Viljandisse sõites teie aadress taskus, tekkis kujutlus teie elupaiku pärast, et siin selles Viljandi uues linnaosas männimäel suures suures linna majastenid elate. Järelikult te olete niisama hea kohastumis võimega nagu see linavästrik, kellest te kirjutate oma raamatus puude taga on mets nagu see linavästrik, kes elas seal ekskavaatori kabiinis. Ekskavaatori kere, kere kereraudade vahel. Teie raamatuid lugedes tundub, et terve teie elu on elatud metsades, aga siiski on võimalik elada ka suures linnamajas. Siin töökabinetis, kus me praegu istume, siin on päris ilus väljavaade, kohe ongi metsad ja mäenõlvad ja kaskede alleed siinsamas selle Riia maantee ääres. Ja järve ümber on mets ja seal on ilusad väiksed männikud. Kurbade mälestustega männikud suutüüs Aududega männikud. Ametnikud on muidugi ilusad ja siit edasi natuke maad algab ju kohe Viljandi lossimäel ja mööndus otsiomaagam oleks. Ja nii kui lusti on, nii saab minna. Ja saab kohe minna. Ma käin kolm korda päevas seal Solly koera käsk, päästa ilmega miski tema tahab minna, siis peab minema. Männimäel oleme külit teie lapsepõlve või noorpõlve kodudest rääkida. Jaan Vahtrale on ju raamat kohe minu lapsepõlvekodud. Kas teie saaksite ka rääkida mitmest kodust? Üks nendest oli männisalu. Sel ajal, kui mina seal elasin, oli Naraka lavaka metsavahi koht. Rahvas pidas seda halva kõlalasekse, siis võeti uus nimi männisalu. Sealt käisin karjas iga päev hästi kaua häbi oli käia, poiss. Ja kõik karjapoisi rõõmud ja mured on läbi elatud. Ilus aeg see naini seal oli päris esimene lapsepõlvekodu siis ei ole, aga teda võib esimeseks pidada selles mõttes see paik, kust ma mäletan sünnipaigas, ma ei mäleta absoluutselt midagi. Vigala mõisas, kus isa oli, metsa võiks, see on ainult kirja pandud niimoodi ja, ja hiljem natuke Stahli elasime Maardu mõisas. Sealt on ka väga pisikesed mälestused. Meie emaga läksime veel enne veel luusikal, kus ema koduk, elasime seal mõne aasta, no seal on juba esimesed mälestused lindudest ja jooksmist ja kui sageli sõjas tagasi läks, metsa võiks. Ja siis läksime männisallu seejuures pikaks ajaks. Kas te mäletate mõnda lapsepõlvelindu või looma, kelle vastu te siis kõige rohkem huvi tundsid? Seal olnud minuga nii ära, et mina läksin temast temast mööda nii sammu kaugusel, tema istus oma munadel edast ja mitu aastat niimoodi. Ja siis ma katsusin teda silitada, aga siis läks käelt ära. Nii et see tutvusele sellega kuidagi sellega väga mulle meelde jäänud töödel mängu mullofess väiksest peale näinud, kuulanud ja tedre mänkurdatakse, kaugele vaiksed olnud mitukümmend meetrit kuulub. Kui me räägime nendest metsalindudest, siis nad laulaks teile ka natuke. Kui linnulaul, siis võiks käo kukkuma panna. Möödunud suvel oli kägu, loeb aastaid, palju inimene elab. No mis ta teil ütles? Ta kukkus hommikust õhtuni kägu, kus me hakkasime rehkendama. Et paljudel kukub poegi. Rehkendasin esikägu, kukkus öösel samal kohal hommikust õhtuni, teised käivad ümberringi, noh, alustasid ja lõpetasid kohe varsti, aga muidugi see oli hulluks läinud. Nii pikka kukub laiali, eluski kuulnud, see oli alles hiljuti ja arutasime, kuidas võiks küll juhtuda. Nii, ta oli, kõik on võimalik. Annab kindlama enesetunde nüüd homsesse päeva vaadata, see kägu ütles, et päevi palju on. Vaikse