Tere kõigile. Kuna arvestatava osa inimkonnast moodustavad naised, siis on tänane saade pühendatud naistega seotud kommetele, rituaali idele ja uskumustele. Aga täpsemalt tuleb juttu siiski meist endist ja meie hõimlastest, sest folgil, klorist Marju Kõivupuu teab asjast mõõtmatult palju. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Kui mõelda nüüd meie vanarahva eluhoiakute peale, siis mõnes mõttes on tänane päev ikka paljudele naistele õnnistuseks. Mitte ükski arukas inimene ei vaata viltu ei üksikutele kalastetutele. Ammustel aegadel oli see aga vaated tragöödia. No tegelikult, ega see võib olla väga ammu, ei olnudki kamina mäletan oma noorusest nii 80.-te aastate alguses 1980, ma pean silmas, et mitte 1880, eks ole, et ega siiski oli kippus olema ikkagi sedasi, et see 22 oli viimane taks, nagu rahvasuu ütles ja kui kippus ikka minema pealt 25 ja tütarlaps ei olnud mehele saanud või ära võetud nüüd ja tal ei olnud nagu last ette näidata. Ta loomulikult abielust ja soovitavalt abielus sündinud siis ikka hakati uurima, et mis tal viga on. Et see niisugune teatav iseseisvumine naisterahva elus on ehk jõulisemalt minu meelest toimunut meie taasiseseisvumise ajal kui kogu maailmas linnastumisega ja üldse elukorralduse muutustega jõudsid niisugused uuemad suundumused ka meile, kus naine on haritud, kus ta suudab endale ise elada, disteenida ja naine, kes muretseb endale lapse, seda nagu tõepoolest võetakse kui normi, kui paratamatu Dust võib-olla niisugust isegi moodsa aja tunnuste, et see suhtumine tõepoolest on, ütleme siin lähiaegadel kardinaalselt muutunud. Aga kui minna tagasi muidugi aastatesse 1880 siis naisterahva võimalused iseennast ja oma last elatada, teda olid ikkagi küllaltki keerulised, peaaegu et olematud ja seda ju kajastab ka meie kirjandus, kus nii mitmelgi pool on süžeed üles ehitatud ju sellele, et noh, võtame kasvõi Tammsaare, mida me väidetavad kõik oleme lugenud, et kui palju on temagi romaanides jutustustes seda probleemi, et, et kui mees ei suuda otsustada või kui nii-öelda mitme küla peale Don Juan käib ühe akna tagant teise taha, kuidas siis tüdruk peab edasi elama oma lapsega ja millised on tema võimalused iseennast oma last ära toita ja nii-öelda siis kirikupingis ausa näoga kogudusele otsa vaadata. Aga teisalt jälle, kui me vaatame vanemasse traditsiooni, siis ka mitmete teiste rahvaste traditsioonis on olnud ka niisugused kombed või, või arusaamad maailma asjadest, et ega sellest ei olegi midagi paha, kui naisel on juba enne abiellumist laps olemas, et see näitab seda, et ta on viljakas, et ta suudab elu ilmale kanda või kui ta on lapseootel. Ka see on siis märk sellest, et ta suudab elu anda, ta suudab jätkata elu. Võib-olla niisugune kristlik maailmavaade ja religioonidest tulenevad normid ja nõudmised on hakanud nii-öelda lapsega tüdrukute peale pisut viltu vaatama ja, ja võib-olla siis ka naiseks olemise sellele tahule. Et saada lapsi nii-öelda oma, kas just suva kohaselt, aga et see on nii-öelda elu loomulik osa ja võib-olla et seda ei peaks näiteks korraldama, kas siis religioosne süsteem, mingisugune religioon, et kellega naine kui palju lapsi tohib saada ja millal ta tohib neid saada, vaid et see on rohkem toimunud, nii nagu emake loodus ise juhatab ja kuidas need asjad lihtsalt lihtsalt lähevad niisama nii öelda? Niisiis, me räägime täna naiseks olemisega seotud