Eile 85 aastat tagasi algas vabadussõda see eesti ajal tähtsaim ja ülevaim sündmus. Mis ligi 5000 elu hinnaga andis meile oma riigi. See endast lugupidav riik austas langenute mälestust, hakates kohe rajama mälestustähiseid linnades, asulates, lahingupaikades, kalmistutel. Oma kodu viimases suures sõjas kaitsnud sõjameestel on tulnud säärast tähelepanu kannatlikult oodata. Üle 10 aasta. 23. novembril Pärnus avatud mälestussammas kannab Vabadusristi südamiku ja järgmisi sõnu. Teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud Luile kuuleme helikandja vahendusel justiitsminister Ken-Marti Vaheri läkitatud tervituse. Lõpumõtteid. NATO-sse kuulumine peab andma meile nii välis- kui kaitsepoliitilise tagatised. Et need õudused, mida Eesti rahvas on läbi elanud, ei korduks enam eal. Kuid jõudes selle kauaigatsetud kaitsva vihmavarju alla, ei tohiks Uindaga eesti mehe enda kaitsta. Vanema põlvkonna mehed. Teie, kes te olete täna siia kogunenud ja need, kelle mälestus täna siin austame sisendavad meie tänastele sõduritele riigi kaitsjatele alitumatuse vaimu, julgust ja tahvli jõugud. Mälestussammas. Mis saab täna Pärnus, on avatud ja austusavalduseks kõigile nendele meestele elavatele surnutele, kes on Eesti vabaduse eest võidelnud. See monument on sümbol, eiti viidi vabadusvõitluse järjepidavusele läbi aegade. Sügava austusega. Ken-Marti Vaher. Annan sõna riigikogu liikmena põhiseaduskomisjoni esimehele ära Urmas Reinsalule. Eesti mehed ja naised, sõjamehed. Täna levib siin Pärnu linnas Ameerika Ühendriikide tähelipp kõrvuti sinimustvalgetega. Lubage mul ette lugeda Ameerika Ühendriikide alamriigisekretäri Sammer valsi 23. aasta juuli 1940. aasta deklaratsioon mis puudutas kolme balti riigi okupeerimist. Viimaste päevade alatud võtted, mille tagajärjel kolme balti riigi Eesti, Läti, Leedu poliitiline sõltumatus ja territoriaalne terviklikkus plaanipäraselt hävitati. Nendest märksa võimsama naaberriigi poolt on kiiresti jõudmas lõppeesmärgini. Esimestest päevadest alates. Kui nende riikide rahvad võitsid kätte oma iseseisvuse ja demokraatliku valitsemisvormid on Ameerika Ühendriikide rahvas jälginud sügava ja sooja poolehoiu ka nende väljapaistvaid edusamme omariikluse kujundamisel. Ameerika rahvas astub vastu röövelikule käitumisele sõltumata sellest, kas seda viiakse ellu jõuga või jõuga ähvardades. Niisamuti astub Ameerika Ühendriikide rahvas vastu ükskõik kui võimsa riigi mis tahes vormis sekkumisele teise suveräänse riigi siseasjadesse. Ükskõik kui nõrk see riik on. See poliitika kandis nime mittetunnustamispoliitika ja kogu Eesti poliitilise mõtte ja eesti rahva jaoks kandisse poliitika nime. Eesti järjekestvuse poliitika, Eesti riikliku iseseisvuse taastamise poliitikat. 1944. aastal. Kõneles raadios peaminister Uluots. Pidagem meeles, ütles ta, et see seisund, milles Eesti asub vaherahu või rahu saabumisel on olulise otsustava tähtsusega kogu eesti rahva, oleviku ja tuleviku suhtes. Pärast sõda on vaja rahvaste elu ja vahekordi korraldada. Korraldada tähendab aga õiguspäraselt talitada. Õiguse põhimõtetest võivad olla erinevad arvamused, aga on üks õiguse põhimõte, ilma milleta pole õigust ennast. See põhimõte kõlab igaühele tema oma. Ma tsiteerin Eesti vabariigi teist riigipead Lennart Merit kes on öelnud 1996. aastal. Kahe totalitaarse riigi omavahelises heitluses ei saanud eesti rahvas võidelda oma riigi lipu all. Ta võis võidelda