Kuulsime ansamblit, kes esitas loo koos Sahazat ja see on siis saami lauljatari hulla pirty Järvi ansambel, kes siis tuleb hõimupäevadel üheks osaliseks meile siia, Eestisse ja sügisjazzi raames astub ta üles Tartus Ateena keskuses, 16. oktoobril ja 18. oktoobril KUMUs. Aga räägime natukene hõimupäevadest folkloorist üldisemalt ja olen stuudiosse kutsunud folkloristid Ingrid Rüütli, tervist. Teie olete kogunud, uurinud soome-ugri rahvaste rahvalaule, muusikat, organiseerinud rahvusvahelisi teaduskonverentse, koostanud, toimetanud materjalide uurimuste kogumik, korraldanud folkloorifestivale ja nii edasi ja nii edasi. Algatuseks mulle ja kuulajatele lühidalt, äkki oskate seletada, mis asi üldse on folkloor või rahvaluule? No eesti keeles võiks öelda, et see on pärimusskulptuur või täpsemalt vaimne pärimusskulptuur, ehk siis selline kultuur, mida antakse edasi suuliselt, jäljendamise teel, mitte ja millel on erinevaid vormelis, levib ajas ja ruumis variantidena, nagu folkloristid ütlevad, tal ei ole üht kindlat kuju, mis on fikseeritud raamatusse või kuskile, mida kogu aeg õpitakse sealt uuesti. Selline. Kas need sellised vanad vanad laulud? Ta ainult vanad, näiteks anekdoodid võivad olla Keile sündinud. Kui nad hakkavad suuliselt, käib ema, siis on see täpselt samuti folkloor. Mis ajast? Alates seda folkloori üldse säilinud on meie. Ja üldiselt siis, kui hakati kirja panema, tähendab, meil on kõige tähendab, põhiliselt on ikkagi suuremat kogud on kogutud 19. ja 20. sajandi alguses kogume siiamaani muidugi natuke. On varasemat materjali ka, aga väga vähe. Aga see, et meil on näiteks midagi seitsmeteistkümnendast sajandist ja midagi 20. sajandi alguses ja kui need on täpselt samasugused näiteks viisid, see näitab, kui konservatiivne on näiteks rahvamuusika, kuidas see kogumine üldse käib? No vanasti kõige alguses tegelesid sellega, ütleme, sakslased, keda huvitas eesti kultuur kas või keele seisukohast. Aga, ja hiljem muidugi põhiliselt on siis kogunud folkloristid ise, aga meil on juba Hurte ajast selline üsnagi unikaalne kogumis farmed, rahvas ise kogub. Jakob Hurt ju pöördus 1888. aastal eesti rahva poole üleskutsega bar palgid eesti rahva ärksamatele poegadele ja tütardele. Ja siis tal tekkis suurkogujate võrk üle Eesti ja seda on praegu suur kapitäis käsikirju alles ja säält maalt see selline kogumisvorm muutus Eestis populaarseks ja see käib tänapäevani. Tänapäeval on, mis tehakse, on ka kunagi hiljem folkloor. Kuidas see jah, kui see mingi asi sünnib, hakkab suuliselt käibima, näiteks mõned maleva laulud on jäänud suulisse käibesse, see on täpselt samuti folkloor või nagu ma ütlen, kas või anekdoodid aga tänapäeval muidugi enamus folkloorist käidud, nagu me ütleme sekundaartraditsioonis ehk siis on kirjapanekute fikseeringute helilindistuste kaudu uuesti kasutusele võetud. Soome uurija Lauri Hugo nimetas seda folkloori teiseks eluks. Käesoleva aasta 2013 aasta on ka meil kultuuripärandi aasta. Kuidas teie arvates või millise hinnangu te annate meie pärimuskultuurile, kui hästi see üldse säilinud on? No ütleme, primaartraditsioonis on see kuigivõrd säilinud eelkõige setus ja Kihnus, vaata näiteks lõõtspill on tänaseni säilinud järjepidevas traditsioonis selle traditsioonile katkenud, vastupidiselt näiteks rahvalikele viiulimängule, mida nüüd õpitakse