Tere, Hääd, muusikahimulised kaasmaalased. Ei kellelegi ma, saade alustab tänanega meeneni, muusikatund 55 minutit pikk Elai pühendab end muusikale, mis isal tähendab eelkõige klassikat ja hoogsat poppi. Seda mängib teile senini kõrgesti hinnatud Madalmaade helikunstnik kitarrimängumeister jälle Akkermann, mina teda tutvustaja, olen Tiit, kus need meie ees on, eikellegimaa koos jälle Akkermanni muusikaga. Küllaldase graatsia käsitletud palast akustilisele kitarrile võidi ometigi aimata, et selle ettekandja madal maade kitarrimängu kunstnikel Akkermann ei ole eelkõige klassikalise kitarrikooli mees. Selles keha emotsionaalsele loenguga mängitud palas klassik käes. Geid jõuab õieti kaks teemat, üks Altermanni enese oma. Teine Williamsi kirjutatud oli küll küllaldaselt hoogu ja nobedalt näppu. Aga vähemasti saate tegijale tundub et mängitud moel, mida üks ainult klassikat esitav kontsert kitarrist näituseks enesele oma stuudiosalvestuste puhul võib-olla ei lubaks. Mõne koha peal puutub küünvast keelt mõnigi tämber ehk sirutaks elektrit krooniliselt üle, enne kui see plaadile pandakse, välja antaks ja Akkermanni mängitud akustilised ootused. Pisemad ja lühemad vormid millestki seesugusest sellistest taotlustest eriti märku ei anna. Ometigi miks võiks NIMI olla vikerraadiokuulajale tuttav? Sellest ei anna mööda minna ja seda maksab märkida. Loomulikult on vikerraadioajaloos olnud aegasid, kus instrumentaalsete muusikat, milles klassika, rokk segunevad klassika ja hoogne pop, kohati džässi sugemeid sealhulgas mängitud sagedasti ning Lockermani kitarrimäng on läbinud vikerraadioeetrit ja jõudnud korteris anonüümsena kord eraldi kontserdite vormis raadius ette mängib Tuina alastest kuulajate kõrvu läbi 70.-te 80.-te ja hiljemgi, seda põhiliselt tänu tema osalusele grupis. Fookus. Enamasti nelikuna mänginud ansambel jõudis nautida mõningal määral ülemaailmset populaarset Edugi aastate vahele, 1969 kuni 78 jäi too aeg kõigel 10-l aastal rahvusvahelisel kümnendil grupiks, kas jaoks ei mänginud seal küll kaasa ja Lockermann ehkki ta alustas seal ning tema kirjutatud on mitmedki fookuse poolt kuulsaks mängitud palad seostatud progressiivse rockiga, fookuse puhul oleks omaette teema, aga mitte tollest grupist niivõrd-kuivõrd. Jan Akkermann ja tema soolotöödest on täidetud tänale eikellegimaa. Üks meeldetuletus fookuse aegadest. Olgu pealegi põgus siinkohal siiski. Hukkus kolm teema, nimeks väga otsesõnaline Vox kolm fookuse kolmandalt heliplaadilt ja Lakermani fookuse aeg sai otsa 70.-te aastate keskel ning otsesemalt avamine oli ilmselt ikkagi klassikalisi väljendi järgi muusikaliste lahkhelide tulemus ja sugugi mitte sõbralik lahkumine. Seega ja nokkermani soolomängud ei puutunud tükk aega fookuse vanadesse teema mõnesse kuigi mõnedki neist ise kirjutanud oli. Seitsmendate teisest poolest jätkub jälle Akkermanni soolomängude rada. Ehkki sooloalbumeid olid avaldanud juba fookuse päevilgi ning albumist kui fookuse suuresti niinimetatud progressiivsust rokist paistis välja Jaan Akkermanni käekirjast. Nii tema huvi džässi, bluusi kui ka klassikalise muusika ja selle vastu, mida nimetatakse varaseks muusikaks mängis ta mitte ainult elektrist, akustilist kit. Stanley mõlemal pillil on ta piisavalt kõva käsi, vaid tihtipeale tõida rokikonteksti sisse. Rokkmuusiku jaoks suhteliselt ootamatu pilli, nagu seda lauta tänases kellelegi oma saates. Nagu kuulutatud lubatud on klassikat ja hoogsat Õpi. Järgnevalt mängib Jan Akkermann vägagi vala meistriteema, see on Johann Sebastian Bachi passioon kitarrile ümber seatud ja Lakermani poolt. Kallid kaasmaalased mõneti mürarikas ja osalt ootamatuse vahepealne muusikaline moment ilmsesti oli päris pikk momenterisi samuti, aga te kuulate endiselt sedasama meeleni muusikasaadet ei kellelegi noh, nagu ennegi. Selle muusika on endiselt Hollandi kitarristi Jaan Akkermanni mängitud, kaasa arvatud Kado viimatine üsna mürarikas Palace pisut Kitšimaiguline. Vaata Disco rütmine toob ala iseenesest leiab jälle Akkermanni ehk õieti Akkermann tuleb taolise pala peale. Eks disko hoidis 1980.