Raadio kahe õhtune Mööl. Politseinik. Paneme ka. Ja miski muu meid ei huvita. Lauri kui söis ja margast Tere, siin võimsi on inimeste ja meie ei ole black metal politsei mardile lihtsalt hakkas meeldima black metal. Mis lugu see oli? See oli lugu, koridor, Sappopression, ansambli Shailing värske albumi peates. Album ilmus mõnda aega tagasi alles. Ja saates seisab teil ees kohtumine huvitava inimesega. Ja juba sel nädalal võite teda näha ka laval Tallinnas Von Krahli baaris. Millal täpsemalt sellest kuulete, pärast seda intervjuud? Ja saatekülalise tutvustuseks mängime kohe ühte pala. Ja saate ilmselt nii mõnedki aru, kellega tegemist on. Just nii oli üks väga põnev jutuajamine ja paneme selle loo nüüd mängima. Nonii, tundsite ära, see oli tiivist ansamblist. The Edwards õige, ja tiivis, mis on Tallinnasse oma soolokavaga ja taustabändiga hea taustabändiga. Ja Mart vestles tiiviga mõned päevad tagasi telefonitsi. Tuli pikk ja sisukas intervjuu. Kohe lahendame selle teile. Teksti loevad Mart Niineste, Lauri Leis räägib Kiievis mett. Esimene küsimus, mis ma tiivi, kes küsisid, oli muidugi see, et kuna tal on kusagil 120 kontserti aastas ja et siis küsisin, kas ta on kodus tagasi. Ta oli viimati ju Saksamaal, et tiivi oled sa nüüd Saksamaalt tagasi. Jah, sain asja valmis oma uue sooloalbumi. Olen salvestanud oma vanadest hittidest, pestoff kogumikku. Seekord laulan neid üksinda kitarri saatel. Nii nagu neid lavale esitan. Kas see sooloalbum ongi põhjuseks, miks nad uuritud Soomes, Eestis ja Venemaal? Ei, ei, see on puhas kokkusattumus, Maduritan nagunii pidevalt. Aga mis siin siis siia pole siin varem käinud? See on mu esimene kord tulla Eestisse esimene kord Venemaale reisinud maailmas palju ringi ja kui keegi mind kusagile kutsub, siis ma lähen kohale. Venemaa kontsertide promootor oli juba teinud koostööd minu sõpradega bändiga Punk lureks Soomest. Ta küsis, kas ma saaksin ka need kontserdid kaasa teha. Olin vaba ja nii see juhtuski. Tulen alati hea meelega riikidesse, kus ma pole varem käinud ja mängin inimestele, kellega pole kohtunud. Aga kes on punkt lureks? Punk lureks bänd Tamperest umbes 10 aasta eest kutsuti mind esinema Soome. Seal ma polnud varem käinud, kohtusin bändiga punk lureks, tuuritasime koos ja saime sõpradeks. Tegime koos isegi plaadi. Seda võib tegelikult nimetada ülemaatideks sõprade võrgustikuks. Punk lurexi kaudu kohtasin ka seda Venemaa promootorit. Tema võttis ühendust Eesti korraldajaga. Et Tallinna kontsert teoks saaks. Sel moel asi kasvabki. Kaarel. Tarand. Reali olla, mida jood. Tere. Ja kauapaiga. Paiga. Kas sulle meeldib üksi esineda akustilise kitarri saatel üksi või kas taustabändiga? Mulle meeldib tegelikult esineda nii akustiliselt kui ka koos taustabändiga, aga 90 protsenti esinemisi teen siiski soolokavaga. Mu põhieesmärk on tuua oma laulud publikuni kõige lihtsamal otsesemal võimalikul moel. See võimaldab mul esitada enda salvestatud 300 hulgast mis tahes lugusid või neid mängida ükskõik millises järjekorras, ükskõik kus või mängida nii väikeses klubis kui suurel festivalil, seal pole minu jaoks