Ljubov Karlova olid Täht filmitäht ehkki Nõukogude liidus ei olnud tähti. Silmidega lõbusad semud sirkus Volga-Volga helge tee ja kevad tõusis Ljubov Karlova lausa ebajumala staatusesse. Tänapäeval kutsuvad need filmid, millest kunagi vaimustus kogu suure impeeriumi kinopublik vaatajas esile veel vaid kerge muige kuid sellest hoolimata ei ole nad kaotanud oma võlu ja seda ehk tänu neid loonud andekale kolmikule. Režissöör Grigori Aleksandrov, helilooja Issak Dunaevski ja muidugi Ljubov kaunis blond naine, kelle ideaalne naeratus suutis panna nõukogude inimesi kolmekümnendail ja neljakümnendail aastail kas või hetkekski unustama oma inimvääritu elu ja hirmu tuleviku ees. Ljubov For Roovast ei kujunenud mitte ainult oma põlvkonna iidol vaid ta sümboliseeris tervet ajastut. Ta võis ekraanil teha kõike, laulda, steppida, töötada kangastelgede taga, improviseerida klaveril, sõita jalgrattaga ning keerelda tsirkuse kupli all. Terve maa vaevas oma pead selle all kui vana Norlova sest filmist filmi nägi ta välja üha kaunime, nooruslikum ning kõige selle juures ei kadunud tema näolt sarmikas naeratus. Kuid mis peitus selle igavesti noore naise pimestava naeratuse taga mida ta pidi maksma oma tähesära eest ja mida oma elus selle nimel ohverdama. Stuudios on taas Triin Ella, Jaak Jõekallas ning algamas on järjekordne saade sarjast nostalgia. 1933. aastal otsis noor algaja režissöör Grigori Aleksandrov oma esimesse silmi lõbusad semud naispeaosatäitjat, kes oskaks laulda, tantsida ja täita ekstsentrilise ülesandeid. Filmist pidi saama esimene Nõukogude džässkomöödia, mis pidi olema tulvil ootamatuid koomilisi seiklusi saadetuna sütitavast muusikast, mille autoriks oli valitud andekas juudi päritolu helilooja Isak Dunaevski. Lõbusate semude proovivõtetel kohtuski for loova esimest korda Grigori Alexandra viga. Ma astusin sisse ja nägin kuldsete juuste ja siniste silmadega jumalat ning kaotasin talle oma südame, on ta hiljem tunnistatud. Grigori Aleksandrov õige nimega Grigori mor mõnenko oli ebatavaliselt kena välimusega mees, alati elegantne ja väljapeetud, valdas mitmeid keeli, mängis hästi kitarri ning omas ka head kunstniku kätt. Tänu oma sõprusele režissöör Sergei Eisen. Steniga oli Alexandra aastatel 1929 kuni 33 viibinud palju välismaal, külastades Ameerika Ühendriike, Mehhikot, Pariisi, Berliinini. Hollywoodis sai alguse tema sõprus voltismi ja Charlie Chaplini ka seal tutvustega paljude tolleaegsete kinotähtedega, sealhulgas Mary Pickfordi, Douglas Ferbenksija, Marlene tiitrichiga. Aleksandrov oli olnud vaimustuses tiitrissist ning kujundas Orlova filmi tüpaaži just blondi sakslanna silmas pidades Se faktsia jorloovat vaevama elu lõpuni ning hiljem rebis ta puruks kõik fotod, millel olid koos tiitrist ja Alexandra. Muide, filmi lõbusad semud meespeaosatäitja Leonid Jossav püüdis alguses läbi suruda Alexandra juures endale meelepärast kandidatuuri naispeategelase Uta osatäitjaks estraadilauljanna Claudia Shutšenkond. Ent Alexandra oli oma valiku juba teinud. Kui Orloovale omistati pärast lõbusaid semusid tol ajal nii ihaldusväärne Nõukogude Liidu teenelise kunstniku aunimetus siis jossa sai kingituseks ainult fotoaparaat. Film lõbusad semud esimesel eraviisilisele ülevaatusel viibinud kõrgetele ülemustele üldse