kommetest, riitustest ja uskumustest ja nagu ma aru saan, see on sul mõeldud sellise koondpildina, sest et kui nii võtta sellistest üksikutest nähtustest, mida sa oled siia ka täna mõelnud, oleme me tegelikult ju ennegi rääkinud, neile lausa terveid saateid pühendanud, nagu kosjas käimine või või raseduseaegsed, kombed, riitused ja üksikud inimestega seotud riitused, et sa oled mõelnud niisugust koondpilti. Nii ma olen mõelnud küll, sellepärast et folkloristide poole, sealhulgas ka minu poole väga sageli väga erinevate naiste ajakirjade toimetused pöörduvad ja tahavad ikka teada, et kuidas need asjad vanasti on olnud ja mida on vanasti ühest või teisest asjast arvatud, mis on seotud naiseks olemisega siis bioloogilise poole või, või sotsiaalse poolega ja kas ja mida me peaksime siis nendest vanadest aegadest kassis tänasesse laeva üle võtma või, või millega arvestama või mis nendest vanadest aegadest oleks midagi niisugust, mis võib-olla ka tänapäeva moodsa naise elu kas mingit emotsionaalset poolt või mingit muud tahku pisut rikastaks ja võib-olla on see lihtsalt puhas uudishimu, et kuidas, nagu varasematel aegadel meie vanaemade vaaremade, võib-olla veel inimpõlvi tagasi naine on oma rolliga toime tulnud sest naiseks olemine ei ole sugugi mitte kerge roll. Aga oli? Pandud una ava la. Aga läheme siis nüüd juba konkreetseks ja siis alguste alguse juurde, et kuidas need naiseks kasvatamise üldse esimesed sammud välja nägid, kui tüdruklaps sündinud oli. Kui tütarlaps siia ilma sündis, siis tõepoolest mitmesugused rituaalid olid suunatud sellele, et tema bioloogiline elukäik oleks võimalikult vaevade vähene. Noh, on öeldud, näiteks tütarlast tuleb pesta vastsündinud võimalikult väikese veega, et tal oleks väike kuu kord. Samas on visatud tema esimene pesuvesi väga kõrgele ja kaugele. Et oleks aus, kuulus, et tal tuleks palju kosilasi. Näiteks üks, kui meie talu taredes rippusid veel hällid, siis valiti tütarlapsele kasepuust hälli õrs, mille otsa häll riputati. Ta oleks väga hea välimusega sihvakas sirget, tema näonahk oleks kaunis. Ja mõnel pool on tehtud ka veel noh, niimoodi, mille kohta löödud harjast mine, et seal pole, tänapäeval tundub natuke julm, et lapsel mätsitud siis leivataignasse ja hoitud teda siis saunas soojas, kuni noh, kujutage ette, umbes nagu ta näomaskide ette, eks ole, ja kui see tainas natukene krõbe, et siis on see ära võetud või pealt või noh, niimoodi nagu maski, kui ära kuivab laps kenasti puhtaks pestud janu siis ette tuleb tema ilusa, puhta nahaga või näiteks et eriti tüdrukutel on peetud vajalikuks titejuuksed siis kas ära ajada või, või näiteks on tehtud ka sellist emapiimaga sellist kompressi, et emapiimal määritud juuste peale ja siis on nende vastsündinud juuste peale on pandud mingi müts või rätik pähe lapsele need juuksed nagu peast ära tuleks ja tüdrukutel on väiksena nii mõnigi kord lõigatud juuksed väga lühike väikeseks ja on usutud, et kui siis mitu korda saada nii-öelda pea kiilaks, eriti kohe näha, et õhukesed juuksed on siis tulevad paksud juuksed, ma tean, et minuga on kaasas tempo tehtud, et on päris pisikese tüdrukuna juuksed ära aetud ja usutud, et, et selle tagajärjel tulevad ikkagi ilusad pikad juuksed, paksud juuksed, et võib öelda, et see uskumus on veel lähiajalgi olnud, elus midagi ei ole teha, paraku teaduslikku seletust sellele ei ole, aga, aga sedasorti