Täna räägime jälle siis lauludest, nendest, mida lapsepõlve lauludeks nimetame on laule, mis tulevad, mis lähevad, on ka neid, mis jäävad viimaste hulka kuuluvadki just nimelt lapsepõlvelaulud. Nemad kuuluvad meile, kes me neid kasvuias laulsime, me kanname neid enesega kaasas elu lõpuni. Ja igal meist on oma lapse ja laulud. Täna meie stuudios külaliseks. Vabariigi rahvakunstnik Anu Kaal. Millised olid siis teie lapse ja laulud, mida teie laulsite. No nii nagu lapseiga jaguneb mitmesse perioodi, eks nii ole ka lauludega ma hakkan praegu meelde tuletama, siis esimesed laulud olid kindlasti need laulud, mida lauldi kodus mida lauldi spetsiaalselt minule kui lapsele. Hiljem tulid siis lasteaialaulud, mida sai lauldud koos teiste lastega, kõik need vere, vere, õunake ja, ja igasuguseid ringmängulaulud sinna, kuhu hakkab nüüd ulatuma minuni ohtlikum mälu. Sinna jäävad laulud, mida sai lauldud kooli ajal. Ma usun, et selle kooliperioodi vältel sai vist ära õpitud ja ära lauldud. Ja kõik praegu enam-vähem käibel olevad rahvalaulud. No ma mõtlen siin, nagu meie selle saate tiitel laulu, kui ma olin väikseke, ei saa mitte vaiki olla. Kukkusega kägu. Pidu hakkab. Oh mina, väike mehikene tütred tänu viire takka. Kõik niisugused laulud. No ja muidugi siis niuksed rahvalikud laulud nagu Hermanni Kungla rahvas ja Türnpu troost. Need on niisugused laulud, mis olid siis mis on praegu ja mis tõenäoliselt jäävad ikka ja igavesti elama. Kas teie laulsite neid laule siis koolis koos teistega või laulsite te neid ka omaette kodus üksi olles? Vaevalt et ma neid laulan, üksi laulsin rahvalaule küll, jah, aga mitte neid niisugusi tõsisemaid kuulub koolile. Seal oli jah, muidugi. Kõrikene võimaldas ja lõõritab, ma hakkasin oma meelest ikka juba kuskil viiendas-kuuendas klassis, kindlasti. Siis oli juba soov kindel, et teist peab saama laulja. Ei, seda ma ei ütleks, seda, ma ei usu. Aga lihtsalt meil oli niisugune lugu, et kuuendas klassis otsustati meil teha tütarlaste ansambel meie klassis. Ja siis minu koolivenna ema võttis tüdrukud kokku ja tegi niisuguse ansambli. Ju siis mul seda huvi oli natukene rohkem ja ma hakkasin sorima tema nootide hulgas, oli ta nii lakti lubasin, siis ta hakkas minuga veel nagu lisaks laulma ja siis siis tekkisid igasugused niisugused muud laulud juba, mida ma laulsin, siis ma mäletan seda jaaniussikest idülli, mida ma nüüd möödunud suvel laulsin ja nii, ja siis see oli periood, kus ükski noot ei olnud kõrgega, ükski laul ei olnud raske. See oli nii, et saaks laulda ja. Et teie olite linnalaps ja olin ma olen linna lähedalt maalt, nagu siin öeldakse, nõmmelt seal sündinud ja kasvanud ja elan tänini seal. Kõik eelnevad saates esinejad, vilja Toomi ja, ja Hans Trass ja nemad on meenutanud, kaovad neidsamu rahvalaule, mida teiegi siin loetlesite vilja toome, oli maalaps ja ütles, et tema kodus kodukandis lauldi neid. Hans Trass on ka nõmmel. Ütles, et tema laulis ka neid samu laule ja laulab tema poeg praegu ja ilmselt teie tütar laulab ka kodus täitsa rahvalaule, nii et need on sellised asjad, mis ikka jäävad, kogu aeg kanduvad põlvest põlve edasi. Aga huvitav on, mis asi see siis on, mis nendes lauludes nüüd nii püsiv on ja mis neid nii suust suhu ja ajast aega edasi kannab? Tõesti ka nende suur inimlikus mõttes, kuid oma meloodika siis on nii lihtne ja, ja nii omane nähtavasti kõikidele inimestele ta nagu iseenesest elab ja selliseid, mis ma arvan niimoodi. Öelge, kas teie kunagi laulikuid ka olete ise kirjutanud ikka ja no sinna saiu aforismi vahele kirjutatud ja see oli kuskil niisugune keskkooli algus või niisugune periood liiline. Varem ma nagu ei mäleta, et aga milliseid laudade siis sinna kirjutasite? No ma mäletan, et tol ajal tuli