Tänavuste aastasse ja järgmise aasta algusesse on koondunud hulk Eesti 30.-te aastate juhtivate progressiivsete kunstnike juubeleid. Maalikunstnike Andrus Johani, Kaarel liimandi 70. sünniaastapäev, Nikolai kummid 180-st, see aastapäev, graafikute arcade Laigo 75. ja Ando mugasto 70. sünniaastapäev. 14. Nendel detsembril tähistame Aino Bachi 70 viiendat sünnipäeva. Kunstimuuseumid tähistavad neid juubeleid personaalnäitustega. Eesti raadio pühendab neile meenutuste minutid. Palun Helene Johani. Need olid rõõmsad tartu päevad, kui me koos tartus elasime Andrus Joani, minu venna Hando mugastu siis nende sõbrad, Arkaadia, Laigo, Kaarel, liimanud Nikolai kummid sinna sõprade ringi kuulus ka Aino Bach. Need olid toredad inimesed, väga aktiivsed ühiskondlikult kõiki, nemad nägid ja kõiki, nemad kuulsid kõigist, tahtsid nad osa võtta, nendega koos olla oli igatahes väga suur mõnu kui igavesti eraldise loomustama hakatud makaks pealemast Ando mugastust, temal oli väga lihtsalt karakteri jooned. Ühelt poolt ta oli vähenõudlik enese suhtes nii välimuselt hoolitses selle eest, teiselt poolt oli ta pöörane töömees, nagu ei näinudki elus muud eesmärki kui kunst tema kohta me ütlemegi, et tema suri töö surma. Tal nagu ei olnud öö ja päeva vahet enam selle lühikese aja jooksul, mis tema loomingu ajaks on, see on vaid neli aastat. See kõlab muidugi uskumata, et üks kunstnik elas neli aastat ja suutis niisuguse suure loomingulise väärtused ei jäta maha. Aga see oligi selle suure töö tulemus. Andrus Johani, minu abikaasa oli natuurilt teistsugune, tundus väga vaiksena väga tagasihoidlik, kuna sisemiselt oli siiski väga aktiviseeritud. Ta elas kõigile kaasa ja kui siis pani vahele lause vai mõne repliigi, siis see oli ka väga värvikalt öeldud. Ta inimesena oli kütkestav inimlikkuse suuruse poolest, kui nüüd laigu juures peatuda, tema oli äärmiselt nõudlik oma töös ja oma elamisviisides, aga tal oli muidugi raske kontaktide hoidmises kus ta elas ja 11 aastat Võrus, peale Pallase lõpetamist läks ta Võrru ja temal olid igatsused kogu aeg, et saada tar. Koha saamine ei olnud ju kodantslalinseni võimalik, igale kohale oli alati kümneid kümneid soovijaid selle tõttu ka laigu ei saanud omale noh, niiditeenistust. Ja nii, et jätkus elu kuni 37. aastani Võrus. Peale Hando mugasto surma siis laigu tuli, Tartu sai Pallases õppejõu koha. Viga oli ka väga lõbus inimene. Kaarel Liimand oli niukene, jõuline, muskulata uudne ja korpulentne julge pealehakkamisega. Ta oli väga otsustusvõimeline näiteks ka juba oma nii maailmavaatelistest positsioonides 40. aastal kohe astus kommunistlikku parteisse lymantiid. Loominguline on, on ju täiesti erinev Andrus jaanist, kuid neid kõiki ikkagi ühendas see maailmavaateline positsioon ja sõpruse tunne, lihtsalt üksteise hindamine üksteisele lähedal seismine, kuid igaüks oli oma valgega oma loomingulise värvinguga. Nende keskel oli ka neist vanem Nikolai kummits, Kaarel Liimand ja siis Andrus Johani käisid kummitsa juures 1000 96. aastal 1000 968. aasta vahel, sest kumis armastuses väga palju lugeda ja see oli nagu niisuguseks lugemiseks hooliks, neist seal. Sageli nad isegi lugesid üksteisele ette, eriti ilukirjandust veel. No loomulik oli neile, et nad väga palju lugesite kunsti kohta. Andrus Jaan oli Nõukogude liidus teist korda 1009 35. aastal ja saatis raamatu Mastera diskusta, mobiiskuste Loigo sai siis ka Võrru viia seda. Nii, et tegemise mõnu ja mõtlemise tahe oli neil igatahes väga tugev. Kõik need kunstnikud olid seotud Tartu kõrgema kunstikooliga Pallas. Siin olid nad õppinud, enamik