üksnes võõra lipu vastu. Alles seitsmendal veebruaril 1944 andis presidendi kohusetäitja peaminister Jüri olud oma raadiokõnes korraldusel kaitsta okupeeritud Eestit punaarmee okupatsiooni vastu. Selle otsuse sisuks ei olnud ühe okupatsioonirežiimi eelistamine teisele. Peaminister uluotsa otsade sisuks oli Eesti riikliku järjekestvuse tagamine iseseisvuse taastamiseks. Nii mõistis seda ka eesti rahvas. Tsitaadi lõpp. Ja nii mõistame ka meie armas rahvas, kes me oleme siia täna kokku tulnud. Eestil ei ole olnud ega saa olema kahte ajalugu. On üks ajalugu. Nii jumala rahva ees au langenud eesti sõjameestele. Au nendele meestele, kes seisid Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. See on mälestamise pool ja teine pool on mälupool. Me mõistame siin täna hukka kõik natsliku ja kommunistliku okupatsioonikuriteod. Ja kordame, et nende kuritegude suhtes. On vajalik põhjalik järeleandmatu ja visa uurimistöö. Inimsusevastased kuriteod ei aegu, see on meie teade Eestile ja maailm on au eesti sõjameestele mõõdetav pärja mälestusmärgile. Lugupeetud härra linnapeaauväärsed vabadusvõitlejad, akadeemiline noorusrohkete lippudega, pärnakad, külalised. Nädala pärast möödub 85 aastat Eesti vabadussõja algusest Narva jõe kallastel. Kõik vabadussõjas võidelnud on täna rohkem kui sajaaastased. Need on meie keskel veel ainult mõni üksik. Katkemas on vahetu, elasime vabadussõjaväe. Seevastu üks inimpõlv hiljem teises vabadussõjas võidelnud on elus veel tuhandeid. Ja mitmeid sadu nende hulgast on täna siin, Pärnus hoolimata oma kõrgest vanusest hoolimata oma tervisest hoolimata tänasest ilmast. Paljud küsivad, miks alled mehed täna siin. Võidakse isegi küsida, mis mehed need on ja mida tähistab see kiri, mis äsja pühitsetud. Küsida võidakse lähedal ja kaugel. Selleks et vastata ajalugu puudutavatele küsimustele, on vaja kolme asja. Esiteks on vaja ajalugu tunda. Teiseks on vaja haldas. Ja kolmandaks on vaja eneseväärikus. Eestlaste oma ajada tundmine on praegu kindlasti parem kui paarkümmend aastat tagasi Vene Nõukogude okupatsiooni ajal. Tugeva äratuse meie noorsooajalooteadvuse tõi film nimed marmortahvlil mille edukäik jätkub praegu koduarvutites ja koduvideos. Kuid oma rahva ajalooalasele harimisele on meil muidugi veel väga, väga pikk tee käia. Mis puutub aususse ajaloofaktide esitamisel siis siin on Eesti ajaloolased teinud ära suure töö. Ja Eesti ühiskonna kohus on mitte ainult fakte tunda vaid neid ausalt hinnata. Ka siin on meil veel kasvuruumi. Kõige rohkem teeb aga mulle muret Eesti ühiskonna ja eriti selle mõne osa eneseväärikus. Ilma eneseväärikuse ta on võimatu ajaloost ausalt rääkida. On kurb et ajalugu on meid nii sageli seadud raskete valikute ette. On kurb, et ta teeb seda isegi täna. Et tõenäoliselt sunnib ajalugu meid valikute ette raskete valikute ette ka tulevikus. Missuguse eneseväärikusega Eesti tulevikuvalikuid peaks seda meie täna ei pea. Ja nüüd ma küsin uuesti. Kelle või mille auks me täna siia selle samba püstitasime? Kas tõesti kunagise Suur-Saksa Maud? Kas need vanad mehed, kes täna siin seisavad, läksid sõtta Saksamaa pärast? Või läksid nad siiski oma seaduslikku olgugi kõrvale tõugatud peaministri kutsel. Eesti vabaduse eest puruksrebitud Tartu rahulepingu pärast seda, et see võitlus oli lootusetu Seda saame meie rääkida ainult oma tagant järgi tarkusest. Võitluses minnakse ainult võitma. Kes läheb võitlusse kaotama, pole võitleja. Ja olgugi et 1944. aasta võitlus tõi ränga kaotuse Polutse võitlus asjatu. Sest see võitlus kinkis Eestile, ma rõhutan Eestile sest okupeeritud Eesti oli ikkagi Eesti. See võitlus kinkis Eestile mitu lisakuud mistõttu seitse protsenti eesti rahvast pääses läände vabadusse, selle asemel, et sõita Siberisse. Ja need seitse protsenti jätkasid poole sajandi jooksul oma võitlust vene nõukogude okupatsiooni vastu mis omakorda tegi 1988. aasta ülestõusu meile määratult lihtsamaks. 