Me räägime täna jälle laulust meie külaliseks, stuudios on vabariigi rahvakunstnik Heli Lääts. Palume, et Heli Lääts räägiks meile ja tuletaks meelde neid laule, mida tema oma lapsepõlves laulis ja mida ta kuulis tol ajal lauldatavat. Kus oli Heli Lääts, teie kasvuma? Minu kasvuma, kui te mõtlete laulu suhtes sisse minu ema kooris, mida ta juhatas minu lapsepõlvelaulu mälestused on, ongi peamiselt just seotud koorilauluga sest ema Leon maakooli õpetaja ja ühtlasi juhatas kohaliku noortekoori. Jaa, mina oma uudishimuliku nina kippusin kaika torkama sinna koori hulka ja ja mäletan, et ma olin viieaastane, kui ma hakkasin juba ka pisut nagu kaasa laulma nendes koorides. Ja selle tõttu ongi just peamiselt koorimuusikaga seotud minu lapsepõlvelaulu mälestused. No tol ajal olid ju väga lauldavad populaarsed. Minge üles mägedele ja Laul rõõmule, Läte Laul rõõmule ja niisugused toredad laulud, mida siiamaani veel lauldakse nii koolikoortes kui laulupidudel ja Igalpool. Aga siis oli veel külanoorte kokkutulekud, õhtuti, kus siis mängiti seltskondlikke mänge, tehti käsitööd ja ja vesteldi niisama eluküsimustest, miks siis ühtlasi ka lauldi siukseid ühislaule ja ilusaid laule, mis oli kogu külanoorte nisugune ühisharrastus. Juba sellest ajast peale oli see kuulus Joosep Aaviku seatud. Ma vaatan paadist kiikriga ja niisugused laulud, ma vaatan, et neid lauldakse ikka siiamaani. See ei olegi nii kohutavalt pikk aeg tegelikult, mis minu lapsepõlvest möödas on laulude suhtes laulud elavad ikka tavaliselt mitu noor noorpõlve üle ja selle tõttu tundub, et et ka praegu veel, võib-olla see tundub mulle lihtsalt ainult nii, sest ma ei ole ju praeguseni siukse noorte muusikaga otseselt kokku puutunud, sest et praegu muidugi noorte hulgas lauldakse ikka poplaule ja jää seda, mis parasjagu just kõige rohkem on raadiost tulemas, aga see sel ajal raadios nagu ei olnud nii palju muusikat ja see kandus nagu rohkem suust suhu. Edasi. Muidugi need vanad kooli lauluq, lauliku laulud nagu teele teele Kurekesed ja tuuled nüüd puhuvad ja Meil tuuled, sõnumeid Tõivad kõik niisugused laulud. Et vist on praegusteski kooli laulikutes haru arr haruharva tulemas. See viimane laul, mida te nimetasite, Meil tuuled, sõnumeid toovad, on küll praegu meie saatesarjas esmakordselt Ahnii ja Teele teele Kurekesed effeikene käinud nagu saatest saatesse, sest ükskõik kes ka ei ole oma lapsepõlvelauludest rääkinud, need laulud on ikka olnud ja ole vot see on üks. Õigemini niisugune meremeeste laulma enam päriselt kuna teda ei mäleta, aga ta niisugune mõnus valss meil tuule. Sõnumeid liivatormid see ja lainel laulul, tiivad Nara ära äriideed. Siis siis siis siis laulud jääl laava c. Midagi taolist umbes ma päris täpselt enam ei mäleta. Tuttav see oli, minu teada oli see koolilaulik, kus meil sees see laul, aga muidugi siis. Kas tuule diala keelaks preek sees kaunigee seesa jooke praks kambreek sees, kauni see saagi jooke praks? Sina armas, ilus viisikene, mis nagu lapsepõlvest tuletab seda ahju soojust ja niisugust toredat mõnusat sügise õhtuste olemist meelde, kui tõesti väljas olid, et niisuguseid rajuilmad ja