Tere, me kuulame ja mängime eikellegimaa muusikat, me osustame eikellegimaad üheskoos selle tunni ehk saate lõpuni. Minu nimi on Tiit, kus need siis mul on hea meel teile järjekordselt esitleda sedapuhku grupi kõrvapaistvalt sõgedaid seltsimehi, õieti isegi mitut seesugust seltskonda, kes Te ei püsilusikas, kes ei rahuldu mingi kindla piirilise stiilijoonisega oma muusikas ja kes reeglina ei malda isegi ühe loo piirides püsida ühe ainsa muusikastiili raamides või kui, siis üksnes oma lühemates palades. Mõnikord kõigis neis seltskondades kuulub juht hääl seda sõna otseses mõttes vokaalakrobaat dile. Unts Antsakale hiljem turistile, endisele toredale rokkstaarile Mike pättonile. See on nii hästi vokaal, improvisaator kui kunagi rokkstaar, nagu öeldud. Ja üliagar heli eksperimentaatori, kellest on jälgi maha jäänud ansamblites lagu Rich mool, mister pangu tomofook fantomas ja veel mitmed teised too vahepeal nimetatud mister pandu avast tänase eikellegimaa ja nemad seda eikellegimaad ka samamoodi multistiililiselt püsitult, ent loodetavasti kuulaja jaoks ikka jälle põnevalt edasi veavadki. Mister Paul ja nende pala Mamesca Moskvas. Ohjeldamatu eksperimenteerimislust pluss plahvatusohtlik segu abstraktsest Jabsurdist. Mõndagi on kirjeldatud kunagi eel kuuldud gruppimister vangla, milles juhtiv hääl vägagi kõrvapaistvalt kuulus tänasele äravalite tõi kellelegi maalasele Mike pättonile. Muusikastiile mahtus mister Pamlesisse tollesse ansamblisse, mille Eureka nimelises California linnakeses 68. aastal sündinud maik vot on koos koolivendadega moodustas hulganisti ja kõigile nendele stiilidele nimede leidmisega jäid kriitikud Unite hätta. Siis läksid täiesti omakorda peassegi selles lustis, mida pakub kõikvõimalikke vähe või ennem kuulmatute stiilide nimetamine või nendele fiktiivsete nimede pakkumine. Eks ilmselt mister Pongliski võib leida kas veel kuuldud lugude põhjal kummalist pateedik, pateetikat, koolipoisilik Lõmpsimist, ohtrasti funky, erinevat karvarokki elektroonikat. Viimati kuuldud loos kindlasti oli juudi muusika ja multifilmimuusikaga viiteid rohkem kui ohtrasti. Või kui küsida maid, Bethany sõnadega, mis asi on üldse üks muusikastiil. Tema arvates võiks stiil olla peaasjalikult mingit laadi parafraas kõigist nendest muusikalistest momentidest, mis lauljale võinud suventalistile kunagi on südame külge jäänud, mis tal on väga meeldinud. Ja lõppeks ehk olles läbi seedinud lood justkui võõrad või laenatud momendid leiab ehk muusiki oma hääle. Pätlani arvates on iga noor inimene eriti noormeesterahvas, kui ta tuleb ilmale ja kasvab, kujuneb nurgataguses väikses Ameerika kolkalinnas põhimõtteliselt neetud saatusega ka muusikalises mõttes, aga see kõik on maid pätani, kergelt kiivas sõnastus ei maksta seda puhta tõe pähe võtta, ehkki omad tõeterad nendes ütlustes ilmselt on. Sest, et ütleb Mike pätan, olles sündinud Ameerika maises väikses kolkalinnas ei ole noorel mehel küll muud muusikat kuulata kui A. Kas võtta kõige kurjemad sorti metall raskerokk või siis kuulata kantrit. Niisiis maid patoni arvates on ka raskerokkmuusika peaasjalikult sest rahvamuusika, sest noor rahvas kasvab sellega üles. Küll aga katsub järgmine koosseis, kus Mike pätan, musitseerib koos pigem improvisatsioonilist ja ja eksperimentaalmuusikavaldkondades tuntud tegelastega nagu jalu surnd revordan Sarbaptista Marko Liba mängib seesugust muusikat, kus tema hääl on pigem üks kõlavärv ja mis ehk meile näitab, Mike pätt ongi, ei pruugi olla alati vaid kile või kähehäälne kolewanss, kellel igasugune enesekontroll täiesti puuduks. Tegu on Johnsorni juhatusel aastatuhande vahetuse paiku salvesti, et nii-öelda eksootika või kergemuusikaalbumiga millelt pärit gaseerimine, pala maik, pättoni väga diskreetsel osalusel tehtud sild teispoolsusse. Üsna uljastöötlus rahvusvahelisest estraadiklassikast Mike pätan katsus lauliski meile, ütleme siis