Ma olen kandiline maamees. Nyyd tutvustab Mats traat end oma avakogus. Ta heidab otsekui väljakutse poeetidele lille laulikutele. Kes ei laula veripunases Ehazastuvast töömehest, tema tahab tuua luulesse kodu, küngaste, künnivao traktoristi, bassihäälse traktoriga kogu 20. sajandi, mis on kui sünge mees, helde mees, imelik mees. Ja peab ütlema, see on tal ka õnnestunud. Niisiis oma väljakujunenud vaadetega ja oma kunstiliste kujunditega. Tor. Tuletage meelde käesoleval talvel, kui noorte autorite ja eriti kasseti ümber palju piike murti, ütlesid nii kriitikud kui ka lihtlugejad Mats Traadi arvel aiva kiitvaid sõnu. Leiti, et ta paneb mõtlema, et tal on öelda oma sõna. Et ta on oma luules ühelt poolt maamehelikult karm ja jõuline teiselt poolt poeetiliselt õrn, jälle üüriline. Mats Traadi enda arvates oli kiitust lausa ülemäära abi, olnuks kriitikast rohkem välja kujunenud autor. Täna tahaks aga pilku heita Mats Traadi kujunemiskäigule arenguaastatele, mis lugeja ees küll rohkem peidus on olnud kui enamiku teiste noorte autorite omad. Mida ütleb Mats traat ise? Eks me kõik oli pärit maalt enamuses muidugi kogu eesti rahvas on ikkagi maarahvas. Aga mina olen sündinud siis Halliste alus, kust anumates vohas malts, kus Uibutseesid valges Tanus üll, õhtu kiirgab pilvega, Altaeg voolas sammaldunud sängis ja hinge kattis kurihall vaen südametes trampis mängis ja lendas sõimu, tuli pall seal Ventsi venda isa-poega, kuid kõiki toitis Ruske põld. Et närviliselt seente loendas, et makstud, saaks kord veksli võlg. Nüüd süda haigelt tuikab rinnas, kui nädalateks venib vihm ja otradest saab Rõugust linnas või maisi, pureb külmakihv. Paljugi seda elu nüüd on olnud ka enne seda niinimetatud kirjanikuks saamist. Aga eks üht-teist ikka on juhtunud ja sündinud nagu igal igal teiselgi. Surelikul esimest värsikatsed on tehtud 10 aastaselt ja peale seda, kui ma olin tehnikumi õpilane siis ma Ušerdasin isegi valmise ja poeemi millest sai küll palju ridu, kuid polnud Polnud mõtet suuremat. Ja seegi on nüüd jäänud prügikasti. See oli 50.-te aastate keskpaiku, mõjusid on muidugi olnud palju, nagu igal igal algaval kirjamehel. Ja tegelikult mõjudist peavadki olema. Muidugi teine asi on, kuivõrd nad on märgatavad kirjutistes kunagi viiekümnendatel lastele meeldis mulle väga Juhan Smuul. See oli tol ajal, kui ilmusid tema luuletus ja poeemik. Smuul oli mulle ebajumalaks pärast muidugi inimestega. Pärast tuli Juhan Smuuli asemele või õieti Juhan Smuuli kõrvale Juhan Sütiste eriti tugeva elamuse jätsid tema poeemid mis kirjutad Puškini Jambis ja eks nende eeskujudele kirjutavad ka palju Jambi vormis. Kõigepealt muidugi harjutuseks, selleks, et saaks kätte Jambi mis mulle on alati väga meeldinud. Juhan Sütiste, Juhan Smuuli kõrval muidugi Juhan Liiv ja siis seejärel Robert kes oli suur talupoeg ja 59. aastal, kui ma astusin instituuti, siis oli börs minu suurim lemmik. Oma südamliku siia soojuspoolest. Ja muidugi tema inspireeris paljuks, inspireerib ikka edasigi. Muidugi, lemmikute loetelu on pikk, ega seda kõigi võete lugeda. Ja kas seda on vajagi. Lemmikuid on paljude maade luules, vene luuletajatest võib kõigepealt märkida Lermontovi. Ja ploki. Illim tuli stseeni. Niisiis esimesed värsikatsetused 10 aastaselt esikkogu 25 aastaselt. 