Tartu noor pere vara, kes tulevad, on väikene, Eesti riiklik, noor, äsja välja kuulutatud Eesti riik, kogu Eesti rabad edasi. Eesti lugu, kindral Johan Laidoner, Eesti sõjavägede ülemjuhataja aastatel 1918 kuni 1000 920924 25934 kuni 1940 1939.-st aastast on arhiivilindilt säilinud kindral Laidoneri esinemine Helsingis. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik kogu eesti rahvas elas üle vääda. Käid Aegi väga raskeid päevi. Meie olime üle elanud suure ilmasõja. Olime läbi elanud suure vene revolutsiooni. Kõige selle tagajärjel maa oli laastatud. Rahva meeleolu vapustatud Rahva mitmel alal lõhestatud. Ja peab tunnistama, noore Eesti riigi sünd oli väga raske. 1900 19. Aasta. Novembrikuu lõpul. Tulli veel suurem löök. Tugev suurearvuline vaenlane tungis Ida-Eestimaa-alale. Ja riik oli nõrk. Valitsus oli korraldamata. Aga kõigi nende raskuste peale vaatamata meie juhtivad tegelased eesotsas praeguse Eesti vabariigi presidendi härra pätiga otsustasid, et peame julgelt astuma võitlusesse. Viis aastat varem oli riigivanem päts kuulutanud välja kaitseseisukorra ja kindral Laidoneri kolmandat korda vägede ülemjuhatajaks nimetanud. Kas rahva mälus püsinud arusaamine, et kindral Laidoner on olnud erakordselt silmapaistev vabadussõjaväejuht on vaikiva ajastu aastate pisut ekslik järeldus. Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur. Kas ta on ekslik, seda on raske öelda, aga et 30.-te aastate teisel pool see tunne rahva seas võimendus see on muidugi vältimatu ja vaieldamatu too. Väljapaistev juht. Noh jah, ühelt poolt loomulikult oli ju just nimelt Laidoner see, kes sisuliselt mitte millestki eesti rahvale üles ehitas ja kahanemise seisma pani, pann õieti küll pani seisma muidugi rahvavägi ise Laidoneri juhtimisel ja seejärel oskas minna üle vastupealetungile ja Eesti puhastada ja ja kuni võiduka lõpuni sõda pidada, nii et selles suhtes ei ole Laidoneri suhtes küll mitte mingisuguseid etteheiteid. Ja kahtlemata ju ka tema varasem karjäär ilma sõja aastatel ja Vene armees kinnitab seda, no kas või alates sellest, et mitte igaüks ei pääsenud kindralstaabi akadeemiasse ja mitte igaüks ei lõpetanud edukalt ja mitte igaühte ei viidudki kindralstaabiohvitseride kutseliiki üle ja mitte igaüks ei tõusnud ilmasõjas rinda staabis luureosakonna juhataja abiks või diviisi staabiülemaks või noh, lõpuks siis seitsmeteistkümnendal aastal ju lausa ka Eesti rahvusdiviisi ülemaks. Nii et selles suhtes ei ole küll mitte midagi põhjust kuidagimoodi alahinnata või alavääristada Laidoneri tegemisi. Samas on ju ajalugu, kas õnneks või õnnetuseks, kuidas kellelegi selline asi, mida ei saa teistkordselt läbi mängida ja kui nüüd hakata raudkindlalt väitma, et Laidoner oli ainukene mees, kes suutnuks vabadussõja võidukalt lõpule viia, siis läheme natukene libedale, et võib-olla oleks olnud mõni teine mees sama hea, võib-olla, ehk olnuks mõni teine mees veel isegi varem sellel kohal kui Laidoner. Aga see ei ole jällegi mõeldud sugugi mitte Laidoneri tegevuste ala vääristamiseks või alahindamiseks, igal juhul tuli ta oma ülesannetega päraselt paina. Iseküsimus on nüüd, jah, 130.-te aastate olete lõpp, mil loomulikult hakati rääkima palju sellest, et president päts ja kindral Laidoneri ja need on meie kõige targemad riigimehed ja meie naabritelgi ei ole ühtegi teist nii tarka meest vastu panna. Eks Laidoneri ümber kujunenud müüt on sellest suuresti toetust saanud ja samuti just see 30.-te aastate lõpp on üks põhjus, miks Laidoneri-ist tekkinud ettekujutus on edukalt vastu pidanud kuni tänase päevani ja isegi kõik need süüdistused riigireetmises 30.