Hea sõber täna õhtul jätkame eesti uuema luule tutvustamist. Algavas saates usutleb Maria Lee Liivak noort vabakutselist näitlejat Lauri Kaldoja kes esitab omaenda seni avaldamata luulet. Ligi tiku ja üksindust tulem saatuseks uus rituaal. Kui külvad end igale põllule. Armastad igal maal? Sinust ei jää, aga laule ei jätku ja lõppega ei kombaini, sirvitab maatus, langeb suviljaku sein. Sest teada, mis seisus on hing näib olevat oluline. Ehk küll ainult hajumispiiril võib aimata õhusky ohtu. Vii keset lagedat välja, kus metropol kangastub vihmas. Suu vajub lõpuni lahti. Uss keerab ringi ja kaob. Lauri kalda ja see, mis sind erialaliselt määratlebki selle kaudu, mismoodi avalikkus sind tunneb, on see, et aastast 2010 oled sa õppinud näitleja. Aga minu teada oled sa luuletusi kirjutanud juba kaua aega enne seda, milline su kirjutaja teekond on olnud. Minu kirjutaja teekond on olnud mingis mõttes ring sest ma mõni aeg tagasi lugesin üle oma luuletused aastast 2003 siin 10 aastat. Aga need luuletused on aga siirad. Need on väga siirad ja mulle tundub, et vähemasti mõni aeg tagasi hakkas tunduma, et see siirus on kadunud. Hakkasin peitma tekste mingisuguste asjade taha ära. Aga nüüd mulle tundub, et see puhtus hakkab tulema tagasi, aga nüüd juba mingil teisel kujul. Et see teekond. On olnud ka selles mõttes kummaline, et on, ma alustasin tegelikult päris päris pikkadest tekstidest. Siin praegu seda mõned neljarealised kolmerealised. Sa oled väga muusikatundlik inimene. Oled näitleja, sa kirjutad tekste, ma kujutan ette, et kogu sellise kunstilise eneseväljenduse allikas, läte on inimene tervikuna, nagu ta on ja tema elu selles linaaris kui kulgemises, nagu ta on. Millest ja mille pealt luuletuse oled kirjutanud ja kuidas erineb muudest väljunditest. Ma ei arva, et luuletus oleks midagi niisugust, mis on mis on luuletaja ja oma. Tal puudub tegelikult ka minu meelest otsene seos luuletaja omaenda isiksusega teatud mõttes. Sellel on olemas seos luulet ja enesekuvandiga või mina peegeldusega sense, mis sealt läbi tuleb, aga mitte luuletaja endaga. Aga see vahe kõikide nende muude asjadega või muusika või, või teatriga. Ma tahaksin järjest rohkem teatris jõuda selle poole, kuhu ma olen kirjutamisjõudnud. Sest mulle tundub, et ma olen kirjutades jõudnud sellele mingile õigele asjale lähemale. Et ukse kelmi Bangla üks kord paradiisi ringi on nägemus, mis jälitab ja paneb uskuma. Ei taha külalist, vaid imet, täielisi hingi, teksti, mis ei kõnetaks, vaid sunniks vaikima. Sinust, mu tuhandenäoline sõber. Ma siiani laulda ei oska. Ei tea, kui surmade sisenemised ümber lüüa võiks laua. Kunagi kaugel vist pilvebarakis. Olemas Ta ei, olles raiud kui minule hobuseraua. Selle aja jooksul, kui sa teadlikult oled kirjutanud ja teinud läbi erinevaid muutusi ja arenguid kes on need autorid või raamatud või muud impulsid, mis sind mõjutanud on. Tahaks ütelda, et neid asju on hästi palju aga tegelikult neid ei ole üldse, palju. Neid on, üldistatult on, on muidugi see ruum või need inimesed, kellega ma olen läbinud. Aga kui autoritest rääkida, siis, Väärselt üsna selgelt, et see on mõjutatud Ene Mihkelsoni luulest. Ma üldse ei salga seda. Minu meelest võib isegi niimoodi öelda, et et Eesti noor luule ei küündi teatud mõttes selleni, mis on Eesti selliste vanema põlvkonna luuletajate kaasaegne luule. Kuigi tegelikult võiks olla iganenud või seal võiks olla selline vanainimese heietus. Aga minu meelest ei ole seda, seal on oluliselt rohkem. Mis tegelikult võiks olla omane noorele elule mis on päris kummaline minu meelest. Ja sellepärast ma siin egoistlik teatud mõttes võiksin palju rohkem süveneda sellesse, mida