Tere hommikust, head vikerraadio, kuulajad, käes on jutusaateaeg ja mina olen Reimo Sildvee seekordse jutusaate saatejuht ja. Mul on siin külaline, mees, kes kelle kohta ma tahaksin öelda, et ta tuleb otse Narvast, aga ilmselt nüüd pühapäeva hommikul seda ei tee. Tere päevast, Jevgeni Ossinovski. Tere. Kui tihti nüüd see valimiste järgne nädal teid sõna otseses mõttes tõesti on Narvaga sidunud seeläbi, et olete sealsamas Narvas olnud? Ma arvan, et pigem on nüüd see esimene nädal olnud see võimalus, kus ma olen. Olen üle pika aja taas Tallinnas enne valimisi. Viimased mitu kuud ma olin ikkagi põhielukohaga selgelt Narvas. Et kuna see nädal on ka riigikogu töönädal, siis ma olen tegelikult olnud see nädal üle pika aja nende pikemalt pikemat aega just Tallinnas siinseid omal ajal pooleli jäänud töökohustusi tegemas. Tänases saates me kindlasti räägime üks jõuga poliitikast, aga ma ei taha üldse sugugi sellest nii palju alustada, võib-olla lihtsalt nii palju ma ütlen, et nendel valimistel vähemalt mulle tundus, isiklikult, olid selline kolm-neli nii-öelda valimiste superstaari Tallinna kontekstis kindlasti Eerik-Niiles Kross siis Rainer Vakra, kes Tallinnas tegi suurepärase tulemuse, Hannes Hanso Saaremaal nii-öelda üllatajana ja siis teie Narvast. Mul on endal ka natuke selline, ma ei tea, noh, niuke hea tunne sees, et läks ikka paganama hästi nendel valimistel, kuigi ma saan aru muidugi Narvast ei saanud volikogus enamust ja kõik nii edasi, aga aga ma kujutan ette, et mul endal oleks selline tunne küll sees. Tik läks paganama hästi. Kindlasti noh, loomulikult see, et nende valimast valimistulemuste järgi ma olen Narva kõige populaarsem poliitik, on kindlasti meeldiv teada. Aga ma arvan, et põhiline nii-öelda positiivne emotsioon kogu meeskonnal Narvas oli selles osas, et me tegelikult suutsime kõik need skeptikud, kes mitu kuud pool aastat rääkisid sellest oi et Narvas ei ole võimalik mitte midagi teha. Ta kolm kohta või neli kohta ja nii edasi ja see on peaaegu kogu ajakirjandus alates Narvast läbi jõhvi Tallinnani välja ennustasid meile täpselt sedasama, samal ajal me oleme iseloomulikult kindlad, et et tegelikult me suudame selle noorema poolsema tulevikku vaatava põlvkonna tegelikult enda selja taha saada ja kil noh, kolmandiku ja poole vahel neid hääli võtta ja tegelikult täpselt nii läks. Ma arvan, et meie meeskonnal oli kindlasti väga suur selline positiivne meeleolu just selles mõttes, et me suutsime skeptikutele tõestada, et me oleme võimelised töötama. Mis need üldse muidu Narvaga seob, kui nüüd ütleme nii-öelda need valimised ja kogu selle poole ära, te olete Ida-Virumaalt pärit, aga konkreetselt Narvaga, mis teid seob? Konkreetset Narvaga mindi, seo eluliselt eluliselt midagi. Ma küll aga just selle piirkonnaga ja selle piirkonnaga on olnud just seotud nii-öelda, et tal on seal üles kasvanud, aga teisest küljest ka nüüd siis on ju viimased kaks pool aastat ka riigikogu liikmena Ida-Virumaalt valituna olen seal väga tihedalt poliitilist teinud ja Narva kui Ida-Virumaa suurim linn, ehkki mitte maakonnakeskusega suurim linn, Eesti suuruselt kolmas linn. Minu arvates väärib oluliselt paremat linnajuhtimist ja mulle tundus, et see on see missioon, mille ma peaksin enda peale selles etapis võtma. Pealegi et Narvas on meil väga tublid hakkajad noored inimesed, kes tegelikult tahavad et nende linn valitsetaks teistmoodi valitsejateks paremini, et selles mõttes ma elan selles energias minu ja siis selle kohapealsete tublide aktiivsete noorte inimestega, me suutsime selle selle saavutada selle tulemuseni, et loomulikult on veel palju ESM kindlasti noh, minu ideaal oleks ikkagi näha, et Narvast saaks normaalne 21. sajandi Euroopa linn kus inimesed tahaksid elada, sest potentsiaali selleks sellel linnal on tegelikult väga palju ja ma arvan, et väga paljud ka raadiokuulajad ei ole seda küll enda jaoks veel avastanud. Kuna Narvas teatakse üldiselt vähe, käiakse seal väga vähe, aga tegelikult on tegemist, et suurepärase kohaga igatepidi Aga mind huvitabki just see, et kui me jätame selle teie nii-öelda poliitikukarjääri ära, et mis need mälestused või, või selliseid esma, esmaselt mulje, et kui teile öelda, Narva, kui teile öeldi Narva enne seda, kui temast sai poliitik, riigikogu liige mis teil siis Narvaga oli sellist, mis kohe esile kerkis, meelde tuli? No ma arvan, et mitte oluliselt rohkem kui, kui teistel Eesti Eesti inimestel, et Narvast ikka üldiselt