-te aastate lõpul, mida ju ka Laidoneri ka seostatakse, ei ole suutnud tema ülemjuhataja oreooli kuigivõrd tuhmistada. Vabadussõja aastatel. Et oluline on, et me ei läheks nüüd teise äärmusse ja ei näeks ainult tema aktiivset külge. Kas Laidoneri elu ja tegevust on üldse piisavalt objektiivselt uuritud, kas me ei lähene liiga subjektiivselt just nimelt oma isikliku mälu järgi Laidoneril? No siin on oht muidugi langeda vaidlusse selle üle, mis on objektiivne ja mis on subjektiivne ajaloo uurimises. Aga ma ütleksin siis lihtsamalt, et Laidoner ärielu ja tegevust ei ole üleüldse piisavalt uuritud ei objektiivsest ega subjektiivsest mõttes, sest tegelikult mis meil siis Laidoneri kohta nii väga olemas on, on, eks ole, see 34. aastal tema 50.-ks sünnipäevaks ilmunud juubeliraamat, mis iseenesest on ju täitsa hea kogumik, aga nagu kõik juubelikogumikud ikka, ega sealt nüüd erilist sügama igavust ja uurimuslikust ja objektiivsust oodata ei maksaks. Üheksakümnendatel aastatel anti välja spetsiaalne Laidoneril pühendatud raamat, aga ega sellegi taga ei ole mingisuguseid uusi ja süvitsiminevaid uurimusi, kõnelemata siis nüüd mõnest mõnes põhjanaabri ajaloolasest, kes, kes ka laidab, Connery omast arust on uurinud ja vähemalt raamatu kirjutanud. Nii et tegelikult Laidoneri elu ja tegevuse ja tema kui isiksuse uurimine loodetavasti seisab veel suuremalt jaolt ees ja alles siis võib hakata pakkuma ka mingisuguseid objektiivsusele pretendeeri vaid hinnanguid. Johan Laidoneri tegevust vabadussõjas on uurinud ajaloolane Johan Laidoneri seltsi liige Reigo Rosenthal. Alustame tulevase väejuhi lapsepõlvest. Johan Laidoner sündis 1884. aastal Viljandimaal Viiratsi vallas raba talus. Tema ema Marielisele taluperedelt Taar isa Jaak oli, võiks öelda tõeline selles talus, sest talu peremees oli mari vend. Aga kui, kui mari vend oli sõjaväes pikemat aega, siis täitis eaka peremehe kohuseid. Ja ei hakka, oli eelnevalt elu jooksul ära õppinud vankrimeistri ameti Laidoneri ka kolm nooremat venda Peeter, Villem, Oskar, aga nemad üpris varases nooruses surid neist viimane. Täpsemalt jäi teadmata kadunuks esimese maailmasõja ajal. Kui Laidoner oli umbes kuue seitsme aastane, siis kolis pere elama asumaale. Raba talu vahetas omanikku. Isa Jaak kasus pidama asuma kooli talu, aga umbes kolme aasta pärast kolis pere jällegi seekord Viljandi linna. Seal eriti esialgu üks tuba, siis kaks tuba. Vanemad läksid ehitustöödele, isa ka suviti karjatas Viljandi linna loomi. Üldiselt võib öelda, et Laidoneri lapsepõlv möödus üpris kitsastes oludes. Ta ise hakkas samuti vasakult talutöödel osalema, hiljem aitas seda juba mainitud Viljandi linna karja isal Haida. Samas ta on ise meenutanud, et lapsepõlv ei olnud küll väga rõõmus, aga samas ka mitte sugugi kurb ega raske. Ja, ja, ja siis seal ilus talu, loodustalu ümbritsev ilus loodus olevat temas juba varakult suure huvi armastuse looduse vastu tekitanud. Ja tema nooruse unistus tegelikult olevat olnud mitte sõjaväelase elukutse, mille järgi me teda tunneme, aga hoopis Talevad soovivad minna õppima metsandust, saada metsateadlaseks. Laidoneri koolitee. Ta lõpetas Viljandi linna algkooli, õppis enne seda asuma algkoolis lühikest aega, seejärel astus Viljandi linna kooli. Õppeedukus olevat olnud. No räägitakse, et väga hea, vist ainult viied seal ei olnud, Alika neljasid kah, võib-olla isegi mõni üksik kolm. Kolm koolipoisi hinne. Ja, aga noh, mida võiks rõhutada, talavat andnud surra, raamatusõber luges palju ja mõlemad olevat olnud juba raamatusõbrad. Ja veel enne kooli olevat lugemise selgeks õppinud. Nii, ja kui nüüd tuli siis aeg elukutset valida, siis oligi üheks takistavaks teguriks oli siis perekonna vaesus. Ja metsandust igatahes õppima polnud võimalik minna. Ja Laidoner otsustaski nüüd sõjaväelase ameti kasuks. Seaseakooli õppemaksu tasus riik. Samas võib kindlasti öelda, et tal see sõjaväelase elukutse kas sugugi vastumeelt? Et esiteks, Viljandi linnakoolis oli terve rida pedagooge, kes hea meelega nägite nende kasvandikest saaksid tulevikus sõjaväelased nii-öelda kodumaa kaitsjad ja eks nad siis vastavalt mõjutasid oma õpilasi, aga samuti on väidetud, et Laidoner enne otsustamist sõjakooli