Staatus koha põletab sildu, lauldud on sellest üle vaevavete öeldud on, kui oled sillani jõudnud, kõnni sellest ka üle. Räägitud on mõttesildadest ja sõprussildadest, nii et sild on igati vägev sümbol. Päris sillad ühendavad tavaliselt paiku, kuhu ilma sillata ei pääse sõnade üle lahtede ja jõgede üle sügavate kuristike suurel ja kõrgel sillal on ikka natuke kummaline olla. Sall on tükk maad tühjust ja siis kas ähvardav vesi või kivine kuristik. Kui sillad on põletatud, siis tagasiminekut ei ole. Nii on ka sümboolsete sildade katkestatud ühendusteedega. Aga seekord kõneleme päris sildadest maailma kõige pikem ripsi Keegan Akaši kaikio Jaapanis. Selle rikkuseks antakse kolm kilomeetrit ja 911 meetrit. Lühikese sildu võib leida näiteks Veneetsias üle kitsaste Kanalite viipzin tillukesi maalilisi kaar sildu. Astud maja uksest välja otse sillale ja oled kahe sammuga üle kanali. Suurel kanalil liiguvad mürisevad mootorpaadid ja podisevad vapparretod. Muidu on vana Veneetsia üpris vaikne, rahulik linn. Aga üks selle maailma pealinnu New York USA-s. Oo juba ühest sillast kihutab siin igav, läheb üle oma 144000 sõidukit. See on Brooklyni sild, seekordse loo peategelane, ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on Aja jälg kivis. New York, New York, suur unelmate linn, mis pole alati selline, nagu näib liiga palju inimesi. Kõike on liiga palju. Iga suur koos eeslinnadega oma 17000 ruutkilomeetrit siit ise ligi 800 ruutkilomeetrit. Suur sõitis üle kaheksa miljoni elaniku, viis tohutut linnaosa, Manhattan Ruplent Queen's, pronks, jess teid naelanud. Huvitav, et seekord kaks esimest hätten samanimelisel saarel ja Brooklyn Longaylandi edelaosas. Manhattani saar jääb Rucklenist loode ja lääne poole ning neid eraldab teineteisest iis driver. Jõgi kah linnaosa ühendavad sillad üleist Riveri ja jõe alla rajatud tunnelid. Viljadest kuulsaim ja tuntuim ongi Brooklyni sell broklimbridž mis viib Manhattani lõunaosas kulgeval Flõuna tänavalt suurde tööstuspiirkonda Brooklynisse. 1626 saabusid üle mere hollandi laevad ning hollandlased võtsid siinsetelt päriselt elanikelt Irokeesidelt Manhattani saare. Siia rajati Madalmaade põhja Ameerika koloonia keskus. 1646 ehitas Hollandi Lääne-India Kompanii Isdriveri kaldale rikkeleni nime kandva asunduse. 1653 rajati jõe vastaskaldale New Amsterdam. Paarkümmend aastat hiljem jõudsid uuele mandrile inglased ning Hollandastel tuli tagasi tõmbuda. New Amsterdamist. Sain YORK broice reni asendusest Brooklyn. Juba 1643. aastal hakkas keegi ettevõtlik mees Cornelius Dirksen oma aerupaadiga inimesi ühelt instriveri kaldalt teisele toimetama. 1814 alustas aurule sarnast säuh regulaarseid reise Brooklyni ja New Yorgi vahel, hiljem praamiliiklus, teadagi tihenese arenes. Brooklyn oli tol ajal ikka veel omaette linn, sealjuures üks Ameerika Ühendriikide suurimaid linnu. 860 oli ta oma 279000 elanikuga suuruselt USA kolmas linn. Alles 1898 sai Brooklynist hiigellinna New Yorgi osa ja selleks ajaks oli Brooklyni sild juba valmis. 