ei meeldinud. See on huligaane ja kontrrevolutsiooniline, teatas tollane rahvakomissar hariduse alale Bubonov ning keelas selle näitamise laiemale auditooriumile. Filmipäästeingliks osutus aga kirjanik Maksim Gorki. See oli seda soovitanud vaadata tollane kinematograafiaosakonna ülemus Morris Šonjatski. Korki omakorda rääkis sellest Stalinile, kes nõudis, et talle seda filmi näidataks. Film lõbus, ma oleks nagu kuu aega puhkusel olnud, leidis kõikide maade ja rahvaste suur juht. Nüüd oli filmile lõbusad semud tee lahti kinoekraanidele üle terve tollase nõukogude liidu. Film sai enneolematu menu osaliseks ning seda demonstreeriti ka paljudes välisriikides. Charlie Chaplin kirjutas, et kui enne lõbusaid semusid tunti Ameerikas ainult Dostojevski Venemaad siis ameeriklased, et ka nõukogude inimesed naeravad vabalt. Jaan rõõmsad. Lõbusate semude filmivõtetel kutsubior loovad perenaiseks. Mitte kellelgi polnud enam kahtlust, et Orlov aia Alexandra von paar. Tundus nagu neil kummalgi polnudki enne teenelisega kohtumist mingit eraelu. Ent ometi polnud see nõnda. 1902. aastal Moskva lähedal Reniigorodis aadliperekonnas sündinud Ljubov Karlova, kes ema poolt oli sugulussidemetes ka kuulsa kirjaniku Lev Tolstoi igav abiellus 1926.-le taustal endast 10 aastat vanema põllumajanduse rahvakomissari asetäitja Andrei persiniga. Ent neljas pärast Veerzin arreteeriti ning saadeti Stahli laagritesse ova elust kaduda igaveseks. Kuiversin 1947. aasta paiku laagrist vabastati ja parandamatu haigusega seoses koju surema lasti. Ei otsinudki Ta enam kohtumistor loovaga. Selleks ajaks oli tema endisest naisest saanud juba kuulus täht, kes elas oma elu. Orlova jaoks ei kujutanud abielu persiniga kindlasti mitte armastus abielu vaid pigem oli see soov saada parema elu peale. Pärast revolutsiooni oma varandused ja õigused kaotanud aadliperekonna järeltulijana elas ta koos oma vanematega väikeses kommunaalkorteris ning selleks, et teenida veidikenegi raha, pidi töötama kinos klaverisaatjana, mängides tummfilmidele muusikalist tausta. Pärast persinit tekkis Karlova ellu uus mees, keegi sakslasest diplomaat, kes viibis alguses lõbusate semude filmivõtetel Kaagras, korraldades seal tervele võttegrupile luksuslikke bankette. Kohale ilmus ka Grigori Alexandra või seaduslik abikaasa koos pojaga. Kuid juba sel ajal oli kõigile selge, et need inimesed on siin üleliigsed. Orlov aia Aleksandrov abiellusid 28. mail 1937. aastal. Oma uude ellu ei lubanud Orloova mitte kedagi minevikust, isegi mitte väikest taglast. Alexandra ainukest poega Tähe paari ametlikus legendis ei mainitud mitte kunagi ei versid sakslast ega ka Aleksandrov perekonda. Neid nagu poleks kunagi eksisteerinudki. Kaks aastat pärast lõbusaid semusid. 1936. aastal jõudis kinoekraanidele Grigori Aleksandrov järjekordne šedööver. Muusikaline kinokomöödia tsirkus, heliloojaks staažis saak Dunaevski ja peaosas loomulikult Ljubov Horlova. Film põhines kirjanikepaari Ilfi Petrov näidendile tsirkuse kupli all. Ehkki hiljem lasid nad oma nimed filmi algustiitrites eemaldada, kuna ei olnud nõus Alexandra või mõningate tõlgendustega nende näidend. Film räägib Ameerika tsirkuse näitlejannast Marian Dixonist kes peab pidevalt kõigi eest ja kõikjal varjama fakti, et tal on mustanahaline