Kirjanike Liidu uus liige, kriitik Aksel Tamm on sündinud 1931. aastal. Ta lõpetas Tallinna 21. keskkooli ja 1956. aastal Tartu riikliku ülikooli eesti kirjanduse erialal. Seejärel jäeti ta ülikooli juurde aspirantuuri viimaselt lõpetada, Aksel tammel aga ei õnnestunud. Hirmsalt tõmbas kaasaeg rohkem kui kirjanduse ajalugu ka Aksel Tamme ennast ja nii asus ta 1958. aastal tööle loomingu olukirjelduse ja publitsistikaosakonna juhataja Dajana. Edasi oli ta Kirjanike Liidu luulekonsultant, siis Eesti riikliku kirjastuse peatoimetaja asetäitja ja 1964.-st aastast Kirjanike Liidu organisatsiooniline sekretär Aksel Tamme. Esimene retsensioon ilmus 1948.-le vastal. Oma varasematest töödest ei ole ta ise eriti kõrges arvamuses. Nendest palume tal enesel hiljem pisut rääkida, kuid näiteks tema diplomitöö korrigeeris varasemaid vulgariseerivaid seisukohti Jaan Kärneri proosaloomingu asjus ja asetas rõhud selle hindamisel õigetele paikadele. Diplomitöö põhjal ilmus temalt edasist sisukas artikkel. Viimase seitsme kaheksa aasta jooksul on Aksel Tamm kirjutanud ainult meeldejäävaid artikleid ja arvustusi. Tema kirjutused paistavad silma eelkõige täia sõna värskusega. Pole vist midagi võõramat Aksel Tammele, kus šabloon ja stamphinnangutes ning väljenduses tema töid armastatakse väga tsiteerida. Seda teeb isegi mats traat oma kurikuulsatest, kongressi tundmistes ja veel midagi väga olulist. Aksel Tamme kui kriitikut võib usaldada. Tema kirjanduslik maitse on omapärane. Talle meeldib moodne, efektne, nii et veel mõni aasta tagasi süüdistasime meie kursusekaaslased teda Snobismiski. Nüüd paistab, et Aksel oli lihtsalt meist ette jõudnud. Äraproovitud ja kindel on aga see, et ta näeb halastamatult läbi kõik labase ebakunstilise teemaga spekuleerivad. Õieti on Aksel Tamme kui kriitiku ainuke viga see, et ta kirjutab vähe. Kuid nagu öeldud, vähese produktiivsuse, kordab Teet raadiokuulajatele televiisori vaatajatele on Aksel Tamm hästi tuttav oma sagedaste esinemistega kirjandussaadetes. Sellepärast jätkakem saadet juba intervjuu vormis. Kõige esiteks ma tahaksin sult pärida natuke sinu kui Kirjanike liidu organisatsioonilise sekretäri töökohta. Kas sa oled juba jõudnud välja puhata kirjanike kongressi väsimusest? See oli sul niisugune kibe aeg. Ja mida te olete kongressi otsustest hakanud ellu viima? See elluviimine nagu pidulik sõna on, ei ole muidugi nii lihtne. Kongress ei olnud ju mitte nii palju konkreetsete organisatsiooniliste ürituste kavandamise koht, vaid rohkem ehk teoreetiline jutuajamine kirjandusest üldiste soovide esitamine. Ja selles mõttes on see elluviimine lihtsalt kirjanduse arengu küsimus kus organisatsioonilise töömehed vähe saavad teha. Muidugi oli ka rida konkreetseid ettepanekuid, konkreetseid mõtteid olgu siis öeldud, et näiteks meie kriitika ja kirjandusteaduse põhiprobleemide uus läbisõelumine peaks kavas olema, sest kongressi eelses diskussioonis langesid rõhud võib-olla üksikküsimustele nagu kogu pilti ei tekkinud. Ja nii siis tuligi, et nii kongressi ajal no näiteks siin miskit kui ka kongressi järel näiteks haaralt peet ühes kongressijärgses ankeedis õhtulehes, kui ma ei eksi avaldasid arvamust, et oleks päris