need, need vanema aja kombed juba kord on. Et noh, taotletud on, seda tüdruk oleks, eks ole, ilus ja kena ja, ja oleks väga hea väljanägemisega. Aga, aga siis sotsiaalse poole pealt on loomulikult võimalikult vara hakatud talle õpetama ka mitmeid niisuguseid oskusi, mida majapidamises vaja läheb. Noh, tänapäeval, kui me räägime pidevalt soolisest võrdõigusest, siis kõik need minu lapsepõlvejutud, kus sirgub väike abiline, kus tüdruk teeb kodus ära kõik naistetööd aaa, kellesse harjavars pikem oligi ja kuidas siis aitab emal nõusid pesta ja et võib-olla need lood tänapäeval on nii-öelda suunatud väga ühte väravasse, et me kasvatame ikkagi ka poisse niisuguseks, et oskab oma sokid ära pesta ja toa ära pühkida, teeb süüa ja kõiki neid toiminguid, mida vanasti naised tegid, aga öeldi ikkagi, et tütar on ikka see, keda sa nagu kasvatad oma järgija, kasvatad ise endale ja abiks, et see oli nagu nagu teistsugune side. Aga. Üks ja väikesest tüdrukust hakkas tasapisi saama noor neiu. Jah, see on see, et kui meil oli küll minu lapsepõlves oli see salapärane raamat, tütarlapsest sirgub naine, mida siis poisid meile kinkisid, kui naistepäev oli. Aga tõepoolest, need bioloogilised muutused toovad kaasa selle, et kunagi tuleb tütarlapsel see esimene kuu kord ja kui tänapäeval juba õpitakse selliseid asju koolis, õpikute vahendusel ja ja isegi väga erinevad telereklaamid tõenäolised, annavad lastele aimu naisterahvaste, läheb tarvis teatud liiki tarbeesemeid, mida rohkem vähem delikaatsete eksponeeritakse siis varasemal ajal veel ütleme, inimpõlvi tagasi, on kuu korda olnud väga maagilise tähtsuse ja tähendusega ja väga salajas hoitud toiming, näiteks mitmel pool on öeldud, et sellest võiks teada ainult ema või siis näiteks külase ämmaemanda rollis olnud poolest siis kogemustega naised, kes sünnitust vastu võtsid, kes siis õpetasid noort tüdrukut, kuidas tuleb sellel perioodil käituda, kuidas riidesse panna ja mida ja kuidas üldse toimetati, noh, tegelikult on peetud siis väga oluliseks ka näit eks neid riideid, mis tüdrukul on seljas olnud ja mis on esimest korda kuu verega. Kus saanud, et neid on siis kas alles hoitud või või see võis mõjutada ühel või teisel viisil ka tütarlapse naise, iga laadi riided? Need olid eino, tavaliselt olid alussärki ja on siis teada, et nii-öelda spetsiaalsete hügieenitarbed eilsel ajal lihtsalt kanti tollel ajal rohkem ja paksemaid seelikuid seljas, et ega mingisuguseid erilisi vahendeid ei olnud, et ütleme, ka naiste aluspesu kaasaegses mõistes on suhteliselt hilisem nähtus ja noh, see on ka selliseid väljendid, mis viitavad siis sellele, et kanti all lihtsalt koredamaid seelikuid ja öeldi, et tal on nii-öelda omad ümber või mingid muud sellised väljendid olid ja nii palju kui meedikutega ka sellel teemal. Ta on olnud siis kuu kord kestis mõned päevad ja ta ehk ei olnud nii probleemne, nagu ta paljudel naistel tänapäeval on. Et see läks kuidagi võib-olla vähem probleemselt mööda, aga samas olid noh, teatud tööd või tegevused naistele sellel perioodil keelatud, näiteks arvati, et ei ole hea, kui kuukorra ajal naine teeb leiba kindlasti ta ei käinud saunas ja ta püüdis hoida nagu rohkem kodusesse ringi kirikusse tema mitte kai näinud, öeldi, et naine on roojane, aga samas on see, et seda on peetud nii-öelda looduse seaduseks ja ja sellega on lepitud. Aga jah, kui tagasi tulla nüüd Nendega