laps. Vabadust, õnne ja armastust kogem näitlejanna loomulikult aga pärast seda, kui ta satub esinema nõukogude liit ning kohtab seal kena välimusega ja ülla hingega artisti Mart tujunowit, keda filmis mängib Sergei Poljakov. Sellist hullumeelset edu, mis sai osaks filmile tsirkus ei osanud keegi uneski näha. Hoovast sai kinokülastajate jaoks peaaegu et ikoon. Tohutu suured plakatid näitlejannast Marian Dixoni rollis rippusid üle terve Moskva. Miljonid Nõukogude naised nägid suurt vaeva, et sarnaneda välimuse poolest kasvõi veidikenegi oma iidoli. Ka psühhiaatritel tekkis selle nähtuse iseloomustamiseks isegi spetsiaalne termin Orloovas sündroom. Oma meeter 58 sentimeetrise pikkuse ja 43 sentimeetrise taljeümbermõõduga kujunes Roovaga paljude naiste jaoks loomulikult raskesti tabatavaks. Ideaaliks. Kohati kujunesid aga kinopubliku vaimustus avaldused oma lemmiku suhtes üsna raskesti hallatavateks. Nii pidid näiteks Leningradis kohalikud miilitsad otsima abijõude, et ohjeldada tohutuid rahvamasse, kes ootasid oroloova väljumist kontserdisaalist pärast ühte esinemist. Limusiini, kellega näitlejanna pidi hotelli sõidutama, sai rahvamasside surve all tõsiselt kannatada ning nende rahustamiseks pidid miilitsad inimestele kaela kallama ämbritäite viisi. Karlova ja Aleksandr oli hea sõbranna, kuulus näitlejanna Faina Ranyeskaja on talle omase sarkasmiga nentinud. Arlova on muidugi suurepärane näitleja ja tema distsiplineeritud paneb lausa hämmastama. Ainult üks asi on halb, tema hääl. Kui ta laulab, siis on tunne, nagu soristaks keegi tühja ämbrisse. Siis saag, Dunaevski kirjutatud laul kodumaast Vassili Lebedev kkumatši sõnadele filmile tsirkus osutus üle ootuste rahva seas, aga nõnda menukaks, et Moskva Raadio valis selle isegi oma tunnusmeloodiaga. Filmis tsirkus tulil vahvar loovalühe muusikanumbri ajal laulda ja steppida püsti seisval kahuritorul ning seejärel istuda selle otsale, mis oli kaetud paksu läbipaistva klaasiga. Seeni paremaks valgustuseks oli klaasi alla pandud, aga. Mitte keegi ei tulnud aga selle peale, et sel ajal kui Horlova laulise stepis klaasi peal kuumenes klaas tugevast prožektorivalgusest üle ning kui näitlejanna sellel istus võrdusse samaga, kui ta oleks istunud kuumale praepannile. Korrova laulis tulikuumale klaasil istudes oma laulu surmava naeratuse saatel lõpuni ning see ainuke duubel jäiga filmi pärast võtet viidi taga haiglasse kolmanda astme põletushaavadega. Näitlejanna kangelaslikkus selgitab fakt, et Aleksandrov Palusaar loovad vahetult enne võtet mängida selles stseenis nii et seda enam kordama ei peaks, kuna filmimiseks kasutati tavalise vene tselluloosi asemel välismaalt saadud hinnalist kodaki filmilinti. Film tsirkus meeldis ka Stalinile ning Alexandra Vi kui režissööri nimi muutus sellega seoses kõigi jaoks pühaks ja režissöör ise puutumatuks. Nüüd võis vaid Stalin ise lubada tema aadressil endale naljatada. Hoidke juba Forloovat, ta on meil ainuke või muidu me laseme teid maha. Stalini üheks lemmikfilmiks kujunes aga Alexandra vea Orlova järgmine film järjekordne Dunaevski meloodiatega kinokomöödia Volga-Volga mis jõudis kinoekraanidele 1938. aastal. Orloovale omistati osalemise eest filmidest tsirkus ja Volga-Volga Stalini preemia. Oma teise Stalini preemia pälvis näitlejana 