Täna kuulete keskeprogrammi muusikamasinad. Saate autor on Heino Pedusaar. Mängutoosid, automaat, klaverit, väntorelit ja muud aparaadid, mida leidlikud mehhaanikud konstruktorid olid juba mitme aastasaja vältel välja nuputanud andsid võimaluse kuulata nendesse sisse programmeeritud muusikapalu. Niisiis olid need hilisema helisalvestustehnikavahendite kauged eellased. Progress tehnikas, eriti aga peenmehaanika, elektri- ja elektroonika valdkonnas viis hiljem kõigepealt fonograafi, siis grammofoni ja magnetofoni kasutusele võtuni. Võimalikuks oli saanud muusika elava interpretatsiooni jäädvustamine. Kuid teisest küljest lasksid uue ajastu vajadused ja tänapäeval muusikale esitatavad üha muutuvad, arenevad ja kasvavad nõuded klassikaliste võib-olla juba sajandeid tuntud ja mitmelgi puhul peaaegu muutumatutena püsinud pillide kõrvale ilmuda ka sootuks uudse konstruktsiooni ja talitlus põhimõttega. Muusikainstrumente taoline arenguprotsess uute väljendusvahendite otsimine ja sageli ka leidmine on muusikas nagu üldse kunstis täiesti seaduspärane nähtus. Oleks päris kohatu arvata, et muusika instrumentaariumi on just meie aegadeks saavutanud selle ülima täiuse, millest edasiminekut enam polegi oodata. Ei ilmunud ju näiteks ka meie tänapäeva orkestri koosseisu kuuluvad instrumendid ühe korraga vaid läbisid pika arengutee, muutusid täiustusid, langesid osalt ajaloo kolikambrisse, osalt isegi sündisid palju aastaid hiljem uuesti. Selle uue otsingud muusikas just instrumentide uudsete kõla värvingute loomisel, mängimistehnika lihtsustamisele, Unifitseerimisel, samuti tee kõlajõu suurendamisel on viinud meid kosmoselendude ajastu inimesi, ka süntees helide mitmekesises maailma. Juba ammusest on üldkasutatavateks saanud mitmesugused niinimetatud elektriorelit ja muudki elektripillid. Praegune muusika kuulaja on harjunud Kacinte saatorite pakutavaga nii raadiosaadetes, heliplaatidel kui ka lausa kontsertidel. Kõlavärvingu ballett, mida interpreedid samuti ka heliloojad nüüd kasutada saavad, on avardunud enneolematult. Äsjase muusikapala kõlapalett On moodustatud süntesaatoril tänapäeva elektronmuusikas kasutataval põhilisel aparaadil. Pilliks seda nimetada nagu ei söandakski. Et süntesaatorid tahaksin lähemalt tutvustada ühes saates edaspidi siis võime tänase täielikult pühendada huviretkele elektronorelite ja üldse elektronpillide huvitavasse maailma. Taoliste elektripillide ajalugu ulatub õigupoolest kaugemale kui tavaliselt arvatakse. Elektroonilised muusikariistad ilmusid kasutusele põhiliselt käesoleva sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel neist esimene juba enam kui 60 aasta eest. Ometi möödus hiljuti esimese kasutamiskõlbliku ja ka tõepoolest kasutamist leidnud elektriorelilaadse seadme sünnist siiski juba tubli 95 aastat. Muidugi polnud siis veel tegemist elektroonilise pilliga. Üks Ameerika leidur teoske Hill konstrueeris siis rohmaka väga rohkesti ruumi nõudva mehhaanilise elektrilise muusikamasina. Aparaat tootis muusikahelisid õigem nendele helidele vastavaid elektrivoolusid väikeste simultaanselt täita tavate vahelduvvoolu dünamo masinatega milledest võeti voolumängija organisti poolt klahvide alla asetatud lülititega. Elektronlampe või transis tore, võimenditest rääkimata tollal veel ei tuntud, oli ju aasta 1887 ja nii pidid need generaatoreid ise andma piisavalt elektrilist võimsust. See keerukas muusikamehhanism polnud muidugi veel elektriorel praeguseks üldlevinud tähenduses. Kähil kasutas oma pilli väga omapärasele, isegi tulu tõotavad viisil otsekui radio