vahet. Mulle meeldib vabadus, mida sooloesinemine võimaldab aeg-ajalt esinenud bändiga, et seda tunnet taas kogeda. Ja tean, et üks osa publikust eelistab selliseid esinemisi. Nii et vahel teen seda. Muide punk Lorexiga mängime sel tuuril koos vaid kolm, neli pala. Muidu teevad nemad oma kava, mina oma mõned lootena koos. Milline on see meetod taustabändidega töötades, kas nagu Chuck Berry, kes ütles, et tooge mulle muusikud, kes tunnevad mu laule või töötad sina oma bändidega rohkem? Ei, ma töötan ikka bändiga põhjalikumalt, peaaegu igal pool, kus esinen, pakub mõni kohalik bänd end mulle tausta mängima aga praegu ma seda mitte kunagi ei tee. Hetkel ma töötan aeg-ajalt punk lureksiga. Nendega olin umbes kuu aja eest Soome tuuril. Meil olid enne mõned ühised proovid, et harjutada lugusid, mida koos esitame. Nagu ütlesin, sel tuuril teeme vaid kolm, neli ühist lugu. Teine projekt, millega hetkel töötan, on bänd poodides, tiinedžers Hispaaniast. Hiljuti tuuritasimegi nendega Hispaanias. Selle bändiga esitame me ainult teadvodsi lugusid ja tegime enne seda intensiivset proove. Tegelikult ongi neid lugusid väga raske esitada, sa ei saa lihtsalt võtta suvalist taustabändi, kes on lood ise kuidagiviisi ära õppinud. Nende kallal tuleb töötada ühiselt. Ma arvan, et väga oluline on ka inimestevaheline klapp, mitte ainult nootide lugemine. Kui keegi sulle tuleb ja pakub ennast taustabändiks, kas sind üllatab, kui hästi sugu lugusid teatakse või vähemalt tuntumaid neist? Olen sellega ära harjunud, on olnud aegu, mil ma ei saanud esinemisi, see oli kaheksakümnendail varastel üheksakümnendail. Siis mulle tundus, kedagi ei huvitanud enam, mida ma tegin. Võitlesin huvipuuduse vastu, kui ma hakkasin jälle esinemisi saama ja nägin, et inimesed üle maailma teavad teadvers lugusid, olin päris üllatunud. Nüüd, kus ma olen väga palju kontserte ja kohtunud väga paljude inimestega olen avastanud, et vot siin on väga hea maine ja ma olen selle üle väga õnnelik. Jäädverts alustas, kus Sex Pistolsi klassi ja teiste briti esimese laine punkbändidega ja teine oli kõige šeff bassimängija. Kas oskasid sellel aimata, et see periood paneb aluse millegile uuele muusikas? Me teadsime, et meie muusika on erinev sellest, mida tol ajal tehti ja seepärast pidigi punkroki esile kerkima. Muusika oli surnud, sel ajal ta magas. Muusika seisis oma noortest fännidest eraldi. Teismelistel polnud aastal 76 muusikaga mitte mingit kontakti. See oli igas kohutav popi saast, millel polnud neile mitte midagi öelda. Või siis proge-rockihiiglased, kellel polnud mitte midagi öelda tänavu noortele. Noored ei tahtnud seda muusikat kuulata, seepärast punkrock sündiski. Tavalised noored vajasid seda muusikat, nad kas tegid seda ise või kuulasid seda. Me ei mõelnud siis veel, kas on midagi, mis kestab 30 või 40 aastat või igavesti või kestab see vaid aasta? Tahtsime vaid oma muusikat ja seda luua. Sama asi peab paika ka praegu. Seepärast on punk siiani elus. Inimesed vajavad muusikat, mis ütleb neile midagi. Kommertsmuusika ei kõneta tavalisi inimesi. See on tobe popmuusika, mis on loodud muusikaäri