sõidetakse läbi, kui minnakse Peterburi. Ja mitte väga tihti jääda sinna pidama millekski muuks, nii et selles mõttes loomulikult viimase paari aastaga, kui ma olen poliitikuna seal töötanud, olen ma avastanud väga palju huvitavaid ja väga positiivseid külgi, linna sealhulgas see tegelikult narvakatele on, on meeletu patriotism oma linna vastu, selline oma piirilinna identiteet, mida ma ei ole tegelikult mujal Eestis kuskil näinud sellisel viisil, et see kindlasti on nii-öelda sotsioloogilised huvitav, aga teisest küljest annab ka seda usku, et tegelikult on need inimesed olemas, kes tahaksid seda linna nii-öelda paremaks muuta. On teil mõni selline mälestus ka lapsepõlvest, ma kuskilt lugesin, et umbes juba 13.-ks eluaastaks te olete läbi käinud kõik siis tollase Leningradi teatreid kontsertsaalid, muuseumid on teil lapsepõlvest kas või nii-öelda läbi sõites Narvast mingi selline mälestus või seos olemas. On küll, aga need, nad on kõik seotud just nimelt selle piiri ületusega, et et nii kunagi väikse lapsena rongiga piiri ületades kui ka kui ka hiljem, natuke täiskasvanuna autodes või bussides, seda tehes kindlasti sellest perioodist on, on meeles Eesti esimene McDonald's, mis Narvas ja oli, kus ikka alati pärast mitmetunnist piiril passimist sai, sai vanemate küll suurele nende vastasseisule ka lõpuks leebumisel sai, sai ikka sinna söödud, sööma mindud. Aga see fakt, vastab see tõele, et noores põlves väga palju käsitegi siis Leningradis, teatris, kinos, muuseumis, kontserditel. Ja Peterburi on, on minu vanemate ülikoolilinn ja tegelikult üks küllalt lähedane sugulane, elab mul seal. Ja noh, nendel põhjustel tõenäoliselt oleme me päris palju Norn lapsena siis mina käisin koos koos vanematega seal ja ma arvan, et tõesti nüüd on juba sellest palju aastaid möödas, aga sisuliselt kõik kõik Peterburi muuseumid ja teatrid on mul tõesti läbi käidud juba pikka pikka aega võrreldes näiteks Moskvaga, kus, millega me oleme oluliselt vähem seost ja selle tõttu ei tekita selline miinus ka eriti eriti mingeid emotsioone, et Peterburi on oluliselt nii-öelda kodusem selles mõttes. Tõmbab see linn kuidagi praegu tänaseni. Noh, tõenäoliselt mitte väga, et, et kindlasti noh, oma nii-öelda ajalool ja kultuurielu mitmekesisust, et on tegemist Euroopa suurlinnaga kindlasti, aga, aga nüüd ma ei ole seal tükk aega käinud, nii et et ma arvan, et et nii, nii palju, kui ma käisin Peterburis lapsepõlves, ma arvan, et ma ei käi seal enam kunagi. Kas praegu, kui te läheksite sinna Peterburi kest, oleks selles mõttes ka mingi kontrasti, et nüüd te olete Eesti vabariigi riigikogu liige, tulute poliitik kas, kas see kuidagi mõjutaks seda, kuidas teid näiteks võetaks Peterburis vastu? Ma ei tea, noh, selles mõttes, et sõltub, mis kontekstis sinna minna, kui sa oled ametliku delegatsiooni kontekstis, siis siis ikka Venemaal natukene suur riiklik lähenemine, et saadetakse autosid vastu ja ikka politseiautode pees sõitma, kui tähtsad poliitikud kuskil sõidavad, mis meil Eestis on teiega harjuma, et arusaamatu, et aga eraisikuna käia, siis ega keegi keegi idest välja, nii et selles mõttes on ikka suurtes linnades võimalik võimalik anonüümseks jääda. Veel Peterburi kohta ja nende tollaste käikude kohta uurin, kas pigem siis te käisite nii-öelda klassikalist kultuuri klassikalist muusikat nautimas või, või käidi seal ka siis tollaseid Nõukogude Liidu mõttes popstaare kuulamas. Ei tule küll meelde, et, et et midagi sellist nii-öelda meinstrim kultuurilist seal oleks olnud. Kuna kuna üldiselt nad olid nii-öelda minu vanemate või ema poolt organiseeritud kultuurireisid nende lapsest asja saaks, et siis siis Need olid üldiselt sellised, pigem jah, sinna nende klassikalisse žanri lahterduvad vist, et balletist sai palju käidud erinevatel teatrietendustel ja siis tõesti kõik muuseumid. Kas mul on tunne selle klassikalise kultuuriga, on kaks võimalust, lapsepõlves väga palju tarbitakse. Üks võimalus on see, et seal hakatakse väga armastama ja, ja inimesele jääb see pisik sõna otses mõttes sisse igaveseks. Tekib infektsioon. Heas mõttes ja teine võimalus on see, et tekib totaalne vastasseis. Kuidas teiega on läinud? Tõenäoliselt ei ühte ega teistpidi, et noh, ma kindlasti olen pigem oma kultuuri maitsetelt võib-olla võib-olla seetõttu võib-olla muudel põhjustel noh, natuke võib-olla konservatiivsem, et mitte et lihtne ei ole. Tänapäeva moodsa kunsti puhul mul seda täiel määral austada pehmelt öeldes, et