või mingisugune või, või noh, needsamad omaaegsed Tonyemm pyysiisid või või mingit rokki kuulata, ma nagu ma ei välista üldse. Ma arvan, et ma, et ma ei välista neid, aga, aga aga ma, ma. Ma arvan, et rahvamuusika, kui kui, kui selline kuskilt kaugelt erinevate rahvastel erinevalt tulnud kaasasi, et, et see on täpselt samamoodi oluline kultuuripildi osa, nagu me peame lugu klassikalisest muusikast, nagu me peame, me teame, et on popmuusika, oskame selles mingil määral orienteeruda, meil on omad eelistused. Nii on ka, nii, on ka see noh, nagu tormis on Zoltan kodailit korduvalt juba tsiteerinud, et see on nagu muusikaline emakeel. Ma olen ka võtnud selle nagu natuke selliseid, nagu jäärapäiselt oma südameasjaks peale seleta, mulle lihtsalt meeldib. Üritan ma ka teistele inimestele selgeks teha, et, et see on hea ja et see on loomulik või et, et ta on nagu peaks olema kultuuripildi osa ja selles mõttes loomulikult pärast ülikooli lõpetasin Eesti filoloogia rahvaluule nii-öelda erialal. Spetsialistiks ma paraku ennast lugeda siiski ei saa väga. Aga, aga ma siis töötasin kolm aastat õpetajana, et ja olen ka loenguid pidanud, et ma kipun natuke liiga propagandistid selle rahvamuusika koha pealt olen, ma pean, ma ei saa sinna midagi teha, noh ma nagu võin vabandada sellepärast et ma olen propagandist, aga ma arvan, et tuleb eestlastele kuidagi mahlased nagu teile öelda teile seda, et, et see, see muusika on ka väga oluline meie muusikakultuurist, et seda ei saa välistada ja see ja see muusika ei ole ainult noh, õlle õllelaulude laulmine, vaid, et see on, see on, see on maailma vaatamise viis, mis on meie esivanematel olnud. Sel aastal on pärimusmuusika festival Viljandis jälle tulemas? Jah, seda sedakorda juba kuues, kuues festival. Aga ta iseenesest ei saagi väga palju erinema möödunuist. Üritame teda mõnusaks jätta. Vast ainult nii palju muutunud, et et on üks uus siseesinemiskoht, kus, kus nagu tõesti võimendust ei kasutadagi, et seal saab nagu, nagu enam-vähem päris situatsioonis. Neid laule esitada nii, et ei pea mikrofonist ei saa kõiki nüansse kuulda. Samas samas mingid nüansid, mis võimenduse kaudu kuulavad, kuulmata jäävad või tähelepanemata jäävad, võivad päris esituses nagu paremini jälle välja tulla. Kas esinejate poolt poole pealt on ka kedagi uut eestimaalt? Jah tähendab tegelikult noh, see ring on suhteliselt väike, kes need seda seda muusikat hindavad või kes sellega tegelevad, nii et tegelikult väga paljud on lihtsalt uued koosseisud, uued kombinatsioone, uued kombinatsioonid vanadest tegijatest on päris noori muidugi väike, need noored Moose kandid, kes on nagu laagritest möödunud aastatel käinud laagrites niimoodi viiulit jätkas põhiliselt viiuldajad. Need tulevad nagu oma oma seltskonnaga nüüd välja, siis siis Tallinnast siit vanalinna hariduskolleegium ist tuulekandleõpilased kannadega. Nemad on tegelikult noh, uued tegijad, võib-olla nad kuulamas on ennegi käinud, nad on seda mänginud, aga nad pole Viljandis kunagi mänginud. Ja väljamaistest esinejatest, Iiri muusika on tuntud headuses. Jooga praen tuleb nagu oma uue koosseisuga siia, mis on, mis on väga vahva, järelikult talle sobis ja ta on nõus alati uuesti tulema. Mis on nagu selle festivali üks põhilisi, et me üritame nagu kogu aeg seda mingile ära, seda küll laiendades, aga noh, inimeste ringi säilitada, et alati oleks tuttavaid, kellega koos mängida, kellega uuesti kokku saada ja rääkida, mis on vahepeal toimunud. Et ei oleks tingimata, et uus suuresineja peab olema, keda keegi pole kuulnud, keegi pole enne kohanud ja jälle võtame järgmine aasta järgmise ütled alati mingi ring kattuks, et see, selles on minu arust festivali suur mõju ja suurim staare nunna ja vimme on paraku küll jah. Loodan, et vähemalt ei käitu nagu staar. Aga see, see, noh, ma, ma olen vähemalt arvanud, et see nagu isegi natuke eristab seda popmuusika ja rahvamuusikamaailma, et ei pea tingimata olema staarid. Kes, kes valgesse limusiini, kes nõuavad endale sellist sellist marki õlut või jooki ja sellist värvirätikute siis autosse minema. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas, kuidas seda noh, võimet kuulata. Muidu ta on ka üks minu lemmikuid h ma teda tihtipeale kuulan, aga aga mul on niisugune ettekujutus, et teda peaks kuulama, noh pimedas. Mitte päevavalgel päevavalgel kaob, kaob kogu see lumm. Ta esineb küll ka laupäeval kell 10 tähendab suhteliselt hämaras juba, ma arvan, seal lossimägedes. Jah, ma ise ka ei kujuta ette, ma olen ka teda nüüd plaadi pealt ikka nii palju kuulanud ja varemgi kuulnud et, et ma ei kujutagi ette, kuidas nad üldse vaadata saan, tähendab see Rinne Radio või see taust, mis on nüüd küll samplite arvutitega tehtud, tema enda laulu seal ühtegi nagu sämplingut sees on kõik praktiliselt otse ja sirgelt lauldud. Aga see taust, see tapani rinne ja kes need saasta mainin ja kes nad on, seda? Kohati väga maitsekas, kohati, võib-olla noh, see on see maitse küsimus, kus, kus piilid minnakse üle juba natuke liiga tehnitsistlikuks. Aga seda kõike lavalt näha seda päriselt ei kujutagi ette, tema kohta kirjutatakse, et ta läks mingi 87 vist oli, läks ta Soome ringhäälingusse ja siis ta kuulis oma onu joigu joigumise linte. Ja, ja ema, ema, päritolult ema poolt on ta ka nagu juhib nii-öelda saami muusikute või saami muusika traditsioonidega perekonnast, aga ta ise ei ole kunagi seda tema koha pealt on traditsioon tegelikult juba katkenud. Kuulata teda siis siis see veenab ja, ja noh, ma olen kuulnud joigumisest nagu plaatidelt ja kus ma ikka veel elus, ma pole Lapimaal käinud saamimaal ja neid kuulnud, aga, aga, aga see on päris joig, mida ta teeb.