neist töötasin edaspidi ka õpe jõududena. Aino Bach näiteks õpetas graafikat, oli sügavtrükiateljee meistriks. Millised on tema meenutused õppeajast ja tööst Pallases? Ehk valgusse siiski ikkagi tema nähtud modifouri meestel mehinlasime, kindlasime Rembrandti valmistused, Juhanneli maalist vaimustatud liimam tali, käima kassas mõnikord nii sättida modelli, et valgus niukene Remrantlik valguse mäge muidu, et see oli ainult üks kordne katse ja tema läks ikka omad. Aga kuidas tekkis liimandil pildi nägemine? Suvel minagi liimandige härmist limendi jõe juures kolistasime palju ringi, käisime kallal see maaliklibune ja kassas seal ainult kollased karikakrad ja ka mõned üksikud moonid. Ja see oli tegelikult, kui nii vaadata väga vaeni alimanni Väinustes, et läks tagasi koju tähistab leil väiksest lapsele ja kas maalima ja maalis ainult ühe tükikese sellest maast ilma naerata lihtsalt piidi, pindan klibu. Ja siis seal need kollased karikakrad, üksikud punased moonid, selle töö mõju oli ikka väga tugev. Ta ütles, et isegi ma mäletan, need ja teisedki kunstnikud vaatasid seda töö ja leidsid ka sõlmige endale tükike maad. Kas teine midagi val ei oska näha, äkki ta näitab vaatajale, et vaata kui palju poeesiat ja palju armastust Kamawarste elik liibuv surma-aastamõtteid tekkis väga palju. Et nad käisid meil basseerimas ja meil oligi kavas liimandiga portreteerida, neid kõiki algasime seal indis siis Kersti Merilaas-ist ja ja Debora Vaarandi stab. Haabermannist, aga jäi kõik sõja tõttu. Et need sündmused, mis nüüd tulid kõik, nii pillasin kõiki lähiajal. Aga see oli suurepärane aeg, sellepärast et sattusime just nik sorkondade sumpsostaja, puutusime kokku modellidega, kes tulid, kajab rasse poseerima, leivatüki paraolin, üliõpilasi oli vanu. Oli töölisi, oli Moost lassiga. Jää selle inimnende inimestega. Vahest veel mõni sõna liimanud ühe tuntuima maali sünniloost 1934. aastal loodud Aino Bachi portrees. Siis suvel tuba oli väga väike ja kartuli hästi lähedal seista. Emaalini õpist seisma paariks oli meil selline hallikas, sõin kardinad, olid kollakad. Valimissiis, ma eriti tore oli, ikka jälgisin ja nautisin, kuidas ta värl tunnetas. Ruum oli ikka niivõrd väike. Liivandil saanud oma tööd kaugemalt. Meenutuste lõnga jätkab ballaslane Aleksander Vardi üks meie tunnustatumaid maalikunstnikke Viimati tule võisti perre oli kahtlemata suur ja võimas tema tööle, aga ta oli niisugune julge ja tõepoolest äratas suurt tähelepanu ja veel suuremaid lootusi. Juhani kuivaliimad, neid tuleb ikka vaadata, kui ajada inimesi. Nad olid mõlemad niisugust vabanis toredat suhtumine, aus, oledki aus sõbralikkus, see on ikkagi midagi väärt. Juhani looming oli ju väga, ma olen ka hiljem maininud, et tema üks žanrisugune meister oli ikkagi suurepärane. Tema hakkas tooma puhtal kujul nüüd niisugust kompositsiooni sisse teatud sisukus teatud paljude figuuridega esitletud otsekohest sündmusi ütlema avardas seda meie kunstipõldudelt väga rikkaliku osaga, just selleni sihukeses Mandrilikkuse ja niisuguse maali ja joonistuse osaga siis kõik, mis tal ka ei oleks olnud, oli tal ikka midagi, oli tõesti nii mis värsliku ja mida sa tõesti jäid vaatama ja, ja muidugi ka meisterlikult oli see kõik lahendatud, mitte sugugi ainult et oleks see sisu polnudki tähtsal kohal, vaid ka see vorm ja see lahendus, kuidas ta kõik see oli nii teinud. Graafikaateljee oli vallas siis kaunis nagu vähe väljakujunenud teda, üks kui teine katsus vappi katses teda ikka vahest nii hoida elus ja, ja võib-olla seal oli veel mõni, aga mugasta tulek tõi kahtlemata niisuguse