astuda olevat lugenud tuntud Lev Tolstoi romaani sõda ja rahu, mis teda mõjutas. Viljandi linna lähistel olevat talle mõju avaldanud reservväelaste kordusõppused. Ja aastal 1000 üheksasadade tegigi esimese katse sõjaväkke astuda, et, et sõjakooli saada, oli tarvilik läbida väeteenistus väeosas aga Laidoneri võetud vastu esimesel korral põhjendusega, et ta rinnaümbermõõt pole piisav, aga väikest kassas kebass tundub küll siis järelikult. Ja aga järgmisel aastal sõjaväkke astamiseski õnnestus ta läbi sajaaastase teenistuse jalaväepolgus ja astuski aastal 1902 vinna jalaväe jonkro kooli lõpetas selle kolme aasta pärast ja sai väga hea heade õppetulemuste eest autasuks kultuuri. Ja veel võiks rõhutada, et ta oli selles koolis nimetatud teise ruudu velt Webliks sõjakooli teise ruudu vältebliks. Veebikohale määrati just ülemustele eriliselt silma jäänud heas mõttes kadette. Saanud nüüd linnas oma alamleitnandi pagunid kätte, järgnes ligi nelja aastane teenistus Kaukaasias jerevani Grenoderi polgus. Kaukaasia isenesest olevat Laidoneril väga meeldinud. Hiljem Eestiski tagasi olles meenutas heal meelel teenistust Kaukaasias. Laidoneri viibimise ajal Sis Gruusias osales Jerevani polk ka aastal 1905 revolutsiooni või siis mässu liikumise mahasurumises. Mõnikord on lasa püütud vihjet, et Laidoner osalase, eriti julmades, karistusoperatsioonides, aga selle kohta ei ole mingit tõestust. Ja nüüd siis aastail 1909 kuni 1912 oli Laidoneri õppimas Peterburis raatorlikus Nikolai sõjaakadeemias. Tegu oli mitmekülgset üldist sõjaväelist kõrgharidust andva õppeasutusega, see koolitas nii-öelda venelane eliiti. Kindralstaabiohvitsere sisseastumisvõistlus oli väga pingeline, samuti õppetöö. Ja sealjuures mitte kõiki lõpetajaid ei arvatud siis kindralstaabiohvitseride sekka, vaid ainult neid, kes olid pinguti kestel saavutanud teatud keskmise hinde. Olgu kohe öeldud, Laidoner pääses ka kindralstaapi ja akadeemia päevilt on säilinud mõned huvitavad iseloomustused Laidoneri kohta tema õppejõududelt atestatsioonides. Tsiteerin füüsiliselt terve kasvatatud töökas vaimuannetelt üle keskmiste sobilik kindralstaabiteenistusse. Teine iseloomustus kõlab, paistab silma tagasi hoidlikkusega ja erilise kiindumusega asjandusse. Õpingute ajal Peterburis aastal 1911. Laidoneri abiellus. Abiellus temast neli aastat noorema Maria Kružovskaga. Ja Mariaga oli ta tutvunud tegelikult veel Vilno sõjakoolipäevil läheb pallil ja pärast Laidoneri lahkamist hinnast. Kaukaasiasse oli nende vahel säilinud kirjavahetus, tõsi, ühtedel andmetel see lõpuks ikkagi katkes enne nende taaskohtumist, siis Peterburis. Maria isa oli poolakas, ema vene, poola päritolu. Varjata on tavaliselt ka neetud poolatariks ja ma ütleksin, et õigem oleks öelda Poolaga kultuuritaustaga ja marjali nende Peterburist taaskohtumise ajal seal õppimas välismaiste keelte kõrgematel kursustel, prantsuse keelt. Ja enne seda oli ta ka omandanud muusikalise hariduse. Paar aastat pärast abiellumist sündis neile poeg. Temale pandi nimeks Michael. Vanemate poolt kutsuti küll, tavaliselt nii saaks. Ja võiks veel rõhutada, et kõik teated viitavad sellele, et Laidoner ei ei varjanud ega häbenenud vene sõjaväe oma Eesti päritolu, no mõned testiohvitseril olevat seda teinud. Ei pruukinud, aga võis saada halvustava sellise suhtumise osaliseks. Siis teiste Me oleme ohvitseride poolt, kui saadi teada, et oled Eesti päritolu, võis seda esineda. Teiselt poolt, Laidoner, ma saan aru, Laidoneri mõlemad ei varjanud ega häbenenud ka marja rahvust. Ei ole selle kohta mingeid teateid ja Peterburi Akadeemia päevil olevat Laidoner tihedalt suhelnud Eesti kohaliku seltskonnaga pealinnas seal ja talavat kanud seotud Peterburi Jaani kirikuga. Pärast akadeemia lõpetamist, mis oli aastal 1912, naases Laidoner esialgu oma endisesse teenistuskohta Jerevani polku Kaukaasiasse. Abikaasa võttis ta muidugi kaasa. Ja enne maailmasõja