välja see film, tänava serenaad siis sai kõik need laulud kahtlemata kirjutatud ikka nii isegi võimalikult saksa keeles, nii vigased kusega siis talle välja tuli, aga, sest saksa keelt meil koolis ei õpetatud, õppisime inglise keelt. Ja siis mitmed-mitmed Lõuna-Ameerika rütmidele tehtud laulud, tol ajal olid. Olid väga moes ja tol ajal olid kinofilmid need, mis tõid rahva hulka rahva lembemeloodiad ja päris kindlasti seal oli ikka palju, sest sest tol ajal ei olnud niisugust niuksed estraadilaule või seda žanrit nagu oli ju meil palju vähem kui praegu siis jah, need niisugused meeleolu laulud ikka tulid just filmidest. See oli siis kusagil 50.-te aastate paiku täitusid, et kui teil on päris pisike oli, siis lauldi teile hällilaule ja unelaule. Aga kas hiljem, kui ta juba teadlikult maailmas ringi käisite ja vaatasite ka kodus teiega lauldi või, või oli teie peres selliseid ühislaulmisega? Ma ei ütleks, et niisugused ühislaulmise juht oli, aga noh, olivad niimoodi tihti, et ma olin kuulnud kuskil mingisugust viisi. Jaa. Jaa. Ma ei teadnud teda täpselt, hakkasin küsima tema, mis laul see on või kas sa oled seda kuulnud ja siis ema või isa või kes siis tuletas seda meelde, et vot see on sellest ajast ja see on vat umbes nii seda laulis omal ajal see või see või ja vot niimoodi on ja mind kodus nagunii aidatud laulda, aga et meil niisugused ühised istumisi laulmise jooksvalt, seda meil ei ole küll kodustele. Aga see ansambel, mis teil siis koolis tegutses, kaua see tegutses ja kus see oli niimoodi, et seal sai, selleks korraks loodetakse? Arvatavasti oli nii nagu nagu ta seal jah, tema nagu oma funktsiooni täitis seks korraks ei, rohkem ei olnud teda nagu enam tarvis sellist tüdrukutel sellist seesmist lauluhuvi, mis oleks neid koos hoidnud, ei olnud. Ei, need tüdrukud, kes tookord seal olid, nendest said väga erinevate elukutsete esindajad ja laulmisega seal nagunii laulmise juurde võib-olla jäi. Vot praegu üks, kes on minu tütrel praegu laulmisõpetaja Piia vennastega käest kooli tema laulmise juurde sellest ajast, kui võib-olla on tal juba varem veresse ikaldus, kästi, tütar käib kuuendas lõpetanud kuuend. Kas te olete nüüd tema laulikud sirvides leidnud sealt ka selliseid, ütleme pioneerilaule või, või noh, rahvalaule kindlasti ja võis lihtsalt selliseid lastelaule, mis ka teie laulikus, kooli laulikud. Jaa, olen küll ma olen, tähendab, varasematel aastatel on olnud seal mitmesuguseid. Teiste rahvastele on, ma mõtlen just, mitte mitte eesti rahvalaule, aga no näiteks, ma ei tea, kas on läti, laulsid vennad, on mul suured mehed. Seda ma mäletan, laulsin temaga kunagi koos, kui ta oli päris esimestes klassides kuskil seal. Hiljem see ongi selle, selle aasta kuuenda klassini, mäletan, kui ta hakkas mängimas klaveril on Klankeri rõõmus salk mida minu ajal ka väga hoolega laulda, võib-olla pisut teksti on muudetud. Paratamatult ikka korrigeeritakse ja tehakse paremaks. Jah. See oli üks planter laul ja teine kantrilaul oli päike vajus mäe taha. Sihukene. Ma ei tea, kas ta sõja laulis, ei mäleta enam, või on see isegi revolutsioonijärgne mingisugune niisugune. Neli andmekilone. Ei ma. Ekraani konteksti. No kas teie oma tütrega kodus laulate praegu, kui tema niuksed mingisuguse lauluotsa üles võtab, siis küll ta teeb rõõmuda, hakkab klaveril mängima, emal olema? Mul aega on, olete? Te ütlesite tol ajal, kui teie kasvasite, et ei olnud nagu selliseid laule nagu praegu siin on ansamblid, popansamblid, apelsin ja Kukerpillide avarepertuaaris, paiskavad meid siia-sinna ja iga väike poisipõnn tuleb tänaval ja vilistab Himaalaja. Veel kodus lauldakse pidevalt. Aga tol ajal ei olnud selliseid. Aga ometigi igal ajastul siiski on ja mingisugused laulud, mida siiski