siis ahju soojuse paistel oli hästi hubane ja mõnus olla, kas see oli siis koolilauliku laul või oli see teilt kodus, siis see oli koolile Alliku laul, aga seda me laulsime, ma mäletan, seda, laulsid küla noored tulekutel õhtuti ja, ja kuidagi kõigi poolt oli see laul väga armastatud. Kui teie ema, muusikaõpetaja, koorijuht ilmselt oli siis teil kodus ka ikka väga palju laulmist. Minu ema otseselt ei olnud muusikainimene, minu ema oli külakooliõpetaja, kes siis olid nii-öelda küla valgustaja ja kelle ülesannete hulka kuulusid nii koorijuhtimine kui laulutunnid ja ta oli neljaklassilise kooli juhataja, kusjuures siis ta andis kõike tunde korraga neljal neljale klassile. Meie lapsed võib-olla ei kujuta üldse ette niisugust süsteemi, praegu vist mõningates maakoolides on veel olemas niisugused väikesed koolid, kus on üksainus, et neli klassi, nii et ühes klassis õpib koos kõik neli klassi ja seal siis, kes siis joonistokis kirjutada, kes lahendab matemaatikat ja üks õpetaja siis tegeleb korraga nelja klassiga. Ja selle tõttu siis kuna tema oli ainukene õpetaja seal külas ja, ja seltsimaja nii-öelda, kus noored koos käisid, kuulus ka tema valdkonda ja siis Tal tuli tegeleda kõikide asjadega, mitte otseselt muusikainimene ei olnud, mina tema häält ei mäleta, ma olin väga väike, kui ta juba kadus. Üheksa-aastane, aga räägitakse, et tal olevat olnud väga ilus suur hääl. Alt minu tädi rääkis mulle, mina kahjuks siis nagu ei osanud seda tähele panna ja ma mäletan ainult tema hääletämbrit. Tal oli väga pehme hääl, kuidas ta laulis, seda ma enam ei mäleta. Kahjuks ei ole ma ka oma elus kunagi saanud nagu tunda vanaema laule, sest minu mõlemad vanaemad kadusid varem kui mina ilma sündisin. Ja selle tõttu nagu vanaema laule ei ole ka meenutada. Teie kodus üldiselt armastati muusikat. Jah, meie kodus armastati muusikat, minu noorem vend on väga musikaalne ja vanem vend mängis ka natukene pillija, juurutas pisut laulda. Ja siis me ikka õhtuti nii istusime kodus köögis laua ääres, vend võttis kitarri ja laulsime seal neid tolleaegseid, niisuguseid populaarseid laule, mis olid. Ma mäletan, üks nendest lauludest, mida mu vend väga armastas laule laulda, oli Leo Tautsi tehase tukkuma, laulis tuul Tihase tukkuma, laulis tuul ja siis magama, armas neid maga. Aga ma nüüd. Üks selline väga armastatud laul tookord oli. Ja kui ma nüüd meenutan, õigemini, siis oli veel üks ema laul. Aga selle ma olen täielikult unustanud. Kui me siia stuudiosse tulin, siis te ütlesite, et me võiksime rääkida ka sellest, kuidas te ja kust te oma nime saite. Kuna minu vanema venna nimi on Koit, siis minul oli nähtud ette nimeks Eha. Aga juhtus nii, et ma sündisin jaanipäeval täpselt sell hetkel, justkui ma sündisin, hakkasid kostma Kuressaare lossipargist laulupeo avalaulu helid ja ema otsustas, et kuna see nii kummalisel kombel kokku langes tema tütre sünniga nimeks anda talle heli. Kas teil lapsepõlves ise Saaremaa laulupidudest osaga võtsite? Ja muidugi, kui mitte lauljana, siis vaatajana alati ja mul on nii selgesti meeles veel minu esimene kohtumine Tuudur vetikuga. See oli jälle ühe laulupeo aegu, ma