algust jõudis ta veel läbida kohustusliku aastase rivipraktika ülemana ühes kütipolgus ja seejärel määrati Kaukaasia sõjaväeringkonna staapi. Nii, ja nüüd, kui algas maailmasõda aastal 1914, nimetati selleks ajaks staabikapteniks. Armeekorpuse staapi kolmas Kaukaasia armeekorpus oli seal ja sõja jooksul teenistuskohad vaheldusid, ta jõudis olla diviisi operatiivadjutant diviisi staabi, elanud samuti no mida võiks eriti rõhutada rinde luureosakonna ülema abi. On aasta 1917, sügiseks oli ta tõusnud alampolkovniku auastmes ja oli parajasti 62. jalaväediviisi staabi elama kohal. Maailmasõjas oli ta korduvalt silma paistnud ja autasustatud ka ühe Venemaa talase kõige prestiižsem oma autasuga Georgi kuldmõõga, aga üldiselt võib öelda, et ta tegi Vene armees üpris kena karjääri äri ja ja ta oli ka mitmetele Vene kõrgematele sõjaväelastele isegi tubli ohvitserina silma jäänud. Võiks öelda, et tema peale võib-olla isegi asetati mingeid lootusi. Ja kui nüüd aastal 1917 hakati moodustama Eesti rahvusväeasi siis eesti rahvuslased reformeerijat, et hakkasid otsima ka moodustada kavatsetavale eesti diviisile sellel alal ja favoriidiks kujunes peagi sellele kohale Laidoner. Nimelt saidki rahvuse osade moodustajad tema kohta. Te olete healt Vene armee kõrgematelt ohvitseri silt väga häid iseloomustusi. Aga võiks ikkagi just Laidoner, et tegelikult ju lõpetas sõjaväeakadeemia veel mitu eestlast ja ilmselt ka heade adju staatidega. Täpselt nii, aga kui rahvusaasade formeerijad hakkasid otsima diviisiülemat, siis eelkõige ikkagi tuli seda, neid meeldivaid iseloomustusi ikkagi Laidoneri kohta ilmselt teised jäid tahaplaanile. Laidoner saabus esimese Eesti jalaväediviisi ülema kohale 1900 seitsmeteistkümnenda aasta detsembris. Ta jõudis seda sellel ametikohal olla vaid nii umbes poolteist kuud, misjärel ta saksa vägedest Venemaale lahkus. Laidoneri rolli rahvusväeosade loomise juures ei maksa üle tähtsustada. Selleks ajaks kui tema Eestisse buss oli selles osas tegelikult põhitöö, ära tehtud. Ka esimesele Eesti kiisi staabile oli alus pandud ja Eesti rahu see asi tollal, kui Laidoner neisse saabus, võiks iseloomustada. Seal oli tugevaid probleeme distsipliiniga, juba leid üritasid oma kontrolli all saada, enamlased käis poliitiline võitlus, diviis tervikuna ei olnud tegelikult lahinguvõimeline. Laidoner kahtlemata püüdis diviisi juhatada kohal anda oma parima, niipalju kui toonastes oludes võimalik oli. Noh, võiks öelda, et ta üritas ühelt poolt kaasa aidata enamlaste mõju vähendamisele rahvusvahelised üle, teiselt poolt jällegi tema eesmärgiks oli hoida selle eesti rahvuslased organisatsiooni ja neid mehi seal kuni kuni rahvusvaheline olukord paraneb. Ja seega teiselt poolt tulite sellegi vältida teravamaid konflikte enam lastega, kes olid ju sisuliselt olid ju Eestis võimul dollar. Ja siiski enamlased alustasid veel veebruaris enne saksa vägede pealetungi, alustasid tegelikult rahvusaasade täielikku likvideerimist ja pisut saksa vägede saabumist. Nad võtsid üle ka Eesti diviisi staabi ja Eesti diviisi staabi isikkoosseis eesotsas Laidoneri k. Nad keeldusid enamuste teenistusse astumast. Ehkki neil olevat see ettepanek tehtud. Olukord sellel hetkel Eestis oli ju väga segane, et loodi Eesti armeed või ehitati üles Eesti armeed. Tegelikult oli siin neid erinevaid väeüksusi hulganisti, võib öelda. Jah no põhijõud siiski olid endise vene armee üksused, nad olid tegelikult küll lahinguvõimetud, aga ometi enamlased võisid mingile osale nende isikkoosseisust oma eesmärkide täitmise juures loota. Ja, ja Eesti rahvusväeosad samas noh, seal oli vaid väike osa meestest olid lahinguvõimelised ja ja nendest ikkagi nii-öelda vastast päris ei olnud. Sellele massi läheb see Eestis oli ja kui nüüd siis Saksa väed veebruaris pealetungi alustasid siis Laidoner pidas paremaks male põgeneda, sest tema, nagu ta põhjendas. Sakslased arreteerisid luureohvitserid. Aga