1991. aastal polnud vaja hakata eesti liiklust taastama, see oli kogu aeg olemas olnud, oli vaja üksnes okupandid välja lüüa ja oma riigivõim taastada. Kallid kaasmaalased, ajalugu tuleb tunda. Seda tuleb osata lastele õpetada, aga seda tuleb osata ka meie sõpra peale selgitada. Ja mitte hädaldada, et nad nagunii mitte millestki aru ei saa. Rahvas, kes oma vabaduselugu ei tunne ja sellest rääkida ei oska, on nõrk rahvas. Selline rahvas on kerge saak uutele vallutustele. Palju kergem, kui ta seda ise arvata oskab. Auväärsed vabadusvõitlejad. Täna lunastame suure võla teie ees. See astutud samm ei tulnud kergelt. Ja ma kinnitan teile. Eestil pole vähimatki põhjust ka mitte vähimatki õigust teha vahet vabadusvõitlejate erinevate põlvkondade vahel. Meie vabadusvõitlus on alati olnud järjepidev. Vabadusvõitlus on vabadusvõitlus sõltumata kiivrikujust või relva margist. Vabadusvõitluse muudab vabadusvõitluseks tuli, mis põleb võitlejate hinges. Nii on see olnud igavesest ajast igavesti. Kallid kokku tulnud Eesti vabadusvõitluse vääristamise fondi nimel ta kogu südamest tänada kõiki kes selle ausamba valmimisele kaasa aidanud. Iseäranis muidugi, härra, kuula Raudet, kes on ausamba vaimne isa ja tegelik autor. Samuti bareljeef autorit kujur Rait Pärg, ka Pärnu linnavalitsus eesotsas linnapea Väino Hallikmäega. Volikogu liikmed eesotsas Jüri kasega, kes leidsid mälestussambale selle väärika asukoha 80 viieaastase kaitseliidu juures ja kaitseliidu kaitse all. Ja represseeritute valitsuskomisjoni eesotsas justiitsminister Ken-Marti vaheriga. Olgu tänatud ka selle ausamba köhitseja praost Andres Põder. Ja kõik teised. Ma loodan, et see mälestusmärk siin püsib nii kaua, kui kaua sellel maal kõlab eesti keel. Ärgu iial rohtu, puu, eestlaste jalgrajad siia, selle mälestussamba juurde. Olgu see sammas Eesti vabaduse toeks. Ma tänan. Kuul tuli esimese diviisi marss kaitseväe orkestri uuelt CD-plaadilt kadunud, unustatud, keelatud ja taasleitud lugudega. Marsi looja oli Eesti sõjakooli esimene ülem kolonel Siimon, kes pühendas selle esimese diviisi ülemale kindral Tõnissonile. Plaadi salvestamisel raadiomajas eelmisel kuul tuli jutuks orkestri juht major saaniga, aga teine huvitav leid. Varem teadmata-tundmata helitöö järelkajad Võnnu lahingust. See oleks õnnelik leid mõni aasta tagasi ütleme aasta tagasi, sai juhuslikult pistetud käsi siis. Garnisoni orkestri noodikokku, mille ma leidsin muusikaakadeemia keldrist ja esimene pala, mille ma mapi välja võtsin, oli meenutused Võnnu lahingust meenutasid vannust. Minu arust väga ilus lahingustseen, läbimõeldud, läbikomponeeritud, mitmekihiline ja pärineb tema siis esimese diviisi orkestrijuhilt. Lindi arvelt on tema teos kannab veel numbrid, oopus 16, nii et kui teaks, mis on siis esimesed oopus 15 oleks päris huvitav. Võib-olla tõesti veel midagi huvitavamat seal veel kirjas. Kas Lindjärve nimi on teile teiste heliteoste või mõne