Hea kuulaja täna palumegi teid koos meiega kuulama vestlust mis tekib nendest mõtetest, mis on seotud ühe meie väga hea tuttava, meie õpetaja, meie suure muusikamehe eeloleva sünnipäevaga. Nimelt ülehomme. Meie koorimuusika suurkuju 80 aastaseks ja meie oleme siin täna stuudios koos oma maestro ka siis tema õpilased. Eesti NSV rahvakunstnik, professor Heino Kaljuste, Eesti NSV teeneline kunstitegelane dotsent Ants nüüd ligi Sarapu ja mina olen Valdo Ratassepp, ka minul oli see õnn õppida maestro käe all, ütleme siis nii, et, Aeg, mida meie oleme saanud veeta maestro klassis, on olnud suhteliselt lühike. Kuid see on meile kõigile palju andnud. Ja igaüks, Me oleme ürivariski käest üsna palju saanud, aga nüüd võib-olla ütleme oma mõtted välja selle kohta, mis siis on see, mis tõi Jüri Pariste muusika juurde ja mis tõi meid kõiki muusika juurde. Kas hakkame maisteks peale? Mind muusika juurde, minu isa. Minu isa oli omaaegne vallakooli õpetaja. See oli väga ammugi juba tema õpetas lapsi. Kolm jagu oli ööklassiruumis ka siis oli veel orel innuga kõikides Kadrina kihelkonnakoolides olid orelit. Ja orelimäng haaras mind juba väiksest lapsest saadik. Ma kuulasin, kuidas isa mängis, vaatasin, kuidas ta mängis. Ja jälgisin hoolega, kui ta lapsi õpetas. Laulma. Mina tihtipeale ei olnud või klassiruumis ma olen veel liiga noor, selleks. Aga läbi seina. Ma kuulsin, kuidas lapsed laulsid ja püüdsin seda järele ajamata. Ja minu kadunud ema. Tema väitis, et ma olevat hakanud juba kaheaastaselt laule, mida ma hästi ei usu, aga kaasaegset muusikaõpetajad ütlevad, et see on täiesti võimalik, et laps hakkab enne laulma, hakkab rääkima. Nii et võiks nagu öelda, et inimhääl ise, ühesõnaga laulmine on see, mis, mis kõigepealt hobuske kurde, kast. Te olete minuga nõus või on ka teisi arvamusi? Heino Kaljuste. Ja kui see nii on, kui nüüd maestro variste ütleb, et isa tõi teda muusika juurde siis ju see enamjaolt igaühe juures on vist nii tiga vanematest üks kas isa või ema on need, kes annavad eeskuju oma tegevuse või oma oma soovidega. Mina pean ütlema, et minul algas muusika juurdetulek, võib-olla mitte läbi vokaaliga läbi instrumendi, sest minul jälle kinkis isa, kui ma olin nelja aastane, väikese lõõtspilli lõõtspilliga koos läks laul lahti. Näiteks igalühel ole sa isemoodi. Minul algas muusika juurdetulek kaks korda, üks kord tõi muusika juurde mu isa ja teinekord ma õpetaja professor Jüri variste. Ega ei võiks nimetada mõnda laulu, mida professor on juhatanud ja mis nagu kangesti kohe hinge jäänud Ei, no mis on meelde jäänud muidugi professor Ariste dirigeerimisel Mart Saare ja Cyrillus Kreegi laulud. Mul oli õnn töötada temaga koos Eesti raadios. Ja ma mäletan ühte kontserti, kus ta juhatas maga, matsike Cyrillus Kreegi, ma laulsin seda ise kaasa ja keset laulu ma unustasin ennast kuulama. See on midagi erakordselt, on mällu jäänud eriti selle laulu lõpust see suur südamehellus ja soojus mis dirigendi ja koori vahel tekkis seal midagi erakordset minu jaoks. Ma tahaksin veel nüüd küsida. Kuidas teie arvate, kas mehhaaniline