Laidoner oli ju maailmasõjal luureohvitserina teeninud. Kui kaua tal Venemaal tuli alla faas? Ligemale kaheksa-üheksa kuud ta Venemaale jõudis veebruari lõpus. Esialgu läks suundusta kooslovi linna, kus elasid maailmasõja ajal tema abikaasa poeg ja abikaasa ema. Aga seejärel sai ta Eesti ajutiselt valitsuselt kirja. Et ta asuks Petrogradis tegutseva Julius Seljamaa abiliseks. Julius Seljamaa oli Eesti vabariigi esindaja Venemaal mõnikord Laidoneri nimetatud ka eesti sõjaliseks esindajaks, Venemaale aga läib, et taoliste ametlikum härra, mis siiski polnud ja olgu lisatud, et Eesti ajutine valitsus ülendas Laidoneri nüüd ka polkovnik Laidoner võttis järgnevalt osa Eesti esinduse diplomaatilisest tegevusest. Ja eriti võiks rõhutada järgmisi asjaolusid tema tegevuse juures. Esiteks ta tuli mõttele koondada põhja temale Eesti sõjaväe väelasi seal maabunud Antanti vägede juurde, et moodustada nendest sõjaväelastest seal eesti väeosa, millest siis tulevikus Eesti iseseisvusvõitluses loodetavasti kasu olnuks. Ja tõepoolest vabadesse ajal saabusid eelnevad Põhja-Venemaale koondatud eesti sõjaväelased järk-järgult koju, kus astusid eesti armeesse. Ja võib oletada, et kui neid ei oleks eelnevalt sinna Põhja-Venemaale suunatud siis oleks neil olnud väga raske Venemaalt Eestisse vabadust naasta. Teiseks, väga oluline asi. Laidoner õppis põhjalikult tundma Nõukogude Venemaa olusid Nõukogude Venemaa punaarmee olusid, tema nõrkust. Ja see aitas vabadusse all, eriti selle alguses, mil vaenlast kiputi sageli üle hindama. Punaarmeed kiputi üle hindama saite sajonäril pisut optimistlikumalt ning realistlikumalt asjade seisule vaadata. Laidoneri omas omastatud ka luurevõrgu loomist Venemaal. Võiks öelda, et see on mõnevõrra liialdatud väide. Tõepoolest kindlasti ta kogus mitmesuguseid andmeid. Igal võimalusel. On teada, et ta tegi ettepaneku reale Eesti sõjaväelastele astuda eesti punastesse väeosadesse. Teatavasti formeerisid eesti enamlased Venemaal tollal oma väeosi eesti punakütid ja olevat ka mõned eesti sõjaväelased sõnastanud selle eesmärgile, et siis Pioneerida Eesti enamlaste järgi. Aga kas nad siis tegelikult ka Laidoneril mingeid andmeid saatsid, andmeid pole, see on ka ainuke tõsiseltvõetav teade Laidoneri luurevõrgu võimalikust olemasolust. Laidoneri jõudis kodumaale tagasi kaheksandal detsembril aastal 1918 ehk siis 10 nädala pärast vabadusse algust. Laidoneri esimeseks sammuks pärast kodumaale tagasi jõudmist oli Liepajas briti laevastiku kutsumine Tallinnasse. Briti laevastik saabus Tallinna alla teatavasti 12. detsembril. Ja ütlema, et see omas üpris suurt tähtsust. Sellele, et Avadustestamus, pööre 1919. aasta alguses millegipärast keegi teine ei olnud sellele mõttele tulnud, et Ta keegi Liepajasse Briti laevastik kutsuma. Laidoner siis tuli sellele mõttele ise ka läks kutsuma. Ise isiklikult Läsitlikute väikse laevaga koos mõnede kaaslastega lootsidega suundus Liepajasse ja väidetavalt lausa Briti admiral olevat alguses kõhelnud, et kas ikka tasub minna Tallinnasse. Seda oli eelnevalt tegelikult üritanud lepast Tallinnasse sõita, aga kaotas miiniväljal ühe kergeristleja aga Laidoneri olevat Suutmata ümber veenda. Pärast Tallinnasse tagasi saabumist, 11. detsembril nimetati Laidoner operatiivstaabi ülemaks. See tähendas seda, et tema alluvusse läksid kõik rindel tegutsevad väed seni vastavad staapi eksisteerinud ning kindlasti oli selle loomine oluline. Ja selle staabi loomiseni statiivi omistatakse samuti Laidoneril. Kohe pärast seda, peagi hakkas Laidoner propageerima ideed endisse armee eeskujul oleks tarvilik luua Eesti sõjavägede ülemjuhataja ametikoht. No see mõte iseenesest vaevalt nüüd väga originaalne. Et oli, aga, aga keegi ilmselt varem ei olnud pidanud soovitavaks seda mõtet esile tõsta, sest üpris paljud poliitikud kartsid, et nõnda tekib riigis inimene, kelle kätte on koondatud suur võim ja siis