Sedapuhku istume vabariigi rahvakunstniku, Jüri järveti ka tema kodus kaminatule ees. Püüame siis kesköist meeleolu tabada, kesköist juttu ajada. Enne siia tulekut, ma sirvisin läbi kõik need intervjuud jutuajamised, mis nüüd aastate jooksul toimunud ajalehemeestega raadioinimestega ja oma kimbatuseks. Ma leidsin, et ei ole vist küsimust mida ei ole päritud ja millele Jüri Järvet ei ole ka vastanud. Aga ma sooviksin siiski midagi veel pärida. Kui see on omamoodi kordumine siis palun lihtsalt andestust. 64. aastal noorte hääles avaldanud sarjas meie sõbrad, meie tuttavad kui oli juttu teist, teie lõpetasite oma kirjutuse viitega Juhan Liivi ballaadil, et miks te luuletusega lõpetasite? Sellepärast luuletus on alati mõtte küündinsensia ja lühemalt ja, ja sisukamalt nord sõnal ei saagi öelda, ma olen ka täiesti veendunud, kõik võib eluks ära võtta ja, ja me sageli kaotame kõika. Kaotame töö ära, töö, mida me armastame. Kas on kõige-kõige suurem traagika inimesel, mis võib olla ja kui ma luuletusele vihkasin, see ma kahjuks ei oska hästi luuletusi ette kanda, kuigi ma olen neid proovinud, aga aga ka teised on sellest aru saanud ja mind pole kutsutud. Aga luuletuse Ma armastan ja jama palju, loen kodus endale ja, ja mõned isegi pähe õppinud ja kõik. Aga luulet ma armastan lihtsalt sellepärast oma korruse seal mõtteni koondunud nii lühidasse vormi ja nii kontsentreeritult kuskil ümber jutustada, peks hästi palju sõnu olema vaja. Mul on meeles Varmasto üldiselt väiksed rõõmud, kes ei armasta ja mul on meeles värss. Vahel endale kordan, son. Kuulsast Rooma triloogiast, kus tseesar ütleb oma naisele, kes nägi halba unenägusid keelitada minemast senatisse, seal tabab teda õnnetus ja nii edasi ja nii edasi ja tseesar vastab talle. Kui palju kordi enne surma sureb pelgur, kuid vapper maitseb surma ainult kord. List imedest, mis heal mul puutunud kõrva. On imelisem inimeste hirm ja surm. Vältimatu tuleb tulla, suvatseb minu arust hästi sisukalt öeldud ja kui täna päevalikult ta kõlab veel, kui palju me võib-olla kohtame inimene, kas kuskilt iga päev sureb mitu korda taset ta kardab, kus rahvaarv ja samal ajal kui, kui palju on kangelased, keda me teame, keda me ei tea, need on tundmatu sõdurit kuskil nime all. Nad on kord elus ainult surnudki, vapper, sureb ainult kord. Tahan ennast kuskil kuskil saada teda lugemas, see pole muidugi mitte ainuke on ka, on ka veel teisi, mida ma nii enda jaoks kuskil loen proovides, kas valem treeningus, kas saan lugeda seda värssi või? Ma ei ütleks autoritega minu jaoks hästi, tore värsson minema, vahel vahel endale loen. Meil sündis poeg. Ei tea, miks mul järsku kurb hakkas neist, kel pole laste hoolt ja kassapoeg ja meelespea ärksalt sind noka vahel toonekurgi toonud vaid kevadel, kuid puiesteede niiskus Me kõrvu kõikjal kandis armuhäält ja kübar rõskiks muutus vihma piisust, kuid kevadvallatu Sist kvaspia. Ma leidsin, kellest unistasin ammu ning keda oma naiseks hüüdsin ma. Ja vaata poju looduslikul sammul, siis tulid Uuek kevadega, sa las vanad isad emale väikest unne veel uinutavad. Muinasjutt tõdes. Kuid mina tahan, et mu lapsed tunneks ja austaks ema, kannatust. Sa pead teadma, millist rasket valu su ema rõõmus, pisut pilusilmne nurk taiga, partisanikasvandik, ses naiselikkus elukatsest talus Sid, tuues ilmale puhmakudik. Seda kuskile edasi ma lõppu ei mäleta, ma isegi ei mäleta autoritega, need on kuskil minu jaoks ja need vahel annavad mulle palju. Kuidas teil sünnivad üksikute osade