Eesti sõduritund. Täna kolmanda jaanuari hommikul 1920. Kell pool 11 vaikisid relvad kõikjal Eesti Nõukogude Vene rindel. Vabadussõda oli võidetud. Eelmisel Eesti ajal mälestati vaherahuhetke kaheminutilise leinaseisakuga. Selle traditsiooni taaselustamine ei ole korda läinud. Ei suudaks ju tänase elu tormlemisi neid sadu tuhandeid rattaid peatada. Ei Toompea, ei Kadriorg, kui ehk, siis vaid taevasel tahtel saadetud lumetorm. Miski ei takista aga mäletamast ja mälestamast, kellele see tänagi veel tähtis on. Neid vabadussõjasõdureid, kes pidasid viimase jõuga vastu idavaenlase meeletu üle pealetungile. Modoligedes tagasi Narva Alara, sest tuleme Narva juure ja tagasi äradest arvalduses on aval. Me olime poolteist kuud jääd 10 kilomeetrit eemal, viis 10 või 15 niimoodi kümmet kilomeetrit eemal, teisel pool Narva, kus pärast Eesti piir oli seal. Kas see oli siis juba 19. aasta lõpp ja selle all oli ja see oli hea, sest see oli siis, kui Tarton käsivad läbi läbirääkimised rahule perega. Ja siis ta ütles kõvasti kõvasti peale nii-öelda, et siis oli küll niimoodi palju vahetes oledki lahingutes ühtelugu päeval öösi väelavee öösel, siis seal on nii mõõdut. Kui asi veel laagerdajaid edasi Testuses Säre väsirvase sisestas rinde läbi murdnud, aga Liivega tollase läbi murda, siis me ikka veel nii palju mees, tagane, Phys. No teil olid kaevikud seal kaevikat valmised. Lindaalsed jah, kuulipildujapesad kõige patareid ja et see oli kõvasti kindlustatud ja okastraat Etkastraatogast akaleedia seal okastraadi kõrval, seal käisid valvel kaks tonni seal posti peal ja siis oli külm, talv oli. Siis kui sa tagasi tulid, siis paljud jala külge kinni, külma. Saime kätega vits oletama, postil püsti olnud, ka see auk maas. Aga no ega seal midagi liigutada, Saaremaad on ikka. Majandus-, ja seal siis nii mutut. Kui sa kuuled, et seal midagi kasinat oli juba siis oli juba siis lõigati kääridega traataeda ja siis läks jälle madinaks lahti. Siis valge riietega lumega sugune valge riietel, nii et ei torkaks silma, ei torka silma ja ära. Roodu velsker sai surma seal ja noh, seal sai palju meie mehi päris hästi surma koerast, mõni teie sõber, kalanges seal või koolivend või koolivenda, mul elab seal Solest, no tuli ära, mina üksinda edesi tuli koolipoiste pataljoni, need viis poissi, kes lega ja üks üks säärases kuus Aleksander edes jagasin Otepas isegi Jaaniat, supindia. Tuli koolipoisi pataljoni. Ja siis pärast läksime kooli ära. Meil oli seal nii mõõdu, kui me lahing algale, siis olime seal kaevikuteni. Ainult mõõda ja siis oli seal rehi. Õieti nüüd rehetuba oli soojas kütatud, siis olime seal. Aga sina tulles mürsk sisse, too tappis meil ära siis mitu meest, kus teie sel ajal olite linad rõivasse tõuganud, kallikon olema, teie õnn ja väga siis olid ülimad. Medalid läksid jälle sinna sooja nagu vanasti suur reheahi sealt narval, siis pressisid kõvasti valla pressisaba hääleke vastane pääses salvest, olenesigid rahuläbilehekest, kuna sealt läbi pressima, siis sosista laule rääkimine katkenud. Eks Eesti sõjamehele oli see asi selge, oli selge, oli meil selge, et kui me siit taganeme siis aga läbi kohe ja siis siis taganemine tahtis, Stalini otsus oli, vihmudot ei tagane. Taganemist ei ole nüüd. Nüüd oleme tagant niipalju kui taganeda saanud ja rohkem ei tagane selja taga vehkima. Eesti ei unusta vabadussõtta appi rutanud Soome vabatahtlike ja briti sõjalaevade saabumist. Sel päeval, kui möödus 85 aastat tema majesteedi sõjalaevade ilmumisest Tallinna lahele. Kõnelist Tallinna raekojas. Kindral Laidoneri seltsi esimees, suursaadik Trivimi Velliste. Igal hommikul üles Patkuli treppide juurde ja vaatame, kuhu me ometi ei paista silmapiiri briti laevastiku teras, ainult siluett. Eesti trükisõnas on nendest päevadest säilinud tunnuslike kirjeldusi. Aga