poolt. Tõelised kunstnikud, kellel on midagi öelda, ei pääse seal mõjule. Nad on põranda all. Sa võid neid näha väga väikestes kohvikutes, baarides, esinemas, viiele inimesele. Aga nad ei pääse suurema publiku ette, sest skeene on üle võetud muusikaäri poolt, mida juhivad suurkorporatsioonid. Kas sa nimetad oma akustilist stiili folkkpungiks või punk folgiks? Minu stiili võib nimetada kuidas tahes, jätan selle teiste otsustada. Oleksin rahul, kui ei peaks seda kunagi nimetama folgiks või pungiks või ükskõik milleks. Seal pole suurt tegemist sellega, mida ma pean folgiks. Võib-olla folkmuusika oli 100 või 200 300 aastat tagasi selline kui keegi rändas oma kitarriga ringi ja levitas nii oma sõnumit. Samas pole segapunk. Punk oli väga agressiivne rünnak süsteemi vastu, mis üritas luua midagi uut. Mina soovin vaid luua laule, kritiseerida halba, mis maailmas toimub, panna inimesi mõtlema ja maailma nägema. Ma ei soovi häälestada inimesi millegi vastu, vaid neid innustada. Mind ei huvita, kuidas seda nimetatakse. Tavaliselt ma küll nimetan ennast punkariks, sest sealt kõik algas ja selle järgi inimesed mind tunnevad. Tegelikult olen rahul, kui mind punkariks nimetatakse, sest seos seostub süsteemi murdmisega ja selle kritiseerimisega. See on ainus muusikavorm, mis seda teeb. Aga kuidas tundsid end siis, kui britid teise laine bändid, niinimetatud juhhei 82 laine esile kerkis? Sel ajal tundsin end täielikult hüljatuna kuna siis olid Advots ja kõik esimese laine punkbändid muusikalist välja tõrjutud. See oli mu sügavaim madalseis. Kui need uued bändid esile tõusid, ignoreeriti mind täielikult. Minu vastu ei tundnud enam keegi mitte mingit huvi. Ma ei saanud esinemisi, ma ei leidnud plaadifirmat, olin jäetud täiesti üksi. See oli mu raskeim hetk. Ma ei tahtnud isegi muusikat kuulata, oli muusikaäri peale vihane. See, nemad ühel hetkel annavad välja Su hitt-plaadi ja järgmisel päeval saad sa neilt kinga. Muide, ma vaatasin su kohta BBC dokfilmi, kus muu hulgas oli juttu, et 100 kaheksakümnendatel elasid abirahadest, tegid paikeritega bändi. Kas see oli sinu jaoks põhimõtteline valik, mitte minna päeva tööle, kui sa olid muusikaärist kõrvale tõrjutud? Ma olin küll väljas muusikaäris, kuid mitte muusikast. Muusikat kirjutasin endiselt ja salvestasin seda koos oma sõbra Tim Grossiga, kes oli endine teadvasse liige. Mul oli endiselt palju tegemist, aga see ei andnud mulle piisavalt elatist. Teadsin, et selles, kui sa upud töösse, mida sa teha ei taha, peitub oht. Seal röövib kogu su aja ja energia ja see tähendab, et sa ei saa järgida oma unistusi, seda, mida sa tõeliselt teha soovid. Ma vältisin aktiivselt seda, et mind oleks suunatud mingit nõmedat tööd tegema. Teadsin, et ma võiksin olla kirjanik või muusik. Ma ei tahtnud, et minul see unistus ära võetakse. Et see siis ikkagi ootasid, et saaksid teise võimaluse alustamiseks. Oli aegu, mil ma arvasin, et seda ei juhtu. Mu töö osaks sai see, et saaksin teise võimaluse. Minu jaoks polnud olemas isegi mingit lootuskiirt, et nii läheks, kuni selle ajani. Mini internet muutus kättesaadavaks ja ma sain taas