tea, mida sellelt miitristit oodata võib, et äkki teeb lausa riigipöörde teema kätte koondaski suur võim. Just nii. Asi oli selles, et olukord rindel detsembris pidevalt halvenes. Samas oli selge, et sõjavägede ülemjuhataja ametikoht oleks vägagi tarvilik, sest seni tegelikult puudus isik, kes riigikaitsealast tegevust kõige kõrgemal tasemel koordineerimaks. Et vormiliselt jah, pidi seda tegema seaminister Päts, Konstantin Päts. Aga tema oli ju samaaegset veel ka peaminister ja, ja üpris selgelt ei jätkunud tal kõikideks ülesandeks lihtsalt aega. Ja tegelikult tal ei olnud ka ju sõjaväelist haridust. Laidoner oli tol ajal väga noor, tegelikult 34 aastane, kõigest, kas see otsus, et tema sai sõjavägede ülemjuhatajaks, kas ei tekitanud probleeme teiste kindralmajor ite jaoks nagu Tõnisson ja Põderia Larka? Vaevalt ei ole andmeid, et Laidoneri kõrval oleks olnud kedagi teist tõsisemat pretendenti ülemjuhataja kohale. Peab rõhutama, et kui ta juba saabus hea kuulsusega rahvusväeosadesse, siis tema autorid Teet juba aastal 1917 18. Alguses kindlasti kinnistus paljud Eesti sõjaväelaste poliitikute seas tõepoolest üpris noor, aga Ma võiks näiteks öelda, et ka ülejäänud kõrgema sõjalise haridusega Eestis viibivad eestlastest ohvitserid ei olnud oluliselt vanematega. Nooremad Laidoner oli loomulik valik elannata kohale. Kas võib tuua vabadussõja ajast näiteid, et ta oleks kuritarvitanud oma kätt tema kätte koondunud suurt võimu? Ei tule küll ühtegi näidet meelde, mõningate poliitikute kartused laiade võimupiiridega ülemjuhataja võiks riigi sisepoliitikasse tõsiselt sekkuda, kasutasid asjatu, eks Laidoner oli kindlalt seisukohal, et ülemjuhataja peab alluma tsiviilvalitsuse ning pooldaski asutava kogu kokkukutsumist. Mõnikord on küll arvatud, et võib-olla Laidoner lihtsalt oli sunnitud arvestama rahvase seas tollal levinud meeleolusid. Need meeleolud olid teatavasti rohkem vasakpoole kaldu, samuti demokraatlikud. Igasugusele diktatuurile oleks kindlasti tekkinud vastasseis rahva seas. Aga samas teiselt poolt ei ole mingit alust arvata, et lainel ei olnud siiras, kui ta samuti asus. Demokraatia pooldavale seisukoha. Vabadussõja ajal oli Laidoneril ja ülem juhatusel laiemas mõttes küll mõningaid konflikte poliitikutega. Helvi kippustendame, vasakpoolsed poliitikud, aga mitte ainult. Nende konfliktide põhjuseks oli peamiselt poliitikute rahulolematus. Sõjaväevõimude tegevusega süüdistati väelasi liidses vägivalla kasutamises ning hooletus kohtupidamises enamuses kahtlustatav avate suhtes. Samuti ei oldud näiteks rahul, et sõjaväevõimud taganevad omavalitsustegelasi, kes olid silma paistnud saamatusele arglikke meeleoludega aga samas ülemjuhatuses. Laidoneri endast tekitas kindlasti rahutust vasakpoolsete parteide asutava kogu valimiste propaganda, milles siis lubati pärast valimisvõitu kohe asuda rahu sõlmimise teele. See nimelt rõõnestas vägedamoraalikuna letis sõduritele mulje, et järelikult siis on täitsa võimalik rahu saavutada ning imestati, et miks siis nüüd seni seda tehtud. Peab ütlema, kõige sujuvamalt laabus sõja ajal ülemjuhatuse koostöö üldiselt Eestimaaliiduga. See oli tollal Eesti kõige parem parempoolse partei, kui võib-olla saksa erakond välja arvata. Ja selle maaliidu liige oli teatavasti Konstantin Päts. Aga samas, mida vasakpoolsem partei, seda vastandlikumad olid ülemjuhatuse ning selle partei seisukohad. Nii oli Eestis tollal legaalselt tegutsevatest parteidest kõige vasakpoolsem sotsialistide-revolutsionääride Kesseerida oma ja võib arvata, et Laidoner ja tema kaastöölised kirusid ava vahele Reigi, tihti. Laidoner muide aastal 1917 omistatud sümpaatiat Esseerida suhtes väideti lauset. Ta oli selle partei liige. No see on väga kahtlane, võimalik, et mingit sümpaatiat omas. Aga igatahes aastal 20 astus ta teatavasti maaliidu liikmeks, tõsi samal ajal tema esimene valik olevat olnud hoopis tööerakond aastal 20, aga