Tallinna seitsmenda keskkooli koridorides ja treppidel on jäänud äkki vaikseks. Ainult siin või seal pautopel veidigi klassi uks ning paistab uudishimulik ninaots koos kelmika silmapaariga. Õpetajate toast vihikut kaenla all väljub matemaatikaõpetaja Zinaida Mägi. Aeg on toonud tema juustesse juba palju halli, ta sammuna aeglane ja nägu mõtlik. Ta läheb andma üht viimastest matemaatikatundidest. Tunnist tundi päevast päeva ja aastast aastasse on niimoodi koolikella helin saatnud teda pikal õpetaja teel. 30 aastat 30 kooli talve mida kõike pole nende aastatega läbi elatud. On olnud sügiseti rõõmsaid kärarikkaid kohtumisi kevadeti kurbusega segatud, ära saada. Mesi sajab põlvpükstes poisid ja tutti paeltega, tüdrukud on selle aja jooksul tema silmade all noormeesteks ja neidudeks sirgunud, ellu läinud, iseseisvateks inimesteks saanud ning endigi lapsi käekõrval kooli toonud. Tänavu aga kõlab see koolikell viimast korda temale endale. Kuid praegu käib matemaatika tund üheteistkümnendas klassis. Nukrad mõtted ei tohi segada töömeeleolu. Tuleb sundida end asjalikuks teha ette hästi tõsine nägu. Ning Zinaida mäe huultel mängleb hetkeks õpilastele märkamatu Mui matemaatikaõpetajat on ju seitsmendas keskkoolis peetud alati kõigi aegade kõige nõudlikumaks ja kõige rangemaks õpetajaks. Kuid kas saabki siis teiega teisiti, kallid? Siis palun kõneviissada 31. Reaalsete korjatega kolmandate võrrand kui temaga lahendit lõikeks kaks ja viskaks miinus viis. Kuna see on kolmanda Zinaida mägi on tõusnud püsti, ta toetub vastu aknalauda ja libistab pilgu üle klassi, peatudes igal õpilasel otsekui hüvasti jättes. Juba viiendast klassist alates on ta neile matemaatikat õpetanud. Ülesannet lahendades toksib metsis kriidiga vastud tahvlit niisama töökalt nagure. Pole viga võib veidi higistada, eksamil on selle eest kergem. Seal istub heledapäine Anu Eensalu. Milliseks neiuks on ta äkki sirgunud? Teeb näo nagu jälgiks seda, mis tahvli juures toimub. Kuid endal rändavad mõtted kindlasti juba Tartu ülikooli auditooriumites, kus temast peab saama kas kooliõpetaja või koguni teaduslik töötaja. Ja saabki, kindlasti saab. Ka Jaak Vahter läheb tor, kus ta hakkab õppima kehakultuuri teaduskonnas. Sportlane mängib tennist, käib võistlustel Kaukaasias ja kes teab kus veel. Ainult et matemaatikast pole ta eriti lugu pidanud. Kunagine õpilane Tõnu Aav arvas ka, et näitlejale pole näiteks matemaatikat üldse tarvis, milleks. Kuid abiturientide kokkutulekul ta enam nii ei mõelnud. Tänane õpetaja Teil oli õigus. Matemaatika arendab loogilist mõtlemist. Küllap mõistab nüüd seda ka Jaak. Miks õpetaja nägi tal kõik need aastad matemaatikaga, nagu öeldakse, hinge peale käis, siis kui ta haiguse pärast teistest maha jäi peale tunde eraldi edasi aitas, tundides aga tihti küsis ning teadmise kontrollis. Kuid tol ajal paistis täiesti kindel olevat, et õpetaja lihtsalt kiusab. 60. aastal, kui õpetaja nägi, autasustati töövapruse medaliga, sai ta teiste hulgas kirja Kaagronoomilt Helja pungaselt. Võib-olla pole teil enam meeles, kirjutas hilja, et olite kunagi minu klassijuhataja ja tihtigi saidid peetud liiga karmiks nõudlikuks. Nüüd on elu näidanud, et peab olema nõudlik ja olen selle nõudlikkuse eestele tänulik. Õpetaja pilk rändab edasi. Klassiorganisaator Sirje Tarto. Vist astub temagi kooli õpetaja vaevarohkele teele. Kuidas tahaks siis seistada, kõrval toetada, kui on raske? Tulevane kaubandusala töötaja tema teab juba praegu, et tal matemaatikat elus eriti vaja läheb. Temale on. Kuid tahvli juures jõuab ülesande lahendamine juba lõpule ja hakkab lõpule jõudma ka matemaatika tund. Varsti heliseb kell viimane koolikell. Ja kas see on üldse võrrandil, vaadake järele. Jah ka see tund on lõppenud. Õpetaja nägi, väljub klassist ja märkab silmanurgast, kuidas tüdrukud päid kokku pistavad. Ta muigab jälle ning tema silmades süttib kelmikas säde. Tean mind, kavatsete väga rääkida. Rääkige, rääkige. Ja eks kuulame siis meiegi, mida näiteks Anul mail Sirje jaagul matemaatikaõpetajast rääkida on. Pike mänge pidi juba eelmisel aastal pensionile minema, aga me käisime teda palumas, et ta ei läheks, sest aga ainet õppides on meil hulga kergem kohtlematu. Nüüd lähme eksamile, julged endale vastu? Kuule, uus õppedega üheteistkümnendas klassis oleks ikka hoopis raskem olnud, õppida temaga ja veel majutus sellele tõpete Mägil tervis on võrdlemisi halb. Ta tuli ikka, mille vastu midagi meie klassis ja väga südamlikult suhtub ja kukkus omal käeluu katki ja tuli parem kooli ennem kui