juures nendele omased sellised hästi karaktuurset detailid millest on väga palju kirjutatud? On öeldud, et see järvetlik võtame kasvõi sellise osa nagu kirsiaias, siis seal olid tabatud minu jaoks midagi väga olulist ka väliselt. Kas see välise ja seesmise omavaheline dialektika sünnib see koos või, või aitavat välised detailid mõnikord sisemusse jõudev? Ma õpin kõik rollid püsti istudes maisadjatega, istu ja siis paratamatult kuskil kuskil, kas kuusel liikumisega hakkan samal ajal rääkima leid sõnu? Osava õpid ainult kõvasti vaikselt rolli õppida ma ei suuda ega ei saa. Ja rulligalal tööle ma alles asuda siis tõsiselt, kui üldiselt üldiselt on mingil määral laval juba kokku lepitud, kus keegi on kes seal on, kus ma räägin, kas ma räägin temaga enam-vähem lähedalt või on ta eemal ja siis ma kuskile võtan, nii kujud kogu tema liikumises olekus. Heatheri kimbatusse ei leia seda olulist lüket olulist lüli, mille tahan, takerdub edasine osa, osa käsi ja siis äkki nagu mingisugune plahvatuslik moment, me ütleme kasvõi kasvõi une ajal söögilauas selliseid asju ei ole juhtunud, äge, väga toredalt keset jääd. Kas see juhtub, et seda juhtub peaaegu alati? Mina ei mäleta, et ma et mul oleks ükski roll täpselt selliseks kujunenud, nagu ma teda alguses või esimese muljega või esimese või teise või kolmanda, neljanda mullegi olen kujutanud, ta kuskil liigub, kasvab mida rohkem sa saad osast teada, seda rohkem ta muutub, muutub, muutub kuskil. Ja oma pika öö jooksul olen, olen, kaldun tarva arvama seda, et ikka näitlejal on hiigla tähtis töö ja ja töö enda kallal mina elus olen selles mõttes kohati õnnelik olnud, et ma peale instituuti juhtus, sain mõne rolliga kiita ja. Tahtsin niisugune mõiste läbi, et Järvet on ka andekas ja kõik ja ja panin hästi meelitatud, aga ise mõtlesin, et kui nad teaks, kui parimat hüüti, et siis vaevalt nad seda ütleksime isegi. Ma muidugi ei tunne oma teiste kolleegide kööki ega midagi, aga aga olen ladunud seda nüüd, ma ei häbene seda ütelda, olen vahel mõelnud lisaks tekst nii palju tööd, kui mina teen, minu abikaasa teab, kui palju ma koduste tööd ja siis tuligi praegu meile kohvilauda katta. Ta püüab seda hästi vaikselt teha, siis siis siis sellise muuseas Pole mingit andekust selle tee peale peaks peab ka midagi tulema või isegi rohkem, kui on tulnud. Et need abikaasa sekus juba kohvilaua katmisega meie jutuajamisse siis selline küsimus. Kas on olnud mõnikord sellist olukorda, kus ime tabamine? On toimunud kodus ja abikaasa on hakanud üpris imeliku näoga otsa vaatama, et mis selle kaasaegne on juhtunud? Ei, juba kodus rulli kallal töötan siis siis mind ei segata ja üldiselt siis liigutakse teises ruumis ja, ja see, see tuba jäetakse, jäetakse minu pärast mitte sellepärast, et töö näitemängu kallal hästi intiimne. Ja, ja ma ei taha ka, kuigi ma tean, et kõik inimesed hästi suhtuvad kusse siin. Järsku ma mul tekivad kui otsides selliseid valesid nuudid, nii palju valet ja piisklust on selles selles köögis sees, et keskkool, issand, ma häbenen, häbenen, seda mul kodu muuseas meeldib. Ta kohe-kohe lausa meeldib, kui minu teha oleks, siis ma teeks teatris proovi üle päeva. Ja kui ühel päeval saan märkused näituselt kätte, siis järgmine päev töötaksin kodus läbi, et järgmine päev ei kordaks. Neid märkuses on ka ka halb, kui, kui ühe näitejuhte samad nakkused kordama. Te olete mänginud kolme kuningat, seam Klauljust kreooni ja leeri, üks on küll kinos kaks teatris kas siin ei teki või kuidas üldse näitleja