marsi kaudu veel tuttav jäi, see on ainus, mida olete näinud ja see on ainuke tema teos, mida ma olen näinud. Ei tea isegi täpselt, mis temast sai, olen näinud tema allkirja hiljem veel Lõuna-Eestis, kui ta oli Põlvas, olen näinud ühte, noh muidugi 60. aastal kirjutatud ühte marssi, mis on tema oma, aga juba sellel noodil oli kirjutatud oopus 16, tähendab, ta oli enne 115 hobust kirjutanud, mida ta vähemalt pidas hobusevääriliseks, võib-olla sealhulgas on ka midagi ei tea, ei oska öelda, ei tea tema saatusest, kuhu ta kadus, kuhu on kadunud tema käsikirjad, ei tea. Eesti vabariigi kaadriohvitseride 1938. aastal koostatud ja järgmisel aastal täiendatud nimekirjas on 1641 nime k Harold Lindjärv. Sünniaeg 25. veebruar 1908 auaste nooremleitnant. Kui aastat 10 tagasi professor Vello Salo asus selgitama eesti ohvitserkonna saatust sõjas ja sõjajärgseil aastail võis Eesti raadio ka sõduritund olla vahendajaks ja küsida, kuhu on jäänud need mehed. Eesti okupeerimise järel 1940 liideti eesti mundrikandjad punaarmeega ja viidi järgmise aasta sõjategevuse ajal Venemaa lahingutandrile. Seda teed lahkus Eestist ka endine esimese diviisi orkester ja selle kapellmeister leitnant Lindjärv. Nagu tuhanded eesti mehed, sellel leidis haaralt Lindjärv tagasitee Eestisse. Orkestriga üle rindejoone olevat kirjutanud sellest sõjaaegne ajaleht. Ühe raadiosse saabunud teate järgi. Jutt jätkub meie saates Haarald Lindjärve lese alise ja tütre ülli osavõtul. Ta tuli tagasi Eestisse koos oma orkestriga. Kas te kujutate nüüd ette, kui raskeks võis kujuneda Haarald Lindjärve elu, teie isa elu 44. aasta sügisel, kui Vene väed taas Eestisse jõudsid? Jätan, aga on see kõik teile uudiseks? See osa minule täielt täiesti uudiseks, ma tean seda, et ta hiljem elas teise nime all. Et mina sündisin või olin esimesed 10, ei kooliminekuni ja oli mul teine perekonnanimi. Ja see perekonnanimi oli Tamm seal lihtsalt kõige levinum perekonnanimi. Ja nii et ja ma tean ka, et tema elu oli raske, võib-olla sellepärast, et ta ei saanud üsna kaua aega tegeleda alaga, mis talle meeldis, et ta oli, ta oli tolleaegses MTÜ otis, noh, ma ei teagi, mis ta oli, ta õpetas traktorist välja ja ja ta oli varustaja ja, ja praktiliselt pensioni noh, praktiliselt vist vist surmani oli ta ikkagi, oli ta ikkagi piimakombinaadis eelkõige varustaja ja selle kõrvalt vabal ajal muusikakoolis õppinud. Mida sa pidasid silmas öeldes, et ta ei saanud tegeleda alaga, mis talle muusikaga Ta ei saanud tegeleda noh, nii-öelda hommikust õhtuni muusikaga, ta sai tegeleda muusikaga öötundidel ja peale oma põhitööd kogu pea sõjajärgse perioodi mis pidi olema raske, ma kujutan ette. Ta kirjutas väga paljusid asju just. Noh, ma usun, et see, see konkreetne Võnnu lahingu mis iganes oli ta marss või mis, mis iganes, Tallinnat aga ta peale selle kirjutas orkestrile ikka väga palju asju ja mina mäletan just seda, kui ta, kui ta selle sule ja dušiga kirjutas ümber erinevaid partiisid öösiti sest ei olnud ju võimalust paljundada koopiamasinatega midagi sellist ei olnud, nii et tema tegi seda tööd öösiti ühekaupa. Ja seda tööd ma nägin. Aga ta kirjutas, kas noote? Noh, võime öelda, et praktiliselt kuni surmani tegeles ta ikkagi nootide kirjutamisega talimuusikakoolis õpetaja. Nii palju, kui ma mäletan, noh, see tähendab sellest ajast, kui ma ise muusikakooli läksin. Kui ma olin algkooli õpilane, oli tema seal juba õpet. Kas te olete