esimese kuu korraga seotud rituaalide juurde, siis need võib-olla tõesti tunduvad meile tänapäeval natuke kuumastavad, noh näiteks esimese kuu korra verega tütarlapsele tehtud, kas otsa risteta Ruteni mehele saaks ja ta oleks kaitstud või on tema paled siis määritud sellega kergelt kokku, et tema põse tuleks punased ja ikka samuti hoiti visuaalselt alles esimese kuu korra ajal seljas olnud särk, seda siis hiljem kasutati rituaalsetel puhkudel, kui oli mingid väga tähtsad sündmused, teinekord isegi pulmade aegu jääd seda siis ära tunda, siis selle peale õmmelda. Niisugune eriline märk ja. Samuti kuna kuu korra verel on usutud olevat maagiline toime, siis seda esimese kuu korra verd on ka nii-öelda ja säilitatud ja tarvitatud teda siis väga erinevaks otstarbeks. Isegi veel, kui ma siin 90.-te 1994 viis kuus Võrumaal Lõuna-Eestis tegin välitöid, siis vanemad naised oskasid rääkida pris mitmeid tervendavaid toiminguid, mida on kuu korra verega tehtud ja kõike muud, mis tõepoolest noh, tänapäeva moodsale inimesele tundub leebelt öeldes kas ebameeldiv või suisa uskumatu, aga kuidas seda verd siis säilitada, eriti vanemad naised on rääkinud, et on hoidnud nagu nii-öelda kuivatatud kujul, et seda on siis vallatud linastele, lappidele ja siis on pandud näiteks rohuks. Aga, aga kui sa nüüd jah, küsisid siis võib-olla ma loeks ette ka, et missugust riietust nagu guugo rajal kantud et see on siis Muhu saarel. Pärit ennemast vana muiste, kui pikad särgid olid pidantsiilikud ümbrikutüll olema, siis saadud kohe aru, kel see aeg ümbrik oli must, seoke üleni volditud Al maha nagu Snüüdplisseerid. Kleidid all olid kirjad, kaheksat kanti Männad pikk nagu siilikaga kitsam kui siili, nii et sai parajasti astuda sidemeid. Vanasti ei olnud nii palju riideid selga, et läbi ei tule. Pandi vana riie selga, oli ta puhas või must. Nagu juhtus olema Tsiilik, siis on murdeti, eks ole, tähendab seelikut ja no kahtlemata, kui sellel teemal nüüd peatuda veel natukene, et ega nii-öelda hästi palju jõhvemisme või peitnimetusi on ka kuukorra kohta, mida on siis kasutatud. Ja nad on tavaliselt nagu seotud ikkagi rõivastusega, et sul on nagu kuurõivad seljas. Natukene midagi oli siis teistmoodi välimusest ka? Jaa? Eks noh, mida veel on, nagu tehtud on siis tõepoolest seda särki on siis eriliselt pestud ja eriliselt kuivatatud ja kõik need rituaalsed kuivatamist, kas sa paned õuna okste peale või kuskile? Olid ikka suunatud selleks, et tütarlapseks hästi mehele ja tal oleks naise elu kerge lapsed sünniksid võimalikult väikeste valudega, et kõik sellised naiste niisugused salaasjad, mida siis rohkem või vähem on ka kogutud niivõrd-kuivõrd, sest eks see on selline tiim, teema ja naised meestega ju sellest eriti rääkida ei taha. Ja noh, minu välitööde kogemus ütles ka seda, et naised tahavad ikkagi rääkida endasuguste naistega, mitte mitte noorte tüdrukutega, kes nende arvates ei ole veel piisavalt küpsed ja ja piisavalt kogenud, et üldse niisugustest tõeliste naisteasjadest rääkida. Tang ta. No. Ega? Räägime naiseks olemisega seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Mitmeid saateid tagasi sai pühendatud terve veel üks maailm Kossijadele, aga tänase naiseks olemise teema puhul tasuks vast üht-teist meenutada, milline siis pidi olema tüdruk, kellel ikka kohe palju kosjas käidi? No kõik kolm komponenti, töökas, rikas ja soovitavalt