klassikalist kunsti nii arhitektuuris kui kui, kui kujutavas kunstis ma kindlasti mõistan oluliselt nende kiiremini. Aga ma ei tea, kas on sellest või mingitel muudel põhjustel, et üldiselt ma arvan, et Peterburi puhul on, on väga erakordne lihtsalt see, see kultuurieuroopaliku kultuuri kontsentratsioon, mis on tegelikult samal ajal siis nii-öelda Tsaari-Venemaa sellist oma lisandustega sinna kokku kogunenud ja ta on tegelikult ju suurepäraselt säilinud, mis on, mis on mis on suur eelis samuti. Kui taro peale vaatame, siis Narva jällegi suurepäraselt ei ole säilinud seda nii-öelda vana Narvat. Enne sõdu või ennesõjaaegset Narvat praktiliselt ei olegi, seda on väga vähe. Kuidas te selle peale vaatate Narvas olles, kas teil ei ole tekkinud sellist natuke nagu ängi ja sellist nagu tunnet, et siin oli väga ilus? Mina olin, siin oli väga selline suurepärane, kunagi isegi eks seda Rootsi riigi pealinn oli ju Narva teatavasti et, aga nüüd on siin selline suhteliselt lame nõukogude aegne arhitektuur. Et kui vaadata muidugi seda suurepärast maketti, mida üks inimene on oma kätega teinud ja mida saab Narva raekojas näha sellest siis vanast Narva vanalinnast siis on tõesti vapustav. Võrdluses muidugi sellega, mis on see tänapäev kus nendest majandust püsti jäänud mõni üksik ainult. Aga teisest küljest noh, eks see on, nagu on loota, et oleks võimalik kuidagi siis nüüd see, see kõik samal viisil taastada, ma arvan, ei ole realistlik. On kindlasti võimalik ehitada uusi maju natukene paremas stiilis, kui, kui seda tehti kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel. Aga, aga lõppkokkuvõttes, eks Narva linn on ka igatepidi muudmoodi hoopis teistsugune linn, kui ta oli enne teist maailmasõda. Et ma ei tea, eks ta on nagu on kindlasti Narva oleks suurel määral võitnud, et sellest, kui vanalinn oleks, oleks säilinud. Näiteks turismi mõttes ja nii edasi, aga noh, paraku tänasel hetkel ei ole, aga ka see, mis on tegelikult võimaldab, võimaldab edasi minna. Ka praegu teile tundub, et ta on geograafiliselt Eesti piiri taga Eesti selles mõttes piiri taga, et ta on nagu Venemaa või siis Eestis, eks ole, just täpselt. Aga teisest küljest on ta ju kultuuriliselt rahvuslikult seotud ikkagi hästi palju Venemaaga, et kumb on seal, rohkem on seal rohkem Eestit on seal rohkem mitte ainult nii-öelda Venemaad, vaid ka venepärasust. Mina ütleks, et seal on kõige rohkem Narvat. Et Narva ei ole ei Venemaa ega ei ole ka päris see Eesti mida, mida me nende klassikaliselt võiks sellena mõista. Ma ei ütle, et narval on tegelikult väga palju seost Venemaaga. Peale selle, et seal räägitakse vene keelt. Kindlasti on, igapäevaselt on seoseid kindlasti oluliselt rohkem Eestiga. Aga selles nii-öelda vahepeal olemises on kujunenud välja oma selline Narva identiteet. Et et kui sa narvakad käest küsid, kas, kas ta on enda venelane või maalane või, või, või, või on ta eestlane või eestimaalane, et need mõisted siis inimeste üldiselt on nagu suhteliselt segaduses üteldud man narvakas. Et, et see on selline kategooria, millest nad aru saavad, et tegelikult on selge, et nad on ära lõigatud sellest, et noh, naaberriigist, kuna nad ei kuulusime naaberriikidest küljest, nad on nad on Eesti Euroopa Liidu osa samas keeleliselt lahus ka suurel määral ka nii-öelda läbikäimisel, et ja kontaktidele tegelikult väga isoleerituse ja omaette narvakaid ise loomuldasa ei topi oma nina väga palju kaugemale oma Narva linna piirist, noh seal viis kilomeetrit eemal on suured aianduskooperatiivide tiga aiamaale, suvel minnakse aga aga see on enam-vähem kõik ja ja teisest küljest ega ka ülejäänud Eesti liialt palju Narvast ei huvitu ja liiga tihti Narva visata. No kui me selle Narva jutu korraks niimoodi selja taha jätame, siis kas praegune aeg teie jaoks on see selline aeglasem ses mõttes tahaks võib-olla selle Narva korraks nagu enda õlult jälle nagu maha visata ja keskenduda muudele tegemistele, et kohalikud valimised on nüüd läbi, läks nagu läks seal päris võimule ta ei saanud, aga tulemus nagu ma olen korduvalt öelnud, et ilmselt ilmselt ka juba teavad, oli suurepärane. Et tahaks nagu sellest natuke lahti saada ja mõelda ka muudele küsimustele, mõelda suurelt kogu riigi ulatuses. Noh, ühelt poolt kindlasti on selle aja jooksul olnud mitmeid riigi poliitika teemasid, kus ma ei ole piisavalt saanud osaleda, oleks tahtnud teha ühte, teist ja kolmandat, et see võimalus need kindlasti mingil määral nii-öelda taastub, aga