Tere kuulama ei kellelegi ma muusikut, minu nimi on Tiit Kuznetsov. Ta eikellegimaa võtab tutvustada ja kiita üht mitme palgelisemat põnevat ja võib-olla üht paremat ansamblit uuest ilmast. Improviseerivad džässrokk, bluus-pop-, avangard, funk, bändi nimega Köörliu Ameerika maine. Köörliu on meie keel koovitaja ja kohe nemad oma kollektiivse noka lahti teevadki. Kõigepealt puhkpillipõhise pisipalaga. Tupes. Kaks pala grupilt Köl ju koovitaja palad mõlemat salvest, et 1980.-te aastate keskpaiku mõlemad lood pärit kitarristi, viiuldaja ja passisti, nagu ta Kölni ansamblis kunagi mõnda aega mängis Friedrichi sulest niido pasunapõsine ja pehmekõlaline tõstetud Pösson kui viimati kuuldud taimede haa, mis end stiililiselt juba üsna harali ajas ja rohkem viiteid jagas neisse suundadesse. Kuhu maale körli muusik muusika on läbi aastakümnete ulatuvad läbi nende aastakümnete on 1979. aastal New Yorgis saksofonist ja helilooja George kaart oti poolt kokku korjatud ansamblis mänginud mitu tosinat meest naist, kes uues muusikas avangardist või seesuguses sünteesivad palju stiilses helimaailmas. Nagu käel ju tegutseb, on äärmiselt olulised instrumentalistina lauljad sest grupist on lühemat või pikemat, et aega võtnud oma panust anda. Nii konnad tihti helilooja putš Morris kui ka varalahkunud tšellist Tom koora, kes gruppi kuulus nende nüüdseks selle saate eetrisse mineku ajaks juba ligi veerand sõjalise ajaloo vältel päris mitu pikka aastat ka mänginud siin kaasa lisaks kitarrist Fred kritile see sugunegi kitarri, pillivirtuoosi multistilist nagu Nicky scope Skabriitis koos passisti pill Läswelli ja trummar entalfiiriga kolm viimati nimetatud on küll rohkem ehk tuntud tollest muusikakeskkonnast, mis ümber propagandisti organisaator, Pill asfeli koondub. Ent nemadki on niisiis körlju, George kaatoriti kaaskonda oma helijäljed jätnud. Samuti on teinud seda trummarid Pippin tarnet ja seal pehmet ja lühemat aega mänginud klahvpille körlius, kunagi kõveinhorwitz meeskida mitut puhku Eestimaalgi jätskaar lava all lavakaare all lava peal mängimas kuuldud ja nähtud. 1986.-st aastast saadik on kuulnud küll jusse ka kitarrist improvisaator Davey Williams. Praeguseks niisiis üks kahest muusikalisest konstandist Sellekoovitaja nimelise grupi koosseisus. Kohti, aega Köörli puhul olulised. Ansambli kogunemisaeg 1979 ja koht New York. Ilmselt kohti aeg ei saakski olla teised paremad või soodsamad seesuguse tõepoolest polis stiilse ansambli tekkeks. Kunagi all Külli teise plaadi Ameerika ilmudes, millelt need kaks kuuldud palaga pärinesid. Selle plaadi ilmumise puhul märkinud New York Timesi kriitik viitev Woodhouse, et ilmsesti on sümptomaatiline, et körlju ja nende sarnased grupid koosnevad muusikuist, kes noored olnud ja täiskasvanud olukorras kultuurikontekstis, kus äärmiselt eripalgeline Mitmestiihiline muusikaline ollus või heliräbu on meid igapäevaselt ümbritsevas, selle mass aiva suureneb. Mis tähendab, et vastu võtlikele meeltele, mida ilmsesti kõike hõljus, mänginud, mängivad muusikud on olnud on kättesaadavad ja kasutatavad üsna hõlpsasti nii hästi. Folk, džässrokk, kantri, bluus, soul, klassikalised stiilid ja seda Oll, Köörli liikmed usinasti teinud. Läbi muutlike koosseisude on kõõljõule olnud omane ka siiski suhteliselt äratuntav vähemalt tähelepanelik olla kuulajale ansambli iseäralik heliline käekiri, mis küll võib tuleneda suuresti ka sellest bee põhilisi helilooja ongi ka grupi liider, saksofonist George kaakraid. Ehkki tema pala piirides jääb tublisti improviseerimisruumi praktiliselt kõigile ansamblis osalejatele. Ning läbi aastakümnete on ikka jälle körlju aadressil. Tud kaunikesti kiitvaid sõnavõtte näituseks arvamus teise New York Timesi kriitiku Mailofansi sulest aastast 1993 mis ütleb, et külion kui nõtke ja paindlikult reageeriv uurimisgrupp, mis rändab mööda muusikastiilide vahelisi piire. Tsitaadi lõpp. Siit edasi lähme lauluga looga ikka körlju, laulab eimidenia. See hele naishääl ja õigupoolest terve pala kogu kõla kippusid mõneti kummastavalt meenutama 1970.