kasulik tulla veel kord kokku ja rääkida juba õige konkreetselt kriitika kirjandusteaduse arenguprobleemidest, nii-öelda kirjandusteoreetilise mõtte põhiküsimustest. Sellised jutuajamised on kah kavas, üks neist peaks toimuma nüüd juba kevadel ja võib-olla siis olema tõepoolest ettevalmistuseks mingisugusele kriitika konverentsile, mis aasta lõpus Näiteks õhukesest teisest kandist küsimus sinu praegune amet viitsinud tihti üsna sageli kokku huvitavate inimestega üle liidu, jaga kaugemaltki. Mul on väga hästi meeles sinu kunagine jutustus kohtumisest Ilja Erenburgi iga, kui sa tõlkisid tema Pariisi jah, sellise osa memuaarteosest. Ja nüüd oleks kole huvitav kuulda, kas midagi selletaolist on ka viimasel ajal toimunud ja noh, soov, et sa jutustasid mõnest eriti põnevast kohtumisest kirjanduslike suurustega. Jah, neil kohtumistel on muidugi üks häda, nad on tihti pinnapealsed. Endale tekib muidugi mingisugune illusioon, et ma olen suure mehega koos olnud, kui kui Saarts sai Nobeli preemia, siis otsisin ma välja selle pildi, kus magussartri Karel ja siis hoidsin tund aega laua peal oli noobel, tunnevad, et mees sai Nobeli preemia ja tõepoolest ta nüüd alles siin Eestis käis seesama kohtumine Saartriga, ehkki otsekõnet ei olnud minu keele oskamise pärast. Aga tänu väga huvitavale moskvatõlgile kirjandusteadlase sooninale kujunes nendest viiest kuuest päevast siiski üsna pikk jutuajamine, mille kestel saart rääkis väga huvitavalt oma vahekordadest prantsuse kommunistidega Ara kuuniga, prantsuse kirjandusoludest, oma maailmavaatest, mille ta taandas tegelikult üsna lihtsateks teguriteks sellest, tõsi, ta rääkis ka ühel koosolekul Kirjanike Liidu majas. Nii et mingi niisugune meeldiv elamus kõigest niisugusest jääb. Kui õige viimastest asjadest rääkida, siis ma tunnen sõbralikku tunnet ja kutsuksin kõiki tundma sõbralikku tunnet nende paljude Moskva laste vastu, kes praegu nii või teisiti jälgivad eesti kirjandust. Neil ei ole nii vähe, nad on nüüd organiseeritud institutsiooni, mille nimeks on eesti kirjanduse nõukogu NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse juures. Ja seal on tõepoolest huvitavaid inimesi, kes on oma kindla kohaga ka üleliidulises kirjanduselus ja kes on nagu omani emissiooniks võtnud praegu eesti kirjanduse asjade jälgimise. Olgu näiteks nimetatud üsna nimekas kriitik, ruulin kes on viimaste aastate jooksul tõepoolest hoolega retsenseerinud eesti kirjandusteoseid, Uusbergi romaane, niidu kogu siis sooja krahmallikova, kes koguni võttis kätte ja astus aspirantuuri eesti kirjanduse erialal. TEMA dissertatsiooni teemaks on Aadu Hindi looming. Ja kogu see skepsis, mis Tallinnas alguses oli ja mis minul suurelt sees oli, niisuguse võõra keele piiri inimese sissetungi vastu, keelt, nõudvale, keele tundmist nõudval alale. Skepsis on hakanud kaduma, sest krahmannikova kirjutab juba eestikeelseid kirju, teab üsna eestilikke väljendusi. Ideomaatilisegi väljendusi. Kasutab tõepoolest iga võimalust rääkida eesti keelt. Ja need sõnavõtud, mis tal on olnud hundi kohta ja teistegi kohta. Need on olnud minu arvates siiski eesti kirjanduse tundmisega kirjutatud. Muidugi nii. Eemalt vaadates kipub teinekordse üldise joone