-te aastate alguses ja tõsi on, et selle disko aasile eelnenud malbelt akustiliselt palade vääreluses on kummaline tõdeda. Tõesti salle sama mehega. Süntesaatori sirinad ja sähvatused ja rütmi klopitski klapib selles loos vaatet usinamini, kui kasvõi eneseEestimaa niinimetatud popmuusikas 20. sajandi päris viimastel aastatel. Mis asjad ajasid Akkermanni klassikalise. Kitarrimänguga paadiga ja nõndanimetatud progressiivset rocki mängijad mehe ehitama nihukest sarkastilise moega tantsumuusikat. Eks sellel üks lihtsamaid seletusi on ikka popmuusikaline veelahe, mille nimeks punk. 13.-te aastate teisel poolel. Seitsmendate aastate teine pool. Mul ei olnud Akkermanni ja tema põlvkonna progressiivse rokitaustaga meestele üldse mitte aeg. Aga eks kõik kadusid ära elada ja teha muusikat nii, nagu nad suutsid või nii nagu plaadifirmad ja mänedžeri neile seda osaliselt vähemalt ette kirjutasid. Mõnedki Akkermanni seitsmendate teise poole albumid ja 80.-te omad ei ole praegusele kõrvale kõik üleni lojaalne kuulamismaterjal ehk küllaltki geni palasid leiab neist väga paljudelt ning naid samasid vanu teemasid Ackerman hiljem suisa akustiliselt ümber mänginud seisusesse pika süüti number kaks nime poolest. Astuda kellelegi ma järgnevalt. Üks selle popurrii teemadest on ka fookuse vanemast repertuaarist. Enamasti on selle autoriks aga muleta. Kergus ja graatsia lausa graafikuga täpsusega maha märgitud meloodia joonis mis seal nokkermani kenamatel akustilistele paladele omased on kergesti märgatav ka elektroonilise kõlavärviga töölissamagi pala Frank lainer, mis kasutab väga napp ja lihtsat rütmimasina. Tuge liigub samasugustes õhulistes sfäärides Akkermanni mõnedki klassikalisemad, akustilise kitarripalad, Clancy Laidoner, rahusti nimeline lugu iseenesest on aga pärit just nimelt nendest 70.-te lõpuaastatest, kus Akkermann oma fookuse perioodi tuntusele nii Briti saartel kui Ameerikas. Muuhulgas leidis enesele küll võimaluse teha üsna pikk tuur, mis viis teda ka Briti saartele. On seal, nagu ta tunnistab, ühes 90.-te lõpus antud intervjuus saida aru sõnumist, mida haarse muusikakeskkond talle jõhkralt edasi andis. Kontserdil ei vaevunud isegi Conference enam nendel aegadel Jakan Akkermanni nimegi täpselt meeles pidama vaid kuulutas ta välja, kuid Jeik Akmani. Seepeale ütles Akkermann aru, et Mandri-Euroopas on tal ilmselt midagi rohkem teha kui Suurbritannias või Ameerikas. Isenesest mõjuvad mitmedki on Akkermanni seesuguse kerge koega lood. Justkui muusikalised rahustid ja rahusti võiks võtta sisse siin eikellegimaal veel teistki korda juba akustilisele kujul. Mona Moore pole autor ja esitaja madal ma armees Jan Akkermann, dünamo mulle muu nii mõnigi teine Jean Akkermanni akustilistest unelustest võib-olla kellelegi kõrvadele kui taevamanna teiste omadele jällegi pigem mõrumandli poega. Janne Akkermanni akustilisi Ki esitusi on tihtipeale süüdistatud selles, et need polevat midagi enamat kui akustiline tapeet. Ja umbes sama valutu täpsemini kunsti kaalutu, nagu on seda kestahes teise ilule ja New Eighilikud itaari sõrmitsused. Selle saate tegijale. Nii tundu selle saate tegija katsub leida veel järgmise hetke kaks palavus ja Lockermani ristikäekiri, nagu ta isegi ütleb, on see küll läbi käinud. Nii pluusipoolseid kui džässi poolseid, eelistusi, vaba vorminisi, elektroonilisi otsinguid, ent äratuntav kõigistama palades. Tavaliselt ikka võiks olla äratuntav ka neis kahes järgmises, millest üks kena kratsis orkistreeringuga, teine aga võib-olla Akkermanni kohta isegi pisut sürr reaalse kõlaga elektrooniline kärtslugu esimene neist kannab pealkirjas, ka ei näe seal ja teine family oil. Kergel sammul ja kergel kõlal liigub kellelegi oma oma lõpupoole, tänaseks Gruusial, Lockermaniga, kes on mänginud muusikat klassikast hoogsa popini, tänases ka meeleni muusikasaates ja kes lõpetuseks võtab veel kord esitada klassikat. Se klassika saab olema, on üks osa Rodrigo ülikuulsast kitarri kontserdist, Karal hõisi kontserdist, sellega kellelegi ma tänaseks lõpetab, mina, Tiit, kus mets, kutsun neid kuulama nädala pärast samal ajal jälle mingit muud muusikat. Jällegi.