Oi jumal teab, et mil, mis aastal on, on harilikult pension Eesti tähendab just ooperilauljatel, muidu me teame, et meil on siin 55 aastaselt. No meil on ühistel alustel kõikide teistega kuuekümneselt poegimisega ja, aga see, mis puudutab nüüd lauljatesse, see oleneb sellest, kuidas kellelgil kuidas kellelgil, kui häält enam ei ole, siis võib ju ka viiekümneselt juba pensionit lepil. Tähendab, vabandage. Ei. Meil on nii õieti, kes on 25 aastat laval töötanud, see võib minna, kui ta tahab. Ja kui teater teda enam ei, ei saa kasutada või ei vaja. Aga mina võitsin samal 38. aastal Viini rahvusvahelise lauljate konkursi, tulin esikohale ja siis on kasseerida. Anna mitu Keeaa viljana. Ahaa lihtsalt olnud Estonia teatris väga palju aastaid, käigu alguses. No mitte just alguses olin ma Viinis siis algas sõda, siis ma tulin koju, aga siis oli mul leping sõja. Seal ma olin kassades veel, töötasid ooperis. Ooperisolistina, nii kaua kui see teater kah ära pommitati, puruks. Põhimõte võib-olla ei olegi üldiselt muutunud, nii nagu Aarne Mikk tänagi ütles, et meil on klassika, meil on kah moodsaid asju ju varem ja peamiselt eesti hoop eesti autoritelt. Viimasel ajal on neid nagu vähemaks jäänud, aga eriti peale sõda olid meie heliloojad väga aktiivsed. Eugen. Missugused ooperid teid omal, mis ohvrid teid huvitab, mis teil meeldib laulda kõige rohkem, osad on teie favoriit osad. Minu see ei ole mitte erilise kiitus, aga minu ampluaa on võrdlemisi lai. Ma olen laulnud Sevillas. Ma olen laulnud ka Borissi üks on nii kerge, sädelev, tehniline ja teine on suur raske traagika. Sinna vahele mahuvad siis peaaegu mahub väga palju. Kahjuks meil Wagneri on vähe tehtud, aga maleva lendavat hollandlase ma laulan muidugi Toscati itaalia oopereid reguleeritud trubaduuriks siis venelastest niiginid Igoritudest, Igori ja eesti ooperites muidugi nagu nad seal kõik on tasuleegid ja Kümnendal randvabadusel laulik, mis meil nüüd uuesti jällegi tuleb. Ja. Ja need on tõesti olnud väga rasedad, läinud kergemaks või raskemaks aastate jooksul. Öelda, et nad oleks raskemaks läinud ikka nii, nagu nad on. On nad ikka tulevad, ma juba ise passin seda väga pingsalt, kui mul asi lähed, mul on aeg ammu pensionile minna. Siis ma enam ei loobunud sellest tööst siiamaani, nad ei ole mul mingisugust raskusi tekitanud või need muidu pingutavad haritalile muia. On küll, on küll. No kergemaks muidugi läinud, sellepärast et osavasti sisse töötada, sisse laulda, nii nagu meie räägime seda siis ta läheb ikka omasemaks ja kergemaks küll. Ja ega meil No ma ei tea kas te olete realistlik, kas te mängite praegu realistlikumalt veerumantilisemalt kas on mingisugust niisugust? Ma ei ütleks, et need nõudmised on võib-olla muutunud, aga ise ma olen kindlasti muutunud. Panin seda tähele just peale. Võib-olla peale Borissi Orisco Donoffi lavastust ja muutunud selles mõttes, et. Kuna ma nooremana ja võib-olla panin rohkem rõhku vokaalsele teostusele siis peale seda, kus Boriss ei ole ju tähendab noh, häält peab olema ja, ja kõik, aga seal on veel rohkem tarvis seda sisulist ettekannet läbielamist ja vot see mõjustanud minu järgmisi töid väga palju. Mäng on läinud. Aga see on teie oma individuaalniisugune elamus, et mitte, mitte et see üldine traditsioon joon. Niisugune kaamel teades seda ikka tahetakse, aga eks ta on minu enda enda enda juures ka ikka nii välja kujunenud, niimoodi. Muidugi Ma pean ütlema seda, et mis puudub, need puutub nende neid kahte ooperit juba enne küsisite seda, et kas rasked kuna need kuuluvad Verdi nooremat põlvkonda loom loomingu põlvkonda siis on küll jäänud niisugune mulje, et need on raskemad, seal seal vokaalpartiid eriti baritoni ja ka teistes osades väga kõrgele kirjutanud ja kuna näiteks hilisemates hotellof laulnud ja mis seal seal veel ei, ei nõua ta laulja käest just nii piiri peal, olgugi et sellele läbi Mustveeefekt või selle läbi midagi jaganud Nad on võib-olla sisuliselt isegi sügavamalt ja nii nagu aga, aga siis seal endale alguses on ta nii väga ääre peal. Nii nagu noored kommunistid ikka tahavad teha ka mehis. Need, kes nii modernsed kirjutavad, nad kirjutavad väga kipuvad kirjutama väga orkestrile, reaalselt see tähendab nii väga teatakse, häälepiir on niisugune, mis on viimased noodid ja siis kiputakse neid viimaseid noote võtma. Muidugi. Me laulame nüüd välja, aga kas see alati just õnnestub ja kas alati just tarvilik vajalikud küsitas moodsad kompanii, neid on raskem? Nojah, võib-olla muusikaliselt raskem ja nii vokaaltehniliselt raske. Nüüd ma viimasel ajal juba on märgata niisugust suunda juba nagu tagasi poole rohkem jällegi meloodia juurde ja nii. Nii et eks see on niisugune epohhi küsimustel. Aga siiski võib olla, kas on rohkem niisugused tendentsid rohkem nii dramaatilist ja vähem vokaalselt, et võib-olla vanasti oli rohkem, et see laul oli ainuke asjad ei pruukinud. Ma ei ole selle peale mõelnud köiti, mis mind huvitab, mind huvitab see, missugune just rohkem. Joone tabaks. Õige joone tähendab, kui ta on itaalia asi venelasi, sakslasi või muud muusika, midagi õiglasest ühtlast, nii-ütelda antud, antud muusikapalale õiget joont tabaks. See on teinud siis Ma ei oska. Ma tõlgin natuke. Kas te Rootsis olete käinud? Millal? 67. aastal ma olin siin koos meie meeskooriga. Ja Gustav Ernesaksaga. Tähendab, ma esinesin meeskoori vahel solistina, siis soolopaladega. Ja meil oli kord väga mul seal reis nii meeles. See oli. Wilsoni haridus, kas teil on olnud mingi, kui te olete noor, kas teil oli mingi niisugune Diaal mingisugune eriline laulja, bariton, laulja, keda tiinetlesite?