tõmbamine väga kerge olevat. Sulle tundub, et kontuur läheb väga selgeks, siin kohapeal hakkad sa vaatama, et et kõik nurgad on liiga sirgeks sõidetud. Aga siiski Grahannikovi abikaasa kriitik Fjodor Svetov kuulub samuti sinna nõukokku, kuulub samuti Eesti sõprade hulka, võtab samuti alati Moskvas vastu siit sinna sõitnud inimesi. Ja on on väga huvitav vestluskaaslane. Tema kontseptsioonid kirjandusküsimustes on mulle väga lähedased. Tema mõtted kirjanduse, kirjanduse funktsioonidest ja mul on hea meel, et ma tänu ametile olen nende inimestega tuttavaks saanud. Jah, ehk veel rääkida. Kunagi möödunud suvel tuli üheks päevaks Tallinnasse Caveeril. See oli tõepoolest ainult niisugune Kirjanike Liitu sisseastumine ja küsimine, et kuhu ma peaksin nüüd linnas minema, juhtus olema parajasti vaba aeg ja ilus ilm ja ma ka niisuguse suurele kirjanikule vastutulemise mõttes läksin taga kaasa ja ka sellest sai väga huvitav jalutuskäik mööda Tallinna. Huvitav selle poolest, et klaveril oli inimene, kes ei piirdunud sellega, et vaadata, tähele panna, vaid tahtis vahetpidamata ka oma assotsiatsioone jagada. Ja ühesõnaga viisi järsku märkamatult ühe päeva jooksul sind sisse 20.-te aastate nõukogude kirjandusellu väga ilusate detailidega oma Odessa tundmisega ja ja vannikusega, nii et selliseid kohtumisi on, aga ma tahaks alguse juurde tagasi tulla, et hädaoht on hakata neid üle hindama, häda tal pinnapealsest jutuajamisest liiga suuri järeldusi teha ja hädaoht on öelda, et no saart Reeno saartel ja seda muidugi tunnen ja tuttav mees, ma, ma olen nüüd püüdnud viimasel ajal seda vältida omaenda enda elu üle mõtlemises. Kadestamisväärsed on need kohtumised ikka nii või teisiti ole sa nüüd kui tagasihoidlik tahes oma isiku suhtes. Aga nüüd mul on siin paberil pandud ritta küsimusi sinule Aksel Tammele kui kriitikule. Ja esimene küsimus on niisugune tavaline reporterite hea kombekohane küsimus. Sinu kirjanduslike harrastuste päris algus. Kuidas sellega ikka lugu oli, sa kirjutad selle kohta ise ühe kena lause. Tsiteerinud Aeran. Koolipõlves hakkasin tegema intensiivset, ehkki vähe kvaliteetset kaastööd ajakirjandusele. Sellest ajast on Mu esimene ilmunud tõlge 1948 ja retsensioon seal nii võrdlemisi üldsõnaline, kas said, tahaks natuke konkretiseerida seda sedasamast, vähe kvaliteetset intensiivsem? Tegevust noh, kui eluloost, ajaloost juba rääkida, ma läheks isegi veel paar aastat tagasi. See oli ilmselt enne kooli, ma tundsin suurt tungi kirjandusliku töö vastu oma mõtete ülesmärkimise ja lehtedest välja lõigatud naljakate piltide kleepimise vastu. La otsustasin realiseerida selle tungi sellega, et ostsin endale ilusa paksu glade. Ja siis doktor tuulittlist. Sellest kenast neljaköitelist raamatust, mis tuleks suuresti laasis välja anda, ka meile sale lugenud ei ole. Kõiki muidugi nelja viiendas-kuuendas klassis Allani kauniv raamatut. Ei, sealt ma sain missile seanimi oli pikk-pikk, pikk-pikk olis igavesti täpp oli part, pikk-pikk oli siga, nähtavasti me temal oli harrastus koguda, menüüsid. Mina ei teadnud, mis tähendab sõna menüüd, ma mõtlesin, et küllap Tal oli sama huvitav harrastus nagu minagi kavatsesin ettevõtte tähendab oma nisukesi