1950. aastal Ameerika spioonisonett voodirolli eest filmis kohtumine LV. Film Volga-Volga valmis suure terroriaastatel, mil pidevalt kõlas kõigil kõrvus ütlus, kes pole meiega, on meie vastu. Otse võtteplatsilt viidi ülekuulamisele filmioperaator Vladimir Nilsson ning süüdistatuna spionaažis lasti maha samal aastal, kui Volga-Volga jõudis kinoekraanidele. Aleksandrov võttis sündmused kokku omal moel ning kustutas Nils nii kui operaatori nime. Filmide lõbusad semud, tsirkus ja Volga-Volga algustiitrites. Kui 1939. aastal pärast keha kultuurlaste paraadi toimus Kremlis suur vastuvõtt, osales seal väga välja valitud seltskond arlova, nende seas. Ta esitas seal Dunaevski kirjutatud kuulsalt Laul Volgast, Stalini lemmikfilmist, Volga-Volga. Kõigi maade ja rahvaste suur juht naeratas ja hakkas näitlejannaga kaasa laulma, algul vaikselt, hiljem juba kõvemini ning sundides lõppude lõpuks kogu väärikat seltskonda nende duetiga ühinema. Kui hea on elada ja töötada meil Stalini juhtimise all on nii kerge ja meeldiv tegeleda loominguga üleüldisest, tähelepanu soojuse ja toetuse õhkkonnast. Part, Tai valitsus ja seltsimees Stalin isiklikult pühendavad Nõukogude intelligentsile tohutut tähelepanu. Ja see fakt iseenesest juba asetab meie õlgadele suure vastutuse ja kohustuse. Selliste tekstidega pidi Ljubov loba pidevalt raadios ja ajakirjanduses üles astuma. Mida ta kõigest sellest aga tegelikult arvas, ei saanud ta muidugi avalikult välja öelda. Ainult kord elus oli näitlejanna õetütar tunnistajaks hor loova emotsionaalsele purskele. Kui teatati Stalini surmast. Lõpuks ometi on see kaabakas surnud, viskas Orlova ühe lausega välja. Kogu endasse kogunenud. Oma järgmises filmis helge tee pidi Ljubov loova tõusma tahmasest, köögi katast Stahanovlikku töö ees rindlaseks kõikjale ajalehtedes kirjutati sellest, kuidas ta valmistus naisKanguri Tanja maroosawa rolliks filmis Helge tee töötades kolm kuud enne filmivõtteid kangakudumistsehhis õdede viinograadavate käe all ning õppides selle töö iseärasusi, et hiljem ekraanil selles rollis küllaltki tõepärane välja näha. Erinevalt teistest Alexandra filmidest film Helge tee, mille algne pealkiri pidi olema tegelikult Tuhkatriinu, Stalinile ei meeldinud. Ent rahvas võttis filmi hästi vastu ning seda ilmselt eelkõige tänu just Isaac Donajevski loodud meeldejäävatele meloodiatele, milledest erilise populaarsuse saavutas entusiastide marss. Isaac Dunaevski viimaseks ühiseks koostööks Grigori Aleksander ravija Ljubov bar loovaga jäi 1947. aastal kinoekraanidele jõudnud muusikaline komöödia kevad milles arrova kehastas teadlasenitsiitina ja lauljanna Shatroova kaksikrolle. Filmis tegid kaasa ka mitmed teised pärased näitlejad, nagu Nikolai Tšerkassova Rostislav Riinasel, Joona ja Jaagulus Faina Ranyeske. Jah, kes on meenunud? Aleksandrov oli režissöörina nõudlik ja ta võis mõnda stseeni filmida nii kaua, kuni ta sellega rahule jäi. Soov aega priisitsenud võtetel mitte kunagi. Filmi kevadvõtetel pidi ta kord näiteks viis tundil esima ühes ebamugavas poosis, kuni Aleksandrov otsis tema näo jaoks õiget valgustust. Filmivõtted toimusid Prahas, kinostuudios parandav ja filmimiseks kasutati kohaliku stuudio aparatuuri. Kuna mos film ei olnud pärast teise maailmasõja lõppu veel täies koosseisus tagalast tagasi jõudnud. Muide, kevad oli esimene film, milles kasutati filmi alguses muuksina skulptuuri tööline jäägolhoositar. Filmi demonstreeriti ka Veneetsia filmifestivalil, kus Ljubov loova pälvis ka parima naisosatäitja eriauhinna mida ta pidi jagama küll Ingrid Bergmani Nii. Et. Need tulid messi triivima. 