uuesti. Väga populaarsed on täielikult pärimusmuusikaansamblid üldse, Eestis aga tehakse tihtipeale selliseid rahvamuusika töötlusi või ei ole enam sellised originaalsed, et kuidas te sellesse suhtute, et nad nii-öelda muudetakse selliseks populaarsemaks või popimaks? Oleneb sellest sõltub just sellest, et kui hästi see on tehtud, kui lihtsalt võetakse mingi regilaul ja tehakse sinna mingi näiteks kolme tuuri saade see ei kõlba küll kuskile, sellel pole mõtet, aga seal on juba see kunstiline kvaliteet siis oluline, suhtun hästi. Näiteks meil toimub igal aastal. Lisaks ütleme ehedat rahvamuusika kontsertidele, mis näiteks Baltica raames on Moostes ka rahvamuusikatöötluste festival. See on ka täiesti noorteüritust ja väga vahva, valan seal igal aastal olnud žüriis patroon loomulikult on seega tähtis, see on selline võimalus tuua seda pärimust tänapäeva konteksti. Nii et muuta natuke noortepärasemaks, siis noor jõuab selleni paremini. Jah, ja mul on üks uurimus, et kuidas noored suhtuvad eesti rahvamuusikasse ja tegelikult väga mitmeti ei ole ühte noorte arvamustega. Üks seisukoht on ka just selline, et et, et seadete ja ütleme tänapäevatöötluste kaudu, et see hakkab huvitama ja siis hakatakse võib-olla hiljem tundma huvi ka selle selle ehede vastu. Aga kus on teie enda rahvamuusika, pärimuskultuuri armastus üldse päri, kus, kuidas te ise selleni jõudsite? See on täielikult juhus, sellepärast et norin, lõpetanud Pärnus muusikakooli ja noh, mul on päris hea muusikaline kuulmine tol ajal, kui ma astusin ülikooli, ei olnud veel väikses reporter magnetofon üldse ja mind kutsuti kaasa magnetofoni asemel nii-öelda lausumise järgi viis ja nõudis tema, nii nagu seda tegid 20. sajandi alguses EÜS-i kogujad ja nii võeti mind siis kaasa ekspeditsioonidel Kihnu ja Setumaale. Ja see asi hakkas, tundus põnev, see oli seal väga eladel, kogu see see olustikust, tead, laulud siis elasid ja nii tekkis see huvi, siis tegin ma esimesed kursusetööd, õietide tulid siis sellised uurimustööd ja, ja nii see läks. Tänapäevalgi ju ikkagi tegeled rahvaluule kogumisega olles, sel aastal andsite välja sellise raamatu nagu naised Kihnu kultuuris. Mis raamat see selline on? See on tegelikult vot Kihnu kultuuri ma olen uurinud ikka väga kaua, nagu ma ütlesin, esimesest ülikooli kursusest saadik vahepeal muidugi ma olen käinud ka üle Eesti igal pool mujal kogumas, aga Kihnuga onul seos ikka säilinud, ma tunnen seal tõesti mitme põlvkonna inimesi. Ja see raamat on selline. Ühelt poolt tõesti selle osalusvaatus tulemusena paljude aastate jooksul kujunenud kogemustest kirjutatud uurimus, selline tegelikult see mõte tegelikult kunagi tellimuse Ameerikast hoopiski, kus on soorollide uurimised, olid väga moes ja on siiamaani. Avaldati Ameerikas üks väike artikkel ja hiljem ma mõtlesin, et ma pean sellest ikkagi tegime ka eesti keeles midagi suuremat jää põhjalikumat. Et ma ise olen ka käinud Kihnu saarel, jaga Manija saarel ja tundub, et tõesti seal naiste roll on ikka midagi erilist, et sellised töökad teokad naised hoiavad veel nende saarte elu üleval. Heas vaimses kultuuris, vaimse kultuuri, säilitajana ja edasiandjatena on naistel põhiline roll olnud pikemat aega ja on praegu ka. Aga ka Saaremaa rahvaluulematerjali kogumisega tegeleda. Mis sellega plaanis teha Saaremaal Saaremaale saadeti mind