saab välistada kordust. See on hästi keeruline küsimus ja kuna pigem primitiivselt teile vastata. Ta võib-olla vahel ei saagi, ei saagi vältida. Korraldab ennast. Ma olen kogenud saalis näitlejad vaadates et ma ennem andestan kui näitleja kordab ennast, aga on usutav, kui ta hakkab uut kuju otsima ja looma ja etendama selle sõna halvas mõttes ja ma järsku ei usu, et siin on tegemist inimesega. Ja siis juba Bremm vaatan näitlejat, kes ennast kordab, aga on usutav ja, ja ma usun, et selline inimene elus oli, tegutses ja kuskil näen, et olen teda näinud. Meie tiik räägime suure lugupidamisega ja, ja mina olen näinud ja ka tema talendi yld ees on Ruts Bauman. Mingis ainult ennast ja kiku saab mingis ühtemoodi, ta oli nii hea vaadata. Ja iga kord sa uskusid teda, tähendab, see kahju on väiksem, kui et nii järsku teeme hästi ereda ja, ja imeliku ja, ja omapärase kuju, aga me ei usu. Et siis juba paremust korda ja nuusutav kui erineb ja ei usu nagu umbes kunstniku juures, käekiri jääb samaks, aga kui on tegemist tõelise kunstiteosega, siis midagi, midagi oluliselt erinevat on sama käekirja juurest ja nii ta peaks olema, kuigi muidugi olen kaelustunud küll seda, et et kas, kas, kas mul ei jää liiga sellelt teisele sarnaseks ja, ja ma olen pisut krimmivastane. Aga muidugi, vahel võib ka Krimmi aidata ka selle peale ma ei ole püüdnud elus oma oma loomingut mitte mitte rabada, sest ma ei ole kunagi kuulnud, et ükski arvustaja ütleks, et osa ei olnud õnnestunud, aga küll. Krimm oli ja. Nüüd veidi ehk küll ebakohane küsimus, aga siiski milliste osadega olete ise rahule jäänud? Ma ei julgegi nii-öelda millise osa ma nüüd oleksin, neid osi on vähe minu elus, kus ma võin öeldavat vat siiamaani pat, rohkem ma ei suuda, neid on hästi vähe. No ma kuskilt seal on ikka väga mäed ja siis kuskil leida need, küllap vara on välja tuldud ja ja sageli Ka kõige kõige teravama kriitika osaliseks saanud roll minu elus võib-olla mida ma olen saanud ikka kuskil panen veel jäi midagi ütlemata pidabaised ja meil ei ole küll ausalt öeldes natuke kriidiga Nellitanud hellitanud ma mind on kahjuks ainult kaks korda elus rolli pealt maha võetud. Te ütlesite, et on roll, millega te ise olete peaaegu veendunud, et olete suutnud anda maksimumi, millised rollid nüüd põhilistasid nii olla, et põhiliselt on hästi väiksed rollid ja väikses rollis suudad ennast ju anda. Kui ma hakkaksin kaks algusest peale? Terve reale küsimustele, mis mul seal tekkisid, nii noore näitlejanna Alina alles kolm aastat tagasi, siis lõpetanud teatriinstituudi. Võib-olla räbalapundar Jakobsoni kindlasti riik, üks etteaste, neli minutit laval olla, inimeses ja jumalas. Mängisin ja Tinskit enam-vähem nii keskpärases või suures rollis, mina ei tea, et mul oleks sellist juhust, kui ma edenduse ära mängin. Terved kuju oleks kuskil võrdselt hästi läbi viidud või, või et ma ei oleks tundnud sind kuskil natuke midagi libistas oma elus seda tunnet, ei ole tunta kõige õnnestuma, rullusid Claudius, ma väga meeldis seda mängida oma loomingusse, õhtul teen seda, mis toimub Moskvas ja Leningradis ja valisin selle tüki, aga terve etenduse jooksul ei ole sellist momenti olnud. Ma kahtlen, kas üldse näitleja suudabki pannud nii nii olla. Aga selliseid momente ma olen ka tulnud. Ma ei oska seda muudmoodi seletada, nii hea laval olla, et ei tahaks ära minna, neid paraku ei ole väga palju. Järgnevalt kuulakkasimegi katkendid inimese jumala lavastusest, kus Jüri Järvet mängis võtinski. Aga meil