1900 neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel olid Ljubov arrova ja Grigori Aleksandrov üks jõukamaid paare Nõukogude liidus, kes pälvisid ka Stalini lõppematu soosingu. Faina Ranyeskaja meenutavad. Orloovali Aleksandr vil oli imeline oskus tarbida, hüvesid kaunilt elada oskasid ainult nemad. Stalinil oli õigus, kui ta ütles, et ainult neid võib lasta välismaal esindama Nõukogude filmikunsti. Tähendanud muidugi kindlasti mitte seda, nagu oleksid nende filmid olnud parimad, ehkki neid armastati. Lihtsalt Horloova oskas kõigist paremini tabada õiget stiili, käia moega kaasas ning näha välja alati väga elegantne. Kõikjal autosid selle paari huviorbiiti tundsid end nagu taevasse tõstetud täna. Ja on üllatav, ehkki Aleksandrov filmid Stalinile ja lihtsale vaatajale meeldisid siis kriitikud neri armastanud. Pressis kirjutati palju nende filmide tüsisusest. Aga tavalised inimesed vaatasid neid lugematu arv kordi ning teadsid peast peaaegu igat sõna. Muide, kui film lõbusad semud saadeti kolmekümnendatel aastatel Veneetsia filmifestivalile sai see seal suure menu osaliseks ning laul Circeidsibeni pakkuja muutus seal nii populaarseks, et selle võtsid oma repertuaari isegi veni. Ljubov Orlov ajad Grigori Aleksandrov uhkest suvilast Moskva lähedal nukovos räägiti legende. Selleks, et finantseerida selle ehitust, hakkas Orlova esinema kontsertidega üle terve maanõudes honorari üks kuni 3000 rubla esinemise pealt. Samal ajal kui maksimaalne summa selliste esinemiste eest ei tohtinud ületada 700 viitekümmet rubla. Alguses teenelisele näitlejanna leia Stalini lemmikule vastu vaielda ei juletud ent hiljem kirjutas keegi sellest siiski ajalehes. Skandaal suudeti summutada vaid tänu kõrgetele sidemetele. Taastata võtsid Orlov aja Aleksandrov alati vastu kahekesi omav nukkava suvilas. 10 minutit enne keskööd läksid nad väljarümpasid uue aasta saabudes klaasikese šampust ning pärast jalutasid tund või poolteist talvises metsas. See oli nende iga-aastane traditsioon. Ljubov Karlova sagedast kurtmist tahaks nii minna kava suvilasse, aga selle asemel peab lendama jälle Pariisi kindaid ostma. Räägiti suust suhu, kuni see muutus peaaegu anekdoodi, eks seda eriti ajal, mil kogu maad eraldas välisilmast raudne eesriie mille taha lubati vaid väheseid õnnelikke. Tegelikuses häbenes agar loova väga oma käsi ning kandis igal võimalikul juhul kindaid. Igalt oma reisilt tõi ta kaasa lugematul hulgal kleite ja kostüüme. Faina Ranyeskaja on kunagi ainult talle omase sarkasmiga tähendanud, et koiliblikas ei saa kunagi elada Orlova riietekapis, kuna tal ei jätku seal riiete kõrval lihtsalt ruumi. Grigori Aleksandrov kutsus Ljubov var loovat Charliks ja Orlov Aleksandrovitš Spenceriks nende ühise sõbra Charles Spencer Chaplin jaoks kelle sünnipäevale Šveitsi nad igal aastal sõitsid. Nad jätsid teineteisele kirjakesi isegi koolid lahus, vaid veidi aega ning lausa legendaarseks oli muutunud kõigi jaoks see, et kuni elu lõpuni