muusika, raadio, televisioon, tookkaimse, muusika, juurdevedu, andsed. Vanasti, ütleme küll 30 aastat tagasi. Või 54 50 aastat tagasi, ma julgen ka niiviisi öelda. Oli raadio niisugune abiinstrument, mida väga palju kuulati ja, ja mis tõi kodudesse muusikat ja minu kokkupuude JÜRI varistiga. Esmane kokkupuude on just raadio teel olnud, sest et mina elasin Elvas. Meil oli kodus raadio ja ma väga palju kuulasin raadiot. Igasugust muusikat, mis tolleäärselt tuli. Jüri varist nimi oli minule juba koolist tuttav. JÜRI varistega esmakordselt Saimina kokku 1955. aasta suvel, kui toimus suur laulupidu. Siis ma olin muusikakooli lõpetanud ja ei olnud veel konservatooriumi sisse astunud. Ja siis ma nägin esimest korda elus Jüri valistati juhatamas laulupeol. Ja mis minule just eriti meelde on jäänud, sellest suvest on see kui laulupeol toimus Estonia kontserdisaalis Raadiokoori kontsert. Me olime seal tol aastal Tomusk, koolid, lõpetanud Leili Sarapu jahti laias. Olime seal kontserdil ja ma mäletan seal Me uusimaid raadio segakoori esimest korda nii elavalt. Me olime teda kuulnud raadiost, Tartus nad millegipärast käinud ei olnud. Ja siis jäi mulle sealt meelde kuulsam Türnpu valvur. See oli minu jaoks niivõrd võimas, niivõrd värvikas, niivõrd elav ettekanne, see mul jäänud eluks ajaks kõrvu. Neid asju saab panna ühe nimetaja tavaliste puhul. Kõigepealt algab nähtavasti see loomine sellest, et varistil on endale alati selged taotlused, mida ta tahab teha, mida ta tahab tuua kuuldavaks, ma julgeksin öelda, see põhi alati endale väga selgeks tehtud, väga põhjendatud ja nii sügava humanitaarharidusega inimese puhul, nagu seda on Jüri variste on see ka täiesti mõistetav. Ma tahaksin nüüd küsida, et me oleme kõik dirigendid ja meil kõigil on suu, tahtmine dirigeerida. Aga kuidas see tahtmine ja millest see tekib. Millessakas maistvuse tahtmine tulla ise juhatama. Algmomenti, ma ei mäletagi. Aga seda ma tean, et esimest korda kooriat minnes mul oli väga ebamugav nagu mingisugune tundmatu jõud oleks pinnangu tahapoole kiskunud nagu ei saanudki ennast väljendada täiesti. Kas see läks kiiresti üle? See oli esimene niisugune elamus oli mulle oma koorio, mida ma lõin Vohnjas, kust ma pärit olen. Sellega siis me laulsime mõningaid laule, aga mis on jõukohased. Ja, ja siis ma mäletan, et mul oli väga ebamugav, aga see mugavuse tunnese samal kontserdil läks üle. Ja iga järgmine kord, kui ma pidin koorijat astuma siis mul oli sisemine vajadus juhatada. Ei oska öelda, miks pärast see tekkis, aga nii ta oli. Ja ta ei ole ka, ma ei saa seda. Seda seletada. Oleks ka see võinud teisiti olla. Aga iga uue laukavva võtmisega murdeki sellegi kuus tung seda omamoodi lahendada. Tol ajal võib-olla kõigi eeskujuks ei olnudki, oli väga palju meil tol ajal heliloojad kirjutasid uusi laule, neid tuli nii-öelda esmaettekandes raadios välja tuua, nii et oli väga palju otsimiste, see otsimine tekitas huvi laulu enda vastu selle laulu sisu vastu. Kuidas seda välja tuua, kuidas kõige paremini oleks. Nii et muusika ongi see, mis ise kutsub nii-öelda juhatama. Ma usun, et maestro varis on