15 aastat lapsest sirgus selle aja jooksul mastipuuna pikk noormees. Haridustee viis seitsme klassilisest koolist, vaeküla, põllumajanduse mehhaniseerimise, tehnikumi esimesed töökohad. Rõngu-traktorijaam Elva rajoonis ja Käina remondijaam Hiiumaal. Ja kõige selle kõrval luuletused, mida autor nüüd ise enam luuletusteks ei peagi. Kuid mis on paratamatud. Igal luuletajatee alguses valmisid kabueenid. Ühega, nendest saadeti Mats traat 1955. aastal Tartu ajalehe Edasi kultuuriosakonnast tagasi. Samasuguse hävitava hinnanguga. Ega see nüüd luule küll ei ole. See tekitas enesesse tõmbumist, kuid värsid kippusid lausa ise paberile ja muutusid üha enam tõeliseks luuleks. Ja kui 1959. aasta kevadel ajaleht Sirp ja vasar kirjutas õppimistingimustest Moskva korti nimelises kirjandusinstituudis siis otsustas Mats traat ka oma katsetusi sinna NÄHA saata. Kõige raskem oli võib-olla reaaluste tõlgete tekkimine vene keelde. Kas sellega tuli ise hakkama saada? Aga tulemus? Käinasse saabus Moskva templitega kiri, milles mats, traati kutsuti sisseastumiseksamitele. Ja esimesel septembril oli ta üliõpilane meie kodumaa pealinnas. Mis on siis meelde jäänud nendest üliõpilasaastatest Instituudi kaaslastest, kes õppejõududest on kõige enam andnud? Kui seda nii otseselt nüüd sõnastada ja professor Pospelovi ja dotsent Arto moonud, kes luges meile Lääne-Euroopa kirjandust, õpetas midagi tugevalt mõtlema. Õieti tema seadiski endale ülesandeks õpetada mõtlema, mitte pähe tuupima igasuguseid andmeid kirjanike ja kirjanduse kohta ja kuna nüüd tema loengud on meile lõppenud siis tagasi vajades tõesti tänutundega meenutada. Professor Pospelovi õpetasime kirjandusteooriat, kirjandusteooria aluseid jäi meelde just oma raudse ja väga loogilise süsteemiga mis tavaliselt paljudel tänapäeva kirjandusteooria õpetajal puudub. Meie seminari luule seminari juhendab luuletaja ja laulutekstide autor. Ja temast võib muidugi kõige rohkem rääkida. Juba neli aastat on ta meid juhendanud seminaridel. No igatahes säilitada tema individuaalsust ja mõjutada noore isiksuse kasvamist. Ja esile tõsta just seda, kes on kõige rohkem meelde jäänud, on, on võrdlemisi raske, aga muidugi meie kursusel. Olen oma kursuse patrioot nagu, nagu nagu paljud teisedki on omad tugevad poisid, kellega on väga meeldiv vestelda luulest ja kelle luuletusi ja luuletoodangut ma austan. Nende hulka kuuluvad kõigepealt muidugi väga tugev ja omapärane Altai luuletaja Pasley Samulk. Samuti Aserbaidžaan lane Figretcatsiaaja. Just oma erilise idamaise dünaamika poolest. Peale selle vene noored luuletajad Leonid mers, liikin. Turkmeenitar ogultatšur Albert õieva ja mitmed teised, kes on meelde jäänud luuleseminaridest ja õhtustest keskuste eludest Kirjanduse Instituudi ühiselamus. Mõned aastad tagasi lõpetasid meil instituudi sellised, nüüd juba küllalt tuntud luuletajad nagu Bellahma tuulina Juri pankraatov ja teised nende hulgas Juna Moorits, kes käis Nõukogude vene kirjanike grupiga Eestis ja töötabki viljakalt. Luule tõlkijana. Tõlkinud mitme vennasrahvaluulet. Tõlkimisega on ka Mats traat ise Instituudi päevil tegelenud. Tema vahendusel on näiteks raadiokuulajateni jõudnud Aafrika poeetide luule Dagestani rahvalaulud, Haiti luuletaja Frank Fušee Fidel Castro-le pühendatud poeemi Sierra lambi Burjaadi poeedi Don Doc ulsid tõni rahvuslikult koloriitne poeem ajakanga. Selle autor on võrdlemisi noormees praegu ta töötab Burjaatias kohaliku kirjastuse kirjandusosakonnas toimetajana ja toimetab algupäraseid