ütlesime teineteisele teie. Aleksandrov joonistas oma kirjakeste alla Orlovale alati südame läbi lastud noolega ehkki kurjad keeled teadsid rääkida, et ta ei olnudki tegelikult naistest eriti huvitatud, viidates samas ka tema omaaegsed televäga lähedastele suhetele. Sergei Eisen Steniga. Selle kohta, miks neil polnud lapsi, on Grigori Aleksandrov öelnud. Alguses Ljubakeneid ei tahtnud ja hiljem enam ei saanud for loovanaga tõdenud. Lapsed on pidev hirmutunne, alguses kardad seda, kuidas kulgeb rasedus, siis kardad sünnitust ning siis muretsed ja kardad oma lapse pärast, terve elu? Ei. Filminäitlejanna Liidia Smirnovi on meenutanud Mind kutsuti kunagi külla nende Moskva korterisse. Külalistetoast vasakule jäi Alexandra Vi tuba paremale, aga arlovama. Mind üllatas tookord väga, et nad suhtlesid teineteisega läbi telefoni, viibides ise kumbki samaaegselt oma tubades. Kuuldusi nende eraelu kohta Orlova ei kinnitanud ega lükanud ka ümber vaid teatas lihtsalt. Minu looming on teada kõigile, minu isiklik elu ei puutu aga kellessegi. Ja Larissa tuulina esituses kõlas Isaac Dunaevski hällilaul filmist tsirkus. Nooruse retsept, tan trenn, dieet järje siin on öelnud Ljubov Karlova ühes intervjuus. Tema elus oli kõik allutatud tööle ja distsipliinile. Lamama minek kell 10 õhtul, äratuskell kuus hommikul, millele järgnes 40 minutit trenni balletistange ääres ja pärast seda karastamine külma veega. Selleks ajaks, kui ärkas Aleksandrov, oli Orlova juba värske ja sätitud. Kitlis meikimata ja ilma soengut. Ta ei näinud teda mitte kunagi, mitte keegi, isegi mitte tema enda mees. Tema väljanägemine oli alati laitmatu. Riietekapis oli Orloovalikesse rism, millega ta kontrollis iga päev oma talje ümbermõõtu. See pidi olema alati 45 sentimeetrit ja mitte kriipsu rohkem. Ma olen 39 aastat vana ja mitte päevagi üle selle. See fraas Bernard Shaw näidendist armas luiskaja sai tema deviisiks särav blondiin kino linnalt ei omanud õigust kannatada, paksuks minna. Ja mis kõige tähtsam, vananeda. Juba Forlova oli esimene näitlejanna Nõukogude liidus, kes lasi endale teha plastilise operatsioone. Esimese näooperatsiooni lasi ta endale teha juba 1946. aastal vahetult enne filmi kevadvõtteid. Seda oli soovitanud talle Charlie Chaplin ning räägiti, et kuulus koomik olla maksnud omast taskust kinni nii selle kui ka mitmed teised. Sellele järg. Lennud operatsioonid Ljubov Karlova külastas regulaarselt kirurgi ja kosmetoloogi. Ning just tänu temale loodi Nõukogude liidus esimene iluinstituut. Selle direktoriks sai näitlejanna isiklik kosmetoloog. Hinnad olgu need, kes on meenutanud, et ova lasi endale teha plastilises mõttes kõike ja korduvalt. Filmides palus näitlejanna end üles võtta alati nii, et tema nägu paistaks sileda ja värskena, nagu oleks portselanist. Selleks kasutati erilisi alusheidet, kaamera seisaks erilise nurga all mitmesuguseid filtreid ja tonnidega. Batoodrit kuulus kirjanike paar Ilfi ja Petrov esitasid kord filmid, tsirkus võtete ajal Orloovale taktitu küsimuse tema vanuse kohta. Näitlejanna vastus kõlas nii, et väike koer jääb ka vanaduses kussikaks. Kui 1972. aasta veebruaris täitusli popharloval 70 eluaastat siis hoolitses ta isiklikult selle eest, et mitte üheski väljaandes ega ametlikus teadaandes seda ei mainitakse. Tema