haiguslehte oli lõppenud, et meil Eksustele eksamitel oleks meil kergem ning kui tunnis hästi kuulata, siis õpetaja Mägiver kutsub kodust materjali kinnistama tahvli juurde ning siis on täielikult selge paljud meist tähed, õpetajat saada pärast kooli lõpetamist ja siis me lähme kindlasti õpetaja mängib külastada ja temalt nõu küsida alati eeskujuks seda nõudlikkust Mustamäe kindlasti siis kõige paremini, kui me juba ise oleme õpetajad. Hea matemaatikaõpetaja, niisugune matemaatikaõpetaja, kelle tund õpilased isegi ootavad Faizi näida mäest üksnes sellepärast, et ta tundis suurt kutsumust selle ala vastu. Kuivõrd lihtne on praegu noortel järgida kutsumuse häält saada selleks, kelleks tahetakse töötada armastatud töö alal. Kunagi oli see sootuks teisiti. Lõpetasin ülikooli 1900 32. aastal. Ja muidugi esimeseks ülesandeks oli leida enesele koht terve suve, ma kandideerisin kõikidele vabadele kohtadele mis oli kulutatud ajalehes. Ta oli väga raske saada, eriti naismatemaatikaõpetajal. Kune matemaatikaõpetaja kohale eelistati meest sagedasti lehekuulutustes oli märgitud kandideerida ainult mees õpetajatel. Muidugi siis oli raske naisõpetajal sellistele kohtadele pääseda. Terve suve otsisin kohta, kuid õpetaja algas esimesel septembril ja ma olin ikka veel ilma kohata. Esimesel oktoobril sain siiski kaheksa nädalat, tundub, et see oli gümnaasiumis. See oli täis normist ainult kolmandik. Olin õnnelik nendegi tundide üle. Pikk ja raske on olnud see näida mäe õpetaja d kuid sealt ei puudu ka suured rõõmud ning kordaminekut. See on seotud kustumatute ning alati hinge soojendavate mälestustega. Mulle meenub üks episood käesoleva aasta õppetööst oli talvise vaheaja eelviimane päev. Tund oli kaheksandas klassis, klass oli väga rahutu, hist viimane tund enne tunnistuste jagamist ja õpilased sel tunnil tavaliselt töötada ei taha. Ma kaua aega mõtlesin, mis kaheksanda käes seda peale hakata, et tund kulgeks siiski normaalselt. Ja otsustasin neile selgitada geniaalse võrrandsüsteemi uut lahendamise võtet. Sisenedes klassi klass oli rahutu tõesti, nagu ma ette vastasin. Teie meeleolu tundus, kui ma alustasin siiski tundi sõnadega, et täna õpilased, te saategi teada midagi uut, mida te siiamaani ei teadnud. Suvel lähendamise vete, uue lineaarsüsteemi lähenemise võtte siis jäik, pisut väiksemaks kuulatama jäi. Esitasin neile uue võtte, kõik jäid kuulama, lõpuks täieline vaikus tekkis klassis. Kui küsisin, kas mõni õpilane soovib neid proovida, seda võtet rakendada, lähen ülesande lahendamisel. Arglikud, käed tõusid, üks küsis, kas ilmneb ka saab. Mittelsin, kui hästi õpiti, võttes selgeks, siis saate hindega edaspidi tänasel tunnil ma ei kavatsegi siiski hinnata. Esimene õpilane proovis selle järel juba suured kätemets, tõusis, soovijaid oli rohkem. Ja kui me neljandat ylesannet lahendasime, siis oli umbes kolmveerandklassil käed püsti ka väga vallatult poisil klassi väga vallatult. Poisil oli käsi püsti ja ta hüüdis koha pealt istudes muidugi õpetaja, kas ma võin proovida? Ei teinud talle sel korral märkust väitlesindamalcle proovida, seda võtet tulite arsti juures lahendas ülesande ilusasti ära, läks võidukalt koha peal. Nii lõppes meil tund väga töökas meeleolus. Kasulikult 45 minutit oli ratsionaalselt kasutatud ja kasutatud ikkagi matemaatikale. Lahkusin klassist täiesti rahuldatult ja õpilased olid rahul. Ja naistepäeval seesama vallatu poiss kriimule kolm alpikanni väga kohmetanudki turakas mulle, aga see oli siiski meeldiv. Kõiki on olnud muret ja rõõmu ja kõige suuremaks tasuks nähtud vaeva eest on ikkagi see, et olete saanud kellelegi kasulik olla. Et su tööd hinnatakse. Meil on kõigil väga kahju, kui õpetaja nägi meist lahkub samuti ka teised klassid, kellele ta õpetab, neil on samuti jaga kahjendate, ta nägi järele. Täitsa oma hinge meile, et me peaksime ja pühendas ennast täitsa terve, eluaegne, meenutame teda tänutundega. Kuid viimane koolikell ei tähenda ju jäädavat lahkumist. Suur ülesehitav elu viib õpetajat tema endiste õpilastega, meil kõigil teedel kokku ta mõtteis alati nendega saadab heade soovidega iga nende sammu. Kasutan juhust soovida kõigile oma endistele õpilastele palju edu nende kutsetöös ja suurt inimlikku õnne isiklikus elus oma praegustele õpilastele aga edukat õppeaasta lõpetamist ja rõõmsat suvepuhkust abiturientidel kõikide unistuste teostamist vehkima lahkul koolitööst, kuid mu süda jääb alati noortega ja kooliga. Ja samuti unustage õpilased oma õpetaja seda kuldaväärt inimest, kes neile tihtipeale emana asendanud.