võisin siis olla vana nõid kuskil aastat neli või, või nii, umbes tema juhatas just koorilaulu ja minu tädi oli ka seal Tallinnast tulnud, tädi oli ka siis laulupeol ja andis mulle hiigelsuure kimbu lilli, mis oli peaaegu niisama suur, kui ma ise ütles, mine neid vii, need on vetikule. Ja mina muidugi, põlvede värisedes. Ronisin siis sinna üles kõrgele pulti, mis oli ehitatud kori juhi jaoks dirigendi jaoks sinna koori ette ja andsin need lilled talle üle. Ja tema siis ütleb aitäh. Hea laps. Kellelt need lilled on? Mina ütlen tädilt. Jooksin kiiresti-kiiresti trepist alla. Aga kas teil nendest aerupidudest mõni laul ka meenub? No Tuljak oli ka siis alati laulupidude kavas. Tuljakat mulle millegipärast jäänud meelde. Ja muidugi minge üles mägedele, nagu ma juba ütlesin, see oli ka enamasti alati laulupidude kavas. Läte Laul rõõmule. Ja mis minu siiamaani on jäänud, minu lemmiklauluks koorilauludest on? Oh, laula ja hõiska. Seda me alati palusime Joosep Paavikult koolikoorilaulutundides nii-öelda magustoiduna laulda. Tema alati ei lasknud meil laulda ka seda sellepärast, et ta ütles, et kui ta ikka hästi laulatame tunnis siin ja korralikult osa võtate koorilaulutundidest. Muide, meil olid koorilaulutunnid väga populaarsed tunnid. Sellest tunnist ei tahtnud keegi puududa, kui ka näiteks oli niimoodi. Et vahetevahel oli niisugune tunne, et viitsiks nagu hästi kooli minna ja ja tunnideontalistetival ette valmistatud, mõnikord ei olnud alati aega ka, sest nii kole palju oli isetegevusringides tegemist. Õppimiseks jäi aeg-ajalt ka tõesti kohutavalt napilt. Aga siis, kui oli koorilaulutund, siis saad seda, ei, ei saabopiga koolist minema. Koorilaulutund. Kas teil see laul praegu ka meeles olnud? On küll meeles, miks ta mul meeles ei ole? See on, see on niisugune laul, mida ma vahetevahel ikka kodus siiamaani keel püüan laulda ja kogu aeg kaalutlema, kas mitte seda laulu hoopiski kuidagimoodi saaks võtta oma soolokontserdikava sest ta on ikka väga, väga optimistlik, niisugune. Ma muidugi ei tea, kas meid õiges helistikus teda olen võimeline laulma, aga ta kõlab umbes umbes nii. Oh, laula ja hõiska, sest lauluaeg on käes. Suu prii, José lase helise vähe ees, kõik noored ja too kuulus DASA nüüd ja see tantsul täid, üksainus ja hüüd, mis maak, saad muu retsuus, missa, tapp, kurvastust, sest kui sul T1-i jaak on suus, kui ka saadad sa köik Moored meeneva ja A ja T hingest, mis sul vaevad siis yksu see sul hästi korda läheks. Kuulge, kas teil on olnud mõnikord sellist juhust, et lastele, kas lauldes või, või muidu kontserdil esinedes te olete pidanud laulma mõnda laulu, mis seal teie lapsepõlvest teile jäänud kõrvu kõlama? Jah, muidugi üks niisugune tore, tore laulukene, mida ma ikka lastel aeg-ajalt laulan ja ja mis mul millegipärast alati esimesena meenub, kui ma, kui ma neile pean laulma, siis see on see samane tore. Üks mehikene elutseb männikus, üks. Lootsin, et nii kuus jalga ABT Kaagassambli kuus koortel valge nagu sai, tumepruun ja lai. Kes see mees seal metsas küll olla võiks, Me lapsuke, seedemetsa sees, pood ja mehikest natsa kosta. Noortel valge nagu sai padupruuni