Tere vikerraadio kodulehel toimus keele võistlus tuum, kus iga soovija sai panna proovile oma oskuse teha žürii antud pikemast tekstist. 200 sõnaline kokkuvõte. Seekordne tekst oli Jaak Urmeti minevikku käes vangis. Eestlastel on liiga palju rahvustunnet. Võistluse võitis Milvi Martina Piir, temaga räägime pikemalt. Kokkuvõte kirjutamisest ja artiklist endast. Ka. Teise auhinna pälvisid Riina Roolaidia, Juhani võik ja kolmanda auhinna Merle Nuia, Eero Janson, Priit Põldma, Veiko Raagmets ja Viktor mahov. Korraldajate poole pealt analüüsib Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste meie saates tehtud tööd, mis oli hästi ja kus tehti vigu ja mille vastu eksiti. Kokku tuli siis maksimaalselt 200 sõnaga Jaak Urmeti mahukas artikkel eestlaste rahvustundest. Minu nimi on Piret Kriivan ja enne kui me anname sõna Milvi Martina piirile ja Tiit Hennoste-le, ma loen teile võitja töö. Tema auhinnatud kokkuvõte kõlab nii. Artikkel keskendub eesti rahvusluse mõningatele liialdatud ja äärmustesse kalduvatele avaldumisviisidele, mis levitavad ühiskonnas kibestumist, vihkamist ja ebakindlust. Väidet ilmestavad näited kultuurisündmustest, millele publik on reageerinud jäikade ja iganenud rahvuslik patriootiliste väärtushinnangute kohaselt. Üldistatumalt väljendub selline hoiak mustvalgetes vastandumistes kättemaksu ja tagasitegemise vajaduses, mis võib ajapikku lavastada ja ohustada kogu kultuuri. Kirjeldatud suhtumise põhjusena nähakse iseseisvuse kaotusest ning järgnenud Nõukogude okupatsioonist saadud ajaloolist traumat millest on praeguseks kujunenud rahvusliku maailmapildi kese ning hea ja kurja hindamise peamine kriteerium. Trauma visa püsimise põhjusena on esile toodud erakondade isekat soovi võimu hoidmise huvides ühiskonda lõhestada. Mõningat kriitikat pälvib ka ajakirjanduse valimatu sensatsioonihimu, mis sellist kallutatust toetab. Vastukaaluks rahvusriigi ühekülgsele ideele on välja pakutud tees elust kui eesmärgiks iseeneses kogu tema mitmekesisuses. Viimase suhtes saab riik olla vaid vahendiks, mitte vastupidi. Praktilise lahendusena soovitatakse rahvustunde vaigistamist normaalsuse piiridesse kõikides eelistades unistamist mälestamisele ning rahumeelset kogukondlikust poliitilistele doktriinidele. See oli Milvi Martina Piirikokkuvõte Jaak Urmeti artiklist minevikku käes vangis. Eestlastel on liiga palju rahvustunnet. Keelesaade. Ja nüüd räägimegi võistluse tuumvõitja ka Milvi Martina piiriga Austrias, tere päevast. Tere. See võistlustöö, kuidas teile tundus, oli see väga raske seda kokkuvõtet teha, kui kaua see teil aega võttis või oli? Väga kerge, tuli ludinal. See juhtus ühel ööl kella kolme-nelja vahel. Ma olen nimelt tõeline inimene kui töötada enam ei tahtnud, aga magada ka veel ei tahtnud. Otsisin vikerraadio arhiivist mõnda vana ajaloosaadet endale una jutuks ja nägin, On teada, et selle võistluse kohta ma olin muidugi uudishimulik, klõpsasin teksti lahti ja nendele. Ei raske ei olnud, eks ma olen ju kirjutava inimesena noh, professionaal, ma pean silmas, et et nii mu töö kui eneseteostus ongi läbinisti kirjalik. Ja noh, eks iga igal tekstidega töötaval inimesel kujuneb. On välja mingisugune oma tehnika või, või oma meetod minu viitsiks näiteks, on, on võtta tekst kõigepealt kokku ühteainsasse lausesse, olgu see kasvõi terve teos. Et mis see nüüd oli, mida ma just lugesin. Et niimoodi ma saan paika tuumade tuuma ja kuna see kõnealune artikkel ise oli muidugi päris pikk oli üsna ebamugav edasi-tagasi scrollida, siis ma kustutasin sealt maha kogu selle ilukirjandusliku ilu ja õlimad, nii et lõpuks jäi siis rohkem kui kahest 1000-st sõnast järele umbes 700. Ja sellist paljaks roogitud teksti oli juba väga lihtne edasi töödelda. Nute struktuur paistis sealt ilusasti kätte nagu, nagu raagus puu võra. Kas teil on