Hingepüüdja sellist pealkirja kannab Piret Pääsukese koostatud põimik Rein Raua luulest mille esitavad Mare ja Lembit Peterson. Helisalvestis pärineb aastast 1988. Luik karaski kaarik tõuseb metsade tagant. Nimi on hobust, kaarikui Nad uinuvad tuules. Tuld sülgavad vees. Neid juhib neid juhib noor raudkäega mees. Ta jahib. Ta jahib üht hinge. Seal on ju ainult mina ise ning ma võin igal hetkel tagasi pöörduda, öelda nööri viimane samm kriipsu rohkem. Laiali ääretud väljad nüüd ootavad, ootavad mind seest tõuklevad tahkunud naljad ja tuikudes tuikab, rin siin piire ei ole. Ei paistas jõuluga puder pihta, ei löö. Mees, kui sa ohtu ei haista, pea endasse, matab sind. Ja sa ei saa mitte midagi teha. Kui palju kordi enne sõda nyyd pingule tõmbunud. Aga kes seda ikka tähele paneb, kui uksele koputada, kui tuul akna taga jõulukui, ükski jäljerida ei viiule, lahke lume tagasi tule juurde. Lugu ettevaatamatusest poisist. Lui kõraske kaarik tõuseb metsade tagant kaariku ees on neli hobust ja ta sõidab väga kiiresti. Hobuseid juhib noormees, kellel on kindad käes. See juhtub varahommikul, kui päike pole veel tõusnud. Aga mõnedes majades on inimesed juba ärkvel. Ühes kohas oli kogu pere õuele kogunenud. Poiss saadeti teele. Linnakoolil tahtis minna oma meeles, ta nägigi juba linnatorme eemalt paistmas. Need olid huvitavad. Need olid paljutõotavad. Oma väljanägemisest, ta ei hoolinud. Siis jõudis ta küla taha neelakse edasi edasi metsa poole, mis varjas linnade pilgu eest. Korraga kuulistab kummalist heli. Nagu läheneks kaarik. Näha ei olnud midagi, aga heli muutus järjest odavamaks. Teravamaks. Siis murdus miski. Karkeemaldus. Kuigi ta vastas küsimustele Teda ei olnud. Nobe nii nobe on kaarikujooks, mis merd job, kõrbeks, põllumaad sooks. Ta tuleb ja kutsub ta silmi, soni jõud, ta jälgede lilled, ent lämmatab põud, sest elu ei suuda ta kanda. Muutuda üldse jutustama. Aga see ei ole minu süü. See ei ole üldse süü. Sest süü on nagu tugeva lõhnaga lill. Tema seemned langevad mulda. Siis tulevad. Alguses väga kena alles pärast vaevaga hoitud ja kasvatatud õis. Salajane soov on su laual faasis. Siis oleks kõik teisiti, isegi meri oleks teisiti. Võib-olla hoopis palju suurem. Ja mis saab homme? Me püüame ja meil on tugev Musk. Taganeb Me hinge pugev tusk, veel kohta hüüa meie, meil on tugemusk, taganeb hinge pugev tusk lämburenga võlu all, sest suur on rumm, mis püsib põlu all. Luik raske kaarik tõuseb metsade tagant. Teda ei ole keegi kutsunud. Need kesta, näevad, põgenevad. Need, kes seda kuulevad. Avavad tervituseks oma õppejõud. Taga nutiaid jätkub kõigile. Oo, liiga vara vist kevadel võtnud on lume. Maanso laadik muld on metsik, Kettume puhkematagi närtsivad hüljatud tõed. Puhkematagi värsked on noored ihad, puhtast väsinud taevast. Lugu ei pea aga, et nende rännaku viljad on vihad. Kõdradont tühjad, kuivad puud, nad ei tea. Sina tasase Skatkiski kuhje, maga on allikast, mis toob igavest vett. Kujuta ette, et ohud on selja taga. Kujuta ette, et kevad on meelepete. Ära ehmata unes. Ära liiguta, see läheb mööda. Kuu läheb pilve taha. Ma armastan kevadet, tegelikult väga. Mulle meeldib, et päikeselaike liigub igal hommikul mööda akent edasi. Aga ma kuulen ka, kuidas õhk suvised ja mööda tänavat käies näen inimeste nägudest, et saladused on sündimas. Vaeva naerda, aeglaste laevade lael tajuda aegade vaenu herra, vajuda kaebluse kaevatud kaevu kaelas kaetatud laekast laenatud pael. Kõik nad ei ole ilusad. Ei täna ega homme. Kas inimene peab mõtlema isegi siis Ta ei oska ega taha. Kui tal pole aega. Võib-olla see, kes arvab, et ta ei mõtle, ainult arvab, et ta ei mõtle, aga tegelikult mõtleks siiski. Ta arvab, et teab, et ta ei mõtle, aga tegelikult ta ei tea, mida ta mõtleb. Seda ei tea keegi. Mõtted lausa kobrutavate oma meeles, aga nad tulevad ja lähevad lennates. Nii et ta ei