nüüd on, kus need käivad, teile kukuvad, kus? See on maailmalõpp ja põrgupõhjakarukoobast kus TM pühki tee enam edasi lähe. Viimane maja enne sood tama on see ning Võrtsjärve uurestiku ala. Põhjaserval. Ja märtsis on päev juba pikk, siis on rõõmsam olla. Kõik mustikad, murakad, pohlad, jõhvikad, maasikad, mis veel on lillakad, mis alla saab? Rinnutsi sees tema tuli minu mesipuu kallale lõhkusele. Ja seda on teil ka seal ja jäävad üks bränd ja ma lugesin seda mesilindude peatükiga sellest raamatust, see on väga huvitav, on see mesilaste elu, sellest võiks vist veel mitu raamatut, kirjutas. Ja sellest võiks lõpmatuseni kelkida lõpmatus rääkida mesilastest. Aga need üks pere on ainult praegu ja kuidas see karu siis tuleb, tuleb ja hakkab seal, no kuidas tast jagu said? Ma tegin enese koledaks Kas ma tegin hirmsat häält ja tegime see suureks, on nagu ikka, võitlevad metsloomad teoses kohutavaks, siis ta läheb ära. Aga ta tuli, mõni päev hiljem kõndis päeva laias koopis neid kimalasi Šeuropoldkoopidele, kirjutasin talle siis, et mis sa siin teed, aga idavaalal minu poolidel läks rahulikult metsa, kuulavad ikka sõna gaasis. Nojah, kui koledat häält ja abilisi pangandusest. Kas kartulimaad ei ohusta? Huvitav, jah, ma mõtlesin, et seal kartulit üldse kasutada. Ei vutt ei lõbutud aga sügise hiljem, siis otsivad urvapuude alt õunu ja tõuke. See võiks ju nende osa ollagi seasega skade pole. Väga ei, ma ütlen, et ma olen tänulik vähenduses minu vaeva. See on ju hea, kui te niisuguse istmise olete saanud selle lootusega, et ise ei tee looduse liiga ja siis ei tee. Tee need loomad ja ja mets ümberringi ja ei tee ka mingit tusk. Ja ma jäin ma mõtlema ka maha jätnud need. See on nüüd siis kõige uuem kodu millest praegu rääkisime, see on päris üksikpere. Täiesti siukseid maailma lõpp sellest külast võib-olla võib-olla ehk kirjutanud raamatu. 7000 aastat tagasi asuti siinsele soode, järvede, lodude ja metsade vahelistele küngastel elama. Pisut jutustavad neist aegadest muinasleiud Siimussare asulast hilisemast kivis sõrmatuse paigast jäljed niinimetatud võisiku kultuurist. Inimene tuli, jää kannul kalur kuid avastas peagi, et kari ja põldun hoopis usaldusväärsemad toitjad. Alina saared ja saared kuigi nende ümber ammu juba loksu ürgVõrtsjärve veed. Need on vaid kilomeetri pikkused ja mõnesaja meetri laiused väike voored. Mälestused, aeglased, tset usanneli, kagust loodesse taanduva kuni kilomeetri paksuse jää, laama. Tänapäeval jutustab vee väest võimust ainult Põltsamaa jõgi. Kudele kevadeti sang kitsaks jääb ja ta end kaugele üle kallaste laiutab, niiet mõnestki majast vaid paadi abil kuivale maale. Suurele teele pääseb. Nendele saartele rajasid inimesed endale kodu. Elata. Rajati uudismaad, kasvatati loomi, enamasti kõik siinsed pered olid rikkad lasterikkad. Egas muidu poleks korduvalt nalja katku võõral ääsil taotud sõja mõõga tapatööst tühjaks laastatud majade kolletes. Ikka ja jälle tuli süüdatud. Karm on olnud meie rahva saatus. Nüüd põgenevad inimesed neilt saartelt. Mõnest elupaigast, jutustab vaid põdra kanepisse vaarika vartes kasvanud korstnajupp. Mõne surestikulise katusega hoone ootab tundi, millele lumeraskuste hunnikusse suru. Tormihoo Külli Luuk kes on kodupaigale truuks jäänud, on enamasti vanad. Kõlatide