juhtumisi meeles ka, missugune see tuumade tuum oli, missugune see lause oli, mille te sealt kõigepealt välja valisite või mõtte? Mõiste fikseerinud teda enda jaoks, ta jäi selle kokkuvõtte teksti sisse, sest noh, loomulikult ma oletasin, et ühelauseline kokkuvõte ei olnud see, mida korraldajat silmas pidasid. Et ma hakkasin siis sellele ühele lausele ikka natuke natuke veel volüümi ümber kasvatama. Nii et see algne lause on seal testis kuskil sees muudetud kujul ja enam ma ilmselt ei suudagi tuvastada See Jaak Urmeti artikkel on väga intrigeeriv artikkel ja tekitas ilmumise hetkel Eestis ka palju vastukaja. Kas teil ei tekkinud kiusatust autoriga mõtteid vahetada, vaielda või kõva häälega heaks kiita? Selles kokkuvõttes suutsite sellest üle olla. Ei, kokkuvõttes endas probleemi, nad kokkuvõte peab olema neutraalne. See ei ole koht, kuhu kuhu oma endi arvamust sisse panna. Ja kui nüüd päris ausalt öelda mulle see artikkel ei meeldinud. Teemapüstitusega olen iseenesest nõus. Sest noh, iga ajaloolane saab sellelt tundeliselt rahvustuselt aeg-ajalt sinikaid. Aga, ja samas jälle neile inimestele, kes esitavad sobivaid küsimusi suudab see rahvuslus ju mingisuguseid vastuseid ikkagi anda. Ja mu meelest ongi asi selles, mis laadi küsimusi keegi esitab elu ja maailma kohta, see naerab ka vadi vastuseta võib saada, et noh, sa ei lähe, joon näiteks vanast tähtraamatust otsima vastuseid näiteks globaliseerumise probleemidele, aga teisest küljest jälle ei ole ju mõtet, sellepärast ka selle vana tähtraamatu peale pahandada, et seal niisuguseid vastuseid sees ei ole. Et noh, ma leian, et traditsioon, annadki vastuseid lahtedes iseendast. Ta vaatab asjadele nii, nagu nagu tema alates on asjad aegade algusest saadik olnud. Noh, muidugi siin on nagu teatud selline lootusetult pretensioon mingile universaalsele maailma seletamisele. Ja noh, kuna ükski traditsioon ega ükski rahvuslus sellega tegelikult toime ei tule, ei saagi tulla, siis tegelikult on kogu see vastandumine ja kapsendumine ju üpriski ootuspärane reaktsioon minu meelest. Ja sellest tuleb ka aru saada, sest et inimestele pakub see ülepingutatud rahvuslus ju tõepoolest vaimset ja emotsionaalset turvatunnet. Et tulgu see siis kasvõi jänese pisendamise hinnaga, sest lõppude lõpuks vastukaaluks on ju olemas ka, aga ka teistsuguseid, kosmopoliitse maid, tendentse ja mõttesuundumusi, mis püüavad seda vaimset ruumi ümber kuidagi siis avaramaks lükata. Nii et artikli sõnumi kui sellise vastu midagi. Aga selle sõnumi edastamist žürii pani võib-olla pisut õlgu kehitama. Näiteks rahvuslikule mõtteviisile heideti seal ette vastandumist ja lihtsustamist aga täpselt sama laimu tegelikult kandis see artikkel ka ise. Et seal oli mingit mingit varjatud lauskamist, teisest küljest ka mingi koolitapjalik manitsemine, et inimesed hakata heade. Ja muidugi kultuurivaenulikkusega hirmutamine, et nojah, et see on nagu Venemaaga hirmutamine poliitikas selline püsiargument igaks elujuhtumiks. Nii et jah, selline rahutu, närviline on mõnes mõttes võib-olla lihtsameelne tekst. Ühel hetkel muidugi kahetsesin, et olin hakanud selle asjaga jändama ka selleks ajaks Kuna jutuajamine on ajendatud keelevõistlusest ja tegemist on keelesaatega, siis ilusast selgest eesti keelest kinni hoidmine tähtsustamine, kui palju seda peab tegema ja millal saab liiga palju, et millal võib siis jälle öelda, et seda rahvustunnet eesti keel, selle tunnet, et seda on eestlastel liiga palju? Kas see piir on ka kuskil olemas või ei ole seda? No kes seda ikka pea hakkas, kuhu see piir täpselt tõmmata? Ma ise ei kaldu keelt väga fetišeerima, hoolimata sellest, et ma olen isekirjutav inimene ja mu meelest on keel pigem kokkuleppe või tööriist väga keerukas, tundlik muidugi loomulikult umbes nagu bioloogiliselt tasandil on inimese käsi või