Ahjualune ahjualune. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Te teate ju küll seda ahiolust sellest muinasjutust ja see ahjualune nurus köögis süüa ja siis pistis kõik toidu nahka. Ja köök on just see õige koht, kus muidugi nuruda seda supileent. Aga ka kõige mõlemad ja usalduslikumad jutuajamised toimuvad köögis. Ja sellepärast kulg taskus. Hakkan ma ülelauk vaeva külastama kunstnikke, teatri, inimesi, muusikuid, tantsijaid, kirjanikke ja nii edasi nende kodudes või ruumides, kus nad end hästi tunnevad. Et küsida, mis toimub nende sisemises köögis. Tere, Toomas Hussar, tere. Me oleme nüüd pool Tallinna linna läbi ratsutanud, sellepärast et et ahjualuse, noh, mina olen ahjualune, Urmas Vadi, eks ju, selles saates siis selle saate mõte on see, et et noh, nagu selles muinasjutus on, et ahjualune tuleb ja nõuab seda supileent ja sööb kõik ära mõisteliselt tabada inimest nagu mingisuguses olu korras kus ta nagu mingi sellisel vabal hetkel või et ei ole just see, et, et need on filmi esilinastus olnud raamatuesitlus või midagi sellist. Et olekski mingi hetk, kus saaks nagu nagu rääkida ilmaelust, onju, aga, aga mõte oli ka see, et et noh, et kui ahjul on, tuleb nagu köögist, et need olekski nagu sellised müügivestlused, aga sa ütlesid hoopis, et sa tahad minuga Chico koos kokku saada selles klubis või see on rohkem niuke pubi eksija nõrkus on suitsetamine, et näed, sellepärast seal teisel korrusel suitsu teha ja. Nojah, seal oli hästi nagu lärmakas ka, sellepärast me mõtlesime, et peaks nagu siia tulema. Tegelikult me käisime vahepeal veel ühes kohas, aga siis lõpuks tulime Von Krahli sellesse hoovi. Et siin saab väljas olla, oktoober, aga päris hea on istuda. See koht on sulle hästi tutta tegelikult, et sa oled siin teatrit teinud siin teinud oled, kus ma ei oska järjest niimoodi midagi rääkida, et räägi, mis meelde tuleb. See oli jube ammu, mingi rohkem kui 20 aastat tagasi. Ja siis nuppu nagu peast ei mäleta enam mingi neli, viis etendust on siin tehtud. Nendest etendustest räägitud, et nad on sellised väga nagu Angordsed ja otsingulised projektid olnud, et mis teil nagu siis sellel ajal, noh, ma saan aru, et paljuski olidki õunapuuga tehtud lavastused, eks ole. Õunapuuga? Jah, olen küll. Ei, õunapuuga oleme siiski Rakvere teatris teinud, siin on lihtsalt esitatud. Aga kui sa räägid nendest nii-öelda avang kardsetest asjadest, siis nagu rohkem üksi olendid. Kujutan ette, et sellest, see teater on nagu huvitav asi, et, et on alati selles nagu ajas kinni või ma kujutan ette, ma ei tea, kas need sinu asja saabki uuesti praegu vaadata. Paljud sellised võimsad etendused, mis on salvestatud, vaatad neid, neid nagu polegi nagu enam olemas või see pilt ei anna nagu seda edasi, et et siis on pigem nagu hea rääkija mingit. Et miks neid nagu testi siis sellele põhimõttele oli selles, et puudus igasugune vastutustunne, et noh, et ta ei pidanud hambad ristis midagi head tegema, eks. Tähtis oli, et endal oleks lõbus ja teistel ka, eks. Ja noh, mingit ma ei tea, mingit erilises kontseptsiooniga ei olnud. Küll, aga hästi, et peaks olema ju väga kontseptuaalne. Ikka jah, et mingi. Ma isegi ei oska targutada selle üle, et mingid sääsed lendavad. Lülitasid selle sooja lambi sisse sele gaasilatern sääset kohapeal. Välja lülitada. Olla. Räägi üldse, mis sa nagu hommikuti reetlik sugused su päevad nagu välja näevad, mis sa praegu teed, et võtame nagu ütlesin, et umbes, et ongi lahe sinuga rääkida, et kui kui ei ole just nagu mingisugune noh, esilinastus olnud või, või kesi etendused, siis saab nagu rahulikult, et rääkida, et mis seal nagu teed või mõtled. Ena hommikuti noh, nagu iga teine inimene, eks need protseduurideks, hommikul parimaga hea küll, see töötamiseks peab värske hommikuinimene ja täiesti maga õhtul ma olen väsinud ja siis võib noh, lihtsalt ainult lolli mängida pidid niisama laiselda, eks. Aga muud ei midagi erilist. Kodune, ütleme nii. Aga see ruum on nagu sinu jaoks tähtis, ma võtan üksteisese suitsetamine, aga noh, mingi selline ruum, et kus sa saad istuda või kas see koht on tähtis, et see inspireeriks sind mõnes mõttes on täiesti ükskõik, mis ruum, eks ole. See on huvitav, et sa nagu filmitegijana ütled, et ruum on nagu või sa mõtled nagu lihtsalt olemas. Et tähtis on, et kellega sa oled ja mis asjus? Et noh, kui sa siin 20 aastat tagasi mingeid lavastusi tegid, et oli mingi süüdimatuse tunne et see tundub küll nagu mingi sellise asjana, mis nagu tänases Eestis vist peaaegu ei ole olemas või on sul see tunne endiselt olemas. Eino vastutustunne ja kindlasti on suurenenud, aga. Jälle niisugune noh kuidas ma ütlen, tegelikult see on suhteliselt ebaoluline see vastutuse värk, et tegelikult ma ei mõtle üldse selle peale miks ma enne seda mainisin selle nii-öelda avangardsete lugude peal, et noh siinse teatri tegemine, noh, see oli nagu mingi segasumma, suvila ja kogu selle tralli teater. Ta ei ole üldse ei olnud üldse selline praegu on, eks, praegu on ta tunduvalt konservatiivsem. Siin ju sai ööbitud ja nädala kaupa ei jõudnud koju, eks. Aga, aga noh, praegu see eriti nagu ei tule kõne alla. Mis ma öelda tahan, et tol ajal oli see nagu 90.