aga ühel nõul, kui ma ütlen, et teda nii-öelda vormis peen detaili meistriks see tööstiil, mida Eesti raadio oma segakoorile pakkus aastatel 45 50 isegi üle selle tähendab, kus Jüri varsti pidi nädalas kahel avalikul esinemisel raadiokooriga välja tulema. Otse-eetrisse mitte nagu nüüd tehakse kuus, üks kaks kontserdi valmise kontsert tuleb lindilt. See sundis Jürivalistajad tohutult pingutama. Kava, mis otse-eetrisse läheb, oleks tõesti ehtne ja kuulajaile arusaadav. Minul oli õnn koos kadunute arvu Ratassepaga olla juba 40. aasta lõpust Eesti raadio segakoorilaulja samaaegselt ka olime mõlemad tema õpilased, nii esialgu muusikalis, varast konservatooriumis ja ma ütleksin, et nii minule kui ka arvule oli seesama raadiokoori see töö, just mida iga nädal suure suure pingega tehti valmistamaks kaks otse-eetrisse minevat kontserti, teiseks ülikooliks ja seal meie silme all. Me nägime, kuidas sellest samast rohelisest hullust ja nagu maestro nagu isa ütles, et sageli ka uudisloomingust, millel ei olnud üldse eeskuju, kuidas maestro vormis välja sellest laulust toreda loo. Tõesti, paljud nendest lugudest jäid lihtsalt tänapäevani selleks, mida ükski teine dirigent ei ole teistmoodi teinud, just esmaavastus ongi jäänud nagu mingiks etaloniks ma lisaksin Reili Sarapu öeldut. Cyrillus Kreegi, maga matsikese juurde teise laulu, mida Jüri variste väga peenelt ja originaalselt tegi, see on Mart Saarekõver kuuseke. See laul heliseb minus tänaseni kõrvus, just nii nagu Jüri varitseda juhatas. Neli, Sarapuu, sina, ta ütles juba kaua aega raadio juures, kas need siis Simms klassis tehti? Omal ajal ja mis tehti koori juures, kas need kaks liini istusid? Ja päris kindlasti ühtlasid sest töö nii klassis kui ka koori ees kulges väga rahulikult, väga enesekindlalt käratult, kõik oli väga veenvalt põhjendatud, argumenteeritud, täpselt niimodi töötas professor ka korjes koorvaga, kuulas teda, usaldas see oli seitsme aasta jooksul. Ei olnud kordagi juhust, kus keegi oleks vastu hakanud vastu öelnud või vastu rääkinud. Ta oli väga peenpsühholoog, oskas inimestele läheneda, oskas neid mõista, taipas poole sõna pealt, millal proov katki jätta, millal piirdamine järgi jätta. Kõige meeldivam oli see, et kõik laabus kuidagi käratult hääletult ja ja niisuguse äärmiselt suure produktiivsusega. No mina olen küll kuulnud, kui maestro pääst ütleme, koorijuhtide koori ees on mõnikord ikka ikid häältest käega, muidu ei saa. Seda juhtus küll harva ja kui siis juba ütles ühe sõna, siis oli täielik vaikus majas seisuga mõjusa. No mina võin öelda niipalju veel juurde seda, mis on toimunud klassis konservatooriumis. See oli siis 55.