silmapaistvaid mõtteid ja, ja väljalõikeid siis kuhugi koguda ja siis mina võtsin vihiku, kirjutasin peale menüüd ja hakkasin siis sinna sinna neid asju sisse koguma. Ja, ja ma ei pannud miskiks seda, et mulle siis nii vanemliku autoriteediga mitu korda seletati. Menüü tähendab söögikaarti. Ma leidsin, et kuidas see saab nii olla, et ju see on ikka ikka midagi muud ju see tähendab mitmesugune paari ja ühesõnaga. Kui nüüd jah, rääkida nendest asjadest, mis juba nii või teisiti trüki pääsesid või eetrisse läksid, siis ma pean ütlema, et aastatel nii 45 kuni 50 kujutasin ma endast ühte kõige puhtamat haltuura, mehe tüüpi, keda ma kunagi elus olen näinud. Raadios peaks olema veel paar inimest, kes tookord töötasid päeva uudistetoimetuses ja kes kindlasti jätavad, et kui ma sinna mingisuguse nupu või Nublaka ära tõin kell kolm, siis ma õhtul kell seitse helistasin, et kas ta ikka läheb täna kella üheksaks päevauudistesse sisse ja kui ta ei olnud kella üheksaks sisse järgmine hommiku helistasin sinna ilmselt ma töötasin neid küllalt küllalt kõige sellega, aga nad panid siiski sisse sisse ka, sest noh, noor poiss, jääted, ehk tuleb midagi välja, oleks naiivne lootus. Tõlkisin ja muidugi kaali mugandasin, aga siis ei pandud seda väga pahaks ajakirjas pioneer ilmuseks laste jutt. Kirjavahemärkide üldkoosolek, autol oli Vassilenko, seda ma mäletan. Tõlkinud Aksel Tamm täisnimi oli all, ma ise kuidagi tõmbasin sinna joon alla nii. Ja, ja isegi see on mul meeles, et parve kirjutas siis Nõukogude õpetaja retsensiooni kus ta kirjutas, et eriline Rõõm on lause meeles. Näe, eriline rõõm on niisugusest pedagoogilisest jutukest nagu kirjavahemärkide üldkoosolek. See tiivustas mind tohutult. Kahjuks oli ta jätnud märkimata tõlkija nime. Ma teadsin ülikooli minnes kindlasti ma eesti kirjandust tahan õppima minna. 50. aastal nähtavasti kool, õpetaja, see on nii, et kui oli huvitav loodusloo õpetaja Agu Tali veel Jaroslavli eesti koolis oli sõja ajal niisugune eesti kool, siis ma tundsin huvi loodusloo vastu. Matemaatika vastu ei ole ma siiski kunagi jah, eriti ju pea jaganud ka mitte päris. Aga kui Tallinna 20 esimeses keskkoolis kirjandust hakkas õpetama Linda Randma, siis tekkis meil palju tõsiseid kirjandushuvilisi dramatiseerijaid kirjandusringi aktiviste. Ja ju see tänu temale suuresti kah on. Et üsna mitu inimest on õpetajateks sellest klassist läinud. Ja mina olen siis nüüd nüüd jah, nii pretsensioonide autoriks saanud. Kuna nii memuaare kui palju, ma jätkan nüüd nende ilusate ja liigutavad naljakate memuaaride juurest otse kaaslaega ja kavatsen pinnida sind kui meie üleliidulise kirjandusliku pressi eest kõige paremat tundjat. Mis on uudist seal, noh, seal Moskva kandis ja mujal kirjanduslikes ajakirjades, mis sul on silmaga diskussioonides huvitavamatest materjalidest? Viimasel ajal nii teoreetilistest vaidlustest on mulle ehk kõige rohkem huvi pakkunud see arutlus, mis on alanud kirjanduse funktsiooni ümber Kirjanduse kasvata, villase õpetav eesmärk. Kõigest sellest on kirjutatud väga palju huvitavaid artikleid. See arutlus hakkas pihta ehk siis möödunud aastal ilmunud laksiini partikliga kriitikust, lugejast ja kirjanikust ja on jätkunud