-te alguses seal ju üleüldine bardakk, jabur igal pool, eks. Praegu. No mis vastutus, kõige suurem vastutus on see, et teeks võimalikult head asja muud vastutust, ma küll leida jõule mingis publiku ootusi. Aga ma ei tea, mida nad ootavad. Tähendab, ma oletan, et inimest põhimõtteliselt puht psühholoogiliselt peaksid need või teised või kolmandad asjad huvitama või? Väga vähesed mõtlevad kuidagi kalkuleerida, vot ma teen sellise asja ja siis inimesed nutavad või naeravad või. Põhimõtteliselt sa mõtled selle peale. Igal aastal peaks mõtlema noh, ütleme dramaturgia ongi selline üles ülekavaldamine, Res Publica ülekavaldamine. Et sa ikkagi manipuleerisid publikuga. Ma mõtlesin seda, et vaat nüüd me oleme tuttavad sinuga, sest me saime tuttavaks eelmisel suvel Rakvere teatri kohvikus. See oli eelmine suvi. No mis te nüüd aasta tagasi just, sest et siis me mõlemad vot Rakvere teatris lavastasime. Ja siis õhtuti istusime kohvikus ja päris tihti saime kokku seal ja ja ausalt öeldes ma pean sulle ütlema, et ma nagu arvasin, et see on hoopis teistsugune inimene, kui sa oled. Mis ma ennem kui hakkasin, räägime kohe sellest õunapuust tegelikult mitmeid asju, noh, ühe filmi teinud temaga ja päris mitmeid näidendeid kirjutanud ja lavastanud on ju. Et siis ma nagu mõtlesin, et ahah, et nad noh, Ervin ikka teades, et noh, ta on ikka nagu sünge mees ja millegipärast arvasin, et sa oled nagu sünge või et aga sa, see ei ole, miks mul selline pilt nagu oli, et võib-olla sellepärast või ei oska seda kommenteerida sinu kujutluspilti. Aga noh, ma võin nii palju öelda, et termin lill on ka helgem pool on muidugi ta on minu meelest väga vaimukas ka, et see ei ole ainult selline mustaräti all istumine, eks ju, et et see on õige küll. Aga ei, ütle, ei, ei, ma lihtsalt tahtsin öelda, et nad nendele igasugustel kol, laboratsioonidel noh, on varem või hiljem on lõpp, et. Need koostegemised jahusid, et On terminiga lõppe, mis lõpp tähendab niukseid, ametlikku käiku ei ole, et nüüd on alguses nagu lõpp ja abielu on ju. Aga noh, pole nagu mõlemil on omad tegemised. Aga kuidas te kirjutasite või et, et see on nagu minu jaoks Arusaamatu asi või et noh, ma kujutan ette, et võib jagada nagu mingisuguseid ütleme, kirjutatud, et sa jagad mingit Nemad või tegelased ära või kuidas sinul ja Ervin õunapoolse okei, üldse väga paljude inimeste ettekujutluskirjutamisest on nii, et et kirjutamine ongi konkreetselt kirjutamine tegelikult minu jaoks kirjutamine on eeskätt, et väljamõtlemine. Ja siis see tuleb kuidagi ära vormistada, eks. Noh, siis on see masinakirjutaja töö. Aga ütleme niimoodi puhtpraktiliselt näiteks koserwiniga lihtsalt fantaseeriksime, veetsime palju koos ja ja siis tundus, et oot, et selle võiks kuidagi ära vormistada. Ja see on, ma arvan, et sealt see on see sama nagu teema, et umbes, et et mida kirjanik teeb või et umbes, et kui ta ei istu nagu kirjutuslaua taga, siis ta noh, põhimõtteliselt ei tööta, eks ju, ja ja noh, see on nagu hästi muuseas, vabanesite muidugi, et üks minu töövahend on kušett, kus ette. Et kui ma istun arvuti taga ja mul jookseb juhe kokku, eks ole, siis viskan pikale, umbes mingi 10 minuti jooksul hakkab uuesti mõttetööle. Et ma pean korraks täiesti saama pikali visata kära unustama laisklema isenesest järsku mate kerima ja see kõlab väga hästi see laisklemine, et ma arvan, et see on ka nagu midagi, midagi, mida sa rääkisid enne selle nagu nagu mingisuguse süüdimatuse koha pealt. Et. Mulle endale lõpuks siis ma peaks ka sinu sinna kušeti. Viskan pikali. Aga ühesõnaga proovin taastada, tähendab mõttetud et sellega ka mingi selline asi, mis on ikkagi praeguses ühiskonnas nagu, nagu toonitab või et kas sul ei ole nagu see tunne, et sa, mis sa siin istud ja suitsetan ja midagi ei tee, eksju. Edu, edu, edu. Edu. Mis ma nüüd öelda, et selle edu foonil, eks ole noh, edulugude foonile loomulikult laisklemine ei kõla hästi, eks, aga noh tegelikult kellele on see meetod, kellel mitte, eks. No, ma ei tunne küll mingisuguseid süüdet, ma Blaisklane või mul on isegi mingi teooria, aga kõlab rohkem nagu eneseõigustus sealset Slazkimisega jätta. Et tahad inimesed ja hästi avarad, eks ole, suudagi kunagi midagi välja mõelda, sellepärast et noh, neil kiire kogu aeg, nad kogud teevad