12. juunil 1806 sündis kaugel teispoole ookeani Preisimaal, kus armastati seda taustal kõlavat marssi, mille nimi on preisi hiilgus. Siis seal Preisime Münchauseni linnas tubakakaupmehe. Vees sündis Johan August rööbling. Poisile avastati varakult muusikaanne ja ta armastas joonistada emalida. Ta õppis Berliini Paul akadeemias arhitektuuri, inseneritarkusi, sildade ja ehituste konstrueerimist, aulika teadusi ja keeli. Kuid tollasel, Napoleoni sõdadest nõrgestatud ja majandusraskustes Preisimaal polnud edasipüüdlikul noorel inseneril kuigi suuri väljavaateid. Ja nii sõitsid Johanna August röövlingija, tema vend Karl 1831. aastal August Eduardi nime kandval laeval üle ookeani uude maailma. Johann August röövling uues maailmas juba Jon kustus. Rowling alustas oma uut elu põllupidajana, kuid see polnud tema jaoks kaugeltki õige ala. Inseneritöö silla ehitus, see oli õige ja sellega hakastega tegelema. Tähitas trosside ja kaablite vabrikuid ning projekteeris rippsildu ja raudteesildu kogu USA-s. 1849. aasta detsembris katsetas ta trantonitraat trosside tehases uut tehnikat. Midagi läks viltu ning röövlingi vasak käsi sai tugevasti viga, mis tähendas, et ta pidi loobuma oma harrastusest flöödi ja klaverimängust. Kahel pool ees driverid seisvaid ja üha kasvavaid linnu parkija Brucklenit ühendast ollakse, tahaks juba õige mitu praamiliini. 1803 10 viiendal aastal oli avatud lõugu, kuna liin ja siis tulid juba Broadway Wall Streeti Roosevelti ja 23. tänavaliinid 1857 arutati New Yorgi linnavalitsuses esmakordselt võimalust ehitada sild üle Isdriveri. Võttis aastaid, enne kui seaduseelnõu vastu võeti ning Brooklyni silla rajamise projekti peainseneriks sai maikuus 1867 Jon kastas Rabling raportis New Yorgi sillakompaniile kirjutas Rowling. Minuga kavandite järgi ehitatud sild ei saa olema mitte üksnes suurim, mis kunagi loodud, vaid ka Ameerika mandri ning meie ajastu insenerikunsti suur saavutus. Väljapaist vaimat detailid. Kaks suurt torni saavad ühinevate linnade sümboliteks ning kuuluvad loodetavasti tulevikus meie riigi rahvusmonumentide hulka. Sellest tuleb sillaehituse ajaloos kunstiteos igaveseks sümboliseerima selle ehitanud ühiskonna mõttejõudu, ettevõtlikkust ja rikkust. Juulis 1869 uuris peainsenerpaika, kuhu Brooklyni sild tõusma pidi. Tema abiline kolonel William Pein oli oma mõõteriistadega New Yorgi poolsel kaldal. Rowling seisis teisel pool Foltoni praamisadamakaile kuhjatud palgi virnal. Tegi oma töö töödega pannud tähele, et kai äärde sõitis parasjagu rahvast täis praam, mis raskelt vastu kaitsevõret põrkas. Palgivirn lagunes ning inseneri parem jalg jäi ümber kukkunud raskete palkide vahele. Varbaid amputeeriti otsemaid, kuid põletik ei taandunud filosoofist. Insener polnud iial arstide juurest abi otsinud, siia keeldus sellest ka nüüd. Vaevles valudes kaks nädalat ning suri mürgitusse 22. juulil 1869. Ta oli 63 aastat vana ja ei näinud iial oma kujutluste imeilusat silda. See on röövlingi tööd, jätkas Brooklyni silla uue peainsenerina tema poeg, 32 aastane Washington röövling. Silla ehitus algas kolmandal jaanuaril 1870. Kuidas küll? Ärgem unustagem, et kõik see toimus nüüd varsti juba poolteist 100 aastat tagasi. Vastavalt tolle aja teaduse ja tehnika arengutasemele. Ok sai oma silla kui kergelt see ei tulnud. Mul väljavõtteid nädalalehes Science, pigem Eerik on ilmunud 12. novembril 1870 pealkiri suur rippsild New Yorgi Brooklyni vahel. Mõned märkmed. Selle sünniloost on kirjutatud, et kõigepealt tuleb paika panna kaks silla torni, millele ehitatav silk toetaks. Tornid püstitatakse jõkke ning nad peavad seisma kindlalt ja tugevasti sügaval jõe põhjas. Niisuguste veealuste rajatiste ehitamiseks kasutatakse suuri veekindlaid kambreid, mida kutsutakse Kesssoonideks. Brooklyni silla Kessioonid olid silindrikujulised ja neisse pumbati suruõhku. Nende sees tegutsesid töömehed, puurisid