mul on hea meel. Tänu kirjastusele oli juba on nüüdsest eesti lugejale kättesaadavaks saanud sündmused ka inglaste pilgu läbi. ETV ilmanni heas tõlkes on ilmunud elumereväe kapten. Teatri telliti ka antidele. Mida hoolimatud kommentaaridest võib lugeda põnevusromaan Serena kõigile lugemiseks ja ilulisest olemiseks täna. Vabadussõja algus oli raske. Elutargalt eesti päevikutes on poisikeste minna sõtta suure Venemaa vastu. Aga poisikesed, üliõpilased, gümnasistid, lätlasi ja aitasid tuua võitlusse moraalset leent. Noored mehed seisid oma isanda juurde ja läksid kaugemale silmapiiri taha, kus see kunagi oli. Aga ükskord on Eesti Kui tal on meelest läinud mis vabadussõja alguses mõjus murrangulise Eesti sõjaväekraavides Soomlaste abi Ilo hiiglaslikke tulid äärmiselt õigel ajal ja eesti rahvas jääb seda mäletama. Liibanonis igavesti au nendele, kes meie vabaduse oma riiki esmasõna tihtiva, samuti meie rootslastest taanlaste lätlastest relvavendade kohta Eesti vabadussõda taotlusega vähemalt ühel või teisel viisil osaleb selles pigem varem sadamasse mees. See oli kahtlemata võidu valmis. Kuid mitte ainult. Mitte ainult sõdu ei võideta sõduritega. Meed võitlesid vapralt. Ja meie võitlevad vapralt, kui neid huvitavate selgete piir. Eesti ohvitseridel oli. Esimese maailmasõja karastus. Silmatorkavalt hea. Tartu rahuläbirääkimisi tõusevad meie eside erandliku sündmusena. See on ainus pojale, tihti sellises arengus meie ööüli nakale suurelt mitte ainult, vaid vaid seda rahutu ajastu, mil mitte meile eksisteerida vaid ka meie võiksime üht-teist kritiseerida. Tartu rahulepingut ei kingitud meile mitte niivõrd Jaan Poska sõnaosavuse tõttu kuivõrd selle tõttu osta selja taga seisis vaimulikuna sajatuhandelist. Nüüd on ainult ei ole ootamaid sama palju õnne kui marssal Mannerheimi, kes suutis võita kolm vabadusega. Laidoner võttis siiski ühe ja väga olulise Eesti vaatlejad mis pani aluse riigile, mille kodanikud oleme tänagi veel ja loodetavasti on seda meie lapsed. Järgmiseks võlusega ülemjuhatusele rahvaalgatuse korras pronksist ratsamonumendi Viljandi lossimägedesse, tema lapsepõlveni. Kõneleb Suurbritannia suursaadik Eestis tema ekstsellents härra Nigel Haywood. Aegsed oleksid pidanud millised veelgi suuremat pilti. Kui oleks, siis ma arvan, et minust saab selle nähtuse peale. Aga siin ma nüüd olen. Mina ja minu abikaasa. Samas aastaid 85 85 Eesti vabadussõjast 85 Eesti kaitseväe loomisest 85 ka Eesti sõjaväemuusika sünnist. Kahju, et sõduritund ei võimalda vahendada sellele pühendatud teaduskonverentsi. Küll aga mängime ette mõne vahepeal keelatud unustatud ja taasleitud Eesti sõjaväemarsi. Neid tutvustas rahvusraamatukogus kaitseväe peadirigent major Peeter saan. Peame siinkohal vabandust paluma, et sõna ei ole raamatukogu suures saalis kuuldav parimas helikvaliteedis seest laitmatult. Parimad on marsid seks puhuks valminud CD-plaadil. Ta tahab mitte plaati, sai valmis ka pikaajaline töö mitmete erinevate institutsioonide kõlada. Miinimum tehti miilitsaid, okupeeritud hoonestatud plaadi nimeks sai täna pole vao. 65 aastat on möödas kõige noorem sellele plaadile salvestatud eesti mardipill. See tähendab seda, et kaks inimpõlve vahele ja see on täiesti piisav selleks, et sellised margid olid üldse olemas. Muidugi, need tekstid on paljudel kevadki ära uute võimude poolt pargitud, laaberdasid väeti temagi sõjakangelaste mardi, kõik, mis vähegi meenutas katse õigemaid, loomulikult. Kas rahvale seda voliniku Ja nüüd on need taas üles leidnud ja k-d. Autoreid loomulikult keeduala taastuma kiriku platsil 24.. Sügisel verre koleda mehega, kelle nimi on paar mittemidagiütlev kindlasti kellelegi. Rimi. Tuleb kehtestada. Ja kirjutasid meeleolu on ikka aeg-ajalt ka kolmandat aastat vaatelt leida. Et alapealkirju. Kandis pealkirja soomusrong