midagi nad muretsevad selle ees, noh, mis on järgmine samm, mida nad praktiliselt peavad toimetama, eks neil on nii palju tegemist, et neil polegi aega järele mõelda, et mis pull käib ümberringi. See on kuidagi väga tabav minu meelest, et kas Alver ei öelnud, et kirjanik peab olema ka laisk ja vaba aja laisk? Midagi sellist? Võib-olla ütles. Et noh, selles suhtes mulle tundub küll et see surve, mida avaldatakse nagu kunstnikele ja kirjanikele tänases nagu noh hetkel, eks ju, et ega alati räägitakse mingisugusest maksumaksjatest, kes maksab rahas olla, eks ju. Ja see on nagu selline asi, mis ajab nagu kõiki alati vihaseks nõutakse, mis sa meile siis nagu annad, kui meie, maksumaksjad, anname selle raha või? Tavaliselt need inimesed muidugi, kes seda juttu räägivad, maksavad ülivähemalt. Seda ma ei tea täpselt, aga noh, mul on küll tunne jäänud, lähevad kui minul on seda etteheidetega, aga no Eestiga on selles mõttes lihtne lugu, et show business kui selline Eestis, noh, ma tea, võimalik ainult vist muusikaga raha teenida, eks ole, näha mõtlen müügimõttes, et noh, oma toodangut müüa. Et siis tuleb ots otsaga kokku ja mitte ainult, et võib isegi kasumit teenida, eks ole. Aga ülejäänud kultuurivaldkondadega eriti film, mis on iseenesest hullult kallis teater, on ka kallis suurelt mõttetult sorry, mitte mõtetud, aga ikkagi parajad rahaaugud, eks ole, niuksed, suured lossid, eks ole Ja siis mingi 10 inimest on trupis ja siis nad askeldavad, seal tundub ta niukse noh, ebaproportsionaalse mõtsa nähtusena niuke tunneb, et me maksame seda üle hetkeks. Ega ma ei oskagi hinnangut anda, et kas see on mõistlik või mitte, aga no Eestis ei olegi teist varianti, kui kultuurisotsialism peab peale maksma. Teeme selle jutuga selle maksu või maksumaksjate juurde. Et need, see on seal mingi mingi minu meelest nagu mingi selline nagu et noh, mul on näiteks kunagist, seal oli selline asi, et mu vana tuttav tuli mulle juurde, see mingisugune üks sünnipäev, liste tuleb juurde, et tead vot nii palju kirjutada ja teed enda mingeid asju ja tallinudki, mis aga mulle tundub, et et sellest hoolimata tuleb välja nagu see selline noh, et kuna see ei ole nagu mingi üks kord, vaid see on nagu selline muster või mis, nagu kukuvad korduda ka ikkagi nagu muidugi on, et küsimus nagu, et et miks sa võtad nagu maksumaksja raha ära või soovid nagu aru saada, kas ta teeb nalja ja lõpuks saad aru, et, et täna oli vaid see ongi nagu mingi selline soov, et et nagu nagu ei oleks süütunne ja jah, et umbes külatatud. Vaat mina pean päev otsa külmkappi parandama, aga, aga vot sina saad naguniimoodi oma kušeti peale pikali visata, kui sul mõte nagu kokku jookseb ja ongi hästi, eks ju. Et aga mina pean külmkappi parandama, et, et mulle tundub see kuidagi nagu selline lihtsalt nagu tüli nori. No olgem ausad, et ta ongi natukene demagoogiline selles mõttes, et ütleme, et need raha näiteks, mis sulle kui kirjanikule makstakse, siis ei ole enam tema raha, see on riigi raha. Tähendab, et tema maksab maksa riigile, mitte sulle. Ja nüüd see, kuidas riik jaotab rahasem juba ringi ülesanne, kui talle ei meeldi see valitsus, volikogu, keegi teine, eks ole. Et selles mõttes väide, et kuidas nüüd kasutad oma meie maksumaksja raha, siis sorry, see ei ole minu mure, mina kasutan riigi raha. Nojah, mõtlengi nagu film, mis tundub nagu selline, et, et noh, ma mõtlen eesti film, eks ju, et sa lähed kinno, sa vaatad, oh, selline suur, võimas, eks ju asi. Et Sa saad aru ka, et vot sinna on nagu ka seda raha kulutatud, nii vähe seda tehakse. Mulle tundub, et, et kirjandus on ikkagi nagu selline asi, kus nagu noh, inimesed vabalt teha seda, mida nad tahavad. Et, et see on nagu selline, kuna see seal ei ole ka nagu sellist rahalist aspekti, nii suurt nagu mängus on ju, et aga, aga filmisel seal jaotatakse täpselt ära, kes saab, kui palju ja väga vähesed nagu saavad, on ju see kemplemine tundub mulle nagu kõrvalt vaadates väga nagu ebameeldiv asi. No alati kui midagi jagatakse, muutuvad kõik närviliseks, eks. Noh, see on paratamatu. See väärtustamine on maru keeruline asi. Aga kus sa üldse raha saad? Praegu veel noh, ega või kuskilt noh, põhimõtteliselt filmitegemisest. Ja noh, see, aga see on ka nagu mingi selline asi, et et et see ei ole ka seal, ei ole ka mingisugused nagu garantiid, et teatud üldse järgmine kolm aastat saad rahus elada. Üldse mingit garantiid ei ole, ole haigekassat, mitte midagi. Aga ütle, kas seenelkäigu film, et kuidas see nagu üldse selle filmi juurde jõudsid või et mis asi see film sinu jaoks on, et kas seal on mingisugune noh, mingi mingi Ma vaatan nagu mõtlemine või, või kus ta sulle algab? Kas on mingisugune visioon, on seal mingisugune sõnum, mida