poolerdakil esimene Euroopas esimene maailm, aga kuulge, härra Putin siiski ka siis minul ka ei ole kultuuri. Teie olete sakslanna. Ilu, Anna ja ma olen Viinis käinud nii. Viiul oli käes ja ta ei Rälle ja kuulge Frowotinskit. Kas te olete poissmees või kuidas nii? Minu naine armastas mind väga, sellepärast, jättis mu maha. Sellepärast jättis maha armastuse ja Ahnii. Kuulge, jutustage polnud. Siis oli, ma mäletan viimast suve Gaucesuses Elbrus, kas pekk? Ja me istusime naisega järve kaldal? Käekesi mõista, et mees ja naine ja tema võttis eneseriidest lahti, et suplema minna. Aga mina istusin ja mõtlesin ja eemal olid mäed ja mäed. Ja seda minu mõtet heitiski mulle naine hiljem. Sest naisel juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda. Aga hakkas ennast testima senikaua, kui läks ja läks ja nii tänapäevani, sest naised Neid mõistate alles siis, kui neid ei ole, ainult siis ja. Aga, aga, aga seda ma teile ütlen. Et mina. Aurahad kiitusekirjad mürstidelt, suurvürstide ühega, käisin Pariisis, Berliinis, Viinis. Nojaa nüüd, kuhu ma nüüd olen jõudnud. Maale, kus pole keelt ega kultuuri. Nii nagu juudi sünagoogis. Milline koht on näitlejal, räägime teist, teie mängusse teie töös. Improvisatsiooniline kui kaugele võib minna improvisatsiooni ka see, mida, mis on see, mis raamistab improvisatsiooni maa proovitöös? Ei improvi seeri ja ei julge improviseerida, sellepärast et mu väga hea mõte või impulss, mis mul võib tekkida ühe või teise stseeni improviseerimiseks võib järsku halvas esituses tasutuks osutada. Sellepärast mulle meeldib selliselt, et improviseerimine, järgne päev, Pakodud been üks 16 etüüdi vimpositsiooni ja neist pakun välja kolm või neli ja siis ma vastutan selle eest oma töös olen kogenud seda, et, et tõepoolest kuskil hea idee ei ole kasutamist leidnud ja ka võib-olla õigesti, sest ma ei ole suutnud oma mõtet küllalt eredalt ja küllalt õigesti improviseerida. Aga etenduse käigus etenduse käigus improvisatsioon on see, et ükski etendus ei sarnane teisele, see me teame ja, ja ja hea näitleja ka täpselt ei korda ennast, sest see enam ei oleks kunstiga edentšenkordumatuna. Et improvisatsioon võib nii palju olla kui jätta. Ta ei autori mõtet ja kavatsusi jagamist, et niipalju, et usub partner või midagi, näeks midagi sellist, mida ta näinud ei ole, aga kuskil üks, üks selline ainulaadsuse ja kordumatu moment ongi, juurisemis peabki igal etendusel olema, aga muidu me muutuks masinaks. Selles mõttes mul on hästi eredalt meeles Filuminematuraanugus. Mul tuli terve vaatus ainult seista ja toetada kuskile aknaraami najale. Toa taga foonis ja ees mängisid sellised toredad kolleegid nagu ris Lindowi, Ants Eskola ja, ja ma pean ütlema, see 30 minutit, mis on seal seisnud, alati neid huvitav vaadata, sest nad kunagi ei kordanud ennast kuskil hästi pehmetes nüanssides erinevalt, sest nad samal ajal kuskil ma tundsin ma hästi ida sedastusena tarvitada, aga ju me teatriterminoloogia puudusel tuleb tarvitada, kuskil on tunne, nagu, nagu elasid seda asja läbi ja ja kuskil mulle tundus ikka üha täpsemalt hakkasid mängima vastastikku appisid kuskilt huvitavalt ja seda alati tagant. Hästi tore ja huvitav neid vaadata, mitte nii, et, et ma oleks öelnud, et vot ma seda eelmine kord nägingi mis nad siin kõik son, eelmine, aga see, kuidas teksti annavad intensiivsus, kuidas nad pilkavad õpikse hiigla, palju kordumatut ja, ja igal etendusel oli midagi nii uut, et mul see aeg nagu ei olnudki. Ei olnudki igav või ma ei kuskil ei