praktikale pärast teist kursust ja hiljem olen rahvem Eesti rahvaluule arhiivis töötades seal ka jätkanud kogumist ja nüüd ma tahan nagu oma kogutud materjalidest ühe kogumikku panna kokku ja samuti ma teen siis sinna ette ka sissejuhatuseks väikese uurimuse Saaremaa laulu traditsioonis 20. sajandi alguses. Nii et väga põnevat tööd jätkub teile siiamaani, aga tulevikus? Loodan küll, jah, te olete ise ka hästi palju selliseid hõimupäevaseid folkloorifestivale korraldanud juba kui, kui kaugest ajast. Tähendab, kas seal nüüd hakkas kuskil seitsmekümnendatel või kui me hakkasime korraldama üleliidulisi soome-ugri rahvamuusikakonverentse ja sellega koos kontsert teiega nende vaheaegadel korraldasime siis eheda soome-ugri rahvamuusika kontsert heliloojate liidu abil, tähendab, helilt liidu juures oli folkloorikomisjon meil Eestis ja, ja ka Moskvas ja siis Moskvas saime suurel määral rahasid selle korraldamiseks heliloojate liidu kaudu. Ja kui me Lõime oma rahvamuusika sektori teadussektori, siis oli meil ka juba pädev meeskond seda korraldama. Ja muidugi heliloojate liidu juhtkond ja muusikafondi juhtkond väga aitas kaasa. Aga kui raske siis oli korraldada seda nii-öelda moskva raudse haarde all, seda just selle hõimufestivalil. Ma pean ütlema, et, et heliloojate liidu folkloorikomisjonis olid väga toredad inimesed väga pühendunud ja meil oli ikkagi olid üsna ühised arusaamised sellest, mis me teeme, ega ilma selleta ei oleks saanud teha. Meil seal peab ütlema, et need kontserdid olid vist ainsad kontserdid, mille kava ei olnud kuskile teatud organites kinnitatud. Ja ükskord, kui me tegime Tartu ülikoolist, siis küsiti meie käest kava ja ja minu käest tähendab, ja mul ei ole kunagi seda vaja olnud ja siis ma panin siis midagi kirja, sest et sellisel kontserdil ikka midagi muutub ja seal toimub, teeme vestlen, eks ole, kui ma olen kõva juhtme vestlen nende esinejatega ja küsinud ei saa kõike kirja panna ja seda pole muidugi üldse vaja. Aga ei, ma pean ütlema, et, et tagasi segatud Aga sellel aastal nüüd selle hõimupäevade ka teie otseselt seotud küll ei ole, aga teile, seesamamoodi on väga tuttav, sest väga paljud meie hõimu velled erinevatest kohtadest tulevad siia, pärimusmuusikaansamblid esinevad. Kuidas te sellesse suhtute, et kui tähtis see tänapäeval kordada, on seal juba 25. hõimupäev. Mis tähtsust sellel? Ma arvan, et seal on ikka ikka suur tähtsus, eriti nende rahvaste enda jaoks. Neile on see kogu aeg olnud tunnustus väljaspoolt väga oluline ja me oleme rahvusvahelistel folkloorifestivalidel samuti kogenud seda. Ja meie inimesed ütleme, kes lähevad sinna festivalidele, osalevad seal on kogenud seda, et huvi väljaspoolt, see aitab nagu tõstega enese väärtust. Et ilmselt kõige tähtsam on see Venemaa soome-ugri rahvastele Eelkõige neile muidugi, sest et neil ei ole ju oma riiki ja neil on ikkagi praegu seal suured probleemid oma keele ja kultuuri ja oma rahvuse säilitamisega. Aga aste ka mõnele kontserdile kindlasti kindlasti ja soovitatega kõigile kuulajatele kahtlemata hõimupäevalt praegu käimas juba eilsest alates kuni põhiüritused 20. oktoobrini. Suur tänu teile, Ingrid Rüütel tulemast stuudiosse rääkimas veidi folkloorist ja oma tegemistest. Võtke heaks, kuulame veel intervjuu lõppu, hulla pirty, järvi, ansamblit ulda ja üks saami joigu lugu. Mata Ruigu.