seda või, või mis asi see film? Ma olen enam-vähem kindel, et enamus inimesi noh, lapsepõlve seal nooruse eas noh, väga palju unistatakse visuaalselt, eks unistustes lood igast olukordi ja fantaseerin eriti midagi. Ja ma arvan, et enamus inimesi tegelikult kuskil salaja tahavad teha filmi ta kuidagi seerida seda noh mis nende kujutluses läbi käiv, eks ole. Nad kuidagi tahaks seda realiseerida või? Ma arvan, et mingi esimene algne tõuge on see, eks siis teine filmi tegemine iseenesest räägime umbes niisugusest heast nagu, kui mulle mingi 20 viiene või nii, eks, et vaata filmi tegemine on kuidagi hästi atraktiivne. Kuidagi niuke. Glamuurne on palju öelda, aga noh, atraktiivne ta kuidagi käib niukse seksuaalkäitumisega kaasaseks täpsu, et sa oled. Nojah, et sa oled jälle tähtis mees kusagil heledaks sa oled noh, naistele atraktiivne ja räägid tähtsat juttu ja igast pule ajad suust välja, eks ole, kõik usuvad. Sa oled kõva tegija. Aga samal ajal nüüd vanemaks saades, eks ole, siis siis siis kuna mind paelub ka teatud mõttes nihuke tehniline mõtlemine. Ja mulle meeldivad igasugused skeemid ja süsteem, matemaatikat õppinud, no ma olen õppinud, aga ma ei ole mängimata maatikeks. Lihtsalt noh, mul on ütleme nii, et keskliaal tali, ainukene õppeaine, mis mul istus, millest maru sai, eks. Et teistest näiteks ütleme humanitaar arvestades ma ei saanud üldse midagi aru, et nii segane jutt, et. Matemaatika, füüsika, need olid konkreetselt nüüd ma sain aru. Aga praegu on midagi muutunud. Või ma olen hakanud sättima. Peame aru saama, aga mitte täiesti. Minu jaoks. Paljud, anna andeks. Suboritaaridalevad, segasin mõttetut juttu. Mis sa mõtled seda, nonii udu või et noh, et sellel ei ole reaalset katet tihti. Kui sellest mulle tundubki, et sa oled nagu hästi nagu ratsionaalne tüüp. Et või noh, selline, et no ütleme, mõnes mõttes praktik praktilise mõtlesime, et mulle tundub, et umbes nagu jumalat ei usu armastusse ka enne, kui Ena defineeri mulle arvastas. Vot vot see mõiste, vaat siit minu meelest algabki see, et sa hakkad, defineeri, eks ju, just et noh, me kasutame seda sõna, aga ma ei tea, mis see tähendab. No mis mõtet, sellel? Me ajame ju sooja õhku suust väljas. Aga mis siis on? Mis ma tahan, aga mis siis on, mis siin nagu elus hoiab või kannab vii kuhugi? No näiteks see, et ma teadsin, et ma saan täna sinuga või tuleb tore vestlus ja mul oli hea meel ja. Nojah, aga. Aga mul on ikkagi nagu ma tean, mis homme juhtub ja ülehomme ja siis mul on veel mingi väike perspektiivitunne ootan mingeid asju või? Et see hoiak elas. No ma ei tea, ma ei taha nagu anda mingit hinnangut, aga mulle tundub nagu selline nagu et see on nagu hästi realistlik nagu pilt või et umbes mis seal halba ei ma informatsiooni huvitada, minu jaoks on huvitav nagu 100 protsenti sellega või noh, tegelikult ei ole üldse nõus, minu jaoks ongi jumalast rääkida, sellepärast lihtsalt see on nagu kuidagi keerulisem, aga, aga noh, et, et, et ma just ma teadsin seda, et sa hakkad ütlema, et defineeri mulle armastuse, eks ju, et see ongi, et noh, et mingid tüübid hakkavad kohe rääkima, et noh, et see on mingisugune keemiline reaktsioon ja mingi tead, sa oled selline nagu hästi realistlik tüüp. Aga noh, see, mis puudutab nagu jumalat, et mulle tundub, et see on ka nagu niimoodi, et sa oled nagu nagu tegelenud selle mingisuguse Jumalaga bioloogiaga siis kuidagi nagu sest pöördunud. No olgem ausad, no see miks ma õppisin bioloogiat siis sellepärast, et ta oli aasta oli 80 õigemini jagada 21 või midagi taolist. Ja rajal oli ta väga eksootiline õppele. Paljud ei teadnudki, et niisugune asi üldse olemas on. Võib bioloogiat õppida Eestis, et niisugune asutus nagu Konsistoorium on olemas siis ta tundus mulle kuidagi noh, põnev, et mis seal siis toimub? Ta oligi, kui seal ruumides olla, siis tekibki niisugune tunne, nagu oleks mingi ajas rännak või noh, kuskil õpetust tagasi. Aga noh, kui sa seal rohkem asjast sisse elada, et sa hakkad nägema noh nagu rohkem mitte kogu seda müstikat, vaid inimesi seal taga, eks ole, ja siis näed, et see on tegelikult noh, niuke imelik asi, kõik enda kohta ütelda. Põhimõtteliselt võib öelda küll jah, see tekkis nagu sealt. Ei, see ei olnud mingi järsk moment, et obsete päeval ma olen ateist või et on nihukene, pikaajaline protsess. Aga üha veendunud, et see on jura ja religioon kui selline, et on, ütleme praegu kaasajal on ta täiesti ebavajalik nähtus, et noh, lihtsalt kahe sõnaga ja näiteks lihtsalt mis asi see jumalused on, et et tegelikult Lastel näiteks mu enda tütrel ka, kui ta oli väike, tal tekkis tegelaskuju ta nimetas seda enda õeks, eks ole, ja üldse paljud inimesed mõtlevatel tal kaaslane täpselt ja, ja paljud inimesed, ma