kirjutatakse, mida, mida mu eakaaslased teevad. Aga see ei ole tegelikult minu jaoks huvitav. Olen sealt neli viis luuletust ja see ei kõneta mind siis kõik minu jaoks on see lihtsalt nägemist. See ei ole minu jaoks huvitav ja ma ei loe seda ja ma ei leia, et ma peaksin raiskama omaenda aega sellele, mis mind ei huvita. Kui ma saan nendest asjadest kätte hoopis rohkem. Su viimase aja luuletused, mille sa praegu oled koondanud, käsikirjaks sünoptik on, on valdavalt äärmiselt lühikesed ja kui sellist kujundit kasutada, siis mõjuvad pigem isegi taotluslikult sellisena, nagu sa püüaks aru saada, mis baas ja kui suur on tuba süüdates tiku, selle asemel et panna põlema kõik lühtrid laes. Millest see valik sinu peas on? Miks sa kirjutad A4 pikkuseid luuletusi, et kõik ära seletada? Mulle tundub, et ma kirjutan tegelikult kogu aeg ühte sama luuletust ja sellepärast on Minu jaoks pilt teatud mõttes juba selge et on luuletused, mis jõuavad oma selles tuumas kaugemale ja luuletused, mis jäävad kuhugi kinni ja muidugi on kahju, kui mõnes selles luuletuses, mis tegelikult kuhugi väga ei jõua on mingi ilus asi olemas. Sellest on lihtsalt kurb loobuda tegelikult terviku mõttes tuleb see välja visata. Aga tegelikult ma olen teatud mõttes väga egoistlik, sellepärast et harva, et ma peaksin esiteks üldse seda kirjutist või kirjutisi üleüldisemalt jagama. Sest mina olen nendest oma asja kätte saanud. Ma ei saa öelda, et et mulle ei oleks tähtis sponoptikud, millalgi ilmub. See on tore, kui see nii on. Kas ta siis veel Panoptikanon või ma olen ta kuidagi mingiks muuks asjaks nimetanud või mis tast saab, ma ei tea. Aga mulle tundub, et need asjad on protsessis nii kaua, kuni need ei ole kaante vahel. Kinni oma kujutluses mina peegeldusest, öösel keset tolmupilve toomingates alus, õhke paista läbi. Aga inimene paistab. Paistvus ongi inimese olemise alus. Ärkan õhku ahmides ja maandun madratsil. Pardal pomm, luuletus ja varisütik, must. Õhtu kulub oodates ja suitsuheleroosas lugedes kui palveid mõnest pühast raamatust. Hääl on puhas sakramente, seepärast on ka vargus lausuda mõnd lauset laulda võõrast luuletust. Roosas vingus plahvatus kaob sellega ja sisse. Tuba paisub pilveks keset tühja tuuletust. Aknast ei näe, see on üleni kaetud putukate ja veega. Katedraal upub, kuid teenistus jätkub. Piduliku Dyneega. Mäe rullub tornis, sest usub, et taipas valemit muutuvat suurust. Vesi on südames laevaga pudelis purjemast vastu klaasi. Kui sa ütlesid, et sa kirjutad kogu aeg ühte sama luuletust ja püüad tuumani jõuda mis viisil, mis seisundis sa Jõuad selleni, et tahtmine selle tuumani jõuda väljendub luuletuses, mis hetkel sa kirjutad luuletuse üles. Ma olen seda öelnud tegelikult mitmel pool. Kui sellest on juttu tulnud, et ma kirjutan luuletusi, telefoni ja ma kirjutan luuletusi valdavalt ainult n magamajäämist niimoodi, et ma tihtipeale hommikul leian, et mul on poolik sõnum telefonis lisa, pean hommikul seal ära salvestama, et see jääks alles mõnikord ma olen lõpetanud. Aga ja minu luuletuste kirjutamine ei ole üldse mitte niimoodi, et ma võtan ette ja kirjutan luuletuse. Need on mingisugused fragmendid, mis jäävad ühest teisest, kolmandast, neljandast õhtust või, või pool ühest telefoni. Ja võib-olla alles kolm-neli-viis nädalat hiljem. Kui ma neid mõnikord üle loen, siis ma saan aru, et see läheb siit edasi. Ja siis on ta valmis. Minu jaoks toimub see protsess nii. Aga daatumi sinna lõppu panema selle järgi, millal ta lõpetasin. Miski, mis mulle su luuletustes alati silma on paistnud, võib olla ka su enda isikus. On selline ühest küljest passiivne või leebe, aga teisest küljest väga jõhkratel