jaga päevaseid tohutut auku. Jõe põhja, tõestasid seda laudadega ja viisid kärudega lahti kaevatud kivimid ja mudateelt eest. Kessioon oli tegelikult üpris keeruline asjandus oma õhulukkude, erinevate tasandite ning kambrite süsteemiga. Manhattani poole kaevati silla torni jaoks jõe põhja 20 kuuemeetrine süvend. Bruckleni poolel jäi silla Torn umbes 15 meetri sügavusse. Esmakordselt silla ehitusel kasutati jõe põhja süvendamiseks Kessoni abil ka dünamiiti mis põhjustas õnneks vaid ühe ohtliku plahvatuse ja kord süttis Kessiooniska tulekahju. Niimoodi ehitati silla tornide aluseid jõe põhja kokku kolm aastat. Nädalaleht sajandis ikka Ameerika on, kirjeldab seda protsessi järgmiselt. Mehed töötavad kolmes vahetuses, igas 100 meest, kaheksa tundi kestab üks vahetus ning töö käib ilma vaheajata nii päeval kui öösel. Kessioon on otsekui tohutu sukeldumisKell, millesse vesi tungida ei saa, sest hulk tugevaid auru jõul töötavaid pumpasid surub sellesse õhku. Mehed töötavad sellises kellas ohutult ja mugavalt. Ruume valgustavad paasi tuled ning hapnikupõletid. Ohutusest ja mugavusest olid asjad tegelikult küll päris kaugel. On säilinud mehaanik Farringtoni kirjeldus selle kohta, mida inimesed Kessioonist töötades tegelikult tundsid. Peas oleks otsekui kosk kohisenud pulss alguses väga kiire, siis langes normaalsest allapoole, kõik hääled kõlasid kuidagi valesti ja rääkida oli väga raske. Valgus väreles ja vilkus pidevalt, varjud olid mustad, ümber ringe kajasid suurte haamrite löögid, puuride krigin, kettide kõlin. Kõik see kokku tundub pildina laante põrgust. Aga see polnud veel kõik, hulk mehi haigestus niinimetatud Kessioon tõppe mille põhjuseks oli rõhu kiire muutumine suruõhuga täidetud ruumis. Kolm meest suri sellesse tõppe. 22. aprillil 1872 läks suur ja tugev Saksamaalt pärit töömees, 40 aastane John Myers esimest korda põhjatööle, kes soon oli siis 25 meetri sügavusel ja esimene tööpäev seal all jäitsioonile ka viimaseks tema elus. Kaheksa päeva hiljem, 30. aprillil kukkus äkki kokku 50 aastane iirlane Patrick McKay. Tema oli juba neli kuud seal sügavuses tööd teinud ega polnud iial halva tervise üle kurtnud. Q 18. päeval 1872 järgnes neile kahele 38 aastane inglane William. Riierdan. Ning 1872. aasta varasuvel haigestus Kessioon tõppega silla peainsener Washington röövlingise nii õnnetult, et jäi osaliselt halvatuna voodisse. Kuid oma sillast ta ei loobunud. Ta laskis oma magamistuppa teleskoobi üles seada, et jälgida, kuidas ehitus areneb. Lõpetas oma naisele Emilyle kõrgemat matemaatikat ja silla ehitust. Emilist sai sidepidaja ja ehituse ning peainseneri vahel. Tema viis oma abikaasa juhised ja töökäsud iga päev ehitustandrile ja kirjeldas insenerile üksikasjalikult kõike, mis ehitusel toimub. Süsteem toimis, sild kasvas ja New York kasvas. Juunis 1875 sai valmise Bruckleni poolne sel Adoron aasta hiljem juulis 1876, Manhattani poolne mees tõusis siis kaks vägevat 92 meetri kõrgust graniittorni. Need olid otsekui kahe teravakaanelise portaaliga gooti väravad, mille külge nelja hiigelkaabliga kinnitati rippsild piisavalt kõrgele, et mitte jõe liiklust takistada. 1877. aastal rajati tornide vahele ajutine jalakäijate sild ning tööd jätkusid. Silda ehitati kokku ligi 14 aastat ja töö oli äärmiselt raske. Kui tornid valmis olid saanud, asuti nelja hiigelkaablit paika panema. Brooklyni silla ehitamisel kasutati esmakordselt terastraatidest kaableid. Igavest kaabel oli põimitud ligi viiest ja poolest 1000-st traadist. Kõige hullemad õnnetused juhtusidki nende raskete kaablite paigaldamisel. 