kardetud soid ning rabasid on viimasel aastakümnel romantika oreooli ümbritsetud. Neid ülistatakse, neist avaldatakse pildiraamatuid enamasti päeva või paari matkaretke viljana. Aga kui siin oma kodadest lüüa, kui siin elada Teppajatada siinsest inimestest, loomadest, loodusest. Rööklike käänuline tee on püsti. Edasi pääseb vaid jalgsi rabasse. Kas uus, kus vara kevaditi karjuvad sookured. Päikese kuumadel päevadel välgatavad mätaste vahel Velgasterastikute kirjud paelad. Laugaste tumedas, kuid selges vees vaatavad iseenda peegelpildiga tõtt. Ei tea, kui vanad männi ässid. Millest jutustad? Nojah, ja nüüd kutsuvad kolhoosikeskused inimesi oma ümber ja jäävad need, need metsakülad tühjaks, vanemad ja vanavanemad kaovad siis mälestus muutub häguseks. Küll on hea, kui mõni võtab raamatu kirjutada. Et, et see mälestus natuke püsivam oleks. See võib-olla oleks vajalik küll ja huvitav on see, et nad võib-olla pärisjäägi vähemalt seal külas on paaril talul kult praegu elavad vanad inimesed siiski oma tulevik, nagu ütleme, rõhutan sellepärast, et lapsed tulevad tagasi, aga nad ootavad praegu oma pensioniraamatu kättesaamist ja nii et jääb ikkagi vanaks sulaks, aga võib-olla iga kausiski maadelt täiesti elane. No ja praegu neid hooneid korras, töötavad seal linnades, Põltsamaal, Viljandis ja siis ja rehkendada nii, et kui pensioni lähme siis tulema hakkame. Siis elu elama, see on ka perspektiiv, sest nii nagu tulevad uued lapsed, nii tulevad kogu aeg ka uued vanad, kes siis sellest kinni hoiavad sellest tükist maast või, või sellest väljavaatest õuepuudest, mis on ikka olnud. Aga räägime pisut teie lastest ka. Te olete ju poeg Jaaniga koos ka teatrit teinud? Õieti ma vaatasin eile üle selle pool meetrit teie loomingut, mis raamaturiiulis oli, ja sealt ma lugesin kuskilt välja, et te tegite näitemängu ka juba nende paraja noormehena. Mingisuguseid kogemusi ei olnud, aga siiski nii palju, et, et esimesed näit ööd olid siiski teatrikooli teadsid haridusele, seal külas männisalus ja Maie suurallik ja. Landberg tema jäänud teatrisse annad õppimisel. Et näed, et päris diletandid oleks olnud Päris päris, no aga see oli jah, nii juhuslike muuseas nagu külas sel ajal olid, keegi võidi näitemängu tegema, kuskil reaalmängisime maa nähtavasti meediast ja siis sai tehtud räige ringreisidel käidud. Nii et kui poeg Jaan läks lavakunsti õppima, siis oskasite seda seda kiindumust siis hinnata. See oli suur üllatus. See oli ootamatu üllatus, ütlesin, läheb ja ega ma ei, väga ei õhutanud, iga keeranud muidugi. Isegi nagu ei uskunudki. Sinna vastu võetakse. Ja nüüd on ta teinud ka vahel tööle sundinud. Missugust koostööd kõige rohkem hindate, huvitavaks, peata. Tramotiseeringutega on kindlam selle. Suurte klassikute sildi all saab kergema avalikkuse. Töörahva seda praegu väga kiidetakse. Kõige hävitava kriitika on just rahvasõja kohta olnud naaseli alguses ja hiljem kriitikute kogu nende istungi ja tunnistused ei olegi kõige halvem lavastus. Kangelast sellepärast, et nihvt ei olnud. Huvitav, miks? Mis oli see tõukejõud, mis selle? Selle orjarahvaga ta isegi koerte vastupidi, vahetatud, mis selleni tekkinud liikvele pani. Mitmes liinis mindi Peterburi loosiliselt saar muidugi aitab mingi belglase palvekirjadele ja mindi mõisnike vastu vikatitega. Ja