hakanud ootama, millal sa vaatus lõpeb, lihtsalt vaatasin. Ja selles suhtes mul elus on vedanud, et ma sattusin sellisesse kollektiivi, nagu oli Viktor Kingissepa nimeline draamateatrist, tol korral ta veel ei olnud Viktor Kingissepa nimeline, aga seal oli kogunenud selline näitlejate plejaad lausa kadestamisväärne, igaüks oli meister omal alal ja sealt vististi palju õppida. Kui pikk on selline omapärane imelik küsimus, paus olnud kõige pikem, kus ei ole sõnakestki tulnud, öelda aga tunnet, et saar on täiesti pihus. Ma ei oska seda pikkuse pikkust sekunditega mõõta, sest ma tean, et 10 sekundit vaikust on lavale hästi pikk vaikus. Aga ma olen kuulnud. Üks paus võib nii pikk olla, kui kaua. Näitleja rollis kannatab välja vaataja tähelepanu. Et teda kuulataks, oodatakse ja mida tal on lõpuks öelda, Ilvad sall rahutakse puutub, see on õige. Kus või, või nii nagu meie nimetame seda? Ma olen päris kindel. Nimetame, sest me veel ei nimeta, on mängutäpsus. Me hakkame sellest sõnast üks kord teatrikunstis hästi palju rääkimas on mängutäpsus, kuid täpselt. Ma mängin. Kui täpselt ma pausi pean, see on täpselt selline pikkus, kui. Aga mitmes meel näitlejale ütleb, et saal jälgib, praktiliselt on see võimalik kirjeldada seda tunnetust võimsa intuitiivne või mingisugune mingisugune kontrollaparaat näitlejal olemas, mis reageerib ja annab alateadvusse vastavat impulsid. Ei, ei see ega teine, võib-olla näitlejal ma enda kohta ainult ja kõik, mis ma räägin, on ainult mu enda nimel räägitud ja enda tunnete mäel. Räägitud on see, et mul vahel Ohutaju näitamine, kuskil tunnen, kas ma lähen liiale või mängin üle või pean pikka pausi või liiga lühikesed ja muidugi seda ei pea selleks näitejuht ilma näitüvita. Ma mõtlen etenduse käigus publiku peal kontrollides. Ei, see publik peab olema näitejuht ja, ja see täpselt umbes määratleb ära, kui pikk ta võiks olla. Muidugi seal ka sentimeetriga ei loe ja mina numbriks sel ajal kui pausunaga. Aga need asjad on lepitud kokku. Kokku näiti juhiga siinsest näitleja enesetunne ja intuitsioon ei ole veel. Ei ole veel tõde, see tähendab, et näitleja tõde ei ole veel vaatajatade, vaataja tunnetus peab olema näitejuht, seda ja seda ma usun ja seda peab uskuma ja, ja kui teda mitte uskuda, siis ei saa mitte kedagi uskuda. Aga enda tunne võib petta. Millist osa on etendanud kriitik ja mida teie arvates peaks kriitika või arvustus näitlejatele andma, millist osa on etendanud teie juures? Muidugi, kriitiku elukutse on hästi raske elukutse ja võib-olla isegi mõnevõrra tänamatu. Küsimusele otse vastates, kui palju on ta abistanud, ta saab ainult sellisel juhul abistada, kui selle kriitika on omaks võtnud ka juht ja meie tuleme kokku ja hakkame uuesti proove tegema, sest mitte midagi üksi mina muuta ei saa. Ja paraku ma olen ka kogenud seda, et 40 või 50 proovi päevas on parv olnud probleeme, mida me ei oleks ka kuskil läbi arutanud, mida tõstab esile kriitika. Minu teatripraktikas ei ole veel sellist juust olnud ka sellisel juhul, kui kritiga õigesti märgib, con nõrk, küündimatu ja ja hästi palju jääb vajaka ja kõiki, et me tuleme uuesti kokku, hakkame proovi tegema, tähendab, ei ole ta siis selles mõttes ei ole kriitik abistanud näitleja üksipäini ei saa mitte midagi uut, muutus on kollektiivne töö ja meil ei ole muutunud. Kui ka kriitika on kiitnud. Ega see ei ole ka, so minu minu arvates minu jaoks on kriitika ja nii ka minu kolleegide jaoks nii palju, kui ma olen rääkinud, on, on üks niukene hinnangu