Beethoveni sõber on jälle siin. Taaskord tahame ühe ajastu ajamasinasse pista ja pärast teisest otsast uue kätte saada. Ja nagu meil kombeks ikka nõnda, et see masinavärk keskmisest rohkem maailma muusikapärandist juttu teeks. Läinud korrale lubasime vastpuhkenud romantismiