1949. aastal esilinastunud film kolmas mees sündis keset Viini südalinna siis ja praegu kuulsas Sacheri kohvikus. Tuntud inglise kirjanik rämbriin sõitis 48. aastal Viini, et leida üks põnev lugu briti produtsendi Alexander korda jaoks ja leidis selle ja stsenaariumi valmis Sacheri hotellis peatudes. Pärast teist maailmasõda, kui viin oli jagatud, oli Sacheri hotell inglaste alal ja selles oli ka briti luureteenistuse staap. Film on suurepärane ülevaade pärast sõjajärgsest ajast ja mitte ainult Viinist, vaid kogu maailmast. Sellel hetkel. See film ei ole mitte ainult põnevik. See film on faktitruu. Iga kaader, iga tegevusliin on elust maha kirjutatud. See ei ole viin, mis on Hollywoodis toodetud tuledesäras linn. See on külma sõja aegne viin. See on osa Nõukogude briti, prantsuse ja Ameerika ajaloost. Austerlaste jaoks on selle filmi puhul eriti oluline filmi tegevus toimub Viinis ja filmimuusika on kirjutanud austerlane Anton karas. Filmi tunnevad täpsemalt teavad Austrias kõik. See on kultuse film. Austerlased teavad ja tunnevad seda filmi, sest seda näidatakse televiisoris vähemalt kolm korda aastas. Selle muusikat teatakse peast. Nii kinnitab ajaloolane Birgit Timmermann, kes on filmist kirjutanud terve raamatu ja me vestlesime temaga selles samas kuulsas sacheri kohvikus. Selle filmimuusikat teavad kõik, sest muusika on kirjutanud austerlane. Filmi on tootnud britid, aga muusika, kirjutas austerlane. Omal ajal müüdi viis miljonit plaati kolme kuuga pärast filmi esilinastust 49. aastal. Kokku müüdi 55 miljonit plaati. Neid vanu vinüülplaate siia juurde tuleb lisada kassetid ja CD-plaadid, mis on hiljem välja antud. Muusika on populaarne ka Ameerika Ühendriikides ja panis. Suurbritannias valiti film sajandi lõpus sajandi briti parimaks filmiks. Itaallaste jaoks on oluline naispeaosatäitjat, annat mängib Itaalia tuntud näitlejanna liidavali. Kolmas mees on Birgitta Timmermanni sõnul väga populaarne Prantsusmaal. Ta on eeskujuks olnud paljudele prantsuse filmidele. Austraallaste jaoks tähendab see film Oscarit parima kaameratöö eest austraallase Robert Graskerile. Inglastele tähendab see film Kärol riidi režissööritööd ja ameeriklastele Orson Wellsi peaosatäitmist. Tegelikult põhineb koguteos briti ja nõukogude luuraja Kim Philby ja kirjanik rängriini sõprusel. Holly Martini ja Harry laimi sõprus on tegelikult Philby Agreemi sõpruse lugu. Philby on ju tegelikult reetur. Gram Green, andistan mulle andeks ja küsis oma teostes, kas mitte igaüks meist ei ole omamoodi reetur. Gramkriin on katoliku kirjanik, kes kirjutab alati reetmisest, aga allaandmisest Filmis cream, Green imetles Kim Philby pikk, nägus, haritud mees, kes liikus ringi kõrgemas seltskonnas, oli väga seltsiv ja oli reetur. Tegelikus elus töötas gramkriin luureteenistuses Philby alluvana. Kim Philby oli tema boss. Gramkriin teadis Kim Philby luuras NKVD kasuks, aga ei reetnud teda kunagi, ainult filmis. Kui Philby tahtis teda ülendada briti luureteenistuses tegelikus elus, siis siis läks gramm kriin erru. Kriin briti agendina oli seotud viiniga Riiaga ja Prahaga. Veiniga on seotud kõik, kes filmis tegelased on. Olgu see cream kriini, Holly Martin. Olgu see Kim Philby laim või ka mees, kes hangeldas penitsiliiniga. Tema oli austerlane, kes kohtus Kim Philby Viinis 1934. aastal. Jaga tegelikus elus sai Kim Philby Nõukogude Liidu agent, samuti Viinis. 34. aastal käis Viinis kodusõda. Kim Philby tuli Viini kämbritsi vabatahtliku tudengina, et aidata sotsialistidel võidelda fašistliku valitsuse vastu. Viinis kohtus ta noore Austria kommunistiga noore tüdrukuga, kes aitas tal sõlmida suhted NKVD. Ka see film on palju-palju rohkem kui film Viinist. See on osa maailma ajaloost, kinnitab Birgit Timmermann. Alles 93. aastal, näiteks, kui KGB arhiivid avanesid, said Austria ajaloolased teada, et filmis on tegelikult veel üks luuraja vene luuraja molke, kes oli pärast sõjajärgse Austria üks juhtivaid tegelasi ja ajakirjanikuna kirjutas ta loo penitsiliiniga hangeldamisest ja andis selle loo kriinile lugeda ja gram Green. Enam-vähem võib öelda, et varastas selle ja kirjutas selle oma stsenaariumisse sisse. Gram kriini giid Viinis oli noor ameerika naisluuraja. Ta tutvustas kriinileviini ja ühtlasi neid paiku, mis tema arvates võiksid Kääm kriinile filmi tegemise mõttes huvi pakkuda. Ilma kolmanda meheta ei saa Austrias mitte kuidagi läbi, isegi komissar Rex ei saa selleta hakkama. Olles telefilmis väga kuulsas telefilmis väga populaarses telefilmis. Austrias on episood, mis on filmitud täpselt samas kohas nagu kus toimub tegevus filmis kolmas mees täpselt sama pikalt ja kaader on võetud täpselt sama nurga alt. Eestlase jaoks meenub kõigepealt siiski Austria puhul mitte kolmas mees ja võib-olla ka mittekomissar Reksaga helisev muusika. Seostatakse neid kahte filmi Austriaga. Kolmas mees, viin, helisev muusika, Salzburg. Maailm identifitseerib Austriat nende kahe filmi läbi. Harry laimi motiiv on neljas muusika, mis on tuntud üle kogu maailma. Just nagu neljas rahvuslik hümne Austria jaoks. Esimene on Mozarti lugu, teine on Radetski Marss. Kolmas on Straussi ilusal sinisel toon aul. Ja siis kolmanda mehe motiiv. Nende kaudu ja kahe filmi kaudu tuntakse Austriat ja austerlasi. Filmidega on tegelikult nii, et Austrias mõeldakse enamasti mõlema kohta, ah, tobedad Ameerika filmid igal pool maailmas, kus inimesed ei tea Austriat teavad nad, aga helisevad muusikat ja Salzburgi ja nad teavad, et Austrias on mäed. Ja siit jõudsimegi taas jutuga identiteedi juurde. Mis on austerlase identiteet, mille järgi austerlased tuntakse? See on ka Arnold Schwarzenegger, kes valiti hiljuti California kuberneriks ja tänu temale teatakse nii Austriat kui ka Austria kõrvitsaseemneõli. Nimelt see on tumeroheline kõrvitsaseemnetest tehtud õli. Esmapilgul näeb üsna võõras välja, aga tal on väga hea maitse ja õli on olnud väga populaarne Austria lõunaosas just seal, kus sündis Arnold Schwarzenegger. Praegu on see õli Austria niinimetatud uues köögis väga populaarne. Ta on tria köögikultuuri uus täht. Kõik kasutavad seda ja seda taheti hakata ka eksportima. Euroopa komisjon otsustas aga, et see õli ei vasta Euroopa Liidu standarditele ja et seda ei tohi müüa. Austria põllumehed. Talupidajad ei jätnud jonni, võtsid õli kaasa ja läksid Brüsselisse. See on kohalik rahvustoit, ütlesid nad Brüsselis, nii nagu Emmentale, juust Šveitsis või šampanja Prantsusmaal või siidri Inglismaal. Ja nad said Brüsselis oma tahtmise. Austerlastele on nüüd patent kõrvitsaseemneõlile. Arnold