teisest küljest on selge saades nii tugeva häält Mõttes toetuse Narva elanike käest, on mul poliitiline kohustus ikkagi selgelt olla olla Narvas kohal, tegeleda selle linna probleemidega selleks, et seda nii-öelda toetust ka tots krediiti välja teenida. Et kindlasti mingil määral tegelenud Narva küsimustega vähem, aga teisest küljest tegelen nende kõik, aga lihtsalt need teise külje alt, mitte otseselt Narvas olles Narva volikogus töötades vaid riigikogu tasandil püüan tõstatada neid muresid, mis, mis Narvat ja kogu Ida-Virumaad puudutavad, sest ega olgem ausad, ilma riigipoolse aktiivse toimimis, et väga suur osa neist probleemidest Narvas ei saagi laheneda. Nii et Narva jutule nagu päris joon niimoodi katsuda, alla tõmmata, siis ma palusin teile siia pühapäeva hommikusse kaasa võtta ka ühe muusikapala. Seegi tuleb Narvast. Jah, et see on Narva kõige kuulsama bändi avenüü kõige uuemalt plaadilt. Lugu nimega resin ehk ehk uus elu ja tegelikult lugu ei räägi üldse Narvast, aga, aga läheb väga hästi minu üldise elufilosoofiaga ja räägib sellest, et ka kõige hullemat asjad, mis inimese elus juhtuvad, on tegelikult need, mis mis muudavadki inimese selleks, milline ta on, ehk siis laulja, solist räägib seal sellest, et kui mingisuguseid halbu asju oleks elus sündinud juhtunud, siis ta oleks hoopis teistsugune inimene. Aga seda ta ei taha, teda pole täpselt see, kes ta on ja et tal pole uut elu vaja kuulama seda lauluvara. Politsei ei teinud SPA või Washingtoni riburra. Jutusaade jätkub. Jevgeni Ossinovski on siin jutusaates täna hommikul külas. Jevgeni, kas te olete enda jaoks lahti kuidagi mõtestanud? Mis vahe on poliitikul ja mis vahe on riigimehel? Noh, minu meelest ideaalis võiks poliitik iga poliitik olla riigimees. Et on jah, tõenäoliselt neid poliitikuid, kes kalkuleerivad mingisuguseid teisi asju, et riigi avalikkuse ühiskonna huvisid, aga mina neid hästi mõista. Aga mis seal siis nii-öelda vahe ongi siis see, et, et üks ehk siis poliitik on see, kes kogub hääli ja püsib võimul ja teine on siis see, kes kogub hääli, aga teeb seda tööd pärast ainiti siis rahva hüvanguks. No eks see on küsimus, kuidas neid mõisteid defineerida, et selles mõttes, et poliitik kui me selle sõna nii-öelda algupära juurde läheme, siis ikkagi ongi riigimees ehk siis nii-öelda avalikku asjaajaja ja aga, aga kui me mõtleme siis nii-öelda meie ühiskonnas sõnale tulnud lisatähendusi, et kes on poliitik, siis see, kes kogub hääli, valetab Pole ja püüab iga hinnaga võimu juurde jääda. Et noh, ma arvan, et ka selliseid on kahjuks meil olemas, aga aga, aga üldiselt võiks ikkagi need mõisted olla sünonüümsed. Ma küsin seda kõike, sellepärast. Te olete ju õppinud filosoofiat, olete poliitikat uurinud, siis öelda õpingute ja teadustööna, kui palju see, mis igapäevaselt ise teete vastab kõigele sellele, mida te olete nii-öelda õppinud ja raamatuloengu tarkusena endasse omandanud. Noh, raske öelda, et selles mõttes, et kui me mina õpingutest politoloogias räägime, siis siis noh, mil määral see tegelikult on tõlgitud igapäevapoliitika tegemisse siis otseselt, et mitte väga selge, et mingisugused trendid, mida me näeme ka meie ühiskondades, on selgelt sellised, mida on, mis on nii-öelda teaduslik, kult analüüsitavad, arusaadavad ja ennustatavat, kuna teistes riikides on, on sarnaselt asjadega kokku puudutud sarnastes olukordades inimesed käituvad sarnaselt ja nii edasi. Aga eks noh, igapäevapoliitika tegemine on natukene natukene või mitte natukene, vaid oluliselt loovam tegevus, kus nii-öelda teoreetilisest pagasist väga palju nüüd otseselt abi ei ole. Aga mõned noh, ütleme oma nii-öelda põhivaldkonda poliitikas võtan, milleks on siis lõimumisküsimused siis siin on selgelt ikkagi noh, teaduslikult, et ikkagi leitud selgelt, et need lahendused, mis töötavad hästi ja need lahendused, mis hästi ei tööta. Nii et noh, nii palju on mul sellest kindlasti abi olnud. No kui palju te olete saanud neid lahendusi, mis hästi töötavad siin meie Eestis kuidagi natukenegi nii-öelda suruda pärisellu selles mõttes, et te olete opositsioonis kogu oma poliitiku laias laastus olnud, et teil ei ole nii-öelda otseselt olnud võimalus kasutada neid võimuagregaate ja ja selles mõttes on väike titt, kui palju teil on õnnestunud neid töötavaid lahendusi pärisellu suruda? Ma arvan, et põhiline, selline avastus, mis, mis nende lõimumisküsimusi puudutab, et kui sa mingisugusele grupile inimestest midagi hakkad jõuga peale suruma