olen kuulnud, et paljudel naistel on mingi kujuteldav mees ja, ja noh, et mingi iidol, eks ole, kes on temast tugevam ja nii edasi, aga alati ei pruugi, et vaest isegi vaidlevad omavahel ja nii edasi, ühesõnaga mingi kujutletav partnereks tähendab, mida ma öelda tahan, on see, et meie psüühikas on lihtsalt niisugune koht olemas, et me mõtlemegi välja tegelasi. Ja see on inimlik. Et nüüd noh, kõik need piiblitegelased siis, mis osaliselt muidugi olulised tegelased, aga noh, kõik see muu šõu sinna juurde, eks ole, et et noh, fantaasia, sealt järgmine samm edasi on fantaasia juba politiseerunud, eks ole, ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis leitakse, kui mingi religioon ühendab teatud gruppi inimesi, siis annab ka identiteedi ja mis on äärmiselt Nii nagu film, et sul on ka nagu see auk olemas seesama fantaasia? Nojah, seal on, ma usun, et on. Kas seenelkäigufilm on sind mingis mõttes nagu muutnud kaoga? Ma mõtlen nagu vaata, see, et sa oled ikka olnud selline veidrik tüüp, kes teeb mingisuguseid imelikke asju natukene ja ja. Seal on mingi selline peavoolu lavastaja või tegija, kes, kes siis nagu massidele kuidagi meeldib, aga nüüd on see seenelkäigu Filmule tundub nagu mingisuguseid uksed avanud sinu jaoks või kuidagi nagu see vastu võtta olnud selline. Kuidas sina seda vastuvõtt oled vastu võtnud? Esiteks mul ma olen väga õnnelik, et see on õnnestunud, jätan leidnud, niisugust vastu jääks. Ja kahtlemata mul on hoopis kindlam tunne, noh, et esiteks mul on see tunne, et ma olen midagi ära teinud. Ja mitte asjata, eks. Ja minu arust on väga suured siin olla. Näiteks no ütleme, et siia tulles me vestlesime omavahel teatris. Et noh, teatriõnnetus ongi see, et ma enda arust olen teinud väga hea tüki ja neid lihtsalt pole olemas enam. See film õnneks ma loodan, et säilib tega. Kuule kus sa selle mõtte nagu võtsid selle seenelkäigu ta jälle hästi ratsionaalne, et käisid seenel ja ei sellel on nii või teisiti, aga aga, aga una Eesti kinomaailmas Maidule mingi tegija, eks ole, mul puudub vastav haridusdiplomimoodi asi, eks. Siis raske on jalg ukse vahele saada, eks ole. Ja alustada tuleb sellest, et noh, võimalikult odavalt teha. Aga metsad, filmimine iseenesest on ju väga odav, küllaltki odav, võrreldes muude variantidega, eks. Siis saigi kõigepealt kokku lepitud see, et mets ja nüüd mõtleme edasi, mis seal toimub. See kõlab küll hästi ja. Ise siis edasi mõtlesin. Nojah, see jutt läheb võib-olla pikaks ja igavaks, aga mind küll igas loos peab olema konflikt, mingi pingerattata ta, ta ta ja siis noh, ütleme mingid peategelased, niuke on pea karakter ja siis mingi mõju karakter veel, eks ole. Ei pea tingimata olema antagonistlikeks. Et põhimõtteliselt kaks peategelast, mis kannavad mingisugust teemat edasi, eks? Ja, ja siis noh, see lisa olustikuline pinge, mis jookseb, mis sunnib neid mingeid otsuseid vastu võtma ja nii edasi. Et õieti küsisid, et mis siis nagu edasi see, kuidas seda filmi nagu ma teda ja siis no mis ma öelda tahan, et see ongi, noh, sa hakkad konstrueerimine. Aga noh, see, tegelikult ta nüüd päris mul kogu aeg see ei ole olnud, et ma kogu aeg konstrueerinud, eks mul on mingisugused virvendused kogu aeg silmade ees, eks. Selles mõttes mulle ka igasuguse reha otsa astunud ka sellega, et mingisugune ebamäärane tunne on mingisugune visioon, ma tahan seda teha, eks ole, ja ja no ütleme esialgu valutult paberi peale, selleks et teisi inimesi ei tõmba selle segaduse sisse. Et ja siis tunne, et sa ei lähe edasi kuhugi. Sellepärast see on lihtsalt üks kuradi virvendus. Kogu lugu, ta ei arene mitte kuhugi. Ei see tore, ilus pildike seenike on väga okei, aga mis edasi, mis ma teen sellega. Et varem või hiljem sa pead hakkama konstrueerima, dramatiseerime seda ja nii edasi. Kui sa hakkad lihtsalt ühest otsast nagu kirjutama, siis sa nagu ise ka ei tea, mis saab. Ei saagi mitte midagi. Täpselt noh, see on ükskõik mispidi nagu asi kokku saab, tegelikult, ega seal vahet ei ole nimetatud, see ongi puhtalt sinu köögipool millesti, räägid, et tegelikult on seal ju väga tugev lugu olemas. Minu meelest on ta vaimukas ja ta ei ole lihtsalt mingi selline komöödia, vaid ta on, seal on minu meelest midagi nagu enamat. Ta ei ole nagu selline selline klantspildi film noh, selles suhtes mulle tundub ka, et on nagu nagu balansis, et seal oli see, et ta ei ole nagu selline puhas, selline kunst, ta ei ole, aga nagu selline soonide täite või mõtled sa selle peale? Mõtlen küll jah. Mul nihukest väga selget retsepte ei ole, et kuidas teha või midagi, aga Mul on mõningad arusaamised. Näiteks üks selline mõiste nagu meelelahutuseks. Ma tean, et paljud loovisikud Nad vihkavad selle sõna. Minu arust nad