võimaluse suhelda oma potentsiaalsete fännidega. Varem oli ainus tee tuntuks saada läbi muusikaäri läbi plaadifirmade ja nende kampaaniate. Igaüks, kel polnud plaadifirmad lihtsalt kodus. Keegi ei teadnud neist mitte midagi. Aga kui tuli internet minu kohta tekkisid veebilehed ja inimesed said mu e-posti aadressi kaudu minuga otse ühendust võtta tekkis mul tasapisi võimalus küsida, kas ma saaksin esinemisi. Inimesed võtsid minuga ühendust ja sageli kirjutasite, et nad ei teadnudki, et ma veel muusikaga tegelen ja plaate välja annan. Ma ei vajanud enam plaadifirmasid, sain inimestega otse suhelda ja rääkida neile sellest, mida teen. Ainus asi, mis mul elus puudus, oli publik ja nüüd leidsime teineteist uuesti. Kuidas sa otsid oma muusikavideote jaoks ideid ja neid teostades, näiteks pean silmas lugu, klountoun. Kõige ausam vastus on, et ma ei otsigi oma videote jaoks ideid. Kloun Tony, režissöör, seesama mees, kes tegi minust BBC'le dokfilmi tegi mulle ettepanek sellest loost video teha. Meil oli väga-väga väike eelarve, et üheks päevaks stuudio rentida saime kokku ehk umbes 100 inglise naela. Rentisime rohelise taustaga stuudiot, saaksime videosse hiljem lisada mis tahes tausta. Vähemalt põhiidee, kuidas filmida ja kes sellest peaksid osalema. Arvestades loo teksti, filmisime selle ära ja andsin kogu materjali režissöörile, tema lisas taustal uskumatud asjad, mis videos minu selja taga toimusid. Selle, mille teostamiseks neil ei jätkunud raha saavutas ta raske tööga. Kui suur see asi on, et BBC otsustab teha kellestki dokumentaalfilmi? Minu puhul polnud dokfilmi tegemine BBC-d seesama sõltumatu režissöör, kes tegid Lountoni video, tegi ka selle dokfilmi, ei hakka seda siis telejaamadele pakkuma. Tal kulus neli või viis aastat, et leida suur telekompanii, kes seda näitaks. See oli väga suur töö alguses, kui ta minu juurde tuli selle ideega, et teha minust dokfilm, ütlesin talle, et keegi ei hakka seda mitte kunagi näitama. Neli aastat hiljem see siiski jõudis televisiooni. Kulus tükk aega, enne kui BBC hakati teda tõsiselt võtma. Saadi aru, et on filminud dialoog nelja aasta jooksul asi arenes ja tal oli BBC väga palju kohtumisi. See oli meie jaoks suur päev. Kui BBC otsustas, et nad näitavad seda. Filmib punkt dokumentaalfilmide seriaali osana. Ja meie film sai üheks nendest. Nii et antud juhul olid sa siis lausa eriline väljavalitu. Jah, tõesti, mul kulus 40 aastat, et väljavalituks saada. Kas see film on su karjääri edendanud? Jah, kindlasti on tänasele dokfilmile tulnud mu kontsertidele rohkem inimesi ja mul on olnud rohkem esinemisi. See oli umbes samamoodi nagu siis, kui internet tuli. Mitmed inimesed ütlesid, et nad nägid juhuslikult mu filmi telekast ja see viis kontserti ta. Nii mõnigi ütles, et ei teadnud, et ma veel tegutsen, arvati isegi, et ma olen surnud. Põhiprobleem on teha inimestele selgeks, et sa oled ikka veel olemas ja töötavad edasi, et sa teed või midagi olulist. Inimesed on küllastatud sellest, mida massimeedia neile kurgust sisse ajab. Ma mõistan seda täielikult. Iga asi televisioonis, milles räägitakse tõtt, on