Schwarzenegger on aga Californias mitu restorani ja tänu temale tema restoranides pakutakse kõrvitsaseemneõli suure menuga. Tänu temale on sellest õlist saamas austria vaated. Suurim ekspordiartikkel Ameerika ühendriikidesse. Ja meie siin, Eestis peaksime Birgit immermanni arvates tegema täpselt sedasama mõtlema, mis on Eestile omane. Traditsiooniline Birgit Timmermann soovitab, tähendab, et ärge püüdke kohaldada midagi Lääne-Euroopa standarditele vastavaks, vaid võidelge oma identiteedi eest. Kui Austria liitus Euroopa Liiduga, siis inimesed kartsid, et Austria kaotab oma identiteedi. Mitte midagi sellist tuleb üles otsida oma ja seda müüa ehedal kujul. Eestis käinud inimesena teab Birgit Timmermann ka soovitada, et olgu see või näiteks eesti muusika. Müüge, seda nagu eesti muusikat. Olgu see puit, imeilus maastik, suvemajad, talud, seda tuleks Euroopa turul müüa nagu Eesti oma, siis jäädakse Euroopa turul ellu. Tuleb tingimata leida üles enda oma ja seda pakkuda. Üks selliseid näiteid on austria puhul lisaks kõrvitsaseemneõlile ka ekskursioon kolmanda mehe radadel Viinis. Ja eestlastel on tema sõnul palju asju, mille üle uhke olla. Nii nagu ka iirlased, kes hakkasid tõsist tööd tegema, kui olid liitunud Euroopa Liiduga, tutvustasid ennast oma kultuuri, oma loodust ja nii edasi. Ja Eesti jaoks oluline on reklaam, ütleb Birgit Timmermann. Ja käigu pealt leiab ta ka ühe ja võte turundusstrateegia jaoks, nimelt et Eesti on Euroopa keskmes tegelikult mitte mingi ääreala. Aga ikkagi, milles seisneb austerlase identiteet? Teil on endil sellele küsimusele raske vastata, sest läbi ajaloo on Austria kogu aeg muutunud. Alati on olnud südamaa, mis moodustab praeguse Austria Habsburgide, valitsesid ainult Austriatavaid, KaPofeemiat, moraaviat umb varid, kaliitsijad, kuka viinat. Laiutasime üle kogu Euroopa aps, purgid valitsesid ju ka ameeriklasest ajaloolasest. Giid armastab šokeerida ameeriklasi sellega, et ka Californias ja Texases Arizonases valitsesid Habsburgide. 1918. aastal kukkus impeerium kokku ja alles jäi vaid selle saksa keelt kõnelenud osa oma kaheksa miljoni inimesega. Meil oli järgi jäänud suure impeeriumi pärand ja unistus vanast hiilgusest alles olid aga rusud, depressioon, nälg, kodutus, austerlased emigreerusid, tuhanded tundsid, et neil pole Austrias tuleviku. 38. aastal neelas Austria alla kolmas rich. Austria kadus kaartides. Kõik, kes vähegi julgesid ennast austerlaseks nimetada, kadusid koonduslaagritesse. Paljud hukkusid vastupanuliikumises. Pärast sõda ehitati Austria uuesti üles, aga kes me oleme, kas sakslased? Me jagame paljusid kirjanikke sakslastega, alates Köödeski Schillerist. Pärast sõda püüdis valitsus meeleheitlikult üles ehitada austria identiteeti. See oli raske, sest Austria oli üle 10 aasta liitlaste poolt okupeeritud olnud. Identiteeti hakati üles ehitama muusika abil, Johan Strauss, Mozart ja Austria filmi läbi. Pärast seda tehti Austrias palju filme muusikutest ja muusikast, Strauss-ist, Mozartist, Beethoveni Schuberti-ist vahelisist. 1955. aastal ei olnud tervelt 60 protsenti austerlastest päris kindlad, kas nad ikka on austerlased. Nüüd on järele jäänud vaid 15 protsenti austerlastest, kes arvavad, et nad kuuluvad pigem sakslastega kokku, kui et on iseseisev rahvas.