kujunditel, mängi vastuhappe, oponeerimine, vastandumine. Millisena sa ise nendes luuletustes endale paistad? Vaat seal ongi see küsimus, et Ma ei paista endale nendes luuletustes, siis kui mina neid luuletusi ülaloen siis ma näen seal mingisugust tervikpilti ja see tervikpilt hakkab moodustama mingisuguseid seoseid teiste omasugustega. Aga minu isik on kadunud, et sellest hetkest, kui, kui ma olen seal ulatusele kirjutanud alla kuupäeva. Sellepärast ma ei arva, et minul luuletused räägiksid minust. Ma ei arva, et, et ma peaksin või, või või saaksingi osata. Neid asju lahti seletada. Sest see ei ole mina. See natuke skisoidne võib olla ka, see ei ole mina. Üksikute luuletuste puhul ma võin öelda, et ega, ja ega see ei ole mina ja ei olegi, aga, ja tihtipeale algimpulss jääb sinna ikkagi kuidagi kodeeritud sisse. Et millest see on tulnud, kuigi võib-olla see luuletus ei räägi üldsegi sellest, millest on ajendatud. Aga mingisugused suuremad mõjutused on, on seal kindlasti tajutavad meeldib mõnikord panna täiesti teadlikult mingisuguseid vihjeid sisse. Mulle meeldivad väga sellised toomas manni uudissõnad nii-öelda. Mulle meeldib see, kuidas on tekitanud näiteks sõnavaistu häbi või Mihkelsoni puhul. Ta räägib isegi mingist muust asjast. Aga siis järsku ütleb lause. Muna, märjad tiivanukid. See asi käib minuga nii kaua kaasas Kunima ja isegi mitte teadlikult. Aga ühel hetkel näen, et mul on lihtsalt kuidagi luuletuses sees ja mitte tegeleks tohutute tsitaatide loomisega, pigem tervikut vaadates vaatan kriitiliselt seda, et ei toimuks mingi tsitaadi purskena või tsitaadi kogumikuna. Üle kõige loomulik osa, seda ei ole mõtet sealt ka välja kiskuda. Kui sa ütlesid, et kirjutades või kirjutatut üle lugedes need luuletused ei ole sinu omad siis tõenäoliselt kehtib seesama selliste jõudude suhtes, kes sind mõjutanud on. Keda sina mõjutad. Kas sa luuletajana oled üksildane. Ma olen luuletajana üksildane ja ma olen ka inimesena väga üksildane. See kõlab natuke karmilt enda suhtes, aga nii on. Kellega, millise kontakti sa leiad? Ma leian väga tihti kontakti pigem mingisuguse fraasiga, vahet poleks, see fraas on, on ta raamatust, on ta muusikast millest iganes, inimestega mõnikord kontakti palju raskem leida. Aga samas ma ei tegeleda selle otsimisega. Kolm päeva tagasi ostsin pea plaadi, selle plaadi pealkiri on elada sinu peas. Minu vene keele oskus on suhteliselt algeline, natuke aru sellest pealkirjast aru ja tegelikult mind väga ei huvita, millest see laul tervikuna räägib. Sest see tuum, selle laulu tuum elada sinu peas on, on see asi, mida ma tahan kaasas kanda. Ja mulle meeldib ka see, kui ma ei saa lõpuni asjadest aru. Sellepärast et sinna jääb siis osa minu lähenemisest sellele samale asjale, et on natuke rohkem minu oma, kui ta muidu oleks. Sellepärast ma tegelikult ei kuula väga eesti muusikat, sest ma ei taha, et see keelebarjäär. Kummaline, et tegelikult on keelebarjäär eesti keelega suurem kui võõrkeeltega sest eesti keeles on see otsene, võõrkeeltes on seal üks, mõnes rohkem, mõnes vähem. Võimalus võimalus selleks, et sa eksid. Et sa saad valesti aru, et sa ei tea, mis see idioom on, tegelikult. Mulle meeldib see mitmetimõistetavus ja mulle meeldib ka mitmeti mõistetavus enda tekstide puhul, et ma ei oska neid seletada. Ma ei tea, millest nad räägivad. Mul on mingi ettekujutus, ma tean, et on kirjas igal kivil sama kiri vastas terve müür, aga mida see tähendab? Ainult üks pilt, selts, keegi sealt midagi leiab, leiab enda jaoks mingi tähenduse. Tore. Kas sa tead, kellele sa kirjutad, kas sa püüad lugejale anda sedasama võtit, mida annab sulle näiteks venekeelne laul või mingi