Burjaatia luuleraamatuid. Samal ajal jätkas õppimist ka Moskvas Instituudis kaugõppeosakonnas. Tundroculset õun on sündinud 937. aastal ja tema on õieti Burjaadi luules esimene selline mees, kes oskas Wolt uitmeni ja Pablo Neruda laia haarde lisuse siduda Burjaatia steppide avaruse ja. Eluviisiga see on väga värvikas luuletaja. Katkendit don Doc ulciteni poeemist kuulete Endel Padriku esituses. Maast, kus kasvab sinine rohi, ajakanga On see laul? Igal aastaajal, kostitades külalist või kolides uude majja. Steppide peremees karjus, süütab ta ja ajakanga suits kerkib taevasse kui surematus. Selline on komme. Minagi töine rändlaagris täna kimbu püharohtu ja puistasin siia igale lehele. Kui sulle meeldib ajakangaaroom sulle kingiks, toon mu sõber. Neil päevil ma ei näinud taevast paluvat rahvast. Kuulsin mootorimüra. Nägin põldudel madalaid sinilennukeid ja rääkisin nendega. Seal autokabiinides istusid steppide toredad pojad, kohmakad, laia poisised ja taadid, rääkisid omavahel. Kotkad. Nägin tõmmud tüdrukut üleni marlisse, mässitult, lamasta, hullussi haiglas. Ta naeratas mulle voodist ja tema naerus, ma tundsin suvise vihma värskust. Arst noorburjaat rääkis mulle kohmetult, kuidas see tüdruk päästis stepi tulekahjust, kolhoosi talled. Ma kuulsin elektripumpade müra. Nägin jõevett, mägi, põldudele, tõstetavaid mehi. Ma nägin võitlust. Ja mõtlesin. Ja see rahvas jääb elama. Meie vabariigi kirjandussõpradele sai Mats traat tuttavaks alles Gorki nimelise kirjandusinstituudi üliõpilasena. Kuid tema nii ajakirjanduses ilmunud luuletused kui ka esikkogu kandilised laulud toovad autori ikkagi meile lähedale eestima jahedale paepealsele, kus õitsevad põhjama karedad lilled ja kohiseb priskes tuules okkaline kadakas. Need luuletused viivad meid minevikkugi. Meenutagem vaid tsüklik Harala elulood. Kunsti meisterlikult visandid, lausa paari pintslitõmbega tehtud portreed, ainult neli rida. Ja ometi kerkib meie kujutlusse inimsaatus. Vallavanem ta priinimi oli kivi tama, aja oli kivist. Ja süda oli kivist. Miks siis riston puust? Ränkraske süüdistusena mõjub epita viivike. Ma pidin sündima septembris kuid saksa sõdur lõi jalaga ema ja arutasin, et näha päikest. Mul polnud isegi nime, kui mind ahastades pandi rõskesse hälli, kus oli nii külm. Tuuled jutustage, kuidas lõhnab ristikhein ja naerab pidudel akordion. Jutustage, tuuled. Harrale elulood on tsükkel, mis meie kirjandusajaloos omandab kindlasti püsiva koha. Kandiliste laulude hulka on neid mahtunud vaid kolmandik 10 luuletust. Tahaks loota ta, et Eesti riiklik Kirjastus nad kõik kord koondatuna eraldi raamatusse välja annab. Väga tugevad on mats traadil ikka veel Hiiumaa muljed. See väikesaar on jätnud püsivaid jälje poeedi südamesse, kes heldekäeliselt värsistab sealseid kevadeõhtuid kui päev onu punud halli merre sealseid punaseid päikesekilde kiviklibulisel rannal sealset vembumeest traktoristi, hiiu huumor teeb autori sõnad särtsaka maks tõmbab lugeiegi näo naerule. Ka veel ilmumata tsükkel ranna primitiivid viib tagasi sellele saarele. See on õige mitmekarva lihtsalt luuletustest tehtud, selline ranna primitiivide mosaiik ja vast loen sellest paar kildu ette. Esimene arhailine, tahun tammedest, paadi tõrvan päikseverega, võtan armastusse, leiba kaasa, ulgumerele. Sõuan, vaatan kuu, päike õhtul heidab magama, ehk saan temalt varastada kiirtekimbu salaja. Ehitan siis kiirtest