-te 80.-te USA uue laine popbändi blondi ehkki tegemist oli tänaseni kellelegi ma ära valitud ansambliga ikka improviseerivad jazz, rokk, bluus, folk, avangard, Bobbyga, Köörliu laulis külalisnäimideynija ning selle loo nagu ka kõigi nende lauluga lugude sõnade autor, mis leida kõõl jo plaadilt The beautiful vestlen, seal on kadunud poet ja Ameerika uuemas kirjanduses võrdlemisi tunnustatud kirjamees pool Heinz Beautiful, noh, seal oli enamasti sinnamaani intravi, improviseeritud ja instrumentaalmuusikat mänginud Köörli puhul kerge kõrvalekalle ja teatavas mõttes kuulajale üllatus. Enamik karva esindajaist kippus uutmoodi häälekast Köliust küll pigem vaimustama, ehkki näiteks neid pikka aega toetanud briti kriitik risk platvorm kippus näppu viibutama ja, ja kahtlustama, et kas mitte seesugune talendi ja temperamendi raiskamine ei ole liiast, kas mitte kõõlu ehk oma annet liialt meinstriimile lähemale ei vii. Aga taaskord küsis enamik kriitikuid endalt imestunult, mismoodi seesugust muusikat küll kutsuma peaks, pakkudes vastuseks välja nimesid nagu avangard, gospel, jätsi, liider, tahvel või improviseeritud Broadway muusikal, tihti ka taas, et ühte ainukest ammendavat nimetajat vahest polegi. Kõõl taasleiutab uuel moel ja uuendab, värskendab lauluvormi kui niisugust, leidis džässi Agricooda. Üks õde maid, vaiksemaid, baasid tollelt lauluga koovitaja plaadilt nimega lei. Nõnda siis on liigutud mööda lauluga lugusid koos koovitaja kõõljõuga tasapisi mööda eikellegimaad ja juba poetatud neid nimesid, iseloomustusi ja võrdlusi, mida kriitikond on läbi aastakümnete selle multistiilse muusikarühmituse kohta leinud. Küll jõud on kõige muu sees ja kõrval kahtlemata võrreldud ka nende nimega aimuga pisikese linnuga koovitaja. Mina ei ole aga seesuguste võrdluste kommenteerimiseks ise võrdlemiseks piisavalt piisavalt hästi haritud linnulaulu helimaailmas ja jätaks selle siinkohal kõrvale küll aga küll ju muusikat üle kuulates enne seda saadet siin saates teda edasi kuulates koos teiega ma aeg-ajalt aedikud, hoopis kummaline võrdlus, mis nüüd puudutab kõõl ju muusika, põhistruktuure kui niisuguseid küll muusika tihtipeale kulgeb, justkui mitte päris tavaline raudtee tihti teeta tykki nagu ameerika raudtee kahes tasapinnas või rohkem maski. Aeg-ajalt aga võivad mõned lood, eriti need saksofonist George kaatvaid kirjutatud kulgeda mõnda aega üsna rahulikult. Nende palade põhistruktuur on enamasti üsna väga kindel, lubades aga küll ju mitmekihiliste lugudes pealispinnal iseäralist soolopartiide väga erisuunalisi liikumisi ja arendusi. Justkui kui raudteega võrdlust jätkata, oleks tegemist teetammi eliipritega, mis kulgevad täiesti kindlalt. Ja põhiosas võivad isegi kaks rööbast täiesti perfektselt paralleelselt joosta mööda liipreid, nii nagu raudteel kohane. Aeg-ajalt taga, mis raudtee puhul mitte kõne alla ei tule, võtavad rööpad, kui neid võrrelda suure partiidega, kumbki üks vasakule paremale, teine üles või kui esimene alla ära pöörata. Mitut pidi silmi ja vigureid teha, et siis taas kindlale pinnale lõpuks tagasi pöörduda. Seisugust struktuuri. Ta päris kenasti George kaardwatti kirjutatud pala baarne tool ehk küüniux. Parandamatult kristlik palav feeling õõd, mille kirjutanud üsna väga ammu bluusimees tsiviilne noar ühtlaselise Grupi Köl varases repertuaaris üks neid lugusid, milles ansambli heli kunstilised juured, mis tihti otsapidi Ameerika lõunaosariikide muusika traditsioonidesse, ulatuvad ka üsna kergesti kätte debast. Vähemalt mulle tundus nii. Salvestus ise oli sellest ajast 1980.