eksivad. Minu seisukoht on see, et mistahes kunst on iseenesest juba meelelahutus ja kui nad sellele tähelepanu pööra, siis on asi hapu. Tohi seda välistada. Ma saan aru, ma arvan, et pigem on see küsimus nagu lihtsalt nagu sellest mõiste nagu lahti salatamises, et et noh, meelelahutus on nagu midagi madala konjuktuurselt mingit, no just just et kas ta on tehtud nagu selline, et oh, me teeme ka seda, muidu me oleme kunstnikud, aga täna me teeme meelelahutust sisse osa just laval. Ei pea olema, eks ütleme, Hamlet on minu jaoks täiesti meelelahutus. Aga mis need kriteeriumid on, mis teevad sellest meelelahutust? Noh, seal on kriminaalset, seal on armastust, seal on intriigid, igasugused. No ta on sisuliselt aga tihe, eks seal on mitu kihti, eks. Sellepärast on ka nii hea. Aga, aga põhimõtteliselt seal on kõik meelelahutuslikud aspektid esindatud, nii et nimetasin sind armastusest. Aga tegelikult ma pidasin silmas seda Oviljaga jama jaoks. Mitte ainult kuninga, see Hamleti ema ja onu värkiga, eks. Aga mulle endale selles filmis selles seenelkäigu filmis meeldib. Kohutavalt naljakas koht on see, kuidas see kägu teda mängib, Raivo on metsas, sest ta tõukab täiesti kõrvaline nagu stseenikene, ta tõukab ühe nagu kuivanud või mädanenud puu ümber. Ja minu meelest selles on nagu midagi hästi naljakat, midagigi täiesti kurba. Väga kiiresti. Et see mees, kellel ongi nagu modega puntra, seda noh, ilmselgelt ei ole kõige nagu paremas sõiduvees hetkel võib-olla üleüldse mitte siis ta nagu kuidagi organiseerib enda seda olekut ja kõik, mida ta suudab, on üks puu ümber lükata üks väikene puu. Et kas see on väga naljakas, et ma mõtlen, et et kas see oli sul, kus stsenaariumisse sisse kirjutatud või. Kui palju sa filmi tehes nii-öelda improviseeritud, palju sa nagu stsenaariumisse sisse kirjutada, okei, räägime kõigepealt selle puuloo ära ät. Stseenikene oli täiesti erandlik ja see oli improviseeritud. Aga ta ei olnud ka päris tühjalt kohalt, sellepärast et. Aadol oli veel üks detail, et ta leiab ühe roika vaatab seda ja siis kaotab huvi selle vastu, eks, et, et põhimõte oli see, et naine käib nina maas, jälgib, kus seened, marjad on, mees, tema pilt on horisondil, et teda huvitavad mingid muud asjad, mis metsas toimub. Et teda, noh, ta ei käi nina maas, Nad eksivad ära, mõlemad eksivad ära. Ja et, et, et põhimõte oligi see, et Audot huvitavat kõik muu, välja arvatud seened ja marjad, eks, et noh et ta ei käitunud nagu korilane, eks. Ta tundis ennast võib-olla mingil määral seal niukse isasena, et noh, et kas, kas kõik on korras? Karu ei tule. Ja ja noh, kuna need mädanenud männikesed, mis seal metsas on ära kuivanud, eks, ja nad seal kõiguvad, ütlesime, kasutatakse ära selle. Aga noh, meil loodus ise pakub niisugused toredad asjad. Aga üldiselt see teine pool küsimusest, et kui palju on improvisatsiooni võtteplatsil siis tegelikult küllaltki vähem. On sul endal on pärast raske? Väga raske ja, ja üldse no ma tean, et paljud teevad teistmoodi, eks, aga aga, aga mina ei riski minna võtteplatsile, nii et ma ei tea täpselt, mis seal toimuma hakkab, et. Et et ta on ikkagi niisugune masinavärk ja ka seda, et kasvõi austusest kogu võttegrupi suhtes, noh ma ei taha hakata lolli mängima. Tähendab, seenelkäigufilm on hästi palju käib mööda maailma ringi festivalidel, et noh, ka selles mõttes on sul kenasti läinud, et räägi sellest, missuguseid reaktsioone sa oled nagu saanud erinevatest kohtadest või mismoodi, nagu noh, ütleme meid nüüd vaadatakse inimene ei tea midagi Eestist, et mis, mismoodi ta nagu mõtled, et mismoodi me elame siin? Kõige eredam reaktsioon oli. Marokos läksime terve kambaga vaatama ühte Kuubast mingit filmi ja jõudsime sinna kino juurde. Inimesed hakkasid huilgama ja hüüdma, seal säkk, säkk, liivi viivi. Kõigepealt seda ei saanud aru, niuke tunne oli, et nojah, pole vahet, et no ühesõnaga, ma ei saanud aru, et milles siuke siis selgus, et äsja just lõppenud filmeks publik tuli välja ja, ja nad olid kõik nii elevil ja kuidagi seal poisid oma tüdrukutega, et mobiiltelefonidega Dacingt ühiseid pilte teha ja on nii aktiivsed ja kohutavalt meeldis ja arvestama sellega, et see on, islamimaakõrb ümberringi, eks ole, noh see on täielik eksootika, neil absoluutselt tihtipeale muretsetakse, et nad, keda huvitab, see Eesti asi ja ma ei tea, ju neid huvitab mingi inimlik asi, siis. Seal on kaks võimalusteks tegelikult valetanud Tšehhi sellega, et, et kas kas seda võetaksegi vastu, et mis, mis te, trollid teete seal. Mis te seal metsas teete, sest noh, ma kujutan ette, et ju Kesk-Euroopast polegi metsainimesed, kardavad metsa on ju, et see on nagu mingisugune üks tahked, võib-olla võetakse vastu ka mingit kummalist eksootikat, mingi