ja siis teda kasutama karistusmeetmeid, siis reeglina ei too Nendes küsimustes positiivset tulemust, vaid pigem vastupidi, tekitab nüüd noh, vastureaktsioone, mis on, mis on pigem negatiivne. Nii et sellest lähtuvalt olen ka mina kõikuma seaduseelnõud, ettepanekud ja teematõstatus, et sättinud just nimelt niimoodi, et me peaksime looma neid võimalusi, et Eestis eestlaste ja venelaste vahel läbisaamine oleks nii-öelda probleemivabam, positiivsem, mõistlikum ja nii edasi. Et kui me surume inimestele peale midagi, kui me ütleme, et vähemustele ongi vähem õigusi, et siis ei vii meid väga palju edasi. Mis nüüd puudutab konkreetseid, et see nii-öelda algatusi, siis jah, seaduseelnõud. Mõttes on on seaduseks saanud ainult üks minu poolt kirjutatud eelnõu aga aga üks teised esiteks ootavad oma järge järgmisel valimiste perioodil ja teiseks üks mitte kõige olulisem selles Peetses teemas ei ole ka ette seaduseelnõude vastuvõtmine, vaid tegelikult kogu ühiskondliku diskursuse mõtlemise muutmine selles küsimuses. Ja ma arvan, et et ma loodan, et selles osas olen, ma olen ma viimastel aastatel teinud seda, seda mingil määralgi edukalt, et on ühiskonnas ikkagi minu meelest aina rohkem seda üldist arusaama, et kui meie ühiskonna üldine sallimatuse tase ei tõuse, siis noh, see ei tee meid mitte tugevamaks, vaid pigem vastu. Aga mis see selline hea instrument siis on, kui me ähvardamist jätame kõrvale, sest need on, need on pahade sundimised ei tööta. Et kuidas seda kohta ühiskonna poolt siis rohkem kokku panna, et, et ei oleks seda sellist suurt lõhet meie vahel. Eks tuleks alustada sellest juba pool teaduslikult alustada sellest, et teha selgeks, et milles on see tegelik probleem et meil on selline välja kujunenud dogma põhiline probleem on keeleoskus. Aga mina väidan, et põhiline probleem on on majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus. Et kui inimesed tunnevad ennast mitte täisväärtuslike ühiskonna liikmetena, kui nad tunnevad, et lihtsalt sellepärast, et nad on sündinud teistsuguse nime või emakeelega on neil väiksemad väljavaated, siis on selgelt ka nende suhtumine ühiskonda hoopis teistsugune. Et noh, olukorras, kus on näiteks tehtud kindlaks, et kui sul on vene nimi, siis tõenäosus, et sind kutsutakse töövestlusel, on kuskil 30 protsenti väiksem kui siis, kui sul on Eesti, mina, minu meelest on tegemist meeletu probleemiga, mis osas ei ole tegelikult mitte midagi tahetud teha. Aga mida siin saaks konkreetselt, kui me nüüd selle lõigu võtame ette tõesti, et kui sul on, mille nimi on väiksem tõenäosus, et sind kutsutakse töövestlusele, mida siin saab riik muuta? Meetmeid on erinevaid, minu meelest võiks teiste riikide praktikaid selles küsimuses analüüsida, näiteks Prantsusmaa on rakendunud sellist meedet nagu anonüümsed CVd kus näiteks esimeses raundis ei ole üldse nimesid. Aga eks neid noh, sest see puudutab tegelikult ka näiteks soolist diskrimineerimist. Täpselt samamoodi. Aga ma arvan, et teine koht, kus see konkreetne probleem ennast näitab, on riigiametid, et kui riigikantselei 100-st töötajast mitte ükski ei ole tegelikult vene päritolu, kui kõikides ministeeriumides on vene päritolu inimesi seal viie protsendi ringis, siis näitab tegelikult seda üldist üldist, nii-öelda ühiskonna praegust seisu. Ja riik saab kindlasti oma nii-öelda proaktiivseid meetmeid rakendada, kui erasektori puhul on see ütleme keerulisem. Siin on räägitud, ütleme, naiste ja meeste puhul sookvootidest, kas see võiks tähendada ka seda, et Eestis võiks rakenduda teatud määral teatud riigiasutustes näiteks nii-öelda rahvuskvoodid või midagi seesugust? Ma ei arva, et see esma järjekorras vajalik on, ma arvan, et alustada võiks lihtsalt aktiivsest nii-öelda poliitikast lähenemistest selles küsimustes tegelikult minu meelest ei ole selles osas lihtsalt mitte midagi tehtud. Et võiks ka proovida nii-öelda, mitte kvoodilistemotivaatoritega, kas siis teavitustööga uurida natukene, kuidas tegelikult juhtub nii, et need vene emakeelega inimesed ei jõua intervjuudele, miks see niimoodi on? Mul üks konkreetne põhjus, ma arvan, et ma tean, miks see niimoodi on, et tegelikult ei ole seda siiani uuritud, et räägitud on ainult kogu aeg, ainult sellest, et keeleoskus on nõrk, sellepärast et sellepärast tuleb õppida rohkem vene keelt või eesti keelt, see tähendab, aga kui me vaatame näiteks tööpuuduse numbreid, siis nii vanemas põlvkonnas kui ka nooremas venelaste põlvkonnas on tööpuuduse