maja majakale randaga. Panen rõdule Madoobi toobis hiiu õllega. Õllelõhkeb üle mere lendab läände, tuulega külvis meremeestel tiivad laevad koju lendavad. Aga kodus armsad naised, võõraid mehi ämbavad. Kuulen kilkeid naaste nuttu üksi istuma, õllega tahun tammedest, paadi sõuan ulgumerel. See arhailine ballaad on kirjutatud teatud määral rahvaluule mõjustusel. Muidugi, päris rahvalik ta ei ole ega saagi saagi olla, siin on ikkagi tegemist vaba fantaasialennuga. Ja on püütud lihtsalt ballaadi tegevust konkretiseerida ajas ja ruumis. See on kirjutatud Hiiumaa mälestuste põhjal. Kunagi oli mul au töötada aasta aega Hiiumaal, Hiiumaast jäid tol korral väga head muljed. Muidugi, tulevikus tuleb need muljetest ikkagi uuendada ja käia ära sel imekaunil saarel veel mõnikord. Aga eks seda kõike tulevikus esialgu loeme ette ühe väikese luuletuse, mida ka inspireerinud Hiiumaa. Päike kõlab kauguste kuldsesse, klaasi irvendavad veini, maanmustas mantlis, hämmeldunud kui peoperemees, kes unustas anekdoodid joobnud lõoke lasku pilvedest alla ja löörita hoogsa emad lõunama viisi mida sa õppinud talvel. Postiljon virutaks. Taavi oma krigiseb jalgratas, tõmbas sõõrmeisse maanteekulu lõhnu ja õnnitle kevadet. Proosid lepatriinu sinu kirjudel tiibadel lendab kevad. Siis veel üks väike meeldetuletuslaul ju sõpradele. Veel laule, sõpradest ma loon veel nende terviseks, ma joon, kui õlu avab vana ja, ja tares hõljub pidugaja. Mu sõbrakesti raius teel, kas õhus, metsas, mere veel edus kergitan ma toosti ja teise veel, sest üksi troosti. Kuulakem veel Mats Traadi kaht luud. Luuletust tihti mulle tundub õunte langemise aegu et hele hallane rohi, helisev öös ja sügisöö karged rütmid tungivad igasse majja. Kui raadiolained. Tahan, et igas südames oleks väike raadiolaines skaalaga loodus. Siis kui mulle tundub, et hele hallane rohi heliseb. Maastik maa on täis rõõmu ja võililli hullutav tuul. Ja kauge korstna suitsuloosung. Ja rannajärsaku ammuv lehmunud ka täis rõõmu. Ärkamisrõõmu. Maa naerab hommikuti oma puhast ema naeratust. Pestud nägudega majad on leebunud ta rinnale ja näevad veel und. Vaikset ja läbipaistvat nagu karget kaugused. Kuid juba on noorel luuletajal ka maailma linna Moskvaga seotud värsse. Hommikumaailma linnas. Automaat neelab mind alla ja lausub, tuli kirja vilkudes, minge. Mu pea kohal astuvad jäätisemüüjad, kast rihmaga üle õla ja käed valgetes jakkide tasku-is. Mu pea kohal kihutavad ilusates autodes diplomaadid, kõrval saledad naised ja kaabude allmaailma saatus. Mu pea kohal toksib noormees veevärgi, toru vurrud ja soni, roostele haigused ning täisväsimuse nägematuid. Pepri. Mu pea kohal hingab linn. Ja ma kuulen ta kopsude kähinat. Sõidan metroos, taskus väikese toa võti. Muljed Suurlinna tänavapildist on muidugi ainult asja üks külg. Moskva mõju Mats traadile kui luuletajale on olnud palju laiem. Just siin kujunes suure kodanikutundega poeet, kes tunnetab enda kui inimhingede insenerivastutust praegusel kommunismi ülesehitamise etapil. Tema luuletustest heliseb üha tugevamini teguderohke tänapäev, kus igas sündinut ootab laev. Igast sündinut ootab Lülla. Igast sündinut ootab ader. Tema loomingust kajastub meie homne päev. Luuletuses kommunism, ütleb autor, et homme algab juubeldav aegade eredam päev, kuhu rõõmust väriseb töömehe käsi, kirjutab puhtad inimlikud teod. Omamoodi kokkuvõtteks senisest on luuletus 25. Küüna aknas täis taeva eskiistäna. Sain 25. 