1878. aasta juunist pandi parasjagu paika kaablit silla New Yorgi poolses tornis ning üks pinge allolev raske teraskaabli keerdkatkes äkitselt ja paiskus üle silla torni jõkke nii meeletu jõuga, et rebis ühel tema teele jäänud töömehel praktiliselt pea otsast ning lõi teise mehe vette. Üks töömees, kes rasked kaablit parasjagu trumlis surus, andis sellele jalaga hoobi, kuid kaabel tõmbas jala trummlisse kaasa ning mees sai silmapilkselt surma. Mitu inimest kukkus end surnuks, mitmed jäid raskete alla kukkuvate esemete alla. Kolm nagu me teame, suri, kes soontõppe on arvatud, et kokku hukkus Brooklyni silla ehitamisel 27 inimest. Nii palju ohvreid. Veel on teada, et mingi aja vältel kannatasid kõik veealustes suruõhukambrites töötanud inimesed selle kummalise tõve all, millest tol ajal suurt midagi ei teatud, kes soontõbi, see tõi kaasa suuri valusid, sageli halvatust. Suurim selle tõve takistas õieti Washington röövlingil sillatornidega veelgi sügavamale jõe põhja tungimast. Ta kartis, et veel rohkem inimesi võib jagada tema enese saatust või isegi hukkuda enne haigestumist viiviste vähemalt ehitusel ja veetis suruõhukambris tõenäoliselt rohkem aega, kui ükski töömees. Ta tegi. Olen ise sedasama tööd, mis teisedki hoidis kõigel silma peal, teades, et iga eksimus võib katastroofi kaasa tuua. Ja juhtuski siis nii, et ühel suvisel pärastlõunal 1872 kantida haigena Kessonist välja. Insener Rowling ei tulnud enam iial Brooklyni sillaehitusele tagasi. Astu üle silla jagavad nukrus ning valu päike paistab ja see pole enam kunagi õnnetu rassist, päriselt nii. Aga palju ohvreid nõudnud Brooklyni, see muutis tõenäoliselt sadade tuhandete New Yorklastel Brooklyn laste elu hoopis kergemaks. Tabati 24. mail 1883 kelgaks päeval, nii New Yorgi kui Brooklyni asutused sulgesid uksed seal pidulikult päeval ja kirikute kellad helisesid. Eestriverel seisis hulk laevu ja tuhanded inimesed olid tähtsa sündmuse tunnistajateks. Kohal olid Ühendriikide president Chester Asser ning New Yorgi Brooklyni linnapead Emily Rowling. Ühenduslüli peainseneri kogu tohutu ehituse, hinge ja juhi ning ehituspaiga vahel sammuse esimesena üle silla, kandes kätel kõike võidu sümbolit. Washington Rowling ise jälgis pidustusi ilmselt oma magamistoa teleskoobist ja hiljem leidis tema majas aset pidulik bankett, kus viibis ka president. Tõenäoliselt oleks insener suutnud ka avapidustustele kohale tulla, kuid ta ei teinud seda ja võib vaid arvata, mida ta tundis. Brooklyni sild oli Washington röövli hingeelutöö. Ta mitte ainult ei jätkanud oma isa tööd selle projekti kallal, ta leiutas ise ka vajalikke materjale, võimaluse neid toota ja paigaldada. Ta oli oma isa järel jätkanud traattrosside valmistamist, seejärel asunud kavandama ehitusi atrasse vaja läks ning niimoodi rippsildade projekteerimiseni jõudnud ja Brooklynis. Nüüd oli projektist hoopis kaugemale läinud. See oli lausa valmis ehitatud Washington röövlini juhiste järgi, kuid ilma tema juuresolekuta. Niisiis esindas sillaavapidustustel peainseneri tema naine Meeli 150000 ja 300 inimest kõndisid seal maybe päeval üle Brooklyni silla. Sõidukitele avati see samal päeval kolm tundi hiljem Lätis üle silla tervelt 1800. Aastal 1883 oli see tõenäoliselt väga suur arv. Brooklyni silla avamispäeva õhtul toimus vägev ilutulestik ning hilisemaid