kapten Irv. Seda ei saanud loomulikult toru nõukogude perioodi esitada ja see tuli taastada klaveri järgi. Ilusas lühike ja lööv soomusrong kapten. Eks kuningaid, voodi, kulinaid Jüri Pikma guru kes ei häbenenud taga elude. Tema on parim oma terava keelega. Ta lõpuka lahti, nii et ega väga ei oleks seda Teppide pidanud tegema, kui ei oleks tema. Aja kui. Omaniku haridus selles kirjas, välja arvatud tema üle protokollitud See oli keskharidusega, tema Peterburi konservatooriumi haridusega ja muud ei olegi tegelikult midagi panna kellelegagi ja loomulikult ei saanud temast aru, kui ta selle, et ta väga kahtlev, kuna võitlusvõimelised ja selle võimet mitte vastu panna Saksa armeele. Hiljaaegu luge trumpi, et ta hiljaaegu sirbi mandaadi 40. aasta 16. juunil nagu paljud teised ja Kas te arvate, et ikka loomad? Jah, ma arvan küll, et varsti kahtekümmend, miinimum vabas, vallutavad Venemaa üsna pea. Ei, kallis nõukogude võim pääsetud arutama, kuidas ma ütlen ära kodumaa armastatud töö, perekonna ja ta. Täpselt 10 päeva hiljem on välja kirjutatud surmatunnistust, kuna balletimaa sai tegelikult väga tema tunnistatud. Suri. Kirjuta päris palju, üha suuremas ava. Ja täna tema viimaseid vaata, mille ta jõudis oponeerida. Ja olen 39-ga laadal teostikudest ja kannab pealkirja deklarismi finalistide ma saan nüüd aru, et palun, saate lõpus ilmusid orkestrite kasutusse fanfaari kõikidega vuhinal peaksid kirjutama. Saadeti Eesti puhkpillimuusikasektsiooni komisjonile korraga eri mahti tantsitama hoopiski teljelpäraseid nimetusi. Kevades loovus. Ja täna pole paha. Tahaksin lõpuks tagasihoidlikult märkida, et jaanuaris 10 aastat tagasi jõudis sõjakirjasaatja Karl Gailiti eestvedamisel eetrisse esimene eesti sõduritund. Siinkõnelejale on saate tegemine tähendanud lõpmata palju vahvaid kohtumisi. Alati sõbralik ja südamlikke, nagu seda elu näinud vanad sõjamehed on. Ehk teeme varsti tagasivaateid, sest Eesti kaitselahingutest 1944 hakkab täituma kuus aastakümmet. Ja sinna jäid ju riigiküla vets küla Auvere Sinimäed. Täna aga valiksin aastavahetuse taustal meenutuse kuist. Ta tuli sõja lõpul jalameesteks tehtud eestilenduritele Saksamaal meenutamas Kaljo Alakülalendurina üks paljudest jutustajana kuldsuu. Ma kandsin patarei ülemale ette, et vot niisugust eestlased on siia tulnud 16 meest ja ja määrati siia patarei, ülejäänud on üks kena mees pärast tuli välja, on Ober leitnant ja see ütles, et tervitas meid, ütlesin, et teenistus on karm, aga õiglane ja Welt veebel, hakake tegutsema nende meestega, edasinuia, teadlase viltu tuli välja ja see oli siis nii, näitab ETV peal, seal ütleme, meil üritas piisa venelast Starsi naabrist tuli välja, siis ütleb, et teater saksa keeles, et kuidas keegi kirjutada oskab, siis kirjutage oma lollid nimed, vot selle paberitüki peale. Kui oskabki paratöölisi Austraalias sai surma. Arvelfebel, mis keeles te tahate, ta pani muidu keeli juurde, kas ladina, prantsuse, inglise ja kurat teab, mis keeletage EDU oli, ta oskas ka haritud poiss ja niimoodi ja siis muidugi kirjutasima ja pärast me saime teada, miks ta nii sandisti meie käest küsis, sellepärast et seal oli üks kurantidid ja need olid mustad höövel ja neil kraatia ja malelaud oli punane, valge, punane, valge, kes lõngu sõjalennukitel on neil ka. Ja vot need poisid tegid, abitöösid seal ja noored poisid on need pooled ei osanud kirjutada see devalveeris neid noh, selle kohaliku mehe silmis, aga nüüd nüüd lubage mulle veel ja siis on niisugune asi, et see oli üks või kaks päeva enne uut aastat ja, ja siis öeldakse, kasiinos on vastuvõtt, me oleme ühte barakki, lükati meid sisseteenistus, meil ei antud nii edasi ja nii edasi ja seal oli siis niimoodi, et üks laud olisi sakslasi siis oli jupolimaadi eestlastega ja siis taga otsese insenerikraatidel, võib-olla