sina teda ei tahetud võtta. Mõned tööerakond oli teatavasti sotsialistlikes parteidest kõige parempoolsem, aga seal leidus ikkagi liikmeid, kes ei soovinud nii-öelda kindral Leida oma ridadesse. Ja ja no võiks, võiks siis oletada, et Laidoneril ei olnud tegelikult mingeid mingeid kindlaid poliitilisi vaateid, kui ta esialgu oli valmis astuma sotsialistlikust parteisse, kui sinna ei saanud, siis astus hoopis kõige paremini sellesse erakonda, võttes kokku Laidoneri tegevuse sõjaväe ülemjuhatajana. Vabadussõja ajal võib selle jagada kahte-kolme ossa. Esiteks sõjaväe administreerimine, teiseks osalus Eesti sõjalis-poliitilise strateegia kujundamises ja, ja siis ka lahingutegevuse juhtimine, kooperatiivi juhtimine sõjaväe administreerima äärmiselt mahukas teema. Üldiselt tähendab see sõjaväeorganiseerimist ning käigushoidmist. Laidoneri tähtsamaid otsuseid selles valdkonnas on väga raske esile tõsta. Laidoner oli kogu selle töö eesotsas, mis küll ei tähenda, et tema kui kõik selle ära tegi, loomulikult oli tegu meeskonnatööga. Aga see toimus Laidoneri kontrolli all ja majandusvajadusel ka juhendamise all ning temal oli kõikides küsimustes viimane sõna. Juhul muidugi, kui ta pidas seda sõna vajalikuks öelda. Ka Laidoneri alluvad kiitsidki tegelikult hiljem teda selle eest, et ülemjuhataja proovinud kontrollida kõike ei sekkunud tarbetult pisiasjadesse ja jättis alluvatele hoopis üpris vabad käed tegutsemiseks. Samas nõudis, et see tegutsemine, aktsenergiline ja kogu see töö edukas oli, seda tõendab asjaolu, et suudeti organiseerida toimiv võitlusvõimeline sõjavägi, mis kindlustas Eesti vabariigi püsima, mis vabadussõjas. Kahtlemata oli kõige selle juures kasuks Laidoneri sõjaline kõrgharidus. Eestis tollal taolise haridusega eestlastest sõjaväelasi tegelikult teravalt nappis, lisaks Laidoneril oli, leidsin viis või kuus tükki. Laidoner rõhutaski hiljem, et tema ja teised kõrgema haridusega ohvitserid loevad oma teeneks vabadusse just eelkõige tõhusalt toimiva sõjaväelise organisatsiooni loomist. Et milleks ilma aga teeme hariduseta ohvitserid vaevalt et võimelised olnuks, nii, arvas Laidoner. Laidoneri puhul peab kindlasti rõhutama tema energilisust. Optimistlik kokkuvaadet asjadele. Eriti raskel algusperioodil. Raske algusperioodil püüdis ta teadlikult teeselda optimistliku meeleolu ehkki seda rõõmsat nägu tehes tegelikult kahtles ise samuti üpris tõsiselt, kas tegelikult suudetakse ikkagi vaenlast peatada. Aga samas paljud sõjaväelased polnud toonastes oludes võimelised isegi optimismi teesklema. Niivõrd kriitiline näis olukord. Kahtlemata avaldas Laidoneri taoline käitumine alluvatele ergutavat mõju. Ühtlasi Laidoner püüdis oma käskude korraldustega vabades jooksul igati kaasa aidata sellele, et et rindevägede seas nähtaks võimalikult vähe põhjust tagala süüdistamises korruptsioonis neid lodevuses. Olukorras, kus varustust oli vähe. Laidoner käskis varustuse väljajagamisel eelisseisundis panna rindeväeosad ja kindlasti mõjus rinde moraalile hästi. Võib öelda, et Laidoner oli üldiselt sõjaväes eriti ohvitserkonna seas haudesse ajal populaarne ning austatud. Vasakpoolsemates tsiviilringkondades temast niivõrd vaimustatud volingule ei olnud, aga olgu ikkagi rõhutatud, et ka kõiki vasakpoolseid ühiskonnategelasi ning poliitikuid ei saa selles suhtes ühe mütsi alla panna. Kui nüüd rääkida Laidoneri-ist kui strateegist ning sõjaliste operatsioonide juhist siis üldiselt võib öelda, et Lionel tuli sellega igati hästi toime. Samas olgu rõhutatud, et põhiraskus sõjaliste operatsioonide juhtimisel langes vabadussõjal diviiside juhatustele. Ülemjuhatuse õlule oli üldiste direktiivide andmine, diviiside tegevuse kooskõlastamine, nende täiendamine reservidega, samuti jõudude ümberpaigutamine diviiside vahel. Sõjaliste operatsioonide puhul võiks Laidoneri rolli rõhutada ehk eesti vägede vastupealetungis aasta 1919 jaanuarit, kus sel