transpiratsiooni võrgus. Too seade oli ühendatud New Yorgis telefonikeskjaamaga. Iga avanenud Telefoni valdaja võis teatava tasu eest soovi korral oma telefonitorust kuulata helli dünamo orelil heade organistide esitatavat muusikat. Muide, too leidur kõndis mitmeti omast ajastust ees. Ta kasutas teravmeelselt mõningaid põhimõtteid, kõla värvingute kujundamise osas, mis märksa hiljem osutusid ka elektrooniliste orelitüüpi muusikariistade kõla registrite moodustamise tehniliseks aluseks. Teadimatele teadmiseks, kähillasetas selleks iga klahvi alla rohkesti lülitus kontakti Mare mis lubasid samaaegselt helisema panna mitme omavahel sobitatud helikõrgust andva dünamo masinavoolud. Niiviisi ta sünteesis helide ülemtooni struktuuri. Seega just kõla värvingut tegelikult samalaadselt, kui toimub päris orelitaski. Esimese kasutamiskõlbliku pilli juba puht elektroonilisest ehitas Nõukogude insener Lev termin 1921. aastal ja hakkas sellega mitmel pool päris. Kalt kontsert tegi andma seda ühehäälset ühelt toonilt teisele iseloomulikult ujuva heliga pilli kohtame muide tänapäevalgi üleliidulise raadio elektripillide orkestri koosseisus. Esimeste elektromehaaniliste pillide loomine sajandivahetusel ja algelist elektrooniliste mudelite ilmumine paar aastakümmet hiljem kujunes tõeliseks sensatsiooniks. Seda algul ilmselt mitte muusikalises või interpretsatsioonilises mõttes, vaid uudsuse poolest. Nud uued pillid tõotasid anda senitundmatuid, kõla, värvinguid ja mängutehnilisi võimalusi. Hakkasid ilmuma pilku köitvalt pealkirjastatud sõnumid. Elektriline pill, võistles Stradi vari, viiuliga jäi võitjaks. Ei millestki tekkinud heli. Kosmiline sfääride muusika, ajakirjanduse kaudu saadiga tuttavaks nende pillide konstruktorite nimedega. Lev Sergejevitš Termeeni pilli termin vaks kuulas Kalinin püüdis seda ise mängida ning andis hüvaks kiidu noore füüsiku huvitavale leiutisele. Elektripillide ajalugu uurinud ja ka ise selles valdkonnas tegutsenud tartlane keemiateadlane Hillar Koppel on kirja pannud järgmised read. Üliõpilane termin kuulas juba tsaariajal tookordse eradotsendi Abram Joffe füüsika loenguid, aga läks hiljem üle teise õppeasutusse, lõpetas selle ja sa ei peagi tunnustatud raadiospetsialistiks. Võib-olla just sellepärast kutsus Joffega Termeeni äsja organiseeritud instituuti tööle. Termini ülesandeks sai raadiotehnikavahendite rakendamine mitmesugustes füüsika-alastes uurimistöödes. Instituut asus tookord Polütehnilise Instituudi füüsika kateedri juures ja uuele töötajatele anti laboratooriumiks tühi joonestussaal, mille 14-st aknast enamusel oli klaaside asemel ees vineeritahvlid. Termini esimeseks tööks oli ehitada kaks telliskiviahju, mille suitsulõõrid ta juhtis aknast välja. Alles seejärel said asuda teadusliku aparatuuri valmistamisele. Pikkade otsingute järel valmis seade, mille tööpõhimõte seisnes kahe elektrilise võnkumise sageduse erinevuse määramises. Sellest tingitud tulgete sageduse järgi. Sagedused olid valitud, niiet tuike tekkisid helisageduste piirkonnas. Selle riistaga hakkas termin uurima gaaside omadusi. Riist osutus erakordselt tundlikuks katseajal kartis eksperimentaatorit liigutada, sest mõõteriista osuti reageeris igale käe liigutusele. Et aparaadi näitusid paremini jälgida, lisas termin sellele kõrvaklapid. Nüüd võis ta uuritavate gaaside omaduste muutumise üle otsustada ka tooni kõrguse järgi. Kuuldavaks muutus ka iga tema käeliigutus. Ta sirutas käeaparaadi pooli, toon kõrgenes. Kui ta koputas sõrmega vastu lauda, kostis aparaadist rattata. Aga ehk saab aparaadi