ka ilus. Et need kaks esimest olid hästi olulised ja kindlasti tasakaalukas. Et naise, kui ta tuli talusse, tema vastutada jäi ju terve majapidamine, naistöövägi tüdrukud sündisid lapsed, neid sündis varasemal ajal palju, ta pidi tegelikult selle kõigega toime olema ja tema naise koormus talukultuuris on olnud arvestatavalt suurem kui näiteks linnalikus kultuuris, kus ütleme siin kas või vabariigi algaastatel kahekümnendatel, kolmekümnendatel, kus naised praktiliselt tööl ei käinud, nad olid koduperenaised, kus mees teenis palga ja kus nende ülesandeks oli siis tõepoolest hoolitseda ainult ainult laste eest ja tagada, nagu need vanad karikatuurid kirjeldavad väga kenasti, et kui mees tuleb töölt koju et siis olla lahke, rõõmus, et toit oleks valmis, et naine näeks hea välja, et need rollid on olnud erinevad ja, ja vastavalt sellele on siis kahvliga paremini vaadatud. Või noh, vaadatud selle järgi, et naine nende rollidega tuleks toime, mida see aeg temalt ootab mida eeldatakse, millega ta kõigega hakkama hakkama saab. Et naisel pidid olema lahtised käed, hea süda loomade ja laste vastu. Ja võib-olla see väline ilu ei olnudki alati väga oluline. Sageli öeldi niimoodi, et noh, kes on väga ilusad tüdrukud, et võib-olla nendest võib arvata, et nad vaatavad teinekord vasakule ja paremale ja nad võib-olla ei taha teha niisugust lihtsat ja rasket tööd. Ja vaieldamatult oli oluline ka see, mida siis tulevase nooriku suguvõsa jõuab nagu kaasa anda, et ega ilmaasjata ei öeldud Võrumaal, et kui tütar sündisid, siis süüdise aia palun ja et see, kes mehele minnes võtab kodunt väga palju kaasa, et kui palju tütreid on, siis nende mehele panemine oli üsna keeruline. Mulle praegu kohe meenub Kitzbergi Püve Peetri riiukad, mida on ka etendatud meie teatrilavadel vähemalt minu eluaja jooksul õige mitu korda, et see värsis nutikas, mulkes väga osavalt kõik oma tütred mehele paneb ja improviseerid nendele niisuguse kaasa varad, millest on väga raske keelduda. Et niimoodi see jah on olnud, et kuidas tütart mehele panna, et see ei ole sugugi kerge. Pruudikandidaadil pidi vanasti olema mitu head omadust, näiteks rikkas, töökas ja miks mitte ka ilus. Üldse ei olnud kõige vähetähtsam omadus, aga ütleme, kui selline rikkaks olemine siit nimistust välja jätta. Oli siis ju ka erandeid või jah, et ma saan aru, et sa tüürid sinnapoole, et kas vanasti inimestel nagu siis omavahel üldse seda armastust ei olnudki. Et eks see keeruline teema on, et kui me hakkame vaatama meie eesti keele sõnavaragi, et kas ja kui palju armastusest räägitakse ja ja tänapäeva naisedki vahel kurdavad, et mehed on nagu hästikidakeelsed selles osas, et oma tundeid väga välja öelda ei taha, et kas sellel on olemas ka mingi selline nii-öelda vana põhi, mingi vundament all? Teete armastusest väga palju räägitud ja, ja küllap see oli niimoodi, et võeti elu kui teatud mõttes paratamatus, et kui inimesed omavahel sobisid ja said oma asjad nii-öelda aetud, talu peetud lapsed sünnitatud ja kasvatatud et niisuguseid armastusabielusid, kus tõesti nii-öelda tingimused olid täidetud, et töökas ja rikas ja ilus ja armas ka veel peale ma julgen ise küll arvata, et neid oli pigem vähem, sest sageli on just nende armastusabielude tõkkeks olnud erinev ühiskondlik positsioon, erinev rahakoti raskus. Ühel on olnud seda rohkem, teisele On olnud seda vähem. Ja noh, võib-olla siia