hetki on kirjeldatud üpris ülevatena. Päikeseloojanguvärvides oli sild imeilus kahel poolsaarel, sinist vett seisid suured linnad, nende taga künklik maastik, mis silmapiiri luttu, hajus ja taevaga kokku sulas. New Yorgi poolne sillasammas oli mahe ja tume, kuid Trucklenis muutsid loojuva päikese kiired kõik säravalt kuldseks. Avamise ajal kõige pikem rippsild maailmas Bruckleni see ripub eestriveri kohal. Teda hoidvad neli hiiglaslikud eras kaablit tunduvad moodustavad vägeva kahe harjalisel Laine. Need laineharjad toetuvad uusgooti stiilis silla sammaste tippudele ning põhjad kinnituvad kaunite kaardena hiigelsilla keskosa ja kaugele sisse ulatuvate otste külge. Nii lihtne see konstruktsioon ongi. Kuigi ehitamine oli kõike muud kui lihtne, nagu me nüüd teame ja fotode järgi seda silda kirjeldada ei ole ka lihtne arvud ehk kõnelevad ka midagi Brooklyni silla kogupikkus otsast otsani on 1825 meetrit, laius 26 meetrit. Kelder ripub 41 meetri kõrgusel jõe kohal, tornid on ligi 92 meetrit kõrged. Silla rippuv osa kaalub üle kuue ja poole 1000 tonni, kogu sild aga 14680 tonni. Sillakeskne osa on mõeldud jalakäijatele ja jalgratturitele ning see asub kahel pool paiknevatest autoteedest kõrgemal. Pärast silla avamist liikusid sellel hobusõidukid hiljem trammid kuid aastal 1950 ehitati sõiduteed ümber ja nüüd seal kuus sõidurida, autodele säravad tuled. Suur linn. Säravad tuled, suur linn ja hiigelsild üle tumeda vee Brooklyni sildtuledes on omaette vaatamisväärsus. Seljapeaga. Neid on elektrilampe täis otsekui pärlikeed. Tähelepanu peaks pälvima Brooklyni silla Brooklyni poolne algusosa, mida kutsutakse änka oranž ankrukoht siis paik, milles sil välja kasvab. Liidu toetavad tugikaared, moodustavad siin eriskummalisi võlvitud ruume mille tellisseinad on rohkem kui 15 meetrit kõrged. Neid on kutsutud katedraali, Texia kloostrit, kata kombideks ning silla projekteerijad, Jon röövling kujutlenud siia sammaskäike kauplemiseks või hoopiski riigi aaretekambrit. Algul avanesid need klambrid tänavale, mistõttu peeti siin vabaõhulaatasid siin olnud ka mänguväljakul lastele. Selleks tundub paik kirjelduste järgi küll veidi süngena. 1930. aastal müüriti tänavale ulatuvad lahtised seinad kinni ja linn kasutas neid ruume padudena. Kuni 1983. aastal leiti, et paik sobib näitusteks jäitendusteks ja nii tekkiski Brooklyni silla nii-öelda räästa olla majesteetlik kaarte ja tohutute võlvide sülelusse. Võrratu lava iga-aastasteks suvisteks kunstipidustusteks, mille üldnimi on aat innova änkraitš kunst ankrupaigas. Igal suvel juunist augustini võib siin vaadelda maale ja skulptuure, kuulata muusikat ja nautida etendusi. New York liiga palju inimesi, kõike liiga palju. Linn, millest on lõputult räägitud ja kirjutatud. Kuulame, millisena nägi seda Briti ajakirjanik Charles mremner. See on ebamugav linn, ekstreemsust, teie vastuolude linn, väga rikkad ja väga vaesed inimesed kõnnivad selle linnatänavail kõrvuti ega taha kohati äragi mahtuda, sest parim võimalus siin kusagile jõuda ongi kõndides. Õnn on korraga eemaletõukavad, inetu ja kirglikult kaunis imeilus katastroof, nagu Lacarbus jäär kunagi öelnud. New Yorgis tundub alati kaos valitsevat ja selle linna elanikud on omamoodi uhked selle üle, et siin on parimad restoranid, kauplused, etendused ja ka kõige ebaviisakamad taksojuhid. Kõige lärmakam, Ad metroojaamad ning kõige ähvardavamad tänavad. New Yorki loetakse 10 kõige ohtlikuma linna hulka