tundmatukeelne laul? Või sa tegelikult teed rebase haka, et lugeja saaks sind kunagi kätte? Ma ei peta, seda ma ei tee, ma ei peida tekste. Kuigi nendest tekstidest ilmselt jääb mulje, nagu ma oleksin kõik asjad ära kodeerinud, aga tegelikult ma ei peida Rexte või õigemini, ma ei peida mõtet. Asja sisu on pigem selles, et meeldib mulle meeldivad sõnad ja mulle meeldib sõnadega mängida, mulle meeldib tekitada konstruktsioone, mis mind ennast üllatavad aga mitte see, et jumala eest keegi sellest aru ei saaks, mida ma tegelikult tütarde tahtsin. Vaadake saage nüüd aru, et niisugune valu on sinna sisse peidetud. Seda seljale. Aga luuletuste kaudu kui tõenäoliselt siis ka ükskõik mille muu kaudu sai otsi kontakti teise inimesega, kui ehk ainult läbi selle, et ka teine inimene räägib sedasama keelt. Ma ei otsi kontakti luuletustega, ma ei otsi mitte kellegagi kontakti. Tahaksin ütelda selle lause uuesti, selle ebaselliselt täheldatud, aga seal oluline lause. Ma ei otsi luuletustega mitte kellegagi kontakti. Nii on. Mida rohkem ma mõtlen, seda andestamatum on sõnastamata teadlikkus. Lind kukub oksabelt tulistamata. Laev vajub lainet kreeni. Ometi, sina ju tead, mida minus on armastusväärsete puhast neuroloog kujuneb isikuliseks. Sulle pole pühendanud ainsamatki rida nimelisi pühendusima. Ta mõttelisi sõnumeid koera telepaatiat purskub niigi hammastest kehapausist. Hommikul su aken, teil on vihmamärjad, lained hõlbing Kopli lahes nagu tühirannapall. Kõigi sees on tänaseni salalised ained, silma kasvab sarv, ta vastu puruks läheb kristall. Kuhu sa näed ennast liikuvat või ei tegele sellega, et sa lihtsalt määratleda seda iiri ümber mingi tuuma, mis tõenäoliselt ei ole küll konstantne suurus, aga mitte ka kogu aeg muutuv. Jah, ega see tuum, kui ma ütlen, tuum ei ole ka päris, et et nüüd see tuum on kõige tähtsam asi üldse sinna ümber kuidagi moodustavad mingi ringi või asjana natuke ebatähtsamad asjad. Pigem tundub, et see tuum on selline asi, kuhu on võimalik mingi nõelaga sisse torgata korraks mitte see, et tuumani jõudmine siis sa oled seal tuuma sees niipidi, pigem. Aga mida see tuuma tabamine sulle annab? Ta ei anna mulle midagi muud peale selle, et ma saan aru, et sellel asjal on mingisugune väärtus ja see ongi see koht, kus ma saan aru, et mina olen selle väärtuse kätte saanud. Ja sellest hetkest, kui ma saan aru, et minul on see väärtus käes, tegelikult kaob mul ära see vajadus jagada. Sest vajadus jagada luuletusi minu meelest on, on pigem märk sellest, et need luuletused ei ole kuigi head. Siin kinnitas otsimine sellele, et et oi, see on hea, sa võiksid veel kirjutada. Mulle tundub, see mõttekäik on umbes selline, kuigi see on väga suur üldistus ja ma ei oska teistest rääkida. Kuidas sa näed ennast tulevikus, kas sa näed ennast sellisena, kes tegeleb võimalikult paljude asjadega? Ja võib-olla ei anna kunagi ühtegi raamatut välja ja keeldub jagamast? See on võimalik, see on täiesti võimalik, aga ma ei tea, kas see on selles mõttes õige, et sellisel kujul jäävad ilmselt päris mitmed asjad õhku ja kui natuke liiga palju asju õhku läksin ma edasi minna. Mul on raske asju visata siis peast välja. Mida sa teha tahad? See, mida ma tahan teha, näen seda kuidagimoodi ette. Sellisena, et ma tahaks jõuda nende asjadega, mis on juba tehtud teiste poolt nagu helisalvestised näiteks umbes sajanditagusest ajast. Ma tahaks jõuda selleni, et nende asjadega tugevam kontakt sest mulle tunduvad Läti väärtuslikumad kui kaasaegses mingis mõttes. Sest kui nad on pidanud vastu mingi aja ja ikkagi kõnetavad Kas sa tunned vajadust põgeneda kaasajast? Ei, ma ei tunne seda vajadust. Ei tunne vajadust põgeneda