siis mitmetes ajakirjades ajalehtedes, kus vaktsiiniga polemiseeritud talle vastu vaielda, teda teda tema seisukohad heaks kiidetud. Igatahes mõtlemine, mis kirjandus on, milleks ta on, see on nähtavasti mingisuguseks niisuguseks aineks saanud, mille ümber nagu nagu peaka jätkuma. Me peame nagu hästi endale selgeks tegema, milleks miski on ja, ja just sellel seisukohalt siis hakkame oma nõudeid esitama oma etteheiteid, oma heakskiitu. Sa oled ju ka tõlkija muuseas jale mõnegi kenakese asja eesti keelde ümber pannud. Kas sa oled endale nüüd lähemaks tulevikuks ka mõne niisuguse meeldiva raamatu leidnud, mida Loomingu raamatukogu kaudu või või siis mujalt kaudu hakkad eesti lugeja kätte toimetama? Minu kokkupuuted tõlkimistööga viimased kokkupuuted on olnud õige valulised. Ma tegin Loomingu raamatukogule Irina kreekova pisikese kogu naistejuuksur. Ja seemia. Ta on jah, väga hea jutt. Mis on muide, sellel aktsiini artikli üks peamisi peamisi aineid, see, kuidas suhtuda sellesse vitaalisse ja kuidas suhtub sellesse kriitid, kuidas lugeja ja mida sellega nähtavasti on tahtnud öelda kirjanik, niiet imelikul kombel Need asjad jooksid kokku huvilaktsiini artikli vastu ja kreekova tõlkimine mul mul kui lugejal. Aga ma tahtsin Kreeka puhul seda öelda, et minu käsikiri tegi läbi toimetuses rea tähendab kurereha väga pika rea nii kardinaalseid muutusi. Ja, ja ma nagu tundsin, et, et elava ja ilusa kõne ja dialoogi edasiandmises Jäärmul veel vajaka kõvasti, kui. Sulle, kes jäid sõnu? Meri on minu omad, enamik neist olid lembe ja need olid enamikus ained. Kuulutamine oli ainuke hea minus. Kustutatud tähele panid seda aga, aga enamik häid sõnu oli seal lõnga Ehydeli Veidelisena, nii et küll, aga ma pean ütlema, kuna niisuguseks avameelseks jutuajamiseks lahti koorimise jutuajamiseks on läinud. Et mind kiideti Erenburgi tõlke eest selle Pariisi tõlke eest vähemalt ei veel midagi paha selle kohta ja see oli rohkem minu tõlge kui see kreekova tõlge. Ma tahaksin kunagi Erenburgi erasi tõlkida, seda enam, et selle tõlkimisele peaksid olema õige aeg asuda kasvõi sellepärast, et lähemal ajal jõuab lõpule Erenburgi teoste ilmumine ja tema viimased köited. Kaheksaköitelise teoste kogu ilmumine on vist kaheksa ja viimased köited sisaldavad just nende memuaaride viimase ja täieliku variandi, sest neid ajakirjas trükkides tajub. Paaril puhul ütles, et mõned peatükid jätan selle ajani, kui ilmub raamat, et ei tekiks tervikust eemale eemalegistuse muljet. Nii et nüüd peaks olema nagu siiski hagi ka nende juurde asuda ja see on töö, mida ma hea meelega tahaksin teha. Lähme nüüd õige oma jutuga eesti kirjanduse juurtega. Ma kuulsin, et olla neljanda mai kirjandusliku kolmapäeval väikselt seal prohvetit mänginud ja mõnele noorele luuletajale suurt tulevikku kuulutanud. Ja ma, ma ju tahaksin öelda, et ega omal maal ei ole prohvet kunagi kuulnud. Siiani noh, ma ei kahtle selles, et see konkreetne ennustus paika pidama ei hakka, aga võib-olla on sul veel niisuguseid põnevaid Ei, see oli minu arvates, kui sa nüüd kõige tõsisem ennustamine seoses Paul-Eerik Rummo, aga kui me räägime tõsiselt ära, sina seda päris päris ei kuulnud ja ma pean ütlema, et see oli üks