materjal kultuuriliselt tasandil. Aga ma ütleksin, et, et niipea, kui olete võimeline mõistma luule kas või ühesainsas võõrkeeles siis saad sellest keele instromentaalsusest aru. Kas sa saad aru, et keel on see koorte ja ila tegelikult milleski muus? Eeldusel muidugi, et sellised võimsad universaalid sulle korda lähevad, sest kui ei lähe, siis piirdubki emakeelse maailma seletamise ja, ja inimtunnetega. Ja ega katki pole midagi. Mina ei muretseks eesti keele pärast. Muidugi keeld Hoieldas võib, võib samavõrra liiale minna kui rahvuslusega üldse. Nii et noh, tööriistapoleerimine muutub nagu asjaks iseenesest küsimata enam, et et kes või milleks või kui meelsasti seda seda kasutab. Sest noh, Tahtad, üksikisik võtaks endale ülesande päästa keel või kultuur või rahvusvälja surema, sest no ma ei tea, seda on tahetud liiga palju minu meelest selle peale tuleb ka meelde see jääaja multikas kus isa mammutegi ema mammutile ettepaneku hakata liiki päästma. Aga millegipärast ei tekitanud selline ülesande püstitus ema mammutis üldse mitte vaimustust. Aga kas keegi veab keele päästmisega tegelema, tähendab nüüd ma küsisin valesti, sest teie arvates eesti keel ei vaja päästmist, aga ütleme siis keelehoidmisega alalhoidmisega. Hoida ei ole tarvis mitte kee, mitte rahvas, mitte maad, hoidan tarvis inimesi. No loomulikult on, on inimestel olemaski normaalne vastutustunne elule, tuleviku ees. Aga minu meelest ei ole ei keel ega rahvusküll need nupud, kust saaks seda kümmet sisse lülitada. Et indiviidi tasandil on täiesti piisav, kui iga annab oma lastele edasi korrekt emakeele ja kui nende elukäik võimaldab neil omakorda sama teha ühel päeval, siis on väga hästi, et ajaloos on välja surnud nii palju keeli ja rahvaid, kellest me ei tea isegi mitte nende nimetusi. Ja no ma ei ütleks, et maailm on, sellepärast palun palk elamiseks. Rääkige palun endast ka, te elate Austrias, te olete ajaloolane ja kirjuta ja võib öelda ka. Jah, mulle meeldib nimetada ennast kirjutavaks inimesi. Mis on teie teema, millega te ajaloolasena tegelete? Selleks kuidas no vot nüüd ma pean tegema jälle väga lühikese kokku. Ja võib-olla isegi lühema, kui võistlustöö oli, palun. Et see on väga jah, selline praktiline oskus, kokkuvõtete tegemine. Ma olen kirjutanud eesti lastele mitu ajaloo õpikut ühte uutma kirjutanud praegu ka. Ja ega Poolast sellest räägibki. Doktoritööõpiku kirjutamine on mõnes mõttes üksainus suur võitlus asja tuumani jõudmiseks, ma ütleksin niimoodi, et sa pead võtma arvesse miljonit mõttetoloogilist pisiasja lendama, nad kõik ansamblisse panema kõlama ja kõik selleks, et esiteks ma arvan, et ta esitaks mitte tappa laste loomulikku huvi ja alles siis tulevad kõik need ülejäänud pedagoogilised eesmärgid. Esimeses järjekorras tähendab see meeletut lugemist, et kõigepealt endale assi põhjani selgeks teha kohe nii põhjani, et ta suudab näiteks terve elufilosoofia ja fenomen Loogia kokku võtta näiteks seitsme lausega. Ja see ei ole sugugi mitte laest võetud näide praegu just vedama. Iiliti tegingi, et anda ülevaade filosoofilise mõtte arengust 20. sajandi esimesel poolel. Nii et kolm nädalat lugemist selleks, et panna paberile ühe õpiku peatüki üks lõik. Vaat seda ma nimetan lahedaks, teeks kangesti kahju, et et Eestis on kooliõpikute kirjutamine alahinnatud tegevus. Et mõeldakse, et kui ülikooli õppejõud jätab rumalale konfliktist mõne keerukama ekskursi välja ja toimetaja nuputab peatüki lõpu, paar kordamisküsimusi, et siis ongi õpik. Tuleb meelse väärtuste küsimus, millest igaüks räägib, aga keegi ei tea täpselt need väärtused onni, millega neid süüakse. Tegelikult ei ole ju asi selles, et materjali napiks, vaid vastupidi, materjali on tohutult palju ja enamasti on selline tohutu spetsiifiline ja tuntud üksikasjalik. Aga on, asi on selles, et üksikküsimuste