kaasajas sellepärast et see on see koht, kus mina oma asju teen. Aga mulle tundub, et, et mul ei ole tihtipeale sealt midagi võtta ja siis mõõtsin mingisuguseid asju kaugemast päästa. Aga see ei tähenda seda, et see aeg peab olema tohutu kauge. Et need viimased asjad, millega ma olen kuidagi tugevamalt haakunud kasvõi seesama Terrektsermanni bluuvee üldse Charmani looming. Et see on, ma ei tee sellel lähetusel vahet. Ma ei arva, et ma peaksin hakkama ennast kuidagi tingimata kaasaega seal oluline, üldsegi mitte. Kas sa tajud, et saapad, kuud, neid teiste inimeste panuseid või kogemusi kaugest ajast või kaasajast või kust iganes iseenda kirjutisi, iseenda panust millegi jaoks või see on selline kogumine, mis järjest nagu. Ja see on tegelikult väga õige, sellepärast mul oli päris pikka aega niisugune tunne, et ma ja eriti pärast kooli lõpetamist pärast lavaka lõpetamist oli mul see tunne. Ma olen kogu aeg tegelenud sellega, et mingeid asju koguda, mis mingil hetkel peaksid kuidagimoodi vallandama. Et see on küll nii, aga ma ei tea, mis koht see on ja ma ei tea, kus nad vallandavad ja äkki nüüd on juba vallandanud. Äkki ma olen midagi ära kasutanud, mida ma ei oleks tohtinud ära kasutada. Võib-olla see kõik ongi lihtsalt vooluring selleks, et voolu võtta, et voolu anda. See kõik peab kogu aeg töös olema, võib-olla see müüt, et tuleb koguda on ülehinnatud ja täiesti destruktiivne. Ei ole, see ei ole samamoodi, kuid jätkusuutlik kui igaüks hoiab kõik ainult endale. Sellepärast ma ütlengi, et see, kui mina hoian oma asju endale, sest mina olen oma äsjaselt kätte saanud. Ja see ei ole minu jaoks kuigi tähtis, kas need tegelikult lõpuks jõuavad kuidagi laiema avalikkuseni. Siis ma sain aru, et selles ongi seesama egoism sees. Sellepärast et teiste asju ma ju justkui tahaks korraks näha. Aga lihtsalt raske on seda kuidagi peast välja visata, sest nii on hea mõelda. Ütles olla talle mul. Kas sul avaldamisega seoses on mingi hirm ka inimestes, kas hirm olla valesti mõistetud või hirm olla liiga lähedale tuldud? Mul on pigem see tunne, et kas sellel avaldamisel on mõtet. Aga ma ei saa seda enne teada, kui asi on avaldatud ja ma arvan, et sellel asjal on väärtust, aga siis kui on ma ei oska öelda, kui suur see protsent peaks olema, võib-olla ütleme kolmandik või kolmandik inimestest, kes kaeb, leiab sealt kasvõi ühe mõtte millega ta jääb kuidagi, ta ei pea sellega kinni, kiilub korraks. Aga ta võiks olla mõtte juurde korraks, millal iganes tagasi tulla, siis on juba hästi. Aga mulle tundub, et inimesed tegelikult ei taha nii palju ütelda mitte mõrvasid, mu tekstid on ainult tohutuid häid mõtteid täis. Aga ma arvan, et inimesed ei taha mõtelda asja taha. Sest et see on see koht, miks minu jaoks oleks avaldamine huvitav ja vastukaja huvitav. Mitte sellepärast, et kas inimesed saavad minu mõttest aru, sest mina ei saa ka sellest aru? Vaidlust, sama asi, et mida seal nähakse. Et kas see puudutab inimesi. Aga see ei ole isiklik, see on tähtis, et see ei ole isiklik. Mind huvitab pigem just see, et kas need tekstid mõjuvad mõju, kas see on ainult minu tuum või see on tõesti Tunga, millesse nõelun sisse lükatud. Selle talve laused ei ole minu laused. Need on surmalaused. Need on elulaused. Nende kahe vahel pole midagi. Kummatagi kirja isa ridagi. Kuuldu oli saade sarjast eesti uuemat luulet. Noore poeedi ja näitleja Lauri Kaldojaga kõneles marjale Liivak. Kuulsite luuletusi seni avaldamata käsikirjast panutikal. Saate helirežissöör Külliki Valdma muusikaline kujundaja Lauri kaldojakülas Nõukogude modernistide Jaan Räätsa, Boriss Tšaikovski ja Sophia kubeduulina helilooming. Raadioteater 2013.