neid noote hoidnud, on need alles? Mingil määral on osa noote kindlasti alles osa noote jäi jäi ringlema tolleaegse orkestri liikmetele, sest ta oli ka siin. Ühe orkestrijuhina töötas, kahjuks ma olin ise nii laps, et ma ei mäleta seda. Täpselt, aga see orkester oli puhkpilliorkester, seda küll, jah, aga. Aga see oli mingi kohaliku tähtsusega, sellepärast et nad käisid laulupidudel. Noh, meil on pilt väga palju sellest, kui mina olen niisugune täiesti väga väike ikkagi ja tema dirigeerib, ta pidas väga täpselt albumeid, tähendab, tal on iga albumi pildile kirjutatud alla, millal ja kes seal pildil on. Nii et tal on niisugune noh, ikka väga põhjalikud andmed on olemas, ainult et et mõnes asjas ta ei, ei, võib-olla ei tahtnud väga põhjalik olla. See on üsna usutav nii ja sellepärast ei tea ka mina teie isa oma sõjaeelsest ja sõjaaegsest elust. Läbielatust ei ole teile juttudest? Ta ei jutustanud ja võib-olla täiesti teadlikult, sest tegelikult ta võib-olla tahtis, et ma ei teaks tol ajal, sest siiski tegemist oli 60.-te lõpu 70.-te alguses. See kõik on õige, see kõik on põhjendatud. Millal te teada saite, et ei ole tamm, vaid Lindjärv? Kuidas eetiliselgus? Millal ma teada sain, ma arvan, et siis kui ma läksin kooli, ainult et ma ei mäleta sellest ajast eriti midagi. Ma pidin olema üsna väike, sellepärast et kui ma läksin kooli, siis ma läksin, oli vist nii või olin ma panen lindi armastus ja ma arvan, et ma läksin ja selle nime all kooli ja ja ma olin siis noh, vähem kui seitse või seitsme aastane. Mul on meeles, et oli mingisugune mingisugune selle sündmuse tähist. Nii siin poliitikajuhid ja ei tahtnud, etnoika peab olema õige nime all ja ja siis siis säigini, aga teie siis abiellusite tammega tammega ja, ja pärast siis tehti järvest Tammega abiellusin ja. Ta ütles küll, et ega see õige. Ah ikka teile tunnist ikka jah, kas kohe või, või tuli oodata seda tõde ta ikka alguses kohe ütles, et tema oli väga aus mees ja väga-väga haigelt, keda siis veel mitte usaldada, kui oma elukaaslase seda vanaisa teataks. Niidet säige. Edasi jällegi leitud helitööst. Major Peeter, saan. Mul on tunne, et seda lugu ei ole ka kunagi esitatud setama nootide valmimise kuupäevaks on mai 40 ja kas 45. aastal võidupüha enam peeti. Seega ma usun, et see jäigi proovisaalist välja tulemata, kuna noodid on noh, nagu me ütleme puutumata Neil ei ole ühtegi, noh, ikka juhtub, et tuleb vaheliselt iga sisse siis pillimees, kes mängib, parandab pliiatsiga midagi. Nad nendel ei ole ainsatki märget peale, et need oleks kunagi keegi mänginud, need tõenäoliselt see lugu ei olegi kunagi kõlanud. Haarald Lindjärv, järelkajad Võnnu lahingust dirigeerib Peeter, saan esmaesitus Eesti raadios. Kuuldu oli Harold Lindjärve järelkajad Võnnu lahingust kirjutatud maikuul 1940. Tõenäoliselt jääb käesolev sõdurid on selle aasta viimaseks. Läheneb aasta lõpp oma saatekavaga nagu tavaliselt. Ja ehk oleks aeg teha tagasivaateid. Oleme ühe sagedase saate tegelase juures, kes on olnud aastaid teile vanad sõdurid liitlaseks ja toeks oma nõuandejuristi teadmistega välisõigusabi advokaadibüroo juhataja Ivo mahov. Üldse asju, mida me oleme lahendanud, on olnud üle 1000. Ja need ei ole mitte ainult need mehed, kes ise võitlesid, aga väga sageli on ka nende lähedased, omaksed, lesed ja, ja teised sugulased. Ja noh, positiivselt on lahenenud kuskil 400 500 ringis selle viimase 10 15 aasta jooksul, mis me