mis need olid, need juured? Aga kui me uhkustab oma rahvaluulekoguga, et sul on maailma kõige suurem kunagine laule, sisu lauldi, kunagi tehti. Kui te seda ajalooteemat siis võtsite käsitleda, uurida, siis pidi ka palju lugema juurde. Üks tuli lugeda sõbralikke selle perioodi kohta, mis on ikka olemas, on, sai kõik läbi loetud. Mõningad motiivid, vaat ei saagi, kui sellest perioodist midagi kirjutada, hüljes nii põhjalikult ja nii ajalooliselt konkreetselt ja täpselt selle aja läbi töötanud. Et sellest ajast nüüd nagu. Aga kuidas teil muidu koostaja sobiskas vaidlesite kajanud loominguga palju Lõppkokkuvõttes lõppkokkuvõttes ühislooming ja vaadata ja, ja rikastab nii meie Ugala repertuaari ja tervet Eesti teatripilti. See etendus. Aga kas räägime Peeter Toominga ka, kes enne fotoaparaadiga ette võttis isa või poeg või kust temal see tuli? Kirglik kiindumus fotokunsti propageerimisse, see on ka juba noh, nagu elutööd väärt. Teadus jättis selle kätkeda, tegi sõjaväeteesse ära, tuli tagasi, ütles, et vot mina nüüd hakkan kino operaatoriks, fotograafiks. Ja eakas. Tal on olnud ju sirbis ja vasaras ja igal pool pikali huvitavad seeriad mis seda meie fotokunsti ajalugu tutvustavad ja maailma asju meile lähemale toovad. Räägime siis sellest sellest ajakirjaniku tööst, jah, Reporteritööstus tulebki välja nii et Eesti maanteel suures osas läbi käidud või mõni mõni koht, kus käimata. Mööda tallatud, ma elasin nii mitmetes kohtades jõhvis ja Petseris, Kuressaares ja teede statsionaaris punktis, kus mass elasid oma aasta videol nädalane komandeering vaid aastapäevalt selles kohal ja siis tallasin selle ümbruse kõik siis läbi jalgrattaga jalgsi muidugi auto siis sel ajal ei olnud ja nii on see Eestimaa tõepoolest ikka läbi käidud, käia võiks võiks nagu igal pool, sest muutused on küllalt suured, aga nii, et päris nii avastuse mõttes või et ma üldse seal jälle sinna peaks kindlasti minema, ma tõesti ei oska öelda. Tõsi, näidendi Musta mandri kasu kord doktor Albert Šveitsist. Ju sellepärast, et hämmastav on võimalused, mida, mis on inimesse peidetud? Milleks inimene suuteline? Koondatud ühes inimesed ja siis, kui kõik on juba saavutatud, isegi temal filosoofilise muusikas ja siis nüüd ma panengi ajavat, õpin hoopis arstiks. Lähen džungli fineerit ravima ja mitte ainult niisama, on muuseas või kuulsuse pärast vaid tõepoolest teha sellest oma elutöö. Kabuli džunglites. Haigla uskumatu suutlikkus. See on, kiskus kaasa ja, ja sundis lugema tema teoseid temast kirjutatud. Ja siis mõtlesin kirjutada näidendi musta mandri tasuvaid, millega jaam olemegi lavastus. Ja muidugi see Schweitzeri elufilosoofia see aukartus elu ees. Eks sedasama aukartust elu ees ole teie oma raamatutes ka kohe esimesest raamatust. Aga ta on siis temas on siiski suur. Moraalne puht terviku tunnetus, inimesi, looduse terviku tunnetus, samuti ja aukartust äratav nagu tõmbamine, aukartus elu vastu. Ja siis samal ajal tema võitlus tuumasõjast. Tal oli kaua aega, hoidus poliitikast eemale, ei tegelenud üldse absoluutselt mitte poliitikaga, ei võtnud seda poliitilistes küsimustes. Aga kui siis tuuma. Kujutlus mõistlikkusele. Väga tänapäevaselt kõlava. Või kus läheb üha enam vaja ja Selle inimese, minu arvates väga suure inimesi elutöö kirjutamisele näidendis.