-st kuni 60. aastani selle viieaastase eestlane on tulnud küllalt palju neid, kes täna eesti koorimuusikas midagi teevad. No ma võiksin siin vahepeal lisada kahelt õpilaste nimekiri on nüüd üle 70 ja kui nüüd võtta veel, et nendel õpilastel on omakorda kümneid ja sadu õpilasi, siis siin on kaks vististi kõige arvukam koolkond eesti koorimuusikas päris kindlasti isegi võib-olla et võib-olla et see on juba niisugune noh, valitsev dünastia. Julgeksin teda nimetada Eesti koorimuusika isaks. Nii otseselt kui kaudselt on temal ikkagi sadu ja tuhandeid õpilasi. Me võiksime öelda, et see tema otsesed õpilased 71 ja moodustavad juba omamoodi raadio, koorikollektiivi, raadio kurjus on üle 70 laulva veidikese tänapäeval, nii et need on otsesed õpilased, aga tõesti nagu Valdo ütles juba õppinud Sillaste õpilased, moodustades kokku juba väikese rajooni laulupeo ja õpilaste õpilaste õpilasloodan, et neid tuleb juurde. Aga ma siiski tahaksin kõnelda mõne sõnaga sellest, mismoodi toimus töö JÜRI variste dirigeerimist klassis. Ja ma julgen öelda, kuna me töötame koos praegu üheksamdas kateedris, et see toimub tänase päevani, nii järsku tekkib muljet, Jüri varistan väga leebe inimene ja et seal läheb kõik asi väga kergesti ja ladusalt ja nii see nüüd küll ei ole, sest et ma pean ütlema, et muidugi Jüri valimistel on niisugune hea pedagoogiomadused tal vaja mitu korda öelda ei ole. Aga kui ta ikkagi mõnedel puhkudel noorte meeste puhul raskemaid kahurid tarvitas, siis see mõju oli ikka päris päris kindel. Ja kõige tähtsam oli see, et variste klassis ei looderdatud, vaid seal lihtsalt tehti tööd. Ja ma ütleksin, et seal oli üks äärmiselt tore tore joon selles töös. See oli nimelt see, et ei tegeleda ainult muusikaliste asjadega, vaid tegeldi ka väga tõsiselt üldhariduslike probleemidega. Minu arust Jürivalisti klassi õpilased võiksid väga hästi minu arust ka orkestrit dirigeerib selles mõttes tema Aftak, mis seal orkestris tähtis moment, see on tema dirigeerimist juures üks olulisemaid momente, aga akas dirigeerimine kui selline on ju ühine nii orkestrile kui ka kui ka koorile. Vastro teil tuli ju ka endal orkestrit mõned korrad juhatada. Oma patu ma olen teinud ja, aga ma varsti loobusin sellest sest mul ei olnud seal vastavat ettevalmistust. Ma mäletan, kunagi käis siin üks sümfoonia dirigent Itaaliast Karla tšeki. Ja tema oli endine pianist, aga siis ütles, et kui ta korra sattus orkestri ette, et see on siis ikka nagu magustoit, sellest ei taha enam loobuda. Mina niimoodi ei ütleks, ma toon siin siiski teatud raskusi orkestrit juhatades, kõik ei tulnud nii välja, nagu ma oleks soovinud. Ja sellepärast ma siis loobus. No ei, sa oled väga suuri enesekriitiline dirigent, sellest on, aga mina mäletan, ma laulsin arvutiniani kantaat ja, ja seal oli veel teisigi, millega sa tolleaegse raadio sümfooniaorkestriga ja kooriga. Otseselt reekviem oli 57. aastal seda, et ega nad mina mäletan ja ja ma mäletan, kadunud Paul. Meie see oli üks orkestripillide tundmise tund. Just kõnelesime sellest reekviemi ettekandest ja ta oli äärmiselt rahul selle ettekandega. Ütles, et see on väga moodsactic, väga stiilne ettekanne. Minul on väga hästi meeles, kui raadiusega koori 1000. kontserdil kanti ette palestiina Stabat mater. Minul oli see siis üks esimesi kordi, kus ma sattusin kontserdisaali kuulama. Seal oli see muusika veel meil väga vähetuntud ja levinud, aga see jättis kuidagi seletamatult küttestava haarava Topeltkoori esituses kaks neil läheb. Kahjuks meil seda võtet ei ole säilinud, aga