monograafiaid ei ole veel õpik seal on tarvis head läbimõtestatud sünteesi igasuguste erinevate valdkondade integreerimist, millest akadeemiline ajaloolane võib-olla ei näe undki. Ja oma doktoritöös ma 20 ja neid asju siis pisut lahtisemaks arutada. Te olete kirjutanud ka raamatuid, jutustusi, pikemaid lähemaid ja ka luuletusi. Viimane raamat on ajaloo ja mille kohta on öeldud, et et see ei ole ilmselt klassikalises mõttes hea raamat, et sellest ei saa bestsellerite. Ometi on see siiski väga hea Raamat, sest kommenteerija ütleb, et ma võtsin seda lugedes ka iseenda jaoks aega. See on vist suurim kompliment tegelikult saab öelda raamatu kohta. Millest see raamat räägib? Aga vaat nüüd ma võtan endale vabaduse aastada välja ajaloolase rollis ja vastata kui kirjutav inimene, mis tähendab, et tegelikult ei taha ma nyyd tunnistada mingisuguseid žanrilisega temaatilisi piiranguid vaid ütlen, et iga raamat räägib sellest kuidas inimesed püüavad teada saada, millest räägivad nende elud. Pean sellega silmas seda, et samas saab valmis, mida teha ja mida mina autorina olen kavatsenud, see ei pruugi üldse teostuda raamatu ja lugeja interaktsioonis. Ja tegelikult ei ole minu asi sinna enam sekkuda. Kui keegi leiab, et tegemist on hea raamatut ja siis ta on hea raamat või keegi leiab, et tegemist on halva raamatuga, siis ta ka on halb raamat ja jumal, temaga soovitaksin võtta kätte midagi muud, lugeda midagi muud. Sest raamatuid on maailmas vähemalt niisama palju kui inimesi. Igaüks leiab endale midagi. Aitäh Milvi Martina Piir selle huvitava jutuajamise eest ja palju õnne veel kord. Kogu keelesaade. Ja nüüd räägime siis žürii poole pealt, kuidas võistlustööd välja paistsid ja kuidas tulemustega võib rahule jääda. Tere päevast, Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste. Tere päevast. Üldiselt võitja tööle hinnang. Miks võitis, kas see töö oli ideaalne? Ei tähendab päris ideaalseid töid, ei ole me veel siiamaani näinud selle kahe aasta jooksul. Tegelikult kes olid need esimesed kaheksa tööd, mis said auhinnad nüüd? Nad olid kõik suhteliselt võrdsed, suhteliselt võrdsed, aga millega see nagu väikese vaheteistesse sisse tegi, oli see, et esiteks ta oli hea üldistusega ja selge tekst, aga ja veel üks selline märksõna, mille me sinna juurde lisasime, iseenda jaoks oli intelligentne. Ja, ja noh, sealt tulevad siis sellised väikesed väikesed asjad, mis tõstavad ühe töö esile ja ma ütlen, et see esiletõstmine oli üksmeelne. Aga eelmise aastaga esimese võistlusega võrreldes, kas tase oli juba tõusnud, oli juba tulemusi andnud võistlus. Oli tase oli parem ühest küljest nii selles mõttes, et oli vähem niisuguseid lihtsalt naljategijaid seal sees ja oli näha, et inimesed olid tõsiselt tööd teinud asjaga enam kui möödunud aastal, kus oli rohkem sellist juhuslikku. Ah, ma viskan valmis selles stiilis asju. Kas võib olla ka küsimus selles, et artikkel ise oli selgem ja konkreetsem paremini? Hetkel ei olnud nüüd selgem, konkreetsem ta oli paremini kirjutatud, selle kohta ma ei oska öelda, sellepärast et ausalt öeldes meid ei huvita just nimelt valikul need väga hästi kirjutatud artiklid. Miks, seda ma olen kunagi varem ka öelnud, aga ma kordan, üle jäävad, aga väga hästi kirjutatud artiklist on väga lihtne kokkuvõtet teha. Aga võistlusel eriti huvitav see, et selle kokkuvõtte tegemine oleks veidi veidi raskem, veidi raskem ja kui artikkel on hästi konkreetne, nagu see oli erinevatest konkreetsetest tükkidest koos käiv, siis sellest kokkuvõtte tegemine nõuab sellist omapoolset sünteesimist. Ja see on juba keerulisem kui sellise artikli kokkuvõtmine, kus need sünteesid on tehtud ja ma võin nad lihtsalt sealt üle võtta. Ehk siis me valime artiklit alati ka selle lähtudes, et ta oleks nagu tegemise jaoks huvitav ja veidikene raske. Ja, ja kui siit