tegelik vanus pidi jääma saladuseks. Viimast korda üritas Ljubov Karlova oma filmimaagiat taastada siis kui Grigori Alexandra vil valmis film. Skvariad, iilira ehk kuldnokk ja lüüra, mille tegevus oli kantud sõjajärgsele Saksamaale ning milles on loova, kellel oli selleks ajaks täitunud juba 72 eluaastat pidi kehastama 25 aastast tütarlast. Ta tegi enne võtteid endale üleüldise plastilise lõikuse ning teda krineeriti selle filmi jaoks üle kahe tunni. Paraku mitte ükski grimm ega ka lõikus ei suutnud näidata teda enam sedavõrd noorena. Kuluaarides hakkasid filmi tegelased seda filmi nimetama mitte skavariad iilira, vaid skleroos ja kliimaks. Laia publiku ette filmi jõudnudki. Räägiti, et Orlova ise oli keelanud selle näitamise. Näitlejanna aastaid kestnud võitlus vanadusega oli ka. Tutud laiemale vaatajaskonnale näidati filmi kuld nokia lüüra televisiooni vahendusel alles 21 aastat hiljem. 1996. aastal. 1975. aasta 29. jaanuari öösel helises eliit paari Moskva korteris telefon. Helistas popharlova, kes pidas Kremli haiglas oma elu viimast võitlust raske haiguse maovähiga. Griša, miks te ometi ei tule minu juurde? Tulge ruttu maotanud Aleksandrov panijaid kiirustades riidesse, helistas autojuhile ning sõitis haiglasse. Kui ta 40 minuti pärast palatisse astus, suutis arlova veel vaid öelda. Küll teil läks kaua. See oli ainuke etteheide, mille ta mulle tegi meie ligi 40-ga. Koos veedetud aasta jooksul tunnistas hiljem Aleksandrov Vibu For loova maeti tema sünnipäeval 11. veebruaril 1975. aastal. Ta oleks saanud sellel päeval 73 aastaseks. Tema matustel käisid tuhanded inimesed, sest temaga koos lahkus terve sajand. Lahkus, müüt ja legend. Aasta pärast Orlova surma mattis Aleksandrovka oma ainukese poja taglase ning abiellus seejärel oma pojanaisega. Kuna ta kannatas Alzheimeri tõve käes, siis ei saanud ta nagunii enam millestki palju aru. Naisest, keda Orlova oma eluajal üle ukseläve ei lubanud, sai nüüd Moskva kesklinna korteri ja nukova suvila täieõiguslik perenaine. Kui 1983. aastal suriga Aleksandrov ei lubanud lesk tedamatarlova kõrvale. Kuulus paar on leidnud oma viimase puhkepaiga küll Moskva väärikal Novodjevitš kalmistul. Ent nad on maetud teineteisest eraldi. Korter ja suvila müüdi maha ning Karlova aastate jooksul armastusega kogutud hinnaline arhiiv leidis oma koha prügimäel. Haiglas olles leidis Ljubov Karlova näidendi, mida ta oleks tahtnud mängida teatrilaval. Kuulus ta ju ligi 30 aastat-ga kuulsa Mosovjeti teatri näitlejate ridadesse. Selleks oli rumeenia kirjaniku Aurelobarangi sümboolse pealkirjaga näidend mask mis räägib suurest näitlejannast Alexandra st üks urva poolt alla joonitud tsitaat sellest näidendist kõlas nõnda. Rivisse gripp, diftong, putkat, huvitšaruživospominaania terve elu saladus seisneb heade mälestuste ettevalmistamises. Einar on, ei oska olla öelnud Ljubov Horlova kohta. Oleksite teda näinud. Temast õhkus sellist imelist sarmi, millist mina võite uskuda, mu sõnu ei kohanud mitte ühegi teise näitlejanna juures ei enne ega ka pärast. Aga näinud olen ma neid paljusid. Mitte ühelgi neist polnud sellist looduslikku graatsiat. Ei, selline anne ei saanud märkamatuks jääda. Ja stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas ja helioperaator Evelin Voodla. Nostalgia.