-te keskelt, kus ansamblisse veel ei kuulanudki, nende nüüdseks juba veteraniseisuses kitarrist David Williams, kellest siinkohal aga tasu pisut Tikenegi pikemalt kõnelda. Teni Williams on lisaks sellele, et ta on väga hea improviseerige kitarrist ja suhtub suurezempaatiaga sürrealismi kui niisuguse kõikidesse avaldustesse erinevates kunstivaldkondades olnud ka kirjastaja ja usin muusika kroonik. Mitmeid aastaid andis ta välja improvisatsioonilised muusikale pühendatud ajakirja impro ja talle väljaande kümnendas numbris. Teiselt leheküljelt leiab muuhulgas 11 punktilise muusikaliste õiguste deklaratsiooni, milles pillav Raids ei ole küll Dave Williams enese kirjutatud. Seda kollektiivseks autoriks on pisut müstilise nimega ühendus, Pihl. Aga mitmed selle deklaratsiooni punktid ilmsesti on lähedased enam-vähem küll kõigile, ma arvan, muusikuile, kes aastakümnete jooksul Kölius mänginud. Kõik üht-teist punkti ei hakka siinkohal läbi hääletama ega ette lugema. Aga mõned siiski. Esimene punkt kinnitab. Inimolenditele on omane vajadus igapäevaselt väljendada ennast nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Teine punkt jätkab, muusikaline eneseväljendus on rõõmuküllane ja tervendav kommunikatsiooniviis ja see on kättesaadav absoluutselt igale ühele. Siit edasi kolmas punkt. Nõnda palju, kui on maailmas erinevaid inimesi, on erinevaid mooduseid, End heli kunstiliselt väljendada. Jätame siit mõned punktid vahele, jõuame edasi kaheksanda punkti, mis kuulutab, et mistahes suur või väike inimeste ühendus, kes kasutab mis tahes billi kombinatsiooni võib luua helikunsti. See on nüüd küll punkt, millele kõõl vahelduvad koosseisud. Erinevad muusikud ja koos eesotsas George kaakroitiga võiksid alla kirjutada usinasti. Järgmine sõnadeta koovitaja laul on pühendatud Köl kunagisele passistile. Änraplile mängib nüüd juba kõõli, uuenenud 21. sajandi alguse koosseis. Väga-väga viis, mis ometigi kannab veidi üllatavalt pealkirja vihatu heitid mängib endistviisi 21. sajandi koovitaja ansambli kõõl ju vahtsem koosseis ja uuemad mängumehed on trummar, bluus Bassist Janar ja klahvidel Krisbaaker. Nende kõrval on mõistagi platsis endistviisi ka kitarrist Timi Williams ja kahtlemata peamees George kartraid saksofoni. Kartrati koordineeritud on olnud päris ilmsesti kõik koosseis vaheldused läbi aasta olete kõik tulekud ja minekud. Aga ei maksa küll arvata, et pillimeeste ja naiste minnes või tulles püüaks kaaklait lahkujaid asendada täpselt sarnase ampluaaga muusikutega. Pigem ikka vastupidi. Katvaid enda sõnutsi otsite instrumentalist, kes suudaksid oma tugeva jälje jätta keskööl ju käekäiku suudaksid just nimelt ka mõjutada. Veel üks uuem pala tööl ju 2003. aasta albumilt Melchiori. Seegi on kaart, roti lugu. Vähemasti alusstruktuur on tema kirjut. Ja kannab see nime songov nivoo. Pole tähtis, et me mõtleksime ühtemoodi oluline, et meie mõtted üheskoos midagi uut moodustaksid. Selles sisaldub omamoodi maailma mudel ja muusika tegemine ongi omaette maa. Muudel. Nõndaviisi kõneles koovitaja kitarrimees Kölni ansambli veteranliige Dave Williams 1990.-te aastate alguses Eestimaamehe Reimo mehka Wilsonile Guinevad Tamperes, Jet säpaningil kohtusid, 90.-te alguse kovitame muusikaga, lõpetab, täna sai kellelegi ma. Selle viimase laulu teksti kirjutades on aga mõelnud teksti autor pool Heinz 1981. aastal Ameerika toonasele presidendile. Aitäh kuulamast, nii kellelegi ma muusikat jälle. Kohtumiseni.