ajal oli oluline vaenlane võimalikult kiiresti Eestist välja lüüa. Ning Eesti väejuhatus eesotsas Laidoneri ka tabas esimese soodsa momendi vastu pealetungile üleminekuks kasutas selle momendi ära ja viis pealetungi energiliselt läbi veebruarikuu alguseks. Samamoodi kõhelnud Laidoner näiteks 1919. aasta mais esimesel soodsal võimalusel pealetungi alustamast, et vaenlane on Eesti piiridest võimalikult kaugemale heita. Kahe võiski osutada Laidoneri ühele suur saavutusele vabadussõjas nimelt nimetatud aktiivse kaitse sõjastrateegiale. Lühidalt öeldes tähendas see, et et pärast punaarmee Eesti piiridele tõrjumist veebruarikuu alguseks ei kavatsetud passiivselt oma piiridele uut vaenlase pealetungi ootama vaid planeeriti hoopis esimesel võimalusel punaarmee Eesti piiridest võimalikult kaugele heita. Samal ajal kavatseti Eesti piiride taga Venemaal ning Lätis võimule aidata Ta Vene valged ja Läti vabariigi jõud. Ja Eesti ülemjuhatuse alluvuses organiseeriti selleks tarbeks ka vene valgete põhjakorpust ning Lätiga. Asi võiks osutada, et vene valgete toetamine oli Eesti avalikkuse silmis väga kritiseeritud ettevõtmine. Aga Eesti ülemjuhatus samuti ajutine valitsus sellest hoolimata tegid seda. Nende põhimõtteks oli Eesti huvides ära kasutada kõiki enamlaste vastaseid jõude, hoolimata nende poliitilistest kalluvustest. Põhjakorpusest oli tegelikult hiljem olulist kasu sõjategevuse eemale viimisel Eesti piiridest. Maikuus 1919. Esialgu ei suudetud siiski kevadtalvel vaenlast Eesti piiridest eemal heita, vaid tuli hoopis tõrjuda punast. Oleme pealetunge, aga maikuus avanes soodne võimalus ja seda võimalust Laidoner kohe kasutas. Eesti ja Nõukogude Venemaa vahele tekkiski selle tulemusena puhverpõhjakorpuse ehk siis hilisema looder mäe näol. Läti peremehe küsimus tuli küll veel lahendada juuningu Sandesselli sõjas, mille tulemusena aidati Lätis võimule Ulmanise juhitud Läti rahvuslased. Sellega kindlustas ühtlasi Eesti lõunapiir. Ja pärast seda jäi Eestil tegelikult vaid üle otsustada kas ja millal Nõukogude Venemaaga rahu sõlmida. Enamlased Moskvas olid suvel nimelt Eesti vallutamisest otsustanud loobuda vähemalt lähemas tulevikus. Ja kuulutasid siis Eestiga rahu tegemise soovist. 22. juunil 1940. aastal tagandati Johan Laidoner sõjavägede ülemjuhataja ametikohalt ja kuu aega hiljem vangistati ta koos abikaasaga küüditati Venemaale. 1952. aastal mõisteti ta 25-ks aastaks vangi. Johan Laidoner suri Venemaal Vladimiri vanglas, Maria Laidoner. 1978. aastal Eestis. Laidoneri Marss tähendab kahte asja porilaste marssi, mis vanas Eesti vabariigis oli presidendi tervitusmarss, kuid rahva hulgas on tuntud olnud ikka Laidoneri Marsi nime all. Selle laulu oleme me saanud Soomest. Marsson sakslasest Helsingi orelimängija Christian Fredik Kressi Kaheksateistkümnendal 19. sajandivahetuse paiku kirjutatud lugu. See on olnud Soome kaitsejõudude marss ligi 100 aastat. Marsi nimi viitab pori rüge momendile, millel on kuulsusrikas ajalugu. Seitsmeteistkümnendal sajandil Rootsi kuninga käsul loodud rügement oli Soome armee selgroog talve- ja jätkusõja ajal ja praegu on pori brigaadi ülesanne koolitada Soome sõdureid rahvusvahelistel missioonidel osalemiseks. Ja teine Marss teine Laidoneri marss. Algatati vabadussõja ülemjuhataja meenutuseks ja kaitseliitlaste sportlike võimetega parandamiseks ja seda korraldab kindral Laidoneri sünnipäeva puhul veebruari tdi. Kaitseliit. Kindral Laidoneri st rääkisid ajaloolased Ago Pajur ja Reigo Rosenthal ja saate toimetaja on Piret Kriivan. Ja nüüd purilaste Marss, ansambli untsakad ja riigipiirivalveamet puhkpilliansambli esituses. Alla. Kaitsma. Ja. Hotellis pühapäeva. Kaitsma. Meestele. Siret. Ei jää meestele või? Ei saada DVD. Kirjutaja seda täiesti aru ei saa. Kooli. Ja. Eesti emale. Kui me Vaatame. Korjata. Et Läti vee Andjate eriti ei jaga. Et Läti Ei tee, et. Eestis võetaita kangemad teada. Kui me vaatame