vahed eestlastega ligi kahekordselt ja sõltumata sellest, kas tegemist on vanemate inimestega, kes räägivad halvasti eesti keelt kui ka nooremate inimestega, kes räägivad oluliselt paremini. Et tegelikult ei ole see tendents olnud üldse positiivne, ta on, see, need lõhed on jäänud ikka sinna umbes samale tasemele. Ja mis puudutab keeleoskuskeeleoskus, on loomulikult väga oluline, kui me vaatame ka siin, kui palju meie riik teeb selleks et vene emakeelega inimesed tegelikult omandaksid see eesti keele, siis see meetod üldiselt on olnud ikkagi keeleinspektsioon ehk siis karistas selle asemel, et näiteks teiste Euroopa riikide näitel pakkuda tasuta keelekursusi Eestis riigi toel mingisuguse riigi toetusega keelekursusi eesti keele keelekursusi alla 3000 inimese aastas. Samal ajal on meil üle 200000 inimese, kes aktiivselt eesti keelt ei valda. Kas teate, mis mulle tundub, kui ma vaatan, lapp on töökuulutusi, näiteks need tüüpilised nädalalehed, kus need ilmuvad ikka mitu lehekülge järjest on töökuulutusi. Seepärast, et aru saada, et mis need protsessid majanduses käivad, et kuhu jälle inimesi juurde otsitakse, siis mulle tundub, et üha rohkem ja rohkem on tekkinud töökuulutustes nõudmiste ehk siis nii-öelda, mis nõudsid või millele inimene peab vastama sektsiooni ka see, et inimene peab valdama nii kirjas kui kõnes vene keelt, mis mõnes mõttes on ju positiivne protsess selles mõttes, et ka hakatakse eesti nimega TÖÖ soovijatel nõudma seda, et nad mõistaks kõnelda vene keeles. Ei, selles mõttes on selge, et noh, konkreetsetes piirkondades Tallinnas muidugi, eeskätt on teenindussektoris vene keele valdamine muidugi oluline, selles mõttes on kahetsusväärne, et siin üheksakümnendatel koolis käinud seltskond kui ka, kui ma ka ise koolis käisin muidugi vene keele õppimisele väga suurt tähelepanu pööranud ja ma arvan, et see on nüüd hilisemas elus neile kahjuks tulnud. Ma loodan, et see trend selles mõttes muutub ja eks hetkel on tõesti nii, et mõnes ametis võib-olla isegi noor mõlemat keelt kõnelev vene inimene on paremas seisus kui mõni noor eestlane, kes, kes vene keelt ei valda. Aga struktuursed numbreid. Viis tundi, kas ma kuulsin praegu õigesti, te ütlesite, et kooliajal te ka ise väga vene keele õppimisele suurt tähelepanu ei pööranud. Ei, minu minu noh, kui ma käisin Eesti koolis, siis ma pidin rumalal viisil kõikides koolides, kus ma käisin, ma pidin ka vene keele tundides kassas istuma. Mis noh, tegelikult lihtsalt ajaraiskamine, aga lihtsalt ma nägin kõrvalt, kuidas minu eestlastest klassikaaslased vene keelt õppisid ja kahjuks ei ei võtnud nemad seda piisavalt tõsiselt ja tõenäoliselt ka koolid ei võtnud seda piisavalt tõsiselt. Te olete õppinud ju ka, eks ole, Inglismaal, kuidas seal teil teil selles mõttes läks, et kui palju seal oli kasu teil sellest, et te olete nii-öelda kasvanud multikultuurses ühiskonnas sündinud peaaegu täiesti venekeelses perekonnas õppinud eesti koolis ja nüüd olete veel täiesti omamoodi inglise keele peal uues keskkonnas? No ma arvan Et et üldiselt on Inglismaa üks neist ühiskondadest, kus sa ei pea tõestama seda, et sa oled normaalne ühiskonna liige. Et väga paljud venelased ütlevad, et nad tahavad minna härra välismaale, sest sest näiteks Suurbritannias oled sa lihtsalt inimene. Aga eestis oled sa alati venelane, et, et seal kindlasti süüdle ühiskonna arusaadavatel põhjustel, nende ajaloost ja rahvuslikust koosseisust tulenevalt ei tehta mitte mingisugust numbrit sellest, kust sa parasjagu pärit oled, inglise keelt, et räägitakse väga erinevalt, et nii riigis sees nii-öelda emakeelt kõnelejate nagu ikka on siis väga suure sisserännanud argu inimeste poolt. Sisuliselt puudub ühiskonnas välja kujunenud mingisugune ühtne viis, kuidas rääkida inglise keelt näiteks aktsentide osas. Mis see tähendab seda, et tegelikult võetakse sind selles ühiskonnas täisväärtuslikuks liikmeks väga-väga aru. Et sisuliselt pärast paari aastat Inglismaal elamist ma tundsin ennast täiesti Brittina igatepidi, nii et mul noh, mitte keegi mitte kunagi ei küsinud minu käest, mis sa siin teed või kuidas sa suhtud Suurbritanniasse või mingisuguseid selliseid küsimusi, mida Eestis küsitakse mitukümmend aastat järjest. Aga mis puudutab minu enda taust, Ta, mis siis oma teisel erialal, kus ma õppisin sisuliselt programmi nimi oli, oli rahvuslus või natsionalism, kus ma tegelikult õppisime siis? Või töötlesime läbi just nimelt rahvuslus, teooriaid, seda, kuidas