sellist nagu veidralt ulmemetsas midagi nõrgeldate seal või, või siis aga, aga üleüldse, mulle tundub, et et kui kardetakse nagu rahvuslikul tasandil sell selliseks mitte midagi ütlevaks, et siis alati nagu proovitakse nagu kohalikust kontekstist mingisugustest kohalikest elementidest nagu loobuda, aga minu meelest on see ka nagu, nagu vales, mina näiteks lugevam mingit noh, tõlkekirjandusest, mis mind huvitab, kontekst, see maailm, mis mulle kuskilt väljast tuleb, kahtlemata on nõus sinuga on selle filmi puhul mul endalgi asju, mida ma ei ole päriselt veel lõpuni läbi hammustanud. Aga aga, mis ma nüüd sellega öelda tahan, et mees tuli meie kõrval õlut jooma? Aga ütle seda, et kas tänu sellele, et, See tänu sellele, et see film on niimoodi ikkagi nagu menukaks osutunud või võtta, et on hästi läinud, et festivalidel ja, ja minu meelest ka see, see eesti publiku külastatavus vä? Publikuarv oli ju päris nagu mõnus vaadata, et kas tänu sellele on kuidagi see nagu enesekindlus, aga kas see ikkagi seesama nagu mingisugune publiku ootus või mingi vastutuse teema või et, et nüüd, kui sa teist filmi teed, kas sa nagu oled sellest vaba vabaned, millest osa sellest on mingisugusest ohutusest näiteks, et vot see on see Toomas Hussar, kes tegi käigufilmi, et tahaks nagu veel lahedat filmina. Näiteks Veiko Õunpuuga on nagu seesama sündroom, et oh kui võimsam filmina eelmise tegijad, vot nüüd on see, eks ju, et et seal on mingisugune selline meeletu Sootsimi ootus, mis, nagu mulle näiteks õunpuu puhul meeldib. Ta ongi nagu keeranud eri külgesid ette endalt. Eks ta kindlasti mingil määral segav ja kindlasti ma ei ole selles päris vaba, eks, aga, aga aga ütleme, et ega ta nüüd mingiks vägagi suureks takistuseks ei tohiks olla, et et ma usun, et ma suudan nagu väljaspool seenelkäiguga mingeid asju. Räägi enda sellest, mis sa praegu nagu teed, et et mis seis praegu on, et asjade seis, mis olekus õlad või mida sa praegu teed, et kirjutanud stsenaariumiteks? Sinna ütleme nii, et põhiline keskendumine sinna ongi, et räägi sellest kui sa ei taha rääkida asi tahtmises, vaid ega ma väga selget juttu sellest ei oska midagi, keda täna ütleme, mis on, nagu sa ütlesid, seenelkäigul oli nagu oluseks, nagu mets oleks odav teha. Räägid, et sul on rohkem raha, mis ma ei tea, mis on kõrb. Ei, seekord keskkond ei ole nagu see käivitaja, aga siin on lihtsalt kaks poolast, kaks maailma peategelane on Ometnik kunagine alkohoolikeks ja nüüd ta on nii tublid, paar aastat pole joonud, teda edutatakse ja nii edasi. Ja teine pool on üks luuletaja, sinusugune mees, eks ole, ajule luuleta. Niuke udutaja, mis asja? Ma tegin nalja praegu? Ise ka päris normaalne. Ega selgelt jutt materialistlik võistlus pärast et vot noh, umbes sellised kaks maailma, kus on hästi range ja teine niuke voolav ja segane. Ja siis poetab tal juhtme kokku ja vajadusel ka saate lõpuks kokku. Tore oleks. Kas seal nagu sellist igapäevast nagu kellast kellani tööd oled teinud olen? Ma tean, et paljud vihkavad, seda ma iseenesest ei vihka, sest ta annab niisuguse mõnusa rutiini tähendab teatud niukse, turvalise tunde, kellast kellani tööl käimine. Kunagi töötasin laami igasugustes nendes ettevõtetes aga see turvaline elu Ühest küljest mul ikkagi oli mingisugune soov veel mingi eneseteostuseks soov, eks. Ja siis sellega kõigega kaasnes niukses enesepettus, et ah, ma õhtul tantsis mingit oma asja. Ma ei tee õhtul mitte midagi. Et selles mõttes rahus läks sinna kontori peale, eks ole. Palju sealgi tegin, aga vot see on üks küsimus või võiks teema, mis on nagu mis meil, millest me ennem rääkisime, et ma ei saanud niimoodi mõnusalt laiselda. See turvalisuse tunne tekkis nihukesest askeldamisest. Et jääb niukene mulje, nagu sa elad täisväärtuslikku elu ja kõik on väga okei. Majandusele juhad, kuked palun, et ühesõnaga tekkis nagu see tunnetab, et noh, et sa ei ole nii-öelda selle jaoks maailma loodud. Sellise sõnastusega kino vastu mitte. Sama mõtlesin, et mul hakkas lihtsalt närvidele käima kogu see asi, et mingit erilist mõistusliku põhjendust võib-olla ei olnudki kuivõrd ainult see, et ma sain aru, et ma tegelen enesepettusega, et ma nagu loodan, nagu ma justkui teeksin mingi muu töö kõrvalt noh, mingit loomingulist tööd või. Aga noh, see, et sul on nagu mingisugune noh, nii-öelda sisemine programm, et sa pead see eneseväljenduse pool, et et noh, et see on sul hästi tähtis. Ju ta siis on. Aga vot seesama teema, mida sa nagu hästi mõnusana näitega, eks päevalgeid tööd ja siis mõtled, et õhtul teen kunsti, et nad tegelikult ei tee midagi, et et see on minu meelest selline hästi levinud nagu nende vastasseis või et kuhupoole nagu 300, et kas ollagi selline korralik kodanik pereisa