nii, et prantsuse keeli pala oli Saarškeenis puuri kuulsa kadunukese repertuaarist Ford Mustang ja pala pärines, mis ei ole ka väheoluline plaadilt, mis omakorda kuulus seeriasse välja. Juudi muusika kleit Jewish Music oli plaadiseeria, milles ilmus vähemasti kolm erinevat üllitist ja millest mitmel ka maid pätan pakkust tõlgendusi rahvusvaheliselt tuntud estraadiklassikast. South käin puuri, album seesuguste töötlustega oli niisiis üks, aga ilmusid veel see suguseidki. Samamoodi kokku kogutud kaveritega komplektid, direksi mehe Mark Polani muusikast ja ka võib-olla neist kõigist seni nimetatutest kõige tuntuma kaugestraadiklassiku Packaraki lugude plaat. Kõigi nende salvestuste juhul oli eestvedajaks organisaatoriks saagitaatoriks ärgitajaks maid, Bethany üks paremaid sõpru ja ilmselt ka olulisemaid muusikalisi mõjutusi. Neid ei kellelegi Masariaski üle kõneldud mees Johnsorn pesu, Ühe postmodernist. Aga siit estraadiklassikast astume me 20. sajandi lõpukümnendite menuka metallimuusika juurde. Otseansamblisse Fechtnu moor, mis Mike Batmani muusikalises karjääris oli äärmiselt oluline, kopsakas, värvikas, aga ikkagi vaid üks peatükk. Pehme moor. Selgest taevast moor from autom, nõuer, rihme, moori, seesama koosseis, keda võis kuulda näha küll häbematult varasel ajal kavas 1990.-te aastate keskpaiga rock Summeri festivalil Tallinnas Pill Gold bass, Mike Moorlin trummid. Tarbel tollal ja juht kõri Mike pätanud öeldes, et Mike Bethany senises karjääris oli Feysznomoori sugunegi markantne ansambel üksnes üks. Ehkki kopsakas peatükk ei tähenda seda, et saatetegija tahaks kuidagiviisi ühiskonna niisuguse suurepärast ja samuti väga ägedat ansamblit kuidagi pisendada tema olulisusest muusika põnevuselt mingist muust küljest vaid ilmselt viitab see rohkem sellele, et Mike pättel oma senistes muusikalistest tegemistes on olnud suisa ootamatult ja siiamaani segadust tekitavalt. Mitmekülgne tüüpmaid betoni puhul ehk ootamatusi oodata ongi kõige targem tegu, sest ettearvamatu käitumisega. On MayPatel olnud muusika nõnda nagu Tarvamatut tüübid olid ka Fechtne moori ülejäänud liikmed. Tatun kuulus koosseisu äsja eelnimetatust, mis feimi moori puhul kõige kauem koos püsis. Aga tundus küll, et selle ansambli puhul oli tegu sugugi mitte sõpruskonnaga, kes kõigist vaevadeste viletsusest läbi ansamblit tublisti üle kümnekonna aasta koos hoiab vaid pigem oli tegu tüüpidega, kes nii otseses kui ülekantud tähenduses alatasaalatasa üksteisel kõride kallal olid. Ja positiivselt suurte mehed meeste puhul nõnda ootamatu. Ootamatu ilming, et üksteisega lihtviisiliselt kõige elementaarsemaid asju ei suudeta selgeks rääkida oli seitsmemoori üks pidevamaid põdemisi. Ja kõik nende kummalised intervjuud. Ei olnud mitte trikid ja pressi ümber sõrmekeeramise, vaid ilmselt need põhilised harvad korrad, kui need viis meest maha istusid, omavahel midagigi katsusid justkui selgeks rääkida. Aga selgemalt selgeks rääkimatusi kogunes aastate jooksul niivõrd palju, et 98. aastal pakkiski Fechtne Moorama kodinad kokku ja otsustas tasakesi laiali minna. Maid. Beta ilmus mikrofoni ette hõistkümnemoori 88. aastal ja suuresti tänu sellele, et ülejäänud liikmetele, kel varsti-varsti 80.-te 90.-te vahetusel hakkas juba kommunistlikus see on väga hästi minema. Oli tarvis uut vokalistidest varasem mees, samamoodi ettearvamatu käitumisega. Kuri ja veider inimene, Chokmusli oli töölt lahti lastud. Ma võtan küll, pakkus feik noormeestele kuulata kõigepealt oma esimese ansambli siin saates kuuldud mister Bangli demolinti ja festo moori meestele avaldas tublisti muljet, tänu sellele siis maid pättonile, vokalisti koht grupis vestma, moor. Kummalisel kombel küll ansamblikaaslaste tõsiseks mitte üksnes imestuseks, vaid ka pahameeleks keeldus. Mäletan magister Banglit kuidagi teisejärguliseks tegevuseks lugemast. Minister pangal ja moor vähemasti maid pätteni jaoks