katkendit sellest siiski Purtses. Me räägime siin Maestust hirmus hästi, ta istub siin ise meie kõrval. Aga tegelikult ka täna ei ole ju veel juubeljuubel on ülehomme siis räägime juubelijutte ja tegelikult kontsert, juubelikontsert on siis pühapäeval 11. kontserdisaalis, aga võib-olla, et täna räägime natukene kriitilises taha või enesekriitiliselt jäneseriikide kohta juba. Heino Kaljuste ütles, et see on maestro suur viga, et ta on liialt enesekriitiline. Kas on Velvingu? No mina usun, et sa kõik oma tugevaid ja nõrku külgi tanud ise kuivõrd need küll, et mida sa võib-olla arvad, nõrgad küljed ei olegi tegelikult nõrgad küljed, täitsa inimlikud küljed. Ja üheks inimlikuks küljeks on selle juures see, et sa oled küllaltki hella hingega. Tähendab, sa ei salli valet, see salli ebaausust ja oled sa ise elus olnud aus inimene läbi ja lõhki ja selles mõttes iga vihje, mis kellegi poolt on kuidagimoodi lendu lastud või minagi öeldud siis seda sa pead hästi, kaua meeles, ma olen seda tähele pannud küll. Et sinul, see noh, kuidas öelda, kui keegi on sind solvanud, siis, siis sa seda tead üsna kaua meeles, on see hea või halb? See on emaseid, minu ema süüa, tema oli väga hell. Me tunneme pike Jüri variste abikaasat. Me oleme Jürivaliste palju kordi käinud ja ja ma arvan, et see tagaland olnud ka äärmiselt tugev oma abikaasa näol, kes on koduhoidja olnud ja ja kellega nad on ikkagi eluaeg väga hästi sobinud. Ma lisaksin sinna näiteks mina õppisin ja mu abikaasa õppis ja ma mäletan mõnilise mõlemile, toodi klassika käsikirju, uut loomingut mis tol ajal kirjutati ja Jüri varisse käib, nüüd kooriühingus ka jälle küsib, et mis seal vigades lauldi ja kas naiskoorile ka midagi repertuaari on ainult üks viga, ma lisaks sinna küll ta ei lasknud mitte üliõpilasi noort ümber kirjutatavaid, kirjutas nendele ise ümber. Igatahes mina hoian kodus küll üsna mitut noot, üks nendest on Tambergi ema käed, mis on professor ümber kõrtsud. Teil ei ole aega kunagi. Tema tegelikult ju alustas oma pedagoogitööd mitte muusikuna, vaid alustas professionaalse pedagoogitööd filoloogina inglise keele õpetajana. Ja minu arust see haridus, mida ta Tartu Ülikoolis filoloogiateaduskonnas sai ja see praktika, mida ta Tallinna koolides see kõik laadistada noh, selleks uudishimuga selleks kõigeks, mida, mida meile muusikatundides juba jagas. Keelteoskus on ühtlasi olnud ka nähtavasti suur aluslihtsalt laiemalt haarata, sest et me teame, et variste ei oska mitte ainult ainuüksi inglise keelt, vaid ka teisi keeli ja minul just tema põhjalikkusest ja niisugusest noh tema täpsust veel üks niisugune erakordne näide. Kunagi ma küsisin tema käest ühtteist Tanjakeelset sõna konservatooriumis mäletan, see oli päevane päev, ütles, et ta ei tea seda Tartust ja ta peab seda järgi uurima. Ja ta ütles, et tal ei ole nüüd reedel-laupäeval tunded, ta ei tule enam, et aga et kas see asi kannatab, mõtlesin muidugi. Et sellega ei ole kiiret. Ja teate, oli kohe ma olin ehmatanud, kui ma sain pühapäeval tema käest kirja, kus oli siis sees pikk kas niisugune seletus selle sõna häälduse