oleme lahendanud. Ning praegusel hetkel on meie klientide arv on umbes 250 ringis, kes Saksamaalt pensioni saavad Viimastest lahingutest sõja lõpust on siiski väga palju aega möödas, kas ka näiteks sel aastal peatselt lõppeval aastal on mõni pärija mõni küsija avanute juukse ja tulnud. Nõue otsima jah, isegi uusi pensioniavaldusi on tulnud. Sageli tekib õigus või alus sellele pensionile veel palju aastaid hiljem või ka inimesed lihtsalt ei tea nendest alustest. Mäletatavasti me oleme korduvalt rääkinud, on õigus pensionile saada eelkõige sõjainvaliididele, kes invaliid istusid Saksa sõjaväes teenimise tagajärjel. Aga see invaliidsus võib välja lüüa ka aastaid hiljem. Noh, peab olema küll põhjuslik seos tõendatav, aga tõesti võib juhtuda, et terviserike lööb mingisuguse haavata saamise tõttu alles nüüd välja. Kui näiteks leskedel, kellel on samuti õigus. Kui mees langes saksa olemas või vangilaagris või nende haavade tagajärjel võib ka tekkida õigus alles nüüd pensionile. Seoses sellega, et hilisem või teine abielu on nüüd lõppenud mingi mingisugusel põhjusel ning ta taotleb pensionid, siis esimese mehe järelt, selline õigus on olemas iga kuni teine, teine abielu on jõus. Nii kaua seda õigust ei ole, aga kui näiteks ka teine abikaasa sureb, siis lesele on õigus taotleda pensionilt esimese abi kaaseralt. Kui kiiresti tavaliselt leiab lahenduse pensionitaotlus, see tõenäoliselt oleneb tõendamise raskusest. Jah, nii see on kojana dokumentatsioon olemas, mis aga tavaliselt noh, nii ei ole. Siis võib asi laheneda poole aastaga. Aga enamikel juhtudel võtab see asi aega ikkagi aasta-paar ja on olnud ka pikemaid asju. No ja muidugi on olnud ka asju, mis üldse kahjuks ei lahene, aga juhul kui ta positiivselt laheneb, siis makstakse pension tagantjärele välja. Sellest hetkest peale, millal avaldus sisse anti. Milliste küsimustega on tänavu tuldud teie juurde? Mida teil tasuks laiemale üldsusele selgitada? Teatavasti praegu on üks kuumemaid teemasid üleüldse ühiskonnas ühinemine Euroopa Liiduga ning on küsitud, kas seoses sellega on oodata mingeid muutusi ning vihjatakse just sellele, et tegelikult need pensionid, mis meie pensionärid Saksamaalt saavad ähvarde pensionid ei ole nii suured, kui seda saavad Saksamaal elavad pensionärid. Et need on nii-öelda vähendatud pensionid. Ning küsitakse, kas ka Eesti pensionäridel on lootust seoses ühinemisega Euroopa Liiduga hakata saama hakata täit pensioneid. Seal sellega peab küll ütlema, et see pensionide vähendamine ei ole seotud sellega et kas Eesti nüüd kuulub Euroopa kultuuriruumi või mitte vaid selle vähendamise aluseks on senini olnud nii-öelda ostuvõime pariteedi võrdlemine ja ka sotsiaalütleme kindlustuse olukorra olukord vastavates riikides, nimelt Eestis on, ütleme, saksa, saksa marga ainult siis euro ostuvõime noh, oluliselt või mõnevõrra suurem, kui seda on Saksamaal ning selle arvestusega eelkõige oli ja on ka praegu siis Eestis makstavad pensionid väiksemad. Nii et ma ütleksin, et see, kas nüüd Eestis makstavate pensionite tase jõuab kunagi samale astmele kui Saksamaal sõltub tõenäoliselt eelkõige noh, nii küüniline kui see ka ei ole meie inflatsioonikiirusest, kui inflatsiooni kiire ja meie jõuab järele Euroopa hinnatasemele, siis tõenäoliselt vaadatakse need ümber. Kui ei, siis ei ole see niisama lihtne. Välisõigusabi advokaadibüroo telefoninumber Tallinnas on kuus 44 44 11, kordan kuus 44 44 11.