kindlama põhja asjale, hakkas teda välja kujundama ja ja selle tõttu oli ka laigul kohe tee palju ramp, kuid oma koolijuure sai tema rajastada veel tugevamaks ja tõi talle ikkagi uut ja tugevat juurelaigu. Ise juba oli niisugune niukene jõuline illustraator jälle omamoodi uudsus, nii põliimad tuli kunagi oma julger maali kraadiga siis laigu võib ütelda just seal ei julged puulõikega, mida tema teis sisse Omalt poolt ma mäletan, ta tegi Depallaku kogule illustratsioonid epiladaldi Bonjovi potitehasele neid ta tegi seal üsna pikka aega ja see oli tema oli üks niisugune huvitav asi ikka väga põhjalikult ja huvitavad tüübid antud. Mäletan võib-olla, et sellest ajast, kui ta oli Pariisis ja me olime Pariisis koos, vaatasime näitusi ja noh, nagu see ikka tava. Ja kuidagi nagu oli saanud sealt tõesti niisugust uut julgust ja uut lahenduse mõistet, nii endale sealt kaasa laigu siis elas Võrus ja muidugi võru, kui väike linn ta ikka vahetevahel tahtis, natukene suuremat tsentrum ei tule, see oli tol korral oli Tartu ja siis ta ikka, sest minu juures ja niisiis oli mõningatki Genu jutte ja kahtlemata ikka kunsti jutlesist. Vaevalt me muust jutust või muud asja oleksime rääkinud, aegu. Oli ju väga niisugune tore jutustada ja niisugune meeldiva iseloomuga inimene. Temal oli toredat huumorit parasjagu ja niisugust head sõbralikkust. Pallasti Kaarel liimandit oma õppejõuna meenutab Tartu kunstnik Kalju Nagel. Pardiõpilasena kliistri pühade ajal nagu sattusin juba edasi liimandi juure liimanud omaati klassis joonistuses pani äärmist suurt rõhku maalilise käsitluses. Selle akti modelleerimisel ette nähtud oli nädalane stuudio ühe akti kallal, aga ta ja tavaliselt esimesel päeval tuli kontrollis, kuidas seadeldis oli üles pandud. Teisel ja kolmandal päeval ta tuli juba vahatama, aga juhtus nii, et vot tuliva kolmapäev vaatama ja ütles, et vaata, vaadake uut tööd. Tehke teisest kohast teise nurga alt mõne teise probleemiga ka see kohe ära täna fikseerida, mitte edasi teha. Veebruari lõpus juba ta ütles kirjaga, see kurss on lõpetatud. Ja edasi teeminge kindlalt Stahli ja mul on niisugune liigutav mälestus sellest, et võtan mina, olin sellest nagu ehmunud, et ma ei saagi rohkem abti joonistada, pean järsku minema. Maal ja Eesti Ormisson oli maaliklassis, armisson juba oli informeeritud, tulid ütlema, et tulge nüüd siis esmaspäeva juba kohale, mina esmaspäevaga tulin ikkagi liimadi klassi akti joonistama ja liimad võttis legi, nägi ütles, et miks te siin olete. Ma ütlesin, et ma kohe nii kiiresti, isa Minnad, mul ei ole väär. Ma lootsin suvel tööd teha ja nagu Tolkaraktikallase sest poisid olid suvel ikka tööl kangesti raha teenimas, sete saade, et õppida. Ja ega neid värvega ja veel päris nii poest tuubiga osta ei olnud, ostsime ju värvimulda Kaagvere värvi mullakauplusest ja ise siis linaõliga suure laia kivi peal pahtliga surusime kõik seal, kuidas Liimann siis reageeris, hüvitised, tule pärast tema ateljeesse õue peal olid nendel õppejõududel oma ateljeed, kus nad töötasid ateljees, ta sai oma ühe vana maalikasti ja sinna ta korjas tuubi otsi sisse ja seal olid kõik need talenci värvid ja Rembrandt jupid sees ja ütles, et ah, nendest piisab. Et mine ikka maalima. Hiljem ma teadsin ka liival tuli nii võrsunud küllaltki kehvast olukorrast õppima ja oli nii tähelepanelik, et kui vahest läksid päris nukras meeleolu suurepärane, ei olnud, olid nii nukker seal koolis siis ta tuli ikka juuri, hakkas nii kaudselt rääkima ja mis on viga ja ta kõigest tahtis nagu osa võtta ja sõjalini gene. Eks meele ja niuke hoone Pallases