rohkem on kuulda olnud ja mida, mida rohkem lauldi. Jah, vot ma arvan, et võib-olla mingisugune niisugune hingeline seos või side tekkis minul hilisema ajaga, praegu ma vaatan tagasi seda, seda perioodi ja need olid Veera neeluse laulud, mida ta sel ajal laulis. Vaat et ma tol ajal mõtlesin nüüd, et minust saab noh, nüüd härral tema kolleeg või järeltulija või nii. Aga mind köitis jah see, see maneer, mismoodi ta laulis ja ültsevad need, see kellukesena helisev kõrge hääl nähtavasti ikka mingisugust niisugust sugulust selle juures vist tundsin, need olid niuksed laulud nagu kord seal, kus algas metsa piiria liuvälja valss ja Samaara linnake ja need, mis, mis just tol ajal eetris nii väga sageli helisesid. Nüüd kuuleme neid vahetevahel siis, kui midagi taastatakse või vastavateemaline saade tehakse. Te juba ütlesite siin, et teie eelmisel aastal laulsite linke jaaniussikest ei telli, mida te ka oma kooli eas laulsite. Kas teil on veel sellist teie praeguses repertuaaris selliseid laule, mida ta omal ajal võib-olla lapsele lihtsalt ei Sava hüvisesite laulsite kuulsite, kusagilt oli ilus meloodia näiteks kas või seesama ei saa mitte vaiki olla, on üks rahvalaul, mida ma pidevalt laulan kontserditel, kui on, vot just midagi niisugust rahvale olulist tarvis. Minu meelest see on üks ilusamaid eesti rahva lugema. Püüan teda tõesti igal pool ette kanda, ma olen seal olnud Prantsusmaal, Süürias, Rootsis ja nonii, tähendab, kui vaja on kuskil niisugustes. Ja ma pean ütlema, et see on niisugune laul, mis siiski inimestele läheb hinge ka vaatamata sellele, et neist sõnadest aru ei saanud. Aga nüüd, kui mõelda nüüd tagasi nende 50.-te aastate alguse ja keskpaiga aastatele millised olid siis need laulud oma loomult? Kas nad olid hästi elavad või olid nad lüürilise oma laadilt või, või olid nad sellised väga hoogsad marsirütmis? Tempokad no oli seda ja teist oli kahtlemata väga palju jah, niisugust tempokat, energilist, entusiastlikku muusikat, no kõik need taastajate marsid ja ja igasugused niisugused. Niisugused pärast sõjajärgset lauludki ma mõtlen. Aga kahtlemata tekkisid vodka, niisugused lüürilised laulud nagu seesama mu hellikud, mu lemmik, ma ei tea, kuidas ta õige nimi on. Siis vot just need need planderi laulud, Panther oli jah, selline helilooja, mis tol ajal oli, vist võib öelda, et oli popp ja tema aias oleva juuksed hoiavad jah, niuksed. Nende laule lauldi tol ajal ikka väga palju ja sinna Noossof ma mäletan selgesti, kui kaugel, kaugel, kaugel. Ega ei saa öelda, et need laulud oleks kadunud, need on ju praegu ka siiski alles, võib-olla neid lauldakse vähem. Teine oli väga südamelähedane eira neeluse lauljad ja noh, kindlasti tema kõrge hääl ja. Aga kas need laulud iseenesest teid ka köitsid või köitis nüüd ainult tõesti Veera neelus kui interpreet? Ma usun, et kindlasti see intervjuu praegu tagantjärgi mõtlen, eks interpreet keetis mind võib-olla rohkem, aga ma ei usu, et nüüd nende päris lahutada saaks ühte teisest. Ma arvan ikka, et üldine oli see koosmõju, mis selle laulu esitus tekitas, ma arvan, aga kui praegu oleks vaja oma tütrele kas või õpetada või, või temale laulda neid oma lapsepõlves. Kõige meeldejäävam laul? Millise selleks siis valiksite? Ja siis on väga raske küsimus. Võtaks talle kindlasti neid rohkem kui ühe. Aga ma alustaksin siiski rahvale orderit, minu meelest rahu laulan, iga ajastu laul sai lauldud kooli ajal ja ma pean ütlema, et üldse mulle rahvamuusika on alati meeldinud ja ma oma kontserditel olen püüdnud seda esitada. Aga mulle meeldivad rootsi rahvad, Soomera. Kas võiksin lõpetuseks seda öelda, et kõik see, mis ta oma lapsepõlves olete muusikat kuulates kogenud, on teile need oma igapäevases töös kasuks olnud? Kindlasti?