Ameerikas kuid samas on vähe suurlinnu, mis oleksid öisel rajal turvalisemalt kui Manhattani keskus. New York. See on ka jõuluehteis viienda avenüü sära ja elegantne page vänio, kus vanade palee taoliste hoonete uksehoidjad rikastele elanikele limusiini tõuksi. Ometi oma pilvelõhkujate vahele moodustanud tänava kannionite ning häälekalt purskuvate auru ventiilidega Avatoorsema mäe hätten pimeduse saabudes kogu hiigellinna õuduste pagasi meenutades üpriski Vätmani filmide koodhandsid. Nii on New Yorki näinud Briti ajakirjanik Charles preeminer hiigellinn, kus iga päev juhtub miljoneid lugusid Brooklyni silla ajaloos on samuti igasuguseid lugusid juhtunud. Kas kuulame? Niisiis, varsti pärast silla avamist 1883 sammus kaks naist silla Manhattani poolsest trepist üles. Üks neist komistas, teine karjatas, välgukiirusel levis sõnum. Silvid variseb kohe kokku. Tekkis meeletu paanika, inimesed ei teadnud, kuhu joosta. Ja tulemus oli see, et 12 inimest hukkus ja 35 sai tõsiselt vigastada. 1884 otsustas keegi biiti Arnum demonstreerida Brooklyni silla tugevust juhtides sellest üle 21 pealise elevantide karjasild. Ei kõikunud ega värisenud. Nende 885. aasta mais hüppas naisõiguslase šarlot õhurlum Smissi vend Robert õudlum Brooklyni sillalt alla. Ta oli esimene, kes seda julgustüki üritas ja viimaseks teoks tema elus mitmel, kes pärast teda proovisid, läks paremini. 1895 otsustas ka üks julge naine sillalt jõkke hüpata. Tema nimi oli klaarame afior ja ta täitis oma sukad liivaga, et ta jalad ees vette langeks. Et ta jäi ellu, mida kõike inimesed kuulsuse nimel ette ei võta. 1974. aastal üritas Elvis Presley rõivais maarjamantsiini Brooklyni sillalt raudus käsi alla hüpata. Ta oli veendunud, et peab maailmale tõestama tema Primeahelate kuningas kui Harry Houdini ise. Politsei pani oma tugeva seaduse käe sellele teole ette. Samreži Safoolyndoun, mõned sillad varisevad, mõned seisavad ikka püsti. Brooklyni sild on 130 aastat vankumatult oma kohal seisnud ning kõigile tuultele ja tormidele vastu pidanud. Aastal 1919 juhtis piloot George'i appessi praeguse maailma suurima lennuki silla alt läbi. Silla 100. aastapäeval mais 1983 sõitis sellest üle pidulik autokolonn. Esimeses autos oli president Roland Reagan ise. Sadam oli täis ehitud laevu, peeti paraade ja õhtuda taevasse lendas vägev ilutulestik. Pärast 11. septembri katastroofi aastal 2001 suleti Brooklyni sild nädalateks igasuguse liikluse jaoks et esmalt abi ja tuletõrjeautod vabalt sõita saaksid. Sel kombel katkenud ühendustee tõttu oli eluagoonias vaevleva linnas ilmselt veelgi raskem. Elu pidi ameti edasi minema ja muidugi ka läks. 2006. aastal tabas Manhattani poolses silla otsas tegutsenud töömehi üllatus. Lavastati külma sõja aegne varjend, mis oli täis eluks esmavajalikke asju ning toidukraami. Ilmselt oli see kõik varutud Nõukogude Liidu tuumarünnakute puhuks ja hiljem unustatud. Ja mais 2008, tähistes New York uhkelt ja pidulikult Brooklyni silla avamise 120 viiendat aastapäeva. Selle prügleni poolses otsas oli muuhulgas üles seatud ekraan, mis andis videoühenduse Londoni Toweri sillaga. Nii on siis lood oma aja tehnoloogilise ime isegi maailmaimede hulka arvatud Brooklyni silla New Yorgis mis ühendab vägevad pilvelõhkujate mänd hättenit Bruckleni tohutu tööstuslinna jaoga mille otsad on otse terastrosside võrku mähitud ning postide avadeks on hiigelsuured gooti teravkaared. Siin elavad ajalugu, mälestused ja tänapäev.