oli, kõik oli kõikjal, et iga päev igas tunnis ju pedagoog juures ei olnud sellega rohkem, nii arendati siis iseseisvat töödistsipliini ja vist seda ei olegi vaja seal kunagist mainida, mingisugune kordas, distsipliin peab olemast. Tunni aeg oli ikka nii, et ega ikka seal Muugaid tegeldutega jutuks naljaks ei läinud. Sest see oli ikka nii püha asi väga. Kunstnike Liimann Johani lähedane sõber oli praegune akadeemik Harald Habermani. See sõprus kestis mitu aastat ja mälestusi on pallu. Nii ühest kui teisest. Aga kuni selle inimliku külje peale mõtelda, siis mul tuli juhamist inimliku, nagu võib-olla meelde see oli. Varahommikul helistatakse ukse lahti, Juhane aga jäi küsib, et maksa sisse kalased. Millal musid sisse lasknud sisse, mis on? Tuleb siis ütleb, et äi kaua siin seekord ei taha kõige vähematki aru, ma olen ma ise kõnesid, kokkulepe, et kui ma öösel hulkumas siis enne kella 17 oli kojaloolane. Istun siin natuke kuni kell seitse saab släng vaja. Ma siis istusin, hakkasin midagi lugema ja mul laua peal seal need värvipliiatsitega siukene kastias. Ta võtab selle siis ära. Paberit, Antsidele, paberit istub nurgas, Sirjeldab, mida mina loen oma raamatute natukese. Joonise roheline kuusepuu, ok, selle, kelles põles siis punane küünal kollase tulega küsib, et kes siis midagi ütleb. Mina ütlen talle, et mis ta siis ei ütle, et meenutab või palju neid väikseid lapsepõlve rõõmusid. Oma kogemuste järgi, et kõik need, kes ainult suure rõõmudega väikseid ei näe, et need jäävad alati annetaks. Ja see väikene joonis oli mul jah, kuni selle saksa okupatsiooni siiski ikka võiks ilus mälestused ja siis kadus ta ära, matise surematu, vist põletasid selle ära. Niisugune väike miinimlikker pisaraid jagamist tegi siis kunagi ka minust portree siis oli valmis ja siis ütleb, et no vot, et selle ma annan sulle omale. Mina küsin siis selle palla peal aega, oled teinud seal skulptori diaatiat. Te käisite üsna tihti nendel seal ateljees. Nii mandril oli ja see asi on teil vist näitusel praegu Elvas Silvi, ikka püüdjad ja see oli, ta oli niisugune omale armas motiiv, mida ta õige mitmel juhul korraldas kunagi. Tal oli seal ühe nii suurendatud liblikapüüdja motiiv, mida ta oli siis joonistanud. Mina olen olnud õieti. Kõik oli enam-vähem valmimisega, käed olid kuidagi nii räpakas jäänud ja. Pidin pähe, aga käsi ei oska. See oli niisugune üks. Üks kavani kunstliku elamusse laadimismulloni meelde tuli. No ja nagu teada, need mehed mõlemal ponisid ju siis selle tee minna kaasa uue nõukogude korraga mida nad siis aktiivselt tegid mõlemad. Ja sattusid siis ka selle fašistidel kõige õelama käsitluse alla, püüti kinni ja lasti maha. Saatus oli, olin kurb, aga mehed olid toredad mõlemad. Ja seda võiks neid kuni võrrel Aliimant armastades rohkem arutada ja temaga sai kõigist paljudest asjadest räägitud moodsast kunstist ja kunstivooludest ja indiviidist ja nii edasi. Aga juba nali rohkem. Tema armastas kõiki asju joonistada. Nii et tema kiri koosnes ühest joonisest nagu mingeid hiina hieroglüüfid ja kui see lasid läbi lugesid, siis sa nägid, mis ta tahtis sulle öelda, kuidas saab, tegi, ja need kirjad, mul oli ka neid omal ajal paar tükki. Need olid nii üldiselt tüüpilised just inimeste iseloomustama. Ei, 20. juuni sündmustel oli tema ees see mees, kes elasid mõlemad seal Tähtvere linnaosas, kes tuli minu juurest läbi suur punaväelasi, Truemmased tegi siis selle roseti nooreks ja pani poole mulle mu enda, siis läksime kahekesi täheldada stynartellis majja ja hakkasime siis selle organiseerimisega seal peale. Mis siis oli nii esimeseks