või siis nii-öelda mingis teises ajas muuseas, kes nagu väga egoistlikult tegeleb mingisuguse, oma mõttemaailma oma mingi eneseväljendusega siin on nagu endal nagu ma ei tea, ohvriks tood või kui palju see mingit asja väärtustada üldse näiteks noh, ma ei tea, pean tegema mingit teatrietendust, aga samal ajal ma näiteks lapsi lasteaiast ära ei too viis kuud või kolm kuudeks. Pereinimese mõttes mul on väga halb eksemplar. Et mulle üldse ei istu see perekonnaga askeldamine. Kõik on hästi toredad inimesed ja nii edasi ja nii edasi, aga see pereelu koosneb nii paljudest ters laviinist, pisiasjadest, millega sa pead igapäevaselt tegelema, siis minu jaoks täiesti üle mõistuse. Nats ongi see siis sa pead olema Pirkki agar, eks ole, et kogu sellele jamale vastu pidada. Mul käib see üle jõu. Kui su kuulab seda siis nagu väga egoistlik, eks ju. Aga kindlasti on. Samas võib öelda, et väga egoistlik oleks nõuda. See on nagu mingi selline teema, et ma hommikul Tallinnasse silla juurde sõitsin, siis ma lugesin rongis raamatut, lugesin hunniku reisi lähedust. Lihtsalt tuli praegu selle sinu jutu peale nagu meelde, et no see peategelane on põhimõtteliselt selline tegelane, kes valmistub enda pere juurest lahkuma. Läheb järgmisel päeval minema jätab enda kaks poega naise siis ta põhimõtteliselt ma olen poole peal, ta käib mööda tuba ringi, vaata mida kaasa võtta, sest ei astuvad mingisugused mälestused sellest nagu elust, mis on olnud, mis tuleb või noh, mis on ja ja väga hea üks selline ütlemine oli, ta ütles ka täpselt midagi sellist, et tal ei nagu meeletult meeldivad enda lapsed, aga see pereelu nagu ei sobi talle ja lause oli selline, et ja need inimesed, kellel see pereelu õudsalt hästi välja tuleb. Et, et mille kuradi pärast saavad nad veel nii uhked ja rõõmsad selle üle olema ja nagu mõtlema, et see on ainus võimalik viis eksisteerimise no midagi siin, eks ju. Või see lause tuli mul meelde. Jah, ei, ma olen täitsa nõus, et nüüd on näiteks igasugune kolimine käib mul hullult närvidele. Kolimine kui selline, eks noh, igasugune asjadega askeldamine. Et ikka lõpuks nagu juhe kokku, laudad, ahjualune tuleks ikatest. Lõpuks on minu meelest seal. Selles muinasjutus tuli tuli see kokk kulbiga, eks andis ahju olla, selle vastu pead, eks lõpp ikka selline oleks, siis ma mõtlen, et ma mõtlen, et vaata, see on nagu see, et et noh, mis nagu inimesest, nagu Järgi jääb või, või mis on nagu on või et, et ütleme, et mingit sellist endale mingit nagu öelda kurbust teki peale, et sa panustad enda perekonnaellu nagu nii nagu sa ütled, on ju et siis ühel hetkel sadat nagu vana mees täiesti üksi. Ja, ja kuidagi, miks ma pean selle nimel elama, et ma olen vana mees üksi? Ma mõtlengi, et, et kas ei või tekkida sellel hetkel, kui sa nagu noh, nagu kindlasti veel. Aga noh, see ei, ma ei tea, kuivõrd tähtis on hakata tõmblema nüüd selle nimel, et mitte olla vanaduses kurb ja üksi on minu arust natuke nonsenss. Noh, näiteks ma ei kujuta, noh, ma saan aru, et aga mõistlik ja praktiline on elada selle nimel, et sul oleks pension, eks ole, aga milleks kõik see eelnev elu siis. Vendiga auto alla jääda või mis iganes. Kindlasti seal ei ole mingit sellist tunnet, et sa nagu ei taha minna. Ei ole. Ei noh, mulle endale lihtsalt konse tunnetud na kui kogu see noh, meelelahutusena negatiivse märgiga meelelahutus on kuidagi töötanud, et kõik on muutunud juba nagu natukene negatiivseks oled, miks peab minema valinud valitakse sinu eest. Kas sa nagu mõtled sama või, või on sul väga kindlalt nagu eelistuseks? Ei no mul on kindlasti eelistused ka, aga, aga jah, põhimõtteliselt küll. Riigikord on niisugune, et me elame demokraatlikus süsteemis, kus noh ükskõik, kuidas meie häälega ära ei kasutata, noh see on juba teine küsimus, eks ole, aga aga noh, põhimõtteliselt süsteem on niimoodi välja mõeldud, et miks mitte üldiselt mulle ütleme printsiibina mulle see süsteem meeldib. Iseasi, kuivõrd efektiivne ta on, aga noh, sama selle efektiivsemalt ma ei ole kuskil noh minu arust läbi ajaloomaid ja efektiivsemat süsteemi. Kuidas sulle nagu hetkel praegu siin 2013 oktoobris elu Eestis, nagu tundub, et tunned sa ennast kunstnikuna inimesena hästi. Tunnen hästi ja mõtlesin, et saan aru, noh, paljudel käib närvidele noh, kogu see kammajaa Niuke silma moonutamine ja nii edasi. Aga noh minuarust see natuke Naiivne solvumine, sest noh, elu ongi selline, noh, inimesed ongi niisugune, tähendab, et palun leppige ära, et me olemegi sellised. Manipuleerimine pidevalt üksteisega. Lihtsalt nii nendes. Tänane ahjualune käis Toomas Hussari juures. Saate panid kokku Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Ahjualune tänab Von Krahli baari kõike head ja kohtumiseni.