kohta ja üldse hispaaniakeelsete sõnade häälduse kohta? Mõni aeg tagasi Edasis, mul puutus silma üks niisugune lause ladinakeelne ja ma kirjutasin selle välja. Kas mass ütlemisse tähendab labor Ibse Voluctas. Lambakriipse vallutas. Ta ise kutsub või sunnib tegutsema. Täpselt nii ja see käibki vist minu meelest variste kohta kõige paremini ka. Suureks eeskujuks Ernesaks sattusime temaga ühte koolitöösse, kui ma tulin ülikoolist, see oli 32. aastal poeglasse kaasgümnaasiumi ja tema oli seal lauluõpetaja ja mina läksin inglise keele õpetajaks ja siis ma kogemata lobisesid välja, et ma olen ka laule kirjutanud. Ta sai seest nagu haaratud ja näitab mulle neid laule ka. Ja siis ma mängisin talle mõned asjad ette, siis tema oli see mees, kes selle Toroviis pudilinest oleks koolijuhti saanudki mitu aastat õpetaja juures. Ainult kaks seekord oli kaheaastane kursus, see oli just enne sõda 30 90 41 ja siis läksin sõjaväkke organisatsiooniga. Gustavo mind kogu aeg on nii-öelda hoolda heaks nõuandjaks olnud ja on mind toetavad igas suhtes. Aga enne enne seda konservatooriumi Tallinnas riideid ju Tartu kõrgem muusikakool. No see oli küll jah, aga seal ma pingutasin üle, nimelt tuberkuloos tuli mulle kallal, ma ei saanud seal rohkem õppida alko-poolteist aastat Spiminema koju ravil. Mul on üldse olnud õnn, et mu ümber on olnud hääd inimesed kes kogu aeg toetanud. Nendes tugi on ka minul olnud suureks abiks. Igapäevases töös. Ei ole peaaegu üldse rääkinud veel kahest väga olulisest lõigust maestro tegevuses. Esimene laulupidude üldjuht ja viimastel laulupidudel aujuht seal see mees, kes selle laulupeo tule süütab koiduga. Minule on jäänud meelde üks laul, üks erakordne ettekanne laulupeol, mis võib-olla on üks suuremaid laulupeo elamusi üldse olnud, see oli 69. aastal, kui toimus juubelilaulupidu, siis oli segakooride kohustuslikuks lauluks võistulaulmisel Eino Tambergi laul isamaale. See on raske laul ja seda lauldi väga püüdlikult ja laulis koguma ja siis, kui seal laul läks suurel laval vale jätta kokku pandi seal siis oli lihtsalt jäänud imetleda, mismoodi ta kõlas. Nii, ehk ei ole kõlanud ükski ükski teine laul, ka hiljem ta lihtsalt kõikidel hästi selgeks õpitud. Arvan, et see on üks ilusamaid ettekandeid üldse laulupidude ajaloos. Teine väga tähtis moment oli see, kui meie koorijuhid käisid 1966. aastal Debretsinis Ungaris, kus toimus teine kella partubki nimeline koorifestival ja sealt tulime tagasi kulddiplomiga. Siis oli maestro, see mees, kes üksinda siis võitles kõigi kooride ja kõigi teiste žüriiliikmetega meie siis püüdsime jõudumööda teda aidata, aitasid meid veel kreek saar tormis ja ungarlaste poolt väga kiidetud Zoltan koday musta sele maitseb piim. Kas me võiksime siia juurde, nüüd saate lõpuosasse. Anna kõlama ühe teil kõige meeldejäävama luuletuse, koorilaulu ja võib-olla veel muusika, palun. Võib-olla sääreluule see ei tule tuulest. Ja mida te soovite ja soovitate oma praegustele ja endistele õpilastele? Tööd teha analüüsida seda, mis sa teed ja kogu aeg pürgida edasi. Ja meie soovime palju õnne ja head tugevat tervist.