enesekriitiline passaaz, millega ma seal esinesid. Paul-Eerik Rummo on minu suuremaid kriitilisi eksitusi sest et kui kassett ilmus, siis ma esinesin sirbi ja vasara kolmest numbrist läbi läinud ühena kirjutisega, sellisel puhul ja Paul-Eerik Rummo tervitamisega seoses tundsin suurt rõõmu, et nüüd on meil üks hele rõõmus optimistlik talent. Igatahes oli seks rõõmsapoisi maailma tulebki ja mulle tundus, et tuleb üks ääretult andekas ja ääretult loomulikult optimistlik. Niisugune noh, optimistlik on ka vale sõnaga just hele, väga heledal, ent selles mõttes olen ma viltu ütelnud, sellepärast et ma ei julgeks praegu Paul-Eerik Rummo kohta hellitan heledal, ent, ja nüüd siis neist ennustamist, sest mina ütlesin, et ma arvan, et kümne-viieteistkümne aasta pärast on tema meil luuletaja number üks, ma arvan seda praegugi. Ja nüüd sinu artikkel inspireeris mind küsima. See on sirbi auhinnatud artikkel kevadisi ula mõtteid kriitika asjus ilmus möödunud aasta aprillis. Kas sul on mingeid uusi mõtteid tekkinud kriitika asjus? No mõni mõni mõni mõte peab ikka tekkima, aga kui sa lähed nüüd sellega küsida, et mille peale ma üldse mõtlen siis või tahad, sa ei ole neile? Ikkagi, ma mõtlen seda, seda väikest klõbinat, mis on praegu tekkinud meie kirjandusteoreetilise mõtte mahajäämuse ja nii edasi ja nii edasi ümber, kuidas sinu mõte siis ka? Mina olen sellesse mahajäämus, mina usun sellesse mahajäämus, nagu ütles Einar Maasik, mina usun Taavi sisse, ma saan aru, et seda nii deklareerida, seal on omamoodi näotu, omamoodi ehk kuidagi veider, sest et tõesti võib ju alati küsida, aga et missuguse kivise siis ise sinna paned, seda? No lõpuks kalu, Kaju võiks ta kätte ja töötada mingisuguse asja tõesti sügavalt läbi. Aga siiski teinekord tuleb nisu niisugune tunne, kui sa loed vaprošelitelatuurit või kui sa loed, ütle minust õnnelistele tuule, seda tagumist osa, kus räägitakse, räägitakse sellest, mismoodi ja missuguste asjade kallal maailm praegu mõtleb või kui sulle satub ette mõni mõni selles keeles raamat, mida sa, mida sa valdad. Mulle tundub, et me kuidagi liiga hoiame eemale ennast kirjanduse üldiste küsimuste ümber mõtlemiseks. Ja, ja igalühel on oma põhjus, et me nähtavasti kriitikute karakterid ja huvisuunad välja kujunenud niisuguseks meil on kriitikud, üldteoreetikud ja kriitikud praktitsistid välja kui näiteks ma paluks öelda, missuguse konkreetse teose kohta laos seal kirjutanud ühe retsensiooni tuleb meelde, minule ei tule. Ja minul ei tule. Sõgel on kirjutanud ühe kohta, tema on kirjutanud selle Smuuli Jaapani Jaapani mere kohta, muidu on nemad vanad mehed, kes mõtlevad kirjandus asjade üleüldse. Ja siis on teised niisugused retsensiooni mehed, kes nagu sellest retsensiooni tasemest või retsensiooni laadist ei taha välja minna. Maailm näitab meile õige silmapaistvaid mehi, kes paratamatult jõuavad nelja või viie aasta aasta retsensioonide järel nii kaugele, et nad on kogunud endale endale kontseptsiooni, mida nad mitte jupphaaval artiklites välja ei ütle. Aga millega nad saavad maha, kui, kui tõesti suureulatusliku teoreetilise käsitlusele. Ei, ma saan sellest aru, et akadeemia teeb ajalugu. Tõepoolest, aga, aga ometigi ma tunnen lihtsa