suur asi. Ja sul on nüüd kokku üle 100 esinemise aastas, viimasel ajal, mis teeb siis üks kontsert keskmiselt iga kolme päeva tagant? Alustasin seda aastat kuuenädalase tuuriga koos jõukeis, apsiga ja ilma ühegi pausita. Siis olid mõned vabad päevad ja algas uus tuur vahel sõidan esinema üheks päevaks, vahel kuueks nädalaks. Ma ei pea täpset arvestust, kuidas see asi töötab. Seda pole nüüd ehk aga siis arutada ka stopper hiidlane krahhist polnud mitte jälle heroiinisõltuvuse tõttu bändist välja viskamist mõnda aega taksojuht. Topper hiid on, on praegu väga heas vormis ja ta elab Brightonis. Ta peaks olema puhas ja see on väga hea. Muidugi on rokiajaloos olnud küllalt neid rokkmuusikuid, kes on pidanud tegema tööd, et lihtsalt ellu jääda. Mäletan, et olin väga šokeeritud, kui kuulsin, et kõik tüübid bändist mote huupol töötasid kaubaauto peal. Rocky business pole turvaline tegevusala. Kui sa sellega lõpu teed, ei saa sa enam tähelepanu. Kui lõpetad muusika tegemise, pole sul mitte midagi. Sul pole samasugust kaitset nagu muid töid tehes. Nagu see kunst mida sa teed, kuna teisiti sa ei saa. Ma pidasin silmas, et oper pidin minema päeva tööle, kuna jäi omadega hätta. Sina suutsid päeva tööle minekut vältida, isegi kui väga jama oli. Et tundub, et sa suutsid vältida ka selliseid jamasid, nagu topperil tekkisid klassi tehes. Minul olid omad probleemid, teismeeas juba enniad, vürtsi siis kuvad, võõras alustas, oli minu jaoks kõige hullem aeg juba möödas. Sel ajal, kui punk alguse sai, umbes 77 liikus Londonis palju uimasteid. Oli palju ohvreid. Rootsi ajaks olin oma eksperimenteerimisperioodi juba läbi teinud, ma polnud enam sellest huvitatud. Enne Rootsi oli mul töökohti ka, pärast Tootsi pidin mõned töökohad vastu võtma. Töötasin näiteks tehast vürtsi ja Dixploorelsi. Minu järgmise bändivahelisel perioodil töötasin puukoolis, et mingit raha teenida. Siis mõistsin, kui palju energiat sinult ära võtab, niipea kui ma järgmine bänd saavutas vähegi edu. Meil oli hittplaat aastal 81 182, lõpetasime koheselt kõik need tööotsad. Võtsin vastu otsuse, et minu elu saab olema muusika. Ja see oli ka Margaret Thatcheri periood ja kui ma praegu mõtlen, et mingil iroonilisel kombel lõidel punkrockile ju ometigi hea mõjuvad, ta ju inspireeris teid. Thatcher tegutses ka pärast punki kaheksakümnendail ehkki andis ta tõesti enda näol meile kellelegi, kelle vastu võidelda. Ta lõhestas Britannia sotsiaalselt, ässitas ühiskonnaklassid üksteise vastu üles. Ta tegi panuse ahnusele. Et igaüks kahmaks endale nii palju, kui saab, hoolimata kellestki teisest täitšerley briti inimeste jaoks väga vastiku ahne, ebameeldiva mentaliteedi mis on siiani alles ega pole kuhugi kadunud. Ma vihkan tema poolt loodud. Ta mõjus riigile väga-väga halvasti. Ja muidugi kui toimub midagi nii halba, nagu see paneb see artisti kirjutama, see oli ehk ainus hea asi, mis sellest kõigest välja tuli. Seda ma arvasin, aga teeme nüüd selle lõpuküsimuse ka ära, et enne sind astuvad üles kaks kohaliku bändi kuuluse kuulsem Eedeeemmgee totaliagnoksias. Kas tavaliselt kuulekas ahelas esinejaid, kui sa