Alai, kes see mees seal metsas kellal? Üks niisugune tore seenemiku laulukene, teie pojad on küll juba suure, aga noh, ikka veel kooliealised. Kas te, kui te olete sirvinud nende koolilaulikuid, kas te olete sealt leidnud ka mõne sellise laulu, mis teie kooli laulikutesse oli peale selle teele teele Kurekesed, mida teiega siin mainisite, mis on ikka praegu ka ja näiteks poisid riik Ta ja mis seal kõik olid teele teile Kurekesed vistki oli seal ja küll on kena kelguga ja minu isamajakene ja ja kahtlemata need, need laulukesed on vist ikka ühe klassi perele laste ja klassikaline laste repertuaari. Te olete väga palju laulnud linti meie Eesti heliloojate lastelaule ja noh, see Ülo Vinteri lohe laulja väga moodi, lastelaul klassikaks muutunud praegustele lastele, praegusele kasvavale põlvkonnale ja seda külma ise ka vahetevahel nii mõnuga neid laulan, eriti näiteks mulle meeldib see 100 kas. See on kuidagi nii nii nii toredasti tabatud, sest ka väga tihti niimoodi, et teed ja teed ühte asja ja lõpuks, kui sa selle asja valmis saad, siis siis viska nurka. 100 jalgadel oli kavas üks kord külla juba kambri ukseavast, kuid seismas vaatas vihmasadu algab, nagu läks tal mussi. Ole hea ja tõmba jalga sadakond kalossi. Naine nurgast jalanõusid talle kätte. Mehel juuksed püsti tõusid, nõnda, seal ta räägib. TV3 lasteaias ikka läheb seegi juba nahka, laulab seljas küll, ta töötas. 45. luges neljakümned naine sängi alla, puges järjest uusi Kiusay algab vihmasadu, lakkas, Kui nüüd võrrelda neid samu laule, mida te olete lastele sisse tihti laulnud nende lauludega, mida omal ajal teie lapsepõlves lauldi, siis on vist vahe ikka väga suur, vahe on suur muidugi, eks muusika läheb ju edasi ja, ja kõik need, see teema ja teemad juba näiteks muutunud kõik kosmoseteemad, ütleme ja traktoristid ja niisugused. Sest minu lapsepõlves traktor oli üsnagi suur haruldus. Aga nüüd kõik need, need raketid ja, ja kosmosesse lendamisest ja ärgiti, asjad. Robotid ja niisugused asjad, tehnika, tehnikasajand on ikka tehnikasajand ja ja mitte ainult sajand, vaid isegi need aastakümned, nüüd läheb juba nii kiiresti tehnika edasi, et ma mõtlen, et kui nüüd meie laste lapsed ükskord hakkavad hakkavad laule tegema, siis võib-olla nad juba laulavad. Ei tea millest mingisugustest tõepoolest plaat planeetidevaheliste streisudesti, kõik, kui te nüüd mõtlete tagant järele nendele aastakümnetele, millal teie kasvasite, kas siis laulud aastakümnete edasi minnes muutusid ka lastelaulud? Eks ikka on tõesti laule, mis jäävad ja, ja siiski püütakse ju kogu aeg ikka uuendada näiteks kooli laulurepertuaari, et oleks huvitavam ja lõppude lõpuks laule ju kogu aeg kirjutatakse, kuhu nad siis jäävad, kui laulda. Nii see ikka peab olema tol ajal lihtsalt, kui teie kasvasite kirjutati neid laule nagu vähem, kui, siis ikka rohkem koorilaule. Jah, loomulikult loomulikult. Kui ma nüüd päris kaugesse lapsepõlve nagu tagasi vaatan, ma ei mäletagi. Niisuguseid. Niisuguseid, mida võiks noh, kergemuusika valdkonda liigitada, aga kui ma juba koolis käisin, siis tulid Puškini laulud ja ja Harro laulud, kõrgeri laulud, Solovjov, toi