abil ka muusikat esitada, mõtles katsetaja. See ei olnudki raske. Termin oli juba lapsest saadik tegelenud muusikaga ja lõpetanud isegi konservatooriumi tšello erialal. Ta proovis mängida igalatsialistile tuntud pala minkuse balletist meta. Klaaside diaelektrilise konstandi määramiseks mõeldud aparaat osutus selleks täiesti sobivaks. Terment sattus vaimustusse. Teda häiris vaid, et seda muusikat peale tema enda keegi ei kuule. Ta lisas aparaadile veel teisegi paari kõrvaklappe. Nüüd demonstreeris termin muusikariista esmalt oma laborandile ja siis akadeemik Johvele. Joffesse ootas tavalist laboratooriumi nalja ning valmistus kõrvaklappe kohe peast võtma, aga see, mida ta kuulis, peatas temaga. Mida kauem aparaat mängis, seda rohkem taandus skeptiline ilme Jofe näol. Ja varsti käis ta juba ise mööda tööruume ning kutsus Termeeni muusikat kuulama. 1920. aastal andis termin teadlaste ringis oma esimese kontserdi. Mängimine termin Waxil jättis väga omapärase isegi efektse vulde. Pillise väheldane kast oli varustatud varrasantenniga parema käe ja rõngasantenniga vasaku jaoks. Kui mängija lähendas kätt vardale kõrgene Seli, kui eemaldas siis madaldus. Mängija otsekui manas eimillestki oma käte abil välja meloodia. 1921. aasta sügisel illustreeris Termen muusikaga oma teaduslikku ettekannet kaheksandal ülevene maalisel elektrotehnika kongressil. Ja veidi hiljem andis samas Polütehnilise muuseumi saalis mitu avalikku kontserti. Uudsest pildist huvitus Kalinin peatselt saabustermeenile kutse ilmuda kremlisse. Vastutusrikas esinemine õnnestus veelgi enam. Lenin huvitus pillist seevõrra, et proovis ka ise sellel mängida. Hiljem tutvustas leidur Termen Foxy veel mitmel pool Euroopas. Ja Albert Einstein märkis vabalt ruumis tekkiv hääl kujutab endast uut nähtust. Zeus nähtus elektronmuusika omandas peatselt kindla koha kontserdipraktikas. Termin Vox rajas tee paljudele elektronpillidele. Kolmekümnendatel aastatel ilmusid tarvitusele mitmed niinimetatud kino oreleid mis oma meeldiva vibreerivad tooni kõla, värvingute rohkuse, efektsuse ning küllaltki käepärase mängimistehnika poolest. See ei erinenud tavalise oreli omast, leidsid kiiresti levikut. Kino orelitest, mainekaimad on Hammondi oreleid ja neid või nende järglasi. Uuest põlvkonnast kasutatakse siiani rohkesti. Suurte kohtkindlate kinoorelite kõrvale astusid ka väiksemad, sageli ühehäälsed pillid mis akordide mängimist ei võimaldanud, kuid tänu eriliselt rikkalikele võimalustele kõla värvingut muuta sobisid hästi soolo pillideks meloodia esitamisel. 1922. aastal ilmus esimene sõrmlauaga elektripill violeena. Sellel polnud klahve helikõrgus, olenes omapärase keele allasurumise kohast vastu sõrmlauda. Nii sai seda mängida keelpillide tehnikas. Sellistest pillidest püsivaimat edu saavutas Nõukogude konstruktorite loodud Emirid toon, mis on võimeline mängima Piccolo flöödina tšellona viiulina kas või metsas, arvena või peaaegu mistahes muu pildina imiteerides küllaltki täpselt nende iseloomulikke tämbreid. Kullake, Emirituunile esitatuna Rimski korsakovi tuntud pala kimalase lend. See algab tšellot meenutava tämbriga, siis on paari takti vältel kuulda otsekui viiulit edasi taas. Mis aga enne pala lõppu suundub väga kõrgesse sellele kättesaamatuse registrisse. Samalt pildilt Emirid toonilt veel libi polka pitsikaato. Selle esitamiseks on kõla värvingud valitud järgmiselt. Algul on viiuli madalatel keeltel mängitud pitsikaato pala keskmises osas klarnet ja lõpus sootuks Isevärki klarnet, mida mängitakse otsekui keelpillidele omase pitsikato