suureks meeleavalduseks Tartus Raekoja platsil ja, ja mujalgi pärast sõda. Ja eks neid üritus oli mitmesuguseid, siin sai korraldatud ikka koosolekuid. Andsime siin veel isegi mõningaid läinud lehti, levitasime meid, kui näiteks Ko istuma rüks ilmus siis sai neid ka siis laiali kantud ühe tunni jooksul, iga mees pidi 10 lehte sissi üle andma, nii et keegi ei tea, kes temale vei. Siis sel juhul viisil mina ka siis niimoodi postkasti ühe. Ja õhtal oli ta juba veno juures ja see oli taskus. Ütlesite, et kas seda said, ma näitan, missugune niisugune lugu oli ka. Teoorias kliimata mitmel korral Pilootdetailidena välja ja tema oli üldse nii mees, kes oskas vist näha tervikus tervikut kui ühte detaili süsteemi, ma ütleksin nii. Ja. Laul tihtigi ütleme kas samas kookosistutud juttu aetud Kovikkusele tänase momendi ringid juba kirja pandud lihtsalt pisikeste episoodide piltidena, seal istub üks ja teine. Paar malemängija õieti ja ma olen nende tehtud ja niisugust asja Ma ei tea, mõnes osas töötas umbes aju kinoaparaat kiirelt ja täpselt kiirelt ja täpselt ja, ja ta oli hea joonistaja, just leiu temaid parandanud, oma jooniseid ta lihtsalt joonistas ja igaüks midagi omaette kuradiks. Kui bioloogina jutu juurde, siis nad mõlemad olid väga elujaatavad inimesed, kõigepealt. Ja inimesed, kes otsisid elus seda edasi progressiivset külge, tead, ega palju inimesi, keda sa alati meelega näed, uhkus, et nemad olid minu jaoks just niisugused inimesed, ma olen. Suure isamaasõja päevil olid mitmed kunstnikud läinud rindele või evakueerunud nende korterid seisid tühjad ja kunstiasutustele tekkis uus funktsioon. Mahajäetud teoste eest hoolitsemine. Anname sõna Voldemar ERM'ile. Üks esimesi Tatu kunstnikke, kelle töid Tartu Kunstimuuseum nii hoiule ja, ja võttis, oli Andrus Johani, kes uppus nüüd fašistide käe läbi Tartus. Tema õde Mary elas Tartus ja teatas Jukut mulle, et nüüd nende korteris on hulka kunstiteoseid, mis nendega peale hakata ja kuidas neid nii üle sõja hoida. Läksime siis kohe vaatama. Neid ja seal seitsimegi ateljee väga palju maale. Ühtlasi ka suure raamatukogu ka siis haigi sealt arvele võetud muuseumi hoiule toodud 22 Juhani maalija pastelli 12 joonistust ja akad eesti kunstnike teoseid. Pääle selle oli Tartus veel liimandi korter nii ilma peremeheta jäänud seadvus. Söögitool kolm just vastu Emajõge. Leidsime saabki hulga veel Sliimangi ja Aino Bachi töid. Seal leidus samuti Wiiralti siis Saloometada ei Volberkki Lucatzi teeste kunstnike teoseid. Kuid see, et kunstnike tööd olid juba Tartu kunstimuuseumi hoiule toodud, see veel ei taganud nende säilivus sest kohalikud okupatsioonivõimud tundsid huvi, et mida muuseum üldse sisaldab. Liimati. Väga habras ja tore maal liblikapüüdja Tseeseke sattus nende tööde nimestikku, mida taheti konfiskeerida, aga selle muuseumi töötajad said siiski tagasi kaubelda kuidagi nii. Nüüd, mis teha nende nisust revolutsioonilise sisuga töödega, ka nendega oli sir tõeliselt, et kui need kätte satuvad, et siis hoiaksema tingimata säilitada õnnest muuseumi tolleaegse nüüd korteri ja näituste ruumides seadus, suur turg, kolm praegu Nõukogude väljak kolm suure näitusesaali kõrval oli üks väikene väikene Komorca, kuhu sest saime need kõrvale panna. Ja õnneks ka seda nagu läbi otsima ei hakka ja nii need tööd siiski ka säilisid. 21. oktoobril meenutati kunstnike Laigot liimandite Juhanit mälestuste õhtul Kadrioru lossis. Küsigem, kuidas hindab neid näiteks üks nooremaid, meie näituste eksponente praegune kunstiinstituuti, viienda kursuse üliõpilane, korkist pärit Aleksander sall?