laulud hakkasid juba siis tulema, kui ma keskkoolis õppisin Budaskini kord seal, kus algas metsapiir veerand elus oli väga populaarne, siis raadiost siis tulid juba Georg Ots ja Viktor Gurjev. Ja kas teile oma sellises ma mõtlen seda varasemalt lapsepõlvega, Stitsiits oma mingi lemmiklaulja ka oli olemas? Varasemast lapsepõlvest ma ei saaks öelda, et mul oleks olnud enne seda kui, kui tulid just veer on elus ja, ja Uudelepp ja sellest ajast peale mul tekkis nagu nagu niisugune huvi just kergema muusika vastu ja siis hakkas nagu lemmiklauljat tekkima on selles valdkonnas. Kuulge, kas te laulikute olete kunagi pidanud? Olen küll pidanud, aga kahjuks ei laulikud kaotsi läinud seal olid väga, seal on, no muidugi see oli väga populaarne laulikute pidamine, praegu on ju ka. Mul oli hästi paks glade tervenisti laulusõnu täis, aga kaelux ma suurt ei mäleta nendest lauludest, mis seal oli, aga üht ma mäletan kyll. Lõplik pealkiri, külm oled sa põhja valge naine. Valge Takatsijad ja mis seal kõik olid nagu tõesti tõesti ahah, siis oli veel see La Paloma tari. Mis oli ka väga populaarne olnud? Palju ütles ja, ja, ja ja, ja mis seal kõik veel olid meelde tuletama, hakkan, hoia veel, mis oli, väga põnev moment minu lapsepõlves, nii varasemas lapsepõlves. Algkoolipõlves oli see, meil oli ju niisugune tütarlaste tütarlaste niisugune kamp või kuidas seda nimetada, nii saad ütelda, ainult nimetada me siis tegime koos kontserte, me niisuguseid täitsa kohe kirevad õhtut, meil oli seal kuskil Põllu tänaval vist, jah, oli üks vana lagunenud mahajäetud maja. Kus me siis seal oli kummalisel kombel mingisugune lavataoline asi, ma ei tea, miks see oli seal, kas siukse ühe toa põrand oli kõrgem olnud või mis seal oli? Me tõmbasime sinna tekid ja linad ette ja siis me tegime terved õhtut seal. Meil olid seal tantsunumbreid ja meil olid seal Tiit ja meil olid seal igasugused soolod ja luulet, Duste lugemised ja publica Abublid, papad-mammad olid, publik, kutsusime viis, viis, ma ei mäleta viis kopikat või mis me siis otsime, otsime piletiraha ja, ja kutsusime isad-emad kuulama ja vaatama ja saime suure menu osaliseks seal kontsertitel, mina mäletan, ma tantsisin ja laulsin koos. Aga millegipärast ei tahtnud hästi välja tulla. Ja siis see oli veel see laul tähekenemise viimiczavilgutses, mida ma mäletan seda sai lauldes sellel seal kontserdil, et kui ma ei eksi, siis ta oli vist midagi taolist. Ma ei ole päris kindel, kas ta niimoodi kõlas laul, aga mul sõnad on nagu meelde jäänud. Midagi taolist. Ma pean kahjuks tunnistama, et mul on väga halb mälu. Ma olen unustanud kõik need kaunid laulukesed, mis nii tervikuna muidugi motiivid on meelde jäänud, aga võib-olla kui oleks natukene rohkem aega meelde, tuleta Ta ja ja konsulteerida mõne lapsepõlvesõbrannaga, siis ehk saaks need asjad kõik. Aga kahjuks ma ei saanud ühtki nendest mul pisut aega muidugi oli selle saate peale mõelda, aga ma ei saanud ühtki nendest, et nad oleks mul aidanud meelde tuletada. Olen hirmsasti kahju, et ma näiteks tervikuna seda laulu siin ei, ei ole võimeline maha laulma. Pole viga, ütleme teile seekord siis aitäh.