need tänapäeval ennast, et ennast nii-öelda välja mängivad, siis selles seal oli mul kindlasti isiklikust kogemusest, nii et tulenevalt oli oluliselt oluliselt rohkem nii-öelda seost selle teemaga, millest räägitakse, nii et ma arvan, et ma andsin ka sellele õppeprotsessi oluliselt palju juurde. Brittiks olemine või siis Suurbritannias ennast väga koduselt tundmine tähendab seda, et joote teed piimaga ja kellaviietee küpsised ja kõik need. Enamik britte idee, seda ja briti kõige populaarsem toit on kana Tikkama Saalani, et briti kultuur ei ole mitte kindlasti 19. sajandi inglise. Ja ma arvan, et jumal tänatud, Nad Briti ühiskond on, on erakordselt palju võitnud sellest kultuurilisest mitmekesisusest, mis neile Kõigis aga üdini hästi olla sealt, mis teil seal õppides nii-öelda pinda käis sõna otseses mõttes selles ühiskonnas, seal. Ma ei oskagi praegu niimoodi niimoodi, et ma arvan, et tõenäoliselt üks asi, mis kindlasti on väga ja see ei ole ainult Suurbritannia probleem, on muidugi see valitsussektori nii-öelda aeglus, et see, kui keeruline on, avaldab Inglismaal näiteks pangaarvet, et kuna on vaja nii valitsusele tõestada jumal teab, mida pangale tõestada verd jumal teab, mida see, kuidas see läbikäimine toimis, on tõesti noh Eestis on, on see ikka oluliselt oluliselt parem, oluliselt lihtsam. Nii et ühesõnaga see Inglismaa on mõnes mõttes nii-öelda multikultuurne, avatud inimesed omavahel ei, ei teeüksusel vahet, sõltumata sellest, kui, kui vanad suured, kust nad on tulnud ja nii edasi, aga see riigiaparaat on veel kinni selles vanas ajas, kui joodi teed piimaga. Tõenäoliselt tõenäoliselt on umbes niimoodi, et, et loomulikult konkreetsetes mõningates sektorites on uuendusi tehtud aga üldjuhul on see ikkagi väga-väga aeglane, vanamoodne ja noh, lihtsalt ka lihtsalt keeruline. Tõmbab sinna Inglismaale tagasi ka ses mõttes, et kuskilt ma jälle taaskord lugesin, et mingites unistustes mõtetes te olete öelnud, et tahaksite saada ise õppejõuks professoriks on see selline mõte veel jätkuvalt peas, et ühel päeval, kui nii-öelda riigi töö tehtud, mõnes mõttes minna kas Inglismaal võib-olla Ameerikasse õppida juurde ja siis juba tulla ja pakkuda tagasi? Ma kindlasti ei välista seda, aga, aga lähiaastate plaanides seda praegusel hetkel veel ei ole. Aga Inglismaal on kindlasti küllalt kodune kodune tagasi minna, et alles alles mõni kuu tagasi või kuu aega tagasi isegi mõneks päevaks jälle käisin, et et kindlasti on selline euroop, polnud minu jaoks Euroopas peale Eesti kõige kodusem kodusem paik, kus ma tean täpselt, mismoodi ja kus sõidavad rongid, mismoodi osta rongipiletid ja kuidas neid saab odavamalt ja nii edasi, need on kindlasti väga-väga meeldis eriti eriti lühiajaliselt seal käia. Kui kirev see tudengielu seal Inglismaal on võrreldes siin Eestiga? Eks ülikooliti väga erinev muidugi, aga ma arvan, ülikoolid on üks nendest kohtadest, kus tegelikult tunnetad selle multikultuursus täielikku väärtust, et see briti ülikoolides alates magistritasemest üle poolte tudengite on välistudengid üle kogu maailma kogutud on tegelikult meeletu, meeletu jutuvaralaegas, nii siis nende konkreetsete kogemuste mõttes. Need inimesed, kes on tegelikult minu kursus, on näiteks Londonis oli, oli, oli, oli mitmeid inimesi, kes olid näiteks riigiasutustes töötanud Iisraeli parlamendiliikme assistent ja erinevaid inimesi väga paljudest erinevatest kohtadest, mis tegelikult annab selle kogu õppeprotsessi käigus, muudab seda asja oluliselt huvitavamaks ja, ja konkreetsetelt siis lisab, annab väga palju juurde, teisest küljest muidugi see võrgustik, mida selle üliku nende ülikoolide lõpetajad tegelikult pärast omavad. Et need inimesed, kes siis laiali lähevad mööda maailma pärast pärast seda, nende ülikoolide lõpetamist jõuavad üldiselt väga-väga kaugele. Need noh, see, et on, et sa neid inimesi tunneb, tuleb tulevikus. No kust teie kursusekaaslased praegu on, millega te võite nii-öelda uhkustada? Lääne-Aafrikas ÜRO korruptsioonivastase võitluse osakonna juht. Üks neist tööd tas prantsuse kaitseministeeriumis. Üks oli enne Norra saatkonnas Francisco s, nüüd on USA saatkonnas Oslos. Hetkel nüüd kohe niimoodi peast rohkem ei tule, aga ütleme neid on, neid on päris palju. Laiali, aga teisi parlamendi poliitikuid Ei tea kahjuks mitte ühtegi veel praegu. Eks. Ma arvan, et paljudes riikides on ta parlamenti sisenemise latt oluliselt kõrgem, kui ta on tegelikult Eestis, kuna poliitilised süsteemid