20 525 Kivibranna igavikust laenatud igavikku kaduvad aastad. Muredest saetud sõdades praetud tükkideks, lõhutud, kõveraks rõhutud aastapäev, passita naeru, taastat raevunud murda kaevunud Kloogamaid Aneti aastal ajaloohoorattast välja löödud hambad, pilvastatud riigid, lömastatud sambad. Raskesti taastatud aastat. Elektronarvutuste ja streptomütsiini aastat. 25 korda on puhkenud mooni. 25 korda on läinud kured. Kadunud, tuhanded vanad hooned, sündinud tuhanded noored, muret maakera lendab, kui kõmisev pall. Lastetoa maalitud lae all. Kaugel rohelistes marjades, valmib roheline vii. Kaugel kullatud majades ootab meid pomm. Ja minna. 25 korda. On õitsenud Toomet. Muutunud mantlite moed ja rannikujoone. Sündinud surnud lipud nagu vahtralehed, vabaduse mäetipul sündinud surnud mehed, raistagi hoonel. Vabadus algab siis. Vabadus algab homme. Vabadus algab siis, kui kõigil on meelest ununenud sõja, Marsi viis. Ja rahvas on rahvale Wen. Pikkamisi langevas lumes päevavalguses prožektori tules. Monteerivad ehitajat, plokkidest, maja. Nad nöörivad kolde kinni. Nad nöörivad majade rivi, hea koldevaim. Õnne majavaim. Kronolookorjaja läbi juhusündmuste tolmukübe meid, mind aegade hingus ja hoog viib keerlema teisi teid tulevad südamest suhu needus, arm, needus ja arm. Alati koos. Alati kooselu on armu ja needused, Porrodinu. Unetuse tuli järvedel liugleb Ad ärevad laulud. Vaikus on tulvil sõnu nagu sügisöö kisavaid linde, kes otsivad maandumispaika. Jätke mulle paber, pliiats, kodumaa ja Kiievi, millele istuda, või Loone ajaloost, pilvist ja veest puhta merehaiguse maailma enese ümber ja endas. Jätke mulle mööda rannateed punases vankris kihutab Koit, taan mu laulude postiljon oma lõputul reisil ümber planeedid. Cesajand vajab armastuslaule rohkem kui kõik armunud kokku. Koit võtab pardale kirjad. Minu armastus kirjatseemnetele, mida tuul on puistanud suveöös. Kirjad kaljudele, Medeooridele, orasele, talvest, kirjade meestele, kelle seljad on higised igaveses trühkimises šahtis kirjad kassipojale, aida lakas ja lilledele, metsapuudele, estraadilauludele, kõigile, milles inimene tunneb rõõmu. Sütikuile ristsurmale rist, ühishaudade kõle liin, Irushima õudne viiv. Uks on kinni, Okson tilli ups eilses, see on löödud timm. Meil kõigil on raske dialektika, raskem tuhandeid kordi veel terved armeed, pimedus, jüngreid, tee. Dialektika tornikell. Purunematu kell lööb uut tundi igas pealinnas. Sinu terviseks, joon. Dialektika selle õhtul, sel ööl, kui aknaruudus on tähistaeva eskiis ja rinnas rõkkama süda ja südames viis. Ja aastaid saapaid 20. Viis oma tulevikuplaanidest ei armasta mats, traat kõnelda. Ära räägitud kavatsus nagu ei olekski enam kavatsus, ütleb ta ise. Kuid küllap loeme veel palju tema luuletusi, tunneme rõõmu uute kogude ilmumise puhul. Luulele kavatseb autor esialgu truuks jääda, proosas ei saavat nii palju väljendada. Nimetasime saate alguses mats traati juba välja kujunenud oma käekirjaga luuletajaks. Kuid kõige enam rõõmustab tema puhul see etalon pidevalt edasi arenev kirjanik. Loodame, et ta ei jää peatuma ka praegusele. Ta on ju rahulolematu loomusega, mõistab oma seniseid puudujääke ja deep visalt tööd. Ta kirjutab. Sugupõlv lennutab laastu vaigusel saatuse hoonel. Ja mina tahun mulle määratud palki luba, kui autor siia lisada. Ja see on tugev palk meie luulehoonesse.