andjas on kuskil kuuliks, tegid oma ülesanded ära, mis numbrist saad sotson neli või viis või kolm või kas ja vot see on fikseeritud, see tehtud kriitika ütleb hästi lihtsalt ja, ja samal ajal sügavalt osa vajab süvenemist. Süvendada ma tahan ikka küll, aga kuidas on lood koduse kriitikaga? Kodune kriitika on selles mõttes kõige paremini kõige õigem, sest sest esiteks mu naine, ta on küllalt range ja küllaltki teatrihuviline. Ja küllaltki keskmise Ta ja tasemel ma hästi tähelepanelikult kuulan, ta ei ole mitte selline, kes mulle mett moka peale määrib. Võib-olla siin on mõnevõrra abiks ka mul abikaasa elukutse, kes on tohter, sest sest ka näitemängus kõik kujud, kujud ei ole kirjutatud võrdse tugevusega, järsku kuskil on ma ütleksin ka mõne mõni natukene haigelt ja puudulikult kirjutatud kuju ja siis mina pean olema see vahendaja, see kes peab selle kuju mängiva elavaks terveks ja elujõuliseks inimeseks ja, ja kui mul see ei õnnestu, eks ma siis ole ka oma oma töös olnud tohter või või kuidas nii-öelda ja kui mul roll ebaõnnestub, kas ma olen siis käigu inimese tapnud, eks ole? Terve suur hulk suveniire kust nad on pärit seal andeks, aafrit lase. Ja see tammutamist ja see, see on kommus, filmisime Covid 19 40 päeva olime prodevilje kongos. Seilonist või Sri Lanka, nagu tema, tema uus nimi on ja see on kõige iseloomulikuma sümbol või suveniiri üldse sellele maale minna, kõik turistid võtavad kaasa, nii, nii minagi. Võtsin mõõtu sundlihtsalt. Jah, see on vist liri päevis liiri väävel. Tjah kingiti mulle, kui ma sain 50 aastaseks ja seal on mingisuguseid autogramme ja seal on kõik terve selle Kollo loomingulise kollektiivi jaotada metsale mõõdad õppedel. Milline reis on teil olnud kõige kaugem, kõige kaugema ümbruse viie Commo või Singapur, ma ei oska öelda. Kumb neist kaugemale vistika plase viie kaugele ja kõige huvitavamad kohtumasid mälestused nendelt. Niisama nagu iga inimene on kordumatu. Iga iga kohtumine ka võib-olla palju ligemale ikka midagi on andnud ja midagi meeldivat ja toredat, neid ei oska kuskil ei mõõta. Ma ei oska seda mõõta, on teil ka huvitavate inimestega kohtumisi olnud, ma mõtlen väljaspool nõukogude liitu. Indias puutusin kokku Radžika puuriga, siis tema vennale, noorema vennaga, kes on praegu no nii üks juhtivaid näitlejaid Indiasse Ma mõtlen peigmehe eas plaanis, mängib peaosi hästi tore ja mulle mingi pilt, pildid temaga. Ja Indias filminäitlejatega, nii palju kohtumisi seal midagi. Mul oli ka Islandi sõlg. Huvitav kohtumine oli üks daam järsku õhtusel ajal selle hotelli restoranis, kus me sõime, tuli minu juurde ja seda oli käes, küsis, kas te räägite inglise keelt, kui keegi küsib, siis ma muidugi, et ei, ma ei räägi. Kuigi ma natukene pulsi, siis oli tal sedel. Ja seal sedeli peal oli Snaut. Solarise kas seal mingist mõtlesin ja mängisin seal? Jah, ma just tulin Kopenhaagenist, ma seal. Saarel saime siis kokku temale, kas on olnud ka veel selliseid äratundmisi, kus näiteks teise tuntud tara kuningas Leari, kas või meil Nõukogude liidus või kusagil mujal? Jah, seda on küll, langes, aga kui hästi palju? Liirina mind ei ole Eesti sealt. Võib-olla, aga üks selline juhus oli Moskvas, üks taksojuht tundis mu ära ja. Ta tahtis kenama vastu alla ja ütles, et teil ei tule maksta sõidu eest keelduses mingist Mosfilmist Ukrainasse. Muidugi tead, aga ta ei osanud midagi muud moodi mulk olles Teitajateima, teilt raha ei võta andma ikka. Ja, ja mul oli veel mulle palju rohkem. Et te ütlete ikkagi, maksan