on rohkem välja kujunenud, on selline kivistunud hierarhia, kust tuleb enne läbi käia, on väga raske sisse saada. Et Eestis on selles mõttes asi oluliselt dünaamilisemad, tõesti tublid võimekad inimesed saavad kiiremini enda tööga pihta. Kuidas teil see töökoorem seal riigikogus tundub? Mulle meenub paari aasta tagune üks üks intervjuu, kus te rääkisite sellest, et teinekord on seal riigikogus nii palju lugeda ja materjali läbi töötada, et kui seda ausalt kõike teha, siis jääb natukene nagu tere päevast puudu, et olete te nüüd selle töö järje kuidagi õieti kätte saanud ja õigeid töömeetodeid enda jaoks välja mõelnud, kuidas kogu sellest massist läbi hammustada? Ei ole, see on vist pidev, ma ei tea, aga ma loodan, et mitte igavene, aga siiani igal juhul pides võitlus, et, et püüda balansseerida siis seda nii-öelda tööaega vaba ajaga, sest et teha on neil, kes, kes nii-öelda teha tahavad. Reaalselt on muidugi seda, neid ülesandeid ja võimalusi oluliselt rohkem, kui on ööpäevas tunde, eks on siis vaja mingisuguseid valikuid teha. Ja, ja paraku ei ole need valikud ka kuidagi nii stabiilsed või staatilised, et nüüd otsustasin, et tund aega tegelenud seal ühe asjaga tund aega teise asjaga, et see olukord on hästi dünaamiline, sa ei tea kunagi, millal see tööpäev läbi saab ja ja mida järgmine päev toob, nii et ma arvan, et see on noh, paratamatult osa sellest On seal tööl, sellisel raskel tööl mingi oma nii-öelda võlu ka olemas, et mida te naudite kõige selle juures? Kindlasti ma arvan, et ta on esiteks selline töö, mis on väga loov kus on võimalik endal mõelda välja neid tegevusi, kuidas konkreetselt ühte või teist eesmärki saavutada. Ja ta on kindlasti võimaldab ühelt poolt siis nii-öelda individuaalselt töötamist nende asjadega, mis sind huvitavad, aga teiselt poolt töötada ka meeskonnas, mis ma arvan, kokku toob, teeb ka sellise hea kombinatsiooni ja kolmandaks muidugi mis minule isiklikult selle juures kõige rohkem rahuldust pakub, et et ma tegelen asjadega, mis ma arvan, on ühiskonnale olulised ja minu tööst tõuseb tegelikult laiemalt nale kasumit, mitte eeskätt minule, isegi mitte eeskätt minule kindlasti oleks mugavamaid töid kui, kui see, mida ma praegu teen, aga see, et et sinu tegevusest midagi kasvõi natukenegi kuskil muutub, see on minu meelest väga hea tunne. Kas isa on teinud nii-öelda ärimaailma mõttes täiesti kaotanud? Te olete muutunud täiesti nii-öelda riigimeheks. Te olete teadlasekarjääri peale ennast tulevikus suunanud või võib teid siis, kui ühel päeval leida ka isa kombel näiteks raudtee asju ajamas? Ma kardan, et mitte. Et see rong on läinud. See rong on, tõenäoliselt läks juba tükk aega tagasi, siis vist oma ülikooli valisin, siis ma mäletan, et et siis, kui mina otsustasin Tartusse filosoofiat minna, siis isa ikka üritas mind majanduse muude erialade poole nii-öelda motiveerida ka ma pean teda tunnustama, et ta mind kindlasti sundinud oma erialavalikus ja ütles, et nii nagu tema läks sinna, kus tema tahtis ja mitte siin, nagu teda isa üritas ajada, seni jätab ta ka oma lastele selle, selle valikuvõimaluse. Aga teil on noorem vend ka saavad tema osas ta siiski nagu suunab niimoodi sinna äripoole peale. Õpetaja õpetab kodus ranget raha lugema, näiteks. Seal vist on jah, see on lootus, et vist on seal rohkem selles suunas, et loodetakse, et ma nüüd oma iseloomult oluliselt nende pragmaatilisem ja ühiskondliku või kuidagi. Jah, võib-olla siis kuidagi rohkem äriks sobiv, sobiv kui minaga, eks. Eks näis. Küsin veel siia, meie aga hakkab varsti otsa saama. Valimised on selja taga, selle suur poliitiline võitlus on selja taga. Töö riigikogus jätkub. Kas see sügis toob võimaluse, kas või riigikogu töö kõrvalt nädalavahetuseti täiesti restart ega teha puhata, võtta nautida kuldset sügist või sõita korraks kuskile ära? Noh, eks ikka loodetavasti mõne päeva leiab, aga, aga ma üldiselt olen, olen alati püüdnud siis talvel kolm nädalat ja suvel kuskil kuu aega pikemalt ära olla, et need paaripäevased äraolekud üldiselt ei anna suurt midagi juurde, et nii et tuleb detsembrini vastu pidada. Aga mul on väga hea meel, et me saime need mõnikümmend minutit siin vikerraadio stuudios jutusaate vormis kohtuda ja seda pühapäeva hommikut siin veeta. Aitäh, et tulite. Aitäh, aitäh, vikerraadio kuulajad, teile ka. Et seda juttu sa oled kuulasite, kus külas oli Jevgeni Ossinovski ja saatejuht siinpool Reimo Sildvee, kes teda usutles. Meeldivat pühapäeva jätku teile.