alla võiks paigutada sellegi, et nii mõnedki vanatüdrukud on saanud mehele, et selle tõttu, et nad on olnud väga kokkuhoidlikud, neil on olnud raha ja varandust, lapikene maad ja võib-olla noorem mees on ta ära võtta noh, selles lootuses, et võib-olla siis tema suhteliselt eakama naise elupäevi nii palju ei ole, et jaksab veel noorematki pidada ja et siin on olnud väga niisuguseid erinevaid kombinatsioone vastavalt sellele, siis kuidas, missugune see inimese mõtlemine on, et kas nad rohkem pragmaatiline või ta on rohkem emotsionaalne kes on rohkem emotsionaalse mõttelaadiga, see inimene on võtnud oma naise ja proovinud alustada uut elu või proovinud välja rabeleda sellest vaesusest ja väga palju oli ju ka vanemad sõna kaasa rääkida suguvõsale, et kes kellega tohib abielluda. Samamoodi, et kui meie eesti kirjandust lugeda novelle, romaane, siis need teemad on ühel või teisel viisil läbi kirjutatud ja annavad tilti ehk tolle aja inimeste mõtlemisest arusaamadest, aga ka sotsiaalsetest teguritest, mis mõjutasid väga palju Aga kui nüüd ammuste aegade valguses võrrelda näiteks vanatüdruku ja lese staatust Lesk oli igal juhul väärikam olla, sellepärast et lesel oli ühte teiste kaasa tuua oma tulevasse võimalik uude abiellu. Ja noh, sõltus muidugi sellest kummalt poolt vaadata, et kui mees jäi leseks, siis tavaliselt kui oli tema surnud naisel nooremaid õdesid, siis noorematest õdedest kellelgi tuli oma vanema õe nii-öelda koht võtta sellel teemal näiteks on Vilde kirjutanud oma väga kuulsaks saanud mäeküla piimamehe, millest on ka film tehtud. Aga samas, kui lugeda näiteks Jakob Hurda aegseid märkmeid sellest, kui ta pani kirja ühteteist Lõuna-Eesti inimeste kohta, siis sealt too märkmetest tuleb välja, et nii mõnigi tüdruk on olnud see, kes on näiteks saanud kogunisti kolm korda oma elu jooksul mehele, sest ta ise paar korda leseks jäänud laheks meestega juhtus ka igasuguseid asju tuli ette. Kuigi naiste traagika oli selles, et, et lahkusid elus teinekord last ilmale tuues et lesk on olnud väärikam ja mida lähemale meie ajale, siis me saame rääkida ka leskadest minu arvates, kui tänapäeva mõistes isegi natuke sellistest emantsipeerunud naistest, kes tegelikult ise saavad oma eluga toime, kes saavad korraldatud oma majapidamise, kes peavad talu ja kes võivad juba ka valida, keda nad tegelikult endale lähedale soovivad, kes on see, keda nad tahavad näha oma tulevase abikaasana. Vanatüdrukute positsioon on jah olnud natukene marginaalsem, et nad on olnud kogukonnas pigem sellised ivakese, kas just naerualused, aga tavaliselt on tahetud ikkagi teada, miks on niimoodi läinud, kas on nende iseloomus mingisugune viga, seda ei vaadatud ainult muuseas nooriku enda järgivaid vaadati sageli otsustati tütarde üle ka ema käitumise teguviiside põhjal, et missugused need taustad olid, kas ei olnud vanematel piisavalt varandust, et mehele panna oma kas ühte tütart või nooremat tütart ja tema staatus oli jah, natukene nigelavõitu, sellepärast et tal ei olnud kellelegi nii öelda isiklikult toetuda kus on väga palju nii-öelda kogukonna armust ja ülalpidamisest ja kogukonna toest pidi tegema niisuguseid lihtsamaid töid ja juhutöid. Et see staatuse oli jah, natuke nagu kehvapoolsem ja noh, kui tänapäeval näiteks liigume ringi, siis segame ju naiste riietuse järele aru ei saa, kas ta on abielus või või on ta tüdruk või on tal lesk või