edasi küsida, et, et miks siis ikkagi see artikkel, sest et see oli selline artikkel, mis tekitas juba enne väga suure poleemika, ma ei mäleta, seal oli ikka sadu erinevaid kommentaare netis. Vot see oli ka üks põhjus, miks me selle valisime. Me võime ise olla selle poolt või selle vastu, mida arvab siis autor ehk Jaak Urmet. Aga jällegi, kui me tahame teha kokkuvõte võistlust, siis üks selline noh, oluline asi, mis takistab neutraalse kokkuvõtte tegemist on see, kui artikkel tekitab nagu tugeva tahtmise vastu vaielda või kaasa kiita. Aga kokkuvõte peab olema selline neutraalne, et ma saan sellest aru. Ma teen sellest neutraalse kokku. No vot sealt edasi võib hakata siis vastu vaidlema või kaasa kiitma. Aga see on juba teine teema, see ei ole kokkuvõtte võistluse teema. Aga kui me mõtleme niisuguse vaieldluse või väite ütluste peale üleüldse mis toimuvad Eesti avalikus ruumis, siis vaat siin on minu arvates just üks hirmuäratavalt oluline probleem, vaieldakse vastu või kiidetakse kaasa, ilma et oleks endale tehtud enne selget kokkuvõtet sellest, mida see autor õieti siis nüüd ütles. Ja, ja Siituid ka niuksed, kõige suuremad probleemid. Et te tegelikult vastasite äraga kuulaja küsimusele osaliselt kodulehel on kuulaja juba jõudnud küsida, et miks rahvusringhääling valis refereerimiseks sellise jälgi teksti ütleb tema kogunisti, et sisuliselt te ei vaadanud sisuliselt artiklit või missuguseid võimalusi. Just nimelt me vaatasime sisuliselt selles mõttes, et milliseid võimalusi see annab referaat alati teha. Aga noh, ma ei hakka siin vaidlema ega väitlema ka arutlema sellise sõnavara üle, mida kasutab see kommentaator seal, minu arvates kuulub see kõige halvemasse netti solgikommentaaride sõnavara hulka, kuidas see oli jälk või midagi, mis seal oli, unustame selle ära praegu tema, jäägu see tema vaateviisiks. Aga võistlusest osavõtjad, kas nad olid suutnud ennast distantseeruda sisuliselt sellest artiklist, et suutsid jääda objektiivseks? Suur osa jah, aga peab ütlema, et kõige rohkem kõige rohkemates artiklites, kui me oma kommentaari kirjutamise oli just nimelt probleeme, et omad mõtted, omad hinnangud tulid sisse sinna noh, see oli nii-öelda ette programmeeritud sellesse asja sisse natukene, aga see oli tõepoolest kõige suurem probleem, mis oli, aga väga suur osa suutis ilusasti oma noh, niisuguse oma kirjutises teha selline objektiivse üldistava korraliku kokkuvõtte. Teine asi, mis nagu sisse tuli oli, oli selline veidi pateetiline ja retooriline stiil, vot selles originaalis oli ka niisugust niisugust stiili, kus oli küsimusi ja hüüatusi ja muid selliseid asju ja jälle ei suudetud sellest piisavalt piisavalt palju distantseeruda. No need olid kaks niisugust uut asja, muud probleemid olid, olid need, mis ikka möödunud aastalgi oli, et üldistuse asemel on lihtsalt kõrvuti laused mingi hüplikud, tead, et osa teemasid on puudu, keskendutakse alguse peale ta kõike algusest hästi põhjalikult ja siis pärast viimastest osadest hästi-hästi vähe. Mõned teemad jäävad üldse puudu miskil huvitaval põhjusel oli november, kellele tuga mitmetest teguritest või tegelastest, kes selles rahus küsimuse temaatikas nagu rolli mängivad huvitaval kombel paljud olid ära jätnud või ära unustanud poliitikute ja meedia rolli, millest seal rääkis. Ja muidugi keelevead, mis, mis tõmbavad kohe nagu alla ja tagasi eriti palju komaviku. Kui palju oli kasutatud võõrsõnu ja keerulisi lauseid eieiei? Võõrsõnu ei olnud väga vähe järgi, väga vähe, tal ei olnud neid seal sees ja inimesed neid sinna sisse ei toodud ja see, mis minule meeldis, oli see, et, et väga paljud olid ikkagi kirjutanud lihtsate selgete lausetega, mis mõnikord ütleme päris tekstis võib kõlada võib-olla isegi natukene naiivsena või niimoodi, aga mis selle võistluse kontekstis selge ja lihtsa