inimese lihtsa kriitiku vajadust. Teoreetilise jumala järgi ei ole kultuse mõte, aga ma, ma mõtlen isegi, et upid Lätis, olgu tema see arutlusrealismi kõikvõimsusest ja romantismi vastikkusest, olgu see kui naiivne tahes, aga ometi, see on lätlasi tõmmanud arutama nende küsimuste ümber. Nüüd ma tahaksin sind päris tõsiselt natuke noorena hakata, ei veel üldsegi mitte enam. Mina kuulasin suure hoole ja huviga Kuusbergi juubeli saadi, kus muuseas ka võttis osa Aksel Tamm remmelga rääkis ei, sa rääkisid küllalt palju, kui seekord sõnajärje kätte said. Ja seal sina avaldasid muuseas niisuguse tähelepanuväärsemat et Kuusberg on enda üles töötanud kriitikust kirjanikuks ja põhjendasid selle kenasti ära, aga aga kas ikka on alati produktiivne ja, ja üldkasulik üldrahvalikult hea, kui, kui kriitik või kirjandusteadlane hakkab ennast kirjanikuks üles töötama? Mind liigutab see armastus oma seisuse vastu ja naise siiski midagi sinna teha, aga hea küll, teeme niimoodi, need astmed, tähendab, elu on siin järgmine aste, on selle elukirjanduslik kajastamine, elu, elu, nägemise, nii-öelda tõed teises astmes. Elutõdede esimene esimene nägemine ja kriitik võtab ikka selle teises astmes ja, ja nii-öelda vahendatud elu. Kui palju me siis õieti elulise materjaliga opereerime, see on muide üks meie häda, meil puudub publitsistlik kriitika, ma olen enne seda öelnud. Oleks oleks nii hea, kui oleks tõepoolest inimene, kes võtab teose ja võtab, võtab elu, mitte niisuguse väitlase retsenseerimise aspektist, aga ikkagi mingisugusest suurest filosoofilisest aspektist ja kõrvutada Dirvutav, ehk on kõige rohkem seda siiani teinud Siimis ker, kes, kes tõepoolest katsub teost kohe ellu eluga kõrvutada, ellu sisse lükata, aga kuidas ka poleks, kriitika on ikkagi kummasest. Hästi sellega ma olen nõus, aga kummast on siis rohkem kasu. Kas heast kirjandusteadlasest või halvast kirjanikust. See on nüüd uut elitaarne lähenemine, vastus on selge, ma ei hakka vastama aru, et püütakse. Hea küll, aga kuula nüüd edasi. Kas sa ise kavatsed ennast kunagi hakata kirjanikuks üles töötama ei kavatse mul silma detaili nägemiseks, ma arvan, aga mul ei ole see see taipu. Absoluutselt, kui ma saaksin ennast kokku panna mõne süžee mehe, siis võiks meist saada üks kirjalik. Nii et üks, üks kahele. Ei siis. See on kena. Mulle meeldib, et sa niimoodi vastasid mitte oma võimete, vaid oma võimetuse tundmise pärast. Näiteks trafaretne küsimus mis ikka alati niisuguses saates esitatakse. Mis on sinu eriharrastused peale kirjanduse tähendab kõrvalharrastused hobid? Kahte ma tean ise muusikat, sümfooniline muusika muidugi. Jaa, teine on male. Vaat mul on meelde jäänud L1 sinu vistretsensioonist või oli see artikkel selline julge mõte, et nagu oleks Prokofjevi Šostakovitši viinud Nõukogude muusika kõrgemale tasemele just nii kaasaegsuse mõttes, kui seda on suutnud meie suurimad kirjanikud teha kirjanduses? Kas püsid ikka veel sellel seisukohal, see oli huvitav mõtlejate mõjus värsketu. Hea muusika. Ma mõtlesin laadi, see oli enne eelmist kongressi kirjutatud üks lugu 58. aastal, see oli siis, kui mind tõsiselt vaevas, kohe kuidagi noore maailmaparandaja laadis vaevas see küsimus, et