on ta vanatüdruk siis külakogukonnas naiste riietus peegeldas ka nende sotsiaalset staatust. Noh, tänapäeval ükskõik, kas me vaatame meie endi, eestlaste rahvarõivaid, me vaatame siin naaberrahvaid, kes meie läheduses elavad või ka kaugemal, kes elavad, et sellest hetkest, kui noh, rahvarõivast saab rahvariietes, saab niisugune sümbol kehakate, mida me kanname rituaalsetel puhkudel, siis sellised soolised detailid muutuvad teisejärguliseks. Ka näiteks noh, ma olen märganud seda setode juures, kes uhkusega kannavad oma rahvarõivaid, ega seal kannavad teinekord küpses eas naised peakatet, vanikut, mis on tunnuslik vallalistele neidudele või või kannavad sõlge ilmselt selle jaani, kui nad enam ise ei ole viljakas eas. Aga see kehtib ka näiteks kõigi meie kohta, kes aeg-ajalt Eesti rahvarõivaid kanname, et me ei taha kanda tanu kui peakatet, mis katab meie juukseid, vaid me kanname pigem tanu kui teatud niisugust rõivakomplekti juurde kuuluvad niuksed tülikad tunnust, mis võib-olla ei näitan meie palett nii-öelda kõige ilusamalt, et me ei taha panna tanu alla kõiki oma juukseid nagu vanasti abielunaisel oli kohane. Mõnikord, kui me kanname, põlesid, mis on abielunaise tunnus olnud traditsiooniliselt, aga mõnikord me nendest loobuma väga erinevatel põhjustel ja käime ringi lihtsalt triibu seelikutega. Sest praegu otsustavad detailide üle tegelikult, et maitsemeel ja, ja võib-olla veel mingisugused muud tegurid, kasvõi sellepärast, et väga palju riideid korraga seljas kanda on ebamugav, tülikas ja nende tegemine soe, peamine on kallis. Aga, aga inimpõlvi tagasi oli väga oluline teada, et mida sa nagu selga paned, et noh, mis vanuses näiteks noorik hakkas kandma, rätikud peas, ilma põlletena, see viitas sellele, et tegemist oli vana tüdrukuga, nii et märk pidi küljes olema. Põhimõtteliselt küll jah, et praegu laulame siin poplauludes siin seitsmekümnendatel, et sõrmus ei ole see, mis peab meest kinni. Siis varasemal ajal oli see hästi oluline. Näiteks lesknaine kandis tumedama triibuga seelikut ja vastavalt sellele, kui palju aega oli möödas sellest, kui ta lesestus võis ta hakata kandma natukene rõõmsamate toonidega seelikut, et see oligi kogukonna poolt reglementeeritud ja kogukonnakontroll on olnud noh, alati selline piisavalt tugev, et neid, kes neid reegleid murravad või eiravad, et neil on väga raske kogukonnas teiste inimestega suhelda, läbi käia, hoida oma positsiooni. Et selles suhtes tänapäeval on need nõuded riietusele lõdvemad, noh, aeg-ajalt naisteajakirjades arutletakse selle üle, et kui vana naine enam ei peaks kandma, kas siis piki või pool juukseid ja ja, ja võib-olla jälgitakse ka seda, et, et millised riided ühe või teise seas inimesele sobivad. Aga ka meie argimood on muutunud üpris universaalseks ja võib olla ka niisugust vahet, nagu minu noorpõlves oli, et ilmselgelt Ta oli aru saada, kuidas teatud kümnend sinu elus tingis selle, et sa hakkasid pisut teistmoodi riides käima või valisid natukene tagasihoidlikumad toonid. Et ega see ju tänapäeval enam ei kehti ka, et, et kui me tuleme nüüd noh, nii-öelda nende rahvarõivaste kui, kui tõesti sellise sümbol rõivastuse juures natukene lähemale meie ajale Selline oli tänane saade naiseks olemisega seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios olid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Nädala pärast uus saade kuulmiseni.