kokkuvõtte tegemisel oli, oli hea. Lihtlause kasutamisel on omad plussid veel, et siis ei pea palju kirja vahele mihuke panemagi. Ja seda küll jah, seda küll, jah, aga, aga kui me teeme mingeid kokkuvõtteid, siis on tal just see oluline asi, et ma toon selgelt välja mingisuguse olulise mõtte, uduta teda mingitesse keerulistesse, pikkadesse konstruktsioonidesse ära. Ja õigekirja te arvestasite täpselt samamoodi nagu kokku võtta. Mis või no mitte nii rangelt, aga ikkagi arvestasime, kui seal ikka olid selgelt kirjavead sees, ütleme komavead või suurtähe Väike-Tähe kasutamise vead või sellised asjad, noh siis ikka me seda tööd nagu paremate hulka ei lasknud. Kui seal olid mõningad sellised sõnastus, siili probleemid, et keegi kasutas küllaltki argist keelt või Wimbergi oli ka seal sellist argist keelt sees siis see ei olnud nii suur. Kui nüüd praegu kuulajad võistlusest osavõtjaid kirjutasid žüriile sisuliselt tegelikult, aga kas kokkuvõtte kirjutamine sõltub auditooriumist, kes kokkuvõtet hakkab lugema? Ja küsimuse aus vastus võiks olla ei sõltu. Siin on nüüd mitu vastust, tegelikult üks asi on selles, et kui ma, kui mulle öeldakse, et teie kokkuvõte artiklist yks no siis ma lähtun sellest, mida artikli autor on öelnud ja minu eesmärk on välja tuua selle, see, mida tema on öelnud ja see kindlasti ei sõltu auditooriumist. Nüüd aga teine asi on selles, et kui ma, mis ei olnud nüüd antud võistluse teema, kui ma pean tegema kokkuvõtet, et näiteks mingist ühest osast ainult, eks ole või siis ma valin, mul on võimalus või kohustus valida sellest artiklist midagi, siis see muidugi sõltub auditooriumist. Aga see, mis sõltub auditooriumist, võiks olla vorm või keel noh, ütleme ma saan ikkagi teha samast artiklist kokkuvõtte, mis on kirjutatud üpris keerulises näiteks teaduslikus keeles ja saan teha samast artiklist ka tegelikult palju lihtsama kokkuvõte ja see on puhtalt auditooriumist kinni. Kui ma teen kokkuvõtet iseenda artiklist näiteks või mingist oma teosest, kas, kas ma pean siis järgima neid samu reegleid või võin ma selles kokkuvõttes käituda pisut vabamalt ja veel midagi juurde ka kirjutada? Ma küsin seda sellepärast, et internetist leidsin ka teadusliku artikli kirjutamise õpetus ja seal on punkt seitse, on kokkuvõte Tartu ülikool teie kolleegi kirjutatud, et kokkuvõtte kirjutamine on küll kõige igavam, sest eelnevalt on justkui kõik ära öeldud, kuid samas on see siiski möödapääsmatu ja ta ütleb siin veel selle õpetuse kirjutaja ja õpetuse autoreid, et võib ka anda kogu kõne all olnud probleemistikule mingi uue ja avarama perspektiivi või vaatenurga. No vot siin üritatud teha kahest asjast vahet, nii, üks asi on artikli kokkuvõte, millest räägib see õpetus seal ma vaatasin, see on täiesti tardne artikli kirjutamise õpetus, mida te võite leida sadade kaupa internetist erinevates keeltes ja erinevate teadusharude all. Vaat kui ma kirjutan oma artikli kokkuvõtet, mis on osa artiklist, siis see on hoopis midagi muud kui see kokkuvõte, mis, mis siin on. See kokkuvõte kuuluks selles artiklis pigem niisuguse alguse otsa klassikaliste või teiste tööde referaadi hulka. Artikli oma artikli kokkuvõte, kui üks osa sellest artiklist seal on, jah. Seal kehtib raudselt üks reegel, tegelikult mis kehtib ka siinses kokkuvõttes, et midagi ei tohi juurde lisada. Kokkuvõte on sellest, mis on enne öeldud, ma ei tohi seal uusi asju uusi teemasid sisse tuua. Aga artikli teadusliku artikli kokkuvõte, osa koosneb vähemalt kolmest erinevast tükist, üks on seesama kokkuvõtte oma tööst. Teine perspektiiv ehk mida võiks teha edasi. Ja kolmas osa on see, et ma panen oma saadud tulemused laiemasse konteksti mingisse avaramusse, pilti. Nii et need on erinevad asjad. Selge niisugust võistlust korraldama ei hakka, vikerraadiost. Ei, seda ei saa korraldada oma