tehnikaga. Taas tulid uued elektronpillid, juba uus põlvkond hoopis täiuslikumat ning kõlalt ja mängimas omadustelt paremad. Ometi võidakse küsida, milleks üldse läheb neid keerukaid elektroonilisi muusikariistu vaja? On ju üldkasutatavad pillid trompetis viiulini flöödist, gigantse kontsert, oreli nii ammu jõudnud täiuseni ja viimase paari aastasajaga praktiliselt muutumatuteks jäänud. Klaver on muusikaliste väljendusvõimaluste poolest täiuslik. Orel sügavalt emotsionaalne ja monumentaalne oma võimsusega. Viiul nutab ja juubeldab, tšello laulab oma ametitämbriga. Neid asendama hakata puudub tõesti põhjus. Ometi köidab nüüdiskuulajat ka elektronmuusika ja seda mitte ainult levivaid ka süvamuusika raames. Selle rüpes peitub tohutu variatsiooni küllus kõlavärvingu nüansside sünteesimisel kuid ka seniolematute kõlaefektide loomisel, mida lubab tänapäevane stereo ja Kvatro tehnika. Kas muusik olgu interpreet või helilooja, vajada neid pille? Vastus võib olla vaid ühene jaatav. Milline maalikunstnik loobuks uudsetest värvi nüanssidest, mida seni tabaletil polnud? Milline skulptor hülgaks, uudsed materjalid? Flööt kõlab muidugi alati flödina ja metsasarv metsas arvena kuid nii mõnigi elektronpill suudab kõike kahvatus, suupillikõlast, võimsaima oreli, massiivsete helideni. Elektronpillid paeluvad tänapäeval kõigepealt oma häälega igale neist originaalse kõlaga sellisega, mida tavalised muusikariistad ei paku. Elektronpillid lubavad teha ka väikesi muusikalisi üleannetusi. Nali naljaks, kuid elektronpillide pakutavad võimalused on lausa asendamatud näiteks filmimuusika loomisel. Praktiliselt iga nüüdisaegse instrumentaalansambli koosseisus leidub elektron Pille reeglina klahvpille. On tekkinud ka omaette nähtus, mida võiksime nimetada elektronmuusikaks. See eksisteerib omaette rööbiti seniste muusika traditsioonidega. Kahtlemata leiab arenedes veelgi seoseid sellega Elektronoreleid on pandud isegi tavalisi viledega oreleid asendama ja puhuti väga edukalt. Nii monteeriti juba 1957. aastal Berliinis üles suur oreli kõlaga pill. Heli sünteesitakse selles võimalikult täpselt neid akustika nähtusi imiteerides, mis kulgevad oreliviljades ja tulemus kuulakem. Elektronorelit on siiski jäänud rohkem levimuusika pillideks. Selleks sobivaid instrumente hakati Nõukogude liidus tööstuslikult tootma kõigepealt küsitomiiri tehases, elektromeriitil ja Muuromi raadiotehases üsna peatselt 60.-te aastate alguses. Ka Tallinna tehase saret. Tallinnast on pärit ka suur universaalne elektron pilvarjola, mis valmis 60.-teks aastateks ja sel ajal rohkesti ka raadiosaadetes, teatrimuusikas ja mujal, kõlas. Tallinnas konstrueeritud elektronorel varjuna tõi mõndagi uut sellelaadsete pillide ehituspõhimõtetesse. Seni kasutatud elektronmuusikainstrumentide peamiseks puuduseks oli tooni tekkimise ja vaibumise iseloomu vähene allumine mängija soovile. Heli tekkis järsult kohe klahvile vajutamisel ja katkes samuti järsult selle vallandamisel või siis mingi mängijast mitte oleneva viivitusega. Varjolas õnnestus muuta heli tekkimine ja vaibumine paindlikult reguleeritavaks võimaldades hoopiski muusikaalsemaks ettekannet kui enamikul sama ajajärgu elektronpillidel. Tänase saate lõpetuseks veel kaks pala, mis on salvestatud Rein alangoga Varioolal. Need on Kolkeri leevendama kurbust ja Valgre. Peagi saabun tagasi su juurde. Tänases keskeprogrammis muusikamasinad mängisid elektron Pille Gunnar Pedraudse, Sven Grünberg, Heino Pedusaar, Alois Bouda, Olaf sõrme, Irein alangu. Saate autor ja helirežissöör oli Heino Pedusaar.