oma sõidu ära. Ja enne välja minekut avastasin seal hästi lörtsi, halb ilm ja tikkimine, saapad olid niisugust halvas olukorras ja ma mõtlesin mõlemad puhastan ära. Ja siis mees, kes hakkas seal ees puhastama, puhastaks, vaatab üles puhastab, vaatad näkku ja kiskuma oma arvele veetud, siis ütles, et ei olnud Jüri järveti mängisite villadega. Selle tähendab seesuguse elukutse peale, samal ajal nii palju ikkagi tunda ja käia kinos ja seal see, see oli mulle kohe hästi üllata. Millist osa on etendanud üldse Teie elus, huumor? Minu jaoks on ka hästi palju? Jaa, jaa. Õnnelik on see inimene, kellel on huumorima, ei taha siin ennast kiita, ma tahan sellega öelda, et mul peaks veel palju rohkem teda olema, oleks õnnelik, on kuulda, rohkem oleks, aga huumor on see, mis aitab raskusi vahel kergemini taluda ja kuskil näha igas asjas midagi head või midagi lõbusat. Kui inimetab millegi üle nuriseda, soovitan sellel inimesel ning vaidlusse vaadakaksugust, viletsust ja mis asja kõiki maailmas on ja, ja halba ja siis siis sa võid ainult õnnelik olla. Tervis on kõige peamine ja kõige tähtsam asi ja see määrab sinu töölusti ja töö-produktis. Kõik siin võib ainult rõõmu tunda, selles mõttes. Suu peab harjuma ka raske. Vahel laske korra üle naerma, et talisejaid virisejad meeleluks elus ei oleks, sest need on need sageli nakatuvad kuskil teisi, samal ajal ta huumor. Ja mul on hea meel, et mul on ka kodus kõik lapsed, kaasa arvatud nii hästi armastavad huumorit ja ja siis ilusti ja toredalt elada. Tihtipeale tullakse näitleja juurde ja öeldakse, et oi kui hästi te mängisite. Kas sellist asja ka teiega juhtunud on juhtunud küll, jah? No ja mida te vastate siis tavaliselt, et Teil on hea maitse? Esimene ilme võis olla küll natukene imelik, pärast sellist vastust ei hästi-hästi lõbus. Toredalt läbi, mis sa ikka oskad? Kui me nüüd räägime praegu teoksil olevast Millega siis te olete seotud momendil? Peamiselt kinoga praegu ja selle ma lõpetan, ma teen Duran Matti avariid, telelavastab salakeevitšus. Hästi. Tore ja huvitav. Netti. Son. Mosfilmis toimuvat võttev film valmib televisiooni tellimusel ja teosteksamorfilmuma. Filme ära on see aeg on märts siis ma ei tea, milliseid kanaleid pidi ja kuidas ja kui kaua võtab aega, Ansse tuleb siia Eestisse või ekraanile, seda ma täpselt ei tea. Edasi, ma tean nii palju, et mul on loomingulised õhtud Moskvas Leningradis, loomingulistel õhtutel, ma näitan kolme katkendit, ükson Hamletist laudise rooli, siis on Tammsaare inimene ja jumal, ma ütlesin jah, ja siis on ta Grabbi vinne lint, mida ei ole. Mida ei ole Moskva lavadel Bellnähtudega tehtud jama, sain teatriühingu vahendusel tõlke, ma teen selle vene keeles. Seal ja näitejuhiks on mul selle töö juures abiks Mikk Mikiveri ja kui see õnnestub, siis võib-olla teeme seda kuskil Kiievis ja mujal. See on niisugused ülesanded, mida ma tean, mis teatas, tuleb paljud, ei tea, mulle tundub, et mul on võimalus, sellest on räägitud. Lavastada kinos üks lugu ja seda ma tahan, seda võimalust ma tahaks kasutada, kui kui küsimus on stsenaarium siin sama, tahaks Teatris ühe tüki lavastada, kui mul õnnestub, ma olen sellest rääkima, läheks vägal juhuphieraat, lavastada see tükk mulle hästi toreda ja sügava ja mulje jätnud ja minu arvates on meie meie revolutsiooni käsitlevatest näidendist oma kaalult ja hästi tore, hästi suus, hästi vajalik ja viimane kord, kui see oli 53. aastal. Praegu on uus generatsioon peale, kas ongi vaja seda väljendit oleks hästi vajalik.