kusagil tuuril oled valmistud pigem vaikselt omaette omaetteasteks. Tavaliselt üritan alati vaadata vähemalt mõnda soojendusesinejat, et saada neist mingi ettekujutus. Sõltub muidugi sellest, kuidas ma end tunnen. Vahel seisan hea meelega publiku seas ja vaatan kõiki neid bände ja lähen lavale. Vahel vajan ma pisut rohkem aega, et energiat koguda ja kõik läbi mõelda, mida ma mängin. Aga kindlasti vaatan ma alati mõnda neist bändidest. Ja niimoodi kõlas meie tänase saate külalise, neljapäevase Eesti pungiskene külalise, Tim Smitty ektiivis vetikaga esimese bändi kuulsaima bändi teadvertsi esimene singel One kool, Wonder, see, mille peale öeldi, et see bänd ei oska mängida, aga nagu näete, see bänd on mänginud ennast muusika ajalukku. Ja bändi liider tiivis, mis kes meile täna kõneles. Tuleb siis fon Krahli neljapäeval, seitsmeteistkümnendal oktoobril. Ja teda toetavad meie kohalikud bändid tautoliiagnakses ja JMKE ja plaate keerutab Tiitse ime tweet. Ja loeme siis ette ka valikuliselt muid ürituste teateid. Kiievis missiüritusele järgnenud õhtul, 18. oktoobril toimub Tallinnas kodubaaris järjekordne Floor show kus plaadimuusikat mängivad FS Valter nõmm, Kertti Kersten kõrge ja Kaarel Valter. Ja 18. Oktober tõrvas pubis juudas. Algusega kell 21 astub üles Jelly Belly Slovakkiast, kes deebeeessuugeesija, psühhedeelia segu ning kohalikud bändid The Man Raiks, kes teeb vanakooli roki ja pöörlaid läens. 18. oktoobril Tartus püssirohukeldris vennaskond ja Tuberkuloitedit Kaheksateistkümnendal, samal õhtul siis Helsingis klubis lebaku mees aadressil Helsingin kadu üks. Helsingi punkveterani Janne Piipose sünnipäev alapealkirjaga Still pressing after Foodi nats, so helphiers. Ja see üritus on kahepäevane. Esimesel õhtul esinevad diskelme Kansalayst totele matu muus ja JMKE siis järgmisel õhtul 19. heterofoobia, Chagning, chaclars ja psühhoterror. 19.. Oktoobril on aga paar soove bändiga Tallinnas. Nii-öelda kultuurivahetusena rütmi, häirija ja Rooma ja eestist elektropation. Elektropunkbänd. 25. oktoobril reedel EKKM-is kratiiv mootor, 26. Von Glehni pubis Corleone Bouners faktor ja jällegi üks soome bänd toopoun. Nüüd aga on jäänud veel teatada me kõige oodatum punkti üritus lähinädalatel, see jääb juba novembri alguses, teisel novembril, laupäeval rock Cafe ees. Suur üritus, Villu Tamme 50. Ja praeguse info järgi on esinejateks muidugi JMKE psühhoterror ning oodatakse ka Soome punklegendi lama. Ahnii ja saatesse võtnud kaasa ühe lama looga. Räägi sellest jah, kunagi psühhoterror tahtis austusavaldusena lavale panna ühe nende loo siis tõlkes turba kinni, originaalis turba kinni ja nii edasi. Ühele oma plaadile oli plaanis salvestada Parma karma jaoks. Aga siiski bänd sai aru, et Laamast ägedamalt nad seda ei suuda teha ja nii jäi sellest loost ainult demoversioon stuudio Livena ja seda lugu pole seni kusagil mängitud. Olge lahked ja kohtumiseni kahe nädala kaardil. Raadios ja neljapäeval. Von Krahlis tulge kohale õigeks ajaks, sest bändid alustavad õigel ajal, mitte on vana inimene ja teda ootab järgmine päev sõit Petroskoisse. Nägemist. Nägemist.