artikli tegemise kokkuvõte. Aga teine asi on veel tegelikult, vaat nüüd teine pool on selles, et oletame, et mina teen nüüd näiteks esitan kokkuvõtte omaenese artiklist kellelegi tõepoolest, mitte seal artikli lõpus, eks ole, vaid kusagil mujal. Keegi küsib minult, et sa oled kirjutanud sihukese sihukese, räägi mulle lühidalt, mis seal sees on, eraldiseisvalt jah, täiesti eraldiseisvalt, nii nagu see siin oli. Nojah, eks ma siis olen muidugi natukene vabam, aga, aga samal ajal ma pean igal juhul andma lugejale või kuulajale sel juhul ka teada, et mis seal artiklis on ja mis ma nüüd seal hetkel siis nagu juurde lisanud või, või juurde panen, sest vastasel juhul võib ta väga valesti artiklist aru saada. Kui nüüd võistluse juurde tagasi tulla, siis kas võistlejad pidid andma ka omaenda kohta informatsiooni, kas on teada, et kes olid noored-vanad, mehed-naised haridusega? No ei, me kõiki detaile ei küsi, noored-vanad küll, jah, seal oli 40 42 meest, 83 naist, meeste osakaal on tõusnud, mis meile väga meeldis. Kooliõpilasi oli 58, nende osakaal oli jälle suurem, mis meil ei ole, väga meeldis. Kõige noorem osaleja oli kümneaastane, vanim 86, see skaala oli noh, nagu mullugi. Ka keskealisi on muidugi nagu, nagu kõige enam, aga mingeid täpsemalt sellist hariduse või ametikoha või muud sellist infot me ei ole. Ei ole päris sealt korjanud, noh kui neid tähendab, asi on nüüd, selles, ma pean ette ütlema, ma ei mäleta, kas sellest on varem juttu olnud, et kui me hindame neid töid siis me ei näe kellelegi nimesid. Meil on koodid ainult seal ees. Ja nimesid. Praeguseks, mina olen näinud kogu nimestiku ja ülejäänud žürii on näinud ainult kaheksat võitjat. Need nimed, me saame pärast seda, kui me oleme öelnud raadiole, et vot need on need. Aga meil ei ole jah, niisuguseid eraldi andmeid maagil vaatasin nüüd neid nimesid. No võib-olla üks kuus-seitse nime olid minu jaoks seal natukene tuttavad. Aga nii, nii et ma olen, oleks nagu kuulnud neid nimesid, aga väga erinevatest paikadest. Noh, alates sellest, et mõni on meedias esinenud ja lõpetades sellega mõne puhul tuleb meelde, nagu ma oleksin käinud temaga ühes koolis. Siis tee seda ei tea, kui palju võis olla osavõtjate hulgas ajakirjanike ja ajakirjandustudengeid, sest ma küsin seda sellepärast, et enne võistlust te just ütlesite tegelikult ajakirjanikele olla hädas. Oli vaja kokkuvõtte kirjutamise oskust, vaat päris ajakirjanikke, nimesid minule seal nüüd küll niimoodi ette ei sattunud, noh, võib-olla mõni oli, aga, aga siis ma ei tea seda ja ajakirjandustudengite nimesid ma kahjuks ei tea. Kui läbi võrrelda, kindlasti leiaks. Kui guugeldada natukene siis ka leiaks. Aga igal juhul, kui oli, siis väga vähe. Aga ajakirjanikel on, oleks seda oskust vaja, sest kõige selle ajakirjanduse algus uudise kirjutamiseks on vaja. Ta kirjutab, raskust on, on ja mitte ainult uudise kirjutamise juures, ma rõhutan kogu aeg seda, et et selleks, et anda edasi ajakirjanik annab alati edasi kellegi teise mõtteid. Ka siis, kui ta kirjutab uudist või kui ta kirjutab mingit muud lugu, selle sees on alati teiste allikate mõtted ja oskus neid just nimelt objektiivselt edasi anda, vaatamata sellele, kas minule need mõtted meeldivad. Tere, kas ma neid armastan või mitte või kas ma üldse sallinud seda inimest, kelle mõtteid ma edasi ana või mitte? See on demokraatliku ajakirjanduse kõige olulisem alus ja kõige olulisem oskus, kui seda ei ole, siis on tulemuseks demagoogia või totalitaarne ajakirjanik. Kuidas meil on selle oskusega all kehvasti? Kehvasti, ma ütlen kohe otse kehvasti. See on nii kirjutavas meedias kui ka rääkivas Vedjas. No vot rääkima meedia on natukene keerulisem asi, sellepärast et seal ei anta tihti edasi niisuguseid, noh, kui me jätame nüüd uudise lugejad kõrvale, eks ole, kes loevad ette diktorid