meie kunstid on oma laadilt vanad. Ma aga tahaks öelda, et vahepeal on olukord tohutult muutunud. Nii aga muusika siiski sammuta, mingit pidi ees ka Eestis, midagi ei ole siiski teha. Ma olen nii lihtne inimene, et ma olen räätsa andekuses veendunud päti, ma ei tea, ma tean ise, et ma olen mõningase skepsisega Pärdi kammerasju kuulanud, aga ma näen, et see otsimine on, on seal ränk ja ma näen, et ma harjun sellega ikka enam elav. Veel enam ma näen, et teised harjuvad sellega. Ma mäletan ratsaneljanda sümfoonia esiettekannet ei, kolmanda sümfoonia esiettekannet, see võeti jahedalt vastu, ma mõtlesin, et kas siis tõesti ei leidunud Tallinnas ütleme üks 400 noort vihast meest, kes tuleksid kokku, korraldaksid autorile tormilised ovatsioonid. Nüüd me oleme harjunud, nüüd nüüd kirjutab Rahva hääl sellest, Aurora Semper on alati. Olge nüüd tähelepanelikult noorte noorte liikumist, aga nüüd pannakse seega sisse ja kõik, ütlevad Tabava Semper kirjutab väga targalt ja huvitavalt, et meie noored tõesti otsivad andekalt. Aga luule on ju nüüd, ma ei taha öelda järele tulnud, ehkki ma mingisugust seost. Kui nüüd jah, nendele kunagistele mõtetele tagasi mõelda, siis kõrvale minnes paar küsimust tagasi, vaat siin näen ma just ühte pinda ka silmapaistvaks teoreetiliseks aruteluks, kunstide seos, kunstide liikumine, kunstide ühe laadilisus paratamatult või siis mõne ala ette rutamine mõne ala ja see on see igatsus silmapaistva teoreetilise pea järele, kes annaks sulle üldised kontseptsioonide üldised raamid, paigutaks oma 10 inimest nende asjade kallale töömeestena töötajale. Ütle nüüd ruttu ver kummalt poolt sa oled kas baskide Petrossenni poolt arusaadavalt, Petrosiani poolt mul on nii sügava valu hinge jätnud, Kerese kaotas baskides, ma ei suuda, lihtsalt olles lasknud mitmes järgus sul endal mõned. Ei, mitte mingisugune, mul oli kunagi 500, kui veel viies järk oli koolis olemas, aga kirjanike edetabeli seal ma jagasin viimasel turniiril teist ja kolmandat kohta. Oleme pool tundi vestelnud Kirjanike liidu uue liikmega kriitikuga, kellelt muuseas sai välja pressitud lubadused, ta ei püüa mitte kunagi hakata pürgima päris kirjanikuks. Võib-olla näib see vastuoluline, et kuidas siis ikkagi Kirjanike Liidu liige ja ei ole, kirjanikega hakkagi selleks vastuolu tegelikult muidugi ei ole isegi need üsna paljud kirjanikud, kes kriitikuid eriti ei armasta, on sunnitud möönma, et kriitika on kirjanduselu üks osa ja üsna oluline osa, millel on suur tähtsus kirjanduse arengus. Kirjanike Liidu koosseisu kuulub üsna mitu arvustajad. Jaksel Tammel andeka lausel kriitlikul on täis õigus samuti kuuluda sellesse loomingulisesse organisatsiooni. Muide, Aksel Tamme kohta on avaldatud ja mitte ainult ühe isiku poolt sellist arvamust, et just tema oma isikupärase, otse Belletristlikult särava sõnaga võiks ja peaks proovima, kas ei tule midagi head välja ilukirjanduse alalgi? Seda enam on põhjust hinnata Aksel Tamme enesekriitilist truuks jäämist oma ilmselt välja kujunenud päris alale. Sest lõppude lõpuks, kui palju ja kas üldse leidub meil peale Kuusbergi neid, kelle kohta saaks puhta südametunnistusega öelda, et see mees on enda kriitikust kirjanikuks, üles tööd.