pane tähelegi, kust nad tulevad ja keda nad teenivad. See on üks vastus. Üks paljudest võimalikest vastustest. Rumalast vanamehest. Kelle vibu tabas alati märki? Kui luik raske orig jõudis lume väljaservale, muutusid. Talle tuli vastu vanamees, kes kandis seljas vibu ja vööl nooletupp. Ta oli jahil. Aga praegu vaatas ta niisama ringi. Tema vibu tabas alati märki. Kaarik pidas kinni. Ma tean küll, kes sa oled, ütles vanamees. Siis on ju hästi vastas kaarikumees. Vanamees ei ütelnud rohkem midagi, vaid võttis tupest noole, sihtis hoolikalt ja laskis looldavas kaariku meest otseselt vasakusse silma. Nüüd sa ei näe mind enam, ütles vanamees. Sa ei saa mulle enam midagi teha. Kaariku mees ainult naeris. Ta võttis noole silmast välja, murdis kolmeks tükiks ja pani endale põue. Nüüd ma võtan su hinge endale ütles ta. Kuidas niisiis, vanamees? Su hing on selle noole sees vastas gaasikumi. Projegi liigagi armastab surnute jumal. Ja teenreid on paljus sel riivatust riivatumal. Sest on ikkagi nõnda, et usk iseenese jõusse kasvab kokkupõrgetes ja kes kardab oma nõrkust, otsime neid üha uuesti imestusega mõeldes. Kas mina olengi see kõige tugevam? See pole ju võimalik kunagi peanuga mina lüüa saama. Ajapikku kahtlus ununeb. Tugesid pole vaja samuti õiglust. Täna piisab ka sellest, mis on homme. Ta vaatada muretseb. Jälle nad tulevad, et teha samu vigu, mida ka tema on teinud. Ta avab suu, et ütelda, pidagem, ma tean, mida ta teeb, aga see on vale. Kuulake kogemuse häält. Nemad ei lase tal rääkida. See õigusega sina meid õpetad. Kas sa arvad, et me ei tea, milline sa ise kunagi olid? Kas sa arvad, et me ei tea, mida sa ise kunagi pühaks pidasid? Mida mõnitasid? Ehmatusega meenub talle et need on ta enesesõnad. Ei peatu, ei peatusegaariksel, teelsest leidnud, ei ole ta sadamat veel ja raske on kandami raske meel sest maitse peab olema puhas, seal veel siis kaevus. Luik raske kaarik seisis õuel. Vaata ütles kuningas rikku mehele, kes oli sel hetkel tema külaliseks, muuseas just sobivasti, sest õuenarri vaevas kõhutõbi. Vaata hoolega, see kõik, mida sa näed. Poolt sul pole minu vastu mingeid võimalusi. Jõuga sa mind ei võta. Selle eest hoolitseb sõjavägi. Millega võiksid sa mind meelitada. Varaga mul jätkub. Ohutamaltki sinu püüdlused jäävad tühjaks täiesti tühjaks. Naeris ja vastaskaariku mees oleksin võinud kaugelt mööda sõita kuningas võidu rõõmutses. Sest su hing on juba ammu minu käes. Dastas kaariku. Väga harva räägivad inimesed sõnumis midagi tähendavad. Rõõm neid kuulata on siis suur. Aga harilikult seda ei ole, kuigi nad on muidugi ka lihtsalt niisama väga kenad, aga seda ikkagi ei ole. Ja nii tulebki, et keegi ei viitsi enam süveneda tagasi loomisest, rääkimata. Ja nii tulebki, et kaarik võib jõuda lähedale. Kas tõesti, kas tõesti miski ei saa tema vastu? See lugu algas palju varem. Üks naine uskus nägemusi, kuigi ta neid ise kunagi ei näinud. Kui keegi nägi, siis seda jutuks oli tal alati ja see pakkus talle suurt huvi. Lõpuks ei pidanud enam kiusatusele vastu ja mõtlesid välja kaks nägemust mida ta nagu oleks ise näinud. Need olid küll kahvatud ja hallid aga see-eest üsna tõepärased mööduliga naisele omast käest midagi rääkida. Ajapikku hakkas ta oma nägemusi isegi uskuma. Kuskil südamesopis. Sellepärast vaeva seda pisut, kui südametunnistus. Ühel päeval tuli luik raske kaarik. Tegelikult ma mõtlesin kõik need lood ise välja, aga mul oli sellega oma tagamata. Tugevasti pihku surutud, hüppab mees luik raskesse kaarikusse, kihutab minema. See ei olnudki nii raske, kui ta kartis. Mõnikord tuleb ta tüdrukule meelde. Sest maitse peab olema puhas, seal veel ses kaebus, et valada müür. Te kuulsite Piret Pääsukese koostatud luulekava hingepüüdja mis põhineb Rein Raua loomingul. Saate helirežissöör oli Kätlin Maasik, muusikaline kujundaja Piret Pääsuke. Helisalvestis aastast 1988.