siis noh, seal nii päris niimoodi edasi ei anta neid teiste inimeste vaateid nii selgelt enamasti püütakse teha midagi sellist, et teine inimene ise räägib. Ja, ja lisaks seal on seda neutraalsust. Kui jätame jälle uudise lugejad kõrvale ikka palju raskem saavutada, sellepärast et intonatsiooni tuleb tahes-tahtmata midagi sisse. Aga palju olulisem on, on see asi trükimeedias suulises meedias, lisaks sellele inimene kuulab noh, ikkagi veidi pealiskaudselt tavaliselt ja võib kohe selle ära unustada, võib-olla selle väikese nüansi, aga kirjutatu jääb alles. Siis žanrid on meedias läinud sassi. Jah, jah, ma olen sellest mitu korda rääkinud ja, ja ka kirjutanud ja ja ma ei näe seal veel praegu mingit erilisi uute žanrite väljakujunemist, vaid just nimelt teatud sassiminekut ja nihukest žanri vabal tutvust. Aga millest see siis tuleb, sest te ju Tartu Ülikoolis õpetate ajakirjandus tudengitele ka. Teie kõik seal. Ei, ei mina ei, õpetaja, meie kõik singa ei õpeta. Tähendab, jah, õpetatakse kindlasti, ma arvan, vähemalt nii. Ausalt öeldes ma ei tea seda. Aga millest see tuleb on, on minu arvates keeruline üpris keeruline ütelda. Ma arvan, et osa põhjusi on, on seotud sellega. Suurem osa neist, kes ajakirjanduses töötavad, ei tule mitte Tartu ülikoolist või ka näiteks Tallinna Ülikoolis, kus alles nüüd see, see õpetus algas. Siis teine asi, mis ma arvan, mis on selle tinginud, on see tohutu subjektiivsete tekstide mass, mis netiga tutvu meie peale, on on tormanud, kus esitatakse ainult oma arvamusi isegi mitte argumenteeritud arvamusi, vaid lihtsalt Sõimu, või, või karjumist või, või midagi muud, see paratamatult teatud moel mõjutab. Kolmas asi, mis kindlasti mõjutab, on see, et tegelikult žanrid on mingil kombel muutumises, kuna praegu on selline segane aeg, et noh, osa žanre siirdub internetti ja eks ole osa saanud jää paberile. Mis sealt välja tuleb, seda me hetkel ei tea, päris ja mingi segadus, seal valitsus lisaks sellele on praegu kujunemas veel noh, selline asi, mis kus nimetada siis mobiilimeedia või et terve hulk sellistest uudistest läheb tegelikult mobiiltelefonidesse veel siis Nad on küll internetis, aga mobiiltelefoni uudisel ja ütleme arvutis või, või siis tahvelarvutis ilmuvale uudisel on ikka ka selge vahe oma kirjutamisviisi suhtes. Nii et see on see, see on see segadus. Ja võib-olla on, on kolmas asi ka lihtsalt selles, et ajakirjanikud tahavad järjest enam noh, kaasa rääkida, ise arvata, ise nõuda, see tähendab, et tahavad olla nagu otsustajad ja tegijad. Jaa, jaa. Sellega segavad nagu kaks oma rolli ära, ajakirjandus on alati olnud ka arvaja otsuste tegija aga neid kahte rolli nagu lahus peetud. Tiit Hennoste kokkuvõtteks kokkuvõtte võistlus tuum, selle kasutegur ja vajalikkus. Kui nüüd praegu mõelda, et kui kahe aasta peale on kokku Novosalise, ilmselt kordub, me ei ole veel teinud, eks ole. Kui kahe aasta peale on kokku tulnud võib-olla 300 inimest, kes on selles osalenud ja võib-olla ka osa inimesi, kes on osalenud nii, et nad ei ole saatnud neid asju. Ja kui ma näen seda, et noori inimesi on juurde tulnud, et tase on tõusnud, siis ma arvan, et see kasutegur on, on väga suur. Kui me saame umbes näiteks 30 40 50 inimest igal aastal, kes on õppinud selle kaudu paremini kokkuvõtteid tegema, siis see on väga suur asi. Pluss veel need inimesed, kes juttu praegu meie saadet kuulavad ja mõtlevad selle peale ja nende Kreemi peale ja, ja ma loodan, et äkki järgmisel aastal osalevad. Aitäh Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste ja jõudu järgmisteks võistlusteks. No proovime Saates rääkisid teisest kokkuvõte võistlusest tuumvõistluse võitja Milvi Martina Piir ja žürii esindajana tegi kokkuvõtte Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste. Minu nimi on Piret Kriivan. Palju õnne kõigile võitjatele.