hobuseraua moodi asi oli seal ja kohalike daame kohaliku ülikoolist tüdrukud sinna kutsutud, nuputas need istumised, sakslast, eks seal oli kirju rida ja tulevad sinna sisse ja muidugi me tulime ilma sinelid siiski kahin läbi sest nemad olid sa aimad, patarei koduma, pataljoni rinde plekklendur, hõbemärki Goxinoviga vasaku pooleli kool ja mida oli vaadata ja nii tulime sinna sisse, noored mehed, kõik tegime siksakki ka, nagu meil visa lennukooli seal korraga ta tuuli taha seisma, vasakult poolt istusime maha vaat nii krohvi eskaadri kapten Vello otsas, kõik, siis müüdi seal kolm marka niuke, klaasikene likööri ja nüüd natukene rahas ka vodka oma korpuse meestega, noh, kuna see 50 aastat kestis see asi, mis venelased siin olid meil ja nad rääkisid ka natuke oma sõjaasju ja teate, ma tundsin neile kaasa alati, ma julgen seda ütelda, sest see, kuidas nad viidi sinna kuradi Siberisse punaarmeesse, see oli genotsiid, nad surid, kurat seal nälga. Nii, aga meie tol ajal saime niimoodi, et ma väga täpselt ei oska ütelda, aga ühe niukseid kehvema auto vist oleks võinud kuupalgaliste Roosta kusjuures niimoodi, et me ilusaid liiget suulage ja Fonsulage lendamise eest ja kurat kõik asjad. Ja siis oli see põhipalk nii edasi ja pool maksti meile kolm ja pool maksti siia Raekoja platsi palgakassas, hoiukassa oli siin vahepeal nii. Ja kui me hakkasime inskist läksime ära, siis meil oli pangaraamat tšekiraamat võtsime selle rahaga välja, nii et poisid ikka mõnel oli kohver rahaga ja siis korraga ütleb seal peopeoperemees seal see patarei üle või võiks seal keegi ütlevad nüüd härrased, loositakse välja Punase Risti jaoks Saksa Punase Risti heaks meie haavatute heaks kolm pudelit head prantsuse konjakit, mäletaks ka müüdud, mis seal võis olla Napolioni siis kena halastajaõde aidati sinna tooli peale niisugune ja säärejooksuga nagu soldatid ütlevad. Ja, ja siis ta ütles, palun aktiivselt osa võtta ja teate, poisid ütlevad oma teate, poisid, nad pätid küsisid meie käest, kas te kirjutate oskule, tead, võtame need kolm pudelid ära. Joome iseendale, teate, teeme võiks Eesti ka selle enampakkumine Marega. Ja kusjuures see loterii oli, kuulge, see loterii oli vat ma ei ole ennem ja pärast kuskil kohanud öeldi, et see pidi olema ameerika luteri, et mitte 60 marka esimeste teiste 70 harga esimest ja teist 80 Marge esimest teist kolmat korda seal, nii nagu häält tegid üks kuusk ööd maksid 60 ära. See päris hari groteriinil, ilus esimese pudeli saime niuhti kätte ja kas teate siis teisega oli niimoodi, et no Hoppelgapiteerimis tagusime küll kinni selle ühe auto auto, hinnavahepeal käis üks mees veel kohvriga raha, toom, palatest, lähedased raatlik kokku. Järgmine päev rääkisite sakslased, et me olime, kuna palk oli just olnud asjatagusele patarei kassa kinni, Patarei kasvada, kui sa kinni sakslased, niisiis tegime, lõpetasin, pani i-le täpi peale, mitte selle esimese pudeli ja mitte selle viimase vastupanu oli murtud, selle viimase saime täitsa lihtsalt kätte. Vaat see oli keskmise üks mark, oli kõik, vot selle keskmise viisi mina siis läksi sinna kuraatoreid istusid, kaheksa mustad mehed olid pisikesed kämbudki ja panin neile sinna kurat laua peale selle autoraha saad pudeli ja surusid vendadel kätt. Et oh, riiklikes looja ja sedasi panime selle asja ära siis üks nädalake hiljem teatas, et nemad olid kurat, Berliiser küsinud, mis mehed need eestlased üldse on, mis tuli välja, et me õnnitleme teid seal aaria tõugu vaatrismi saime, teatas siis niimoodi. Tüdrukud kõik meie ümber pärast kõik jätsid oma ruudus õied maha ja siis tulime rida, Miisid oli küllakutseid, perekondadesse, perekonda suudaksime ladusalt saksa keelt, muidugi perekondades sinna ja, ja, ja siis, ühesõnaga meie elasime seal, tähendab, tõstsime Eesti prestiiži vajaliku kõrgusele.