olid paralleelselt käimasolevad ja vähemasti ühtviisi olulised ettevõtmised. Rihmemoor küll hiljem kestis mõni aasta kauemgi. Pärast seda, kui Moor oli juba lagunenud, kestis mister Bangl kaugel. Niisiis, kaks paralleelset karjääri, aga moor, too tubli ja tüdvakas päätükk maid Petrin karjääris väärib vähemasti üht pala selles saates veel selleks üheks looks on viimne kurbuse sõõm. Fiktiivne mängutoos ja laadamuusiku trummimats lõpetasid selle, mida kurirokkbänd alustas, ehk siis gruppi mister Bangle pala karussell. Karussell eel kuuldudki loos keerles taas jõletama vihinaga ja tegi kõike seda, mida maid pätan. Oma erinevate ansamblite revolutsiooni projektidega on ikka kõige meelsamini teinud kiireid väga kiireid ja ülikiireid ümberlülitusi ühelt muusikastiililt teisele kuhjates kokku helilisi kollaaže, mille puhul üks võimalikke küsimusi on ka see, kust üks noormees seesuguse helikunstilise loogika võtab. Eks tasub otsida inspiratsiooniallikaid ja kuigi ilmselt maik pättoni kõike sööma melomaani puhul on muusikastiile, mis teda mõjutanud, ohtrasti, seesugune kollaaslikus kahtlemata. Ta on pärit nii hästi vana kui uue kooli hiphop-ist ehk räpist ja kahtlemata ka filmimuusikast, kõnelemata siis sellest, et selles saates eelnimetatud maik Bethany suuremaid sõpru ja olulisemaid mõjutajaid muusikas John Sharm kelle multifilmilik, muusika, loogika, päris mitmete tema ansamblite puhul kaal, kõrvatorkav. Niisiis seesugused mõjud, seesugune kiirmontaaž ja mitmel puhul nimetatud filmi, heli. Filmi heliplaadi tervenisti üllitas Mike Pythoni järgmine koosseis nimega fantamas nimigi arusaadavalt laenatud ei kuskilt mujalt kui kunagisest kuulsast prantsuse kinofilmist, mis eestimaistel ekraanidel üle pisikeste siniste telepurgis üle suuremate valgete kinodes kunagi jooksnud. Niisiis need fantamas nende filmimuusika album diretes kat, millel maid, patune temas elud, võtavad ette mitmed filmi teemad oma ala rahvusvahelistelt suurmeistritelt, heliloojatelt nagu Niina rota, Henri mansiinid, Jon Barry enniumorrikoone, Bernard Hermann kõigi teiste seas ning ka see järgmine pala liignoorelt lahkunud poolakalt džässimehelt ja filmiheliloojalt Christoph komedalt. Jõuline, ja tõepoolest üsna tõhus töötlus metallistiilis homsele Padalamenti filmimuusikast, mis pärit kunagi nähtud köitvasti kummastavast realist, tund piiks töötlejaiks tõhusaixorid jätan iga eesotsas ansambel fantamas, nemad eelpool mängisid Christoph koomeda kirjutatud nimi teemat, mis pärit hoopis kaugemast filmist Roman Polanski linadest Losmaris beibi. Need olid meie eelviimane ja eelviimane pala. Juba tasakesi võtab hoogu ka viimane lugu selles saates, mis läbi oma salakavalate katkestuste pausikeste ja suhteliselt tasase edenemise võrreldes kõigi vähemasti enamuse muude paladega, mis kuuldud saates eespool viib ehk selle saate ehk selle eikellegimaa tasakesi vaiksema vaigumiseni mängivad meile edasigi maid pättal koos ansambliga mister Bangl ja siia kohta selle saatel põhk üks. Võib-olla liigagi ilmne tsitaat tänaselt peategelastelt endalt maid pater tunnistab, et ta ei tea küll, mis põhjusel, aga päris kindlasti on ta veendunud selles, et eales oma senise muusikalise karjääri jooksul pole ta suutnud salvestada laval esitada, kirjutada, improviseerida praktiliselt midagi seesugust, mis oleks ehe, puhas või muusikaliselt kindlalt määratav. Miks see nõnda on, ta ei tea, sest alati on tema arvates sellega nõustunud tegelikult tõesti üsna paljud kuulade kriitikud välja kukkunud ka mingisugune hübriid. Mis muud kui minu poolt vähemasti jõudu maid Pathonile seesuguste ja pagan teab veel, milliste hübriidide arendamiseks erikunstis edaspidisteks, kümnenditeks eikellelegi ma siin oma diskreetselt, katkestuste, pisikeste salakavalate pauside kõhineja kahinaga, Vaabuma viimse vere poole, aitäh kuulamast. Mina olin Did Kuznetsovi kellelegi ma jääme jälle. Kohtumiseni.