Täna on jälle kavas filmi labürindi saade, juttu tuleb dokumentalist Andres Söödi loomingust. Oma arvamusi Andres Söödi filmide kohta avaldavad Villem raam, Jaak Kangilaski, Olev subi, Paul-Eerik Rummo, Erkki-Sven Tüür ja Mark Soosaar. Saate koostaja Liina Kirt. Vestlusi saadab Erkki-Sven Tüüri muusika Andres Söödi dokumentaalfilmile. Antresseek lõpetas üleliidulise riikliku kinematograafia instituudi 1963. aastal operaatorina oma esimese autoridokumentaalfilmi kümneminutilise Ruhnu tegi Andresson 1965. aastal ja see äratas omal ajal suurt huvi. 1969. aastal, kirjutas Valdeko Tobre. Ruhnu kuulub praegugi vaieldamatult meie dokumentaalfilmikunsti aktivasse oma küpsuseksamirežissöörina. Aga sooritas Andres Sööt läinud aastal filmiga 511 paremat fotot marsist. Ruhnu lõi ettekujutuse režissöör Andres Söödi Loomingu laadist. Ilmnes temale iseloomulik taat pluss jälgida inimesi olukordades, mis erinevad tavalisest elurütmist, mille 100 pulss lööb teistmoodi. Ilmnesid püüd elunähtuste üldistamise poole ja porteriteerimis oskus. Esimese autorifilmi Ruhnu valmimisest on möödas 20 aastat. Tänaseks on Andres Söödi dokumentaalfilme üksnes režissöör-operaatorina kaugelt üle veerandsaja üleliidulisel filmi kriitikal on olnud võimalus seni tutvuda Andres Söödi loomingust filmidega. Dirigendid, jaanipäev, unenägu, reporter, mälu, Eesti NSV Kultuuriministeeriumi tellimusel, Eesti reklaamfilmis valminud täispika dokumentaalfilmiga Arnold Matteus ja olümpiateemalise täispika dokumentaalfilmiga Tallinn 80, mis tehtud koos Valentin, kuigi ka üleliiduline filmikriitika on asetanud kõhkluseta kõik need filmid Nõukogude dokumentaalfilmikunsti tippteoste hulka. Järgnev helilõik on pärit Andres Söödi dokumentaalfilmi mäluvõtetelt Saaremaal Karja kirikus, mille möödunud suvel jäädvustas filmi mälu helirežissöör Jaak elling. Sellega oleks seletatav kogu see kogu see lae opositsioon kus on maksimaalselt kõik tõrjevahendid, kasutatud küll haiguste vastu, küll abielurikkumise vastu, küll hobusevarguse vastu lehma ahtruse vastu ja mis te iganes tahate. Aga need joonised pärinevad ikka sellest samast ajast. Need pärinevad samast ajast ja valminud koos nende dekoratiivsete motiividega distaevalikult tähed ja, ja sinine taevas ja koos põhjaseinal oleva suure illusoose niukse ideaalkoodi aknajoonistusega, kes taastati kõikke professor Helge tsiliini poolt, kes töötas eel koos oma üliõpilastega ja ka kohalikud inimesed olid abiks, nagu nägime hiljuti foto peal üle 20 meheline brigaad oli siin ja ta puhastas kogu kogu kiriku ja tõi välja need maalingud 200 t, kuid linn sadat aastat neid neid tähti ja joonised. Kas see helesinine kupli võlgi värv ei tulnud väljana? Ei, tähendab, väga kahvatult tuli välja senine värv, märgi Vextlasele tuli välja ka ta. Ma ei hakka üldse, see on väga suur töö raske teha ja väga vähe jälgi järel ta ei hakka tegema, jättes teised valgeks. Ta ütleb selle kohta, et see oli Heikesel nende uute mustrite säilitamisega koos anda. Sinine. Pillimeetriliste kogu aeg pintsliga, lihtsalt polnud võimalust seal teha. Siin on mingisugune riknemise jälgida ja need on nüüd sellest tingitud, et ülemine varsti mine vastav, kui kiriku katust uuendati. Ribarasse pool oli lahti, tuli vägev vihmahoog ja 100. läbi ja läbisadamise niiskuse ja veejäljed olid tekitanud põlvist, näed niisuguse rumala asja, mis toob uut restaureerimist, järjekordsed et saad riskantne avada. Viimane küsimus, miks oskate seletada, miks näiteks neljandas nurgas või ei ole seda? Ei oska. Sorsioonides on huvide, kuna ta kahes kirikus ühtlaselt on, siis on, lihtsalt. Ei oska ära seletada teistes kirikutes puudukas neljasadat. Alina, too kergus puudub kõneljas süsteemid. Vot seal mingi mingi mõttekäik, tont sa tead, kas su kolmega mänge kolm tükki ainult või, või miks ei oska ära seal? Kui juba niisuguste ettenägelikkust ilmutati vihmavett ära juhtida, siis, siis miks ta peakski siia kogunema, eks ole? Jah, no vot see on, on, on nende vanade asjade kiusanud sagedaste satud niisugustele võsatuslikudele küsimustele, et jääd sõnatuks ja vaatad ja jääd ootama paremaid aegu, eks elu, kunagi mingisugune asi. See kuuldud helilõik jääb tänasest saatest ainsaks, kus võis kuulda koos Villem raamiga Andres sööti. Andres Sööt ei armasta anda intervjuusid, ei võta tavapäraselt sõna oma filmide esilinastusel läbivaatustel. Olles seisukohal, et film peab rääkima ise enda eest. Ja eks ta ongi nii kohel, filmil puudub oma sõnum, siis ei suuda midagi olulist lisada. Ei autoripoolne kommentaar ei rohke sõnadevool selle kohta, mis seal kõik peaks olema. Andres Söödi filmid aga jõuavad iga vaatajani, kelle hing ei ole veel kalestunud vapustavat, sügavalt iga tundlikku, elava südamega inimest. Austades Andres Söödi põhimõtteid ei olegi tänase filmi labürindi külaline mitte Andres söötise vaid hoopis Andres Sööt nähtuna Eesti tuntud kultuuritegelaste pilgu läbi. Kõigepealt kunstiteadlane Villem raam. Andres süüdist on ühelt poolt väga rääkida komplitseeritud figuur nagu üks looja, inimene on komplitseeritud. Tal on kindel kontseptsioon välja tulla, teadmise tahab, ta on järjekindel. Erakordselt rahulik. Ta järita oma ohvrit, mina olen tema ohver olnud ja ma tundsin ennast lõpmatu mugavalt temaga koos. Ja ta läheb selle õige koha ära. Ja nägemise juures on ju jah või mitut moodi näha. Me võime näha neutraalselt ükskõikselt huumoriga tema näeb kriitiliselt väga palju asju. Ta on väga kriitiline silm ja justkui ma mõtlen tema kui dokumentaalfilmimeister, just see kriitiline silm. See on väga oluline. Me peame nägema asju hinda vaatenurga alt, et anda talle mingisugune ideoloogiline aspekt asja juurde. Ja temal on see eriti tugev niisugune nägemine. Ma mäletan, tema. Ma olen korduvalt, kas tema Võerahansu filme näiteks või tegi, see on erakordne nägemisoskus, ta kõrutab tihtipeale taolised asjad üksteise kõrvale. Jääd tummalt seisma, kus pagan temas nägin, ma ei tulnud selle mõtte, tegi üldse, aga ta nägi selle ära. Ja sama oli ka meie filmi tegemisel. Nägime seda möödunud suvel Karja kiriku rõdule roolist, filmi alamist emale täiesti võõras nii-öelda. Ta süvenes erakordselt kiiresti taipas asjad ära ja vaatasin seda ja tal on suur oskus sind kuulata. Ta kuulab ära, mõtleb, räägib lollus küll, aga ta ei sega vahele. Ta ei häiri sind, eks ole. Ja selle tõttu tunneb, tuletame ohvri meelsasti. Nii et minul on temast jäänud erakordselt erakordselt meeldiv mulje. Ma. Ma tahaks, et tal oleks palju häid ülesandeid täita. Tal jõudu jätkus täitmiseks. On ka seal suurepärane, suurepärane objekt või subjekt. Arhitekt Matteus on suurepärane vestleja, haruldane vestleja ja seal selgub, tark hakkab peale. Noor poiss läheb suure torni juurde, läheb kõrget torni, jagab kogu lugu peale ja see üldkompositsioonis ise kombinatsiooni leidmine, see on, see on Andres Söödi oma karjas ta, ta pani konsultatsiooni püsti, puhunud aimu komplitsioonist, tabanis ilusti püsti ja seepärast istus, tuleb välja. Nii et see on ja tema, tema niisugune ja ta, kuidas ta kuulab ära iluslikumatus räägib või kui võransu räägib seal samuti mulle kaks filmi just just matuse ja ja võõras film on tal, ma räägin põhiliselt kunsti ja roolis filmides, kuna see puudutab minu eriala, eks ole. Ma ei ole, ei tunne tema tööd teistel teemadel, eks ole see teema mulle lähedane ja tema kuulamisoskus rahulikult, ta kuulab ära. Ja see on kui operaator liiga aktiivne, siis ma kardan, et see põhiline tuumik läheb kõrvale ja ja tuleb tema ise välja, aga aadress ennast kunagi eksponeerib, aga eksponeerib oma teravat silma ja taktikat kohelda oma objekti. Erkki-Sven Tüür on loonud muusika kuuele filmile seni endale kõige rohkem rõõmu pakkunud filmimuusika. Kahtlemata Andres Söödi filmile mälu raamist esiteks juba sellepärast ja küllap peaasjalikult sellepärast, et filmis käsitletav teema on mulle puhtisiklikult juba väga südamelähedane. Nimelt kõik keskaegset kunstiprobleemid ja keskaegne maailmatunnetus. Siia juurde võiksin lisada, et oma muusikalise materjali üheks peamiseks allikaks on olnud komponeerimis katsetuste algusest peale. Laane mitmehäälsus ja keskaegne muusika, nii et seda enam oli see ainestikule väga lähedane. Ja loomulikult me teame kõik, kuivõrd hea dokumentalist on Andres Sööt, nii et ma olin väga õnnelik ja uhke, et mul oli võimalus temaga koostöös seda filmi teha. Minu arust need on väga avatud inimene. Avatud selle sõna heas mõttes, ta ei suru ennast peale. Ja ometigi ta kuidagi väga delikaatselt ja peenelt oskab ütleme, kaastegija viia nendesse rööbastesse, mida ta näeb algusest lõpuni ette oskab väga veenvalt põhjendada seda, miks ta seda filmi teeb. Ja milles seisneb selle antud filmi keskmine telg Andres Söödi filmide puhul. Mul on ääretult veetlev jälgida seda, kuidas ta avab need isiksused, kellest on tema filmid tehtud. Isegi kui kusagil esimese kolmandiku peal tundub, et raske on võib-olla ligi pääseda siis märkamatult kusagil teise kolmandiku peal järsku märkadeta on kuidagi osanud juba selle inimese üles sulatada ja teda avada, tähendab väga mitmekülgselt mitmetest tahkudest, see on just minu jaoks on kõige-kõige sümpaatsem. See on üks tohutult tähelepanu vääriv dokumentalisti omadus jäädvustada meie kultuurilukku selliseid isiksusi, kelle töödest ja tegemistest võib ju väga pealiskaudselt ja kuivade faktide najal. Kirjutada kokku kõikvõimalikke monograafiaid. Aga, aga Andres Sööt kuidagi oskab väga mitmeplaaniliselt avada need inimesed ja kuidagi oskab tabada Ta need varjatud poolused need väikesed nüansikesed, millest võib-olla too isiksus, kellest parasjagu Andres teeb filmi ei tulekski nagu ise selle peale. Et nagu rääkida nendest asjadest, aga seal nendes filmides ometigi ometigi tulevad kummalisel kombel just just need igasugused varjatud poolused ja küljed väga võluvalt tulevad välja. Seda ma loen kõige toredamaks õnneks ja ja suurepärasemaks jooneks nende filmide puhul. Ja teine asi puudutab professionaalset külge, kuidas on film teostatud? No selle koha pealt Oleks raske midagi ette heita. Hoopis vastupidi, tundub, et seesama loomulik joon see ühtlane kratsioon lõpu suunas toimib järjepidevalt ilma pinget kaotamata. Kunstiteadlane Jaak Kangilaski, kes oli Andres Söödi filmi Voldemar Vaga stsenarist Mõni sõna tahaksin öelda Andres Söödi dokumentaalfilmide kohta meie kultuuritegelastest, minu arvates need filmid kasvavad üle nendest eesmärkidest ja eesmärkidest, mis filmide Kultuuriministeeriumi arhiivifilmide loomisel algatati. Tõstatati minu arvates. Andres Sööt on alati oma dokumentaalfilmides väljunud just tavapärasest kujutelmast mis tõmbab selge piiri dokumentaalfilmi kunstilise filmi vahele. Tema dokumentaalfilmides on alati olnud üldistav ja kunstiline tähendus ning see kehtib ka tema poolt loodud kultuuritegelaste portreefilmide kohta. Tema Need kolm filmi, mida nüüd mitmel korral on siin vaadatud ja näidatud, on tegelikult ka eritingimustes loodud nimelt esimeste filmide loomisel. Andres Söödi võimalused olid väga piiratud. Need olid tõesti nii piltlikult öeldes põlve otsas loodud filmid muu töö kõrval väljaspool kõiki plaane ja varustus, varustamisi. Film Villem raamist on minu teada juba nagu plaaniline film ja, ja selle tõttu ka tema teostamiseni sugused tehnilised tingimused olid oluliselt paremad. Ja sõltumata nendest tingimustest ja materiaalsetest võimalustest nende filmide loomisel on need filmid kõik minu arvates väga põnevad ja põnevad. Mitte ainult sellepärast, et nad porteteerivat huvitavaid põnevaid isiksusi, kes on meie kultuure elusse juba praegu väga selge, jälje jätnud vaid ka sellepärast, et nende üksikute isiksuste kaudu sööd väga delikaatselt, kuid põhimõttekindlalt valgustab meie ajaloo ja kultuuri olulisi aspekte näitab nende isikute ja nende loomingu läbi üksikuid niisuguseid olulisi tendents, arenguid, muutusi meie ühiskonnas ja meie kultuuris. Ja just see üksikisiku kaudu saavutatud sotsiaalne üldkultuuriline üldistus teeb need filmid minu arvates just väärtuslikuks ja tõstab nad ka kunstilise filmi tasemele. Milline on Andres Söödi filmidest kõige rohkem meeldinud? Milline söödi filmis üldse on meeldinud, on mul raske öelda. Nad on mulle kõik meeldinud, alati tähendab, aga nad on nii erinevad, igaüks vaatab natukene erinevaid probleeme, kuid kõiki neid muidugi jah, ühendab ikkagi niisugune vastutustunne, missioonitunne meie kultuuri järjekestvuse pärast inimese ja kultuuri vahekorra pärast, need küsimused on ta kõikides filmides ühel või teisel kujul väga jõuliselt ja samal ajal delikaatselt välja toodud. Mul oli õnn natukene kaasa teha ühe Andres Söödi dokumentaalfilmi loomisel. Ja minul jättis sügava mulje see, kuidas ta tõelise entusiastina valis väga raskeid olukordi. Sõitsime välja Tallinnast, et saada võib-olla mõne minuti pikkust kaadrilõiku. Sõitsime Amblasse mõnesse muusse kohta selleks, et valgustada mitte ainult porteteeritavat, vaid Cap kultuuri laiemas mõttes. Ja just see ennastsalgav entusiasm, millega sööta oma tööd tegi, see tekitas aukartust. Maalikunstnik Olev Subbi Ma olen kindel, et sõdi filme armastavad paljud aga tavaliselt vaadatakse neid kui ajaloomärk ja kultuuriloo nisukesi jäädvustusi. See külg on kindlasti väga tugev, aga see mind ei ole tema filmide puhul sugugi nii huvitanud kui kui mõned muud aspektid. Jaga porterteerimis, oskus, söödan kindlasti väga hea inimestetundja, mida näeb tema mitmetes filmides, kus tema hoia. Jumal tunneb hästi inimest, mõnikord võib irooniline olla mõnikord väga suurt sümpaatiat üles näidata. Ka Seportekteerimise oskus ei ole minu jaoks kõige tähtsam, vaid see, kuidas ta oma filme teeb tähendab tema professionaalsus ja, ja valmis saanud asja selgus ja kunstiline küpsus. Minu arvates väga paha on, kui vaadates ükskõik millist kunstiteost vaatajal tekib kas põhjendatud või põhjendamata või midagi ümber teha tähendab me kõik tükime siis kaasautori rolli. Et tõstame kohti ümber, ütleme, et kui sealt oleks niimoodi, oleks parem olnud ja ma pean ütlema, et söödi filme vaadates mul kunagi selles kiusas veel olnud. Kui mulle mõnikord mõni detail on tundunud juhuslikuna, siis kui film on möödas, siis ma saan aru, et juhuseid seal ei olnud või seal on juhused küll, aga nende juustega on autor ümber käinud, nii nagu kunstlik juhusega ümber käib. Ta laseb juhusel juhtuda ja siis teeb range valiku. Need on valikule vastu pidanud juhused, mis tema filmis on ja see kunstiline veenvus. Vaatamata dokumentaalfilmivormile on minu jaoks väga suur minu meelest need filmid väga ilusad. Kõik kõrvalvaated, vilksamisi näidatud Eesti maastikud või interjööri nurgad kord tolmusemat, kord päikselisemat, nii et mina vaatan tema filme kui täiesti omaette kunstiteoseid. Kõige rohkem ostsin tema filmidest, mitte seda, kelle nimi on filmi pealkirjas on vaid seda, kes tegi nii, et nagu tänapäeva õnnestunud maal vaatamata süžee-le on osaliselt autoportree niima, söödi filme, vaatan, kui söödi eneseväljendust ja ja leian sealt alati söödi üles ja jään väga rahule tema kätetööga, mis eriti meeldivat söödi filmidest kaks filmi, mis natukene üle seitse sarnanevad. Muidugi tuleb öelda, et tal portreefilmid ei ole kunagi saamas üle seitsme, kuna pole ka kaugeltki sarnaselt portriteeritavad. Aga võõransu ja Matteuse filmide puhul on ülesehitus keeruline. Mitmes ajas jupiti vastukäivat hoiakut Gordon Se surna listlik kord on see palju kaugemale ulatuv ja, ja inimlik, see lähenemine. Ja need kaks filmi oma keerukuselt sarnanevad. Võib-olla mul isegi Matteus meeldis rohkem, aga võõransu puhul oli mulle seal ka väga palju väga-väga armsaid kohti. Ja, ja näiteks niisugune asi, mis näib lihtne olevat, võõral supportrateerimine, puht filmipildina seisev pilt, võrrelduna kuu üle ekraani. Ja see oli kohati minast hiilgavalt võetud. Kuidas see niimoodi õnnestub? Seda ma ei oska öelda. Inimesed ei poseeri nii hästi, kuna seal välja on tulnud. Aga võib-olla, et need kaks filmi mulle kõige rohkem meeldib. Luuletaja Paul-Eerik Rummo möödunud aasta 28. detsembri filmi labürindi saates. Tabatud tähendab suure taktitunde ja ta väga suure taktitunde, väga suure teravuse kokkusobivust. Ja tagasi ja rääkida kui tunnetad, häbematu, solvav, tähendab. Selles filmis on mulle nii palju, kui neil tuleneb mulle kõik kõik väga-väga istunud. Andres Söödi kolleeg Mark Soosaar seitsmeteistkümnenda mai filmi labürindi saates Kes on jäägitult mulle meeldinud kõikide oma töödega, näiteks flirti täitsa kindlasti Rober flirti. Ta muu dokumentaalfilmidega sellist selgust ja sellist suurust ja sellist aega ja sellist ülemuste sellist ei tea kellelgi. Naguniimoodi koelmu dokumentaalfilmis olevat ja sellist rahu. Ja suurust on meie Eesti filmis vast kõige rohkem. Söödi kõige viimases filmis mälu. Sest et kuigi see film on üles võetud 84. aastal On selle filmi Nonii aeg 1000 aastat. Eks ole see aeg, mida ta kujutab, millest räägitakse seal vähemalt 1000 aasta pikud. Sest kuigi nende teosteni, mida Villem raam selles filmis analüüsib on kõigest vast ehk 700 aastat. Aga selleks, et inimesed, inimkond nende teosteni jõuaks eelnes veel 1000 200300 aastat film vähemalt 2000 aastase ekraani ajaga, eks ole. Ja seda on autorit tajunud ja tundnud ise ka ja selle tõttu nad ei vaja üldse mingeid montaaži ega moodsa kinematograafiavõtteid, nad ei rakenda sealt, pole vajadust lihtsalt sellest rahustanud, ise läbi imbunud ja ja see. Ja see rahu ja arusaamine, see on. Et sa oled üks molekul aja meres. On ka filmimehele küllalt oluline. Ah, kätte õppida, et vot homsest alates ma olen nüüd molekul aja meres. See on kunstniku arenguprotsessi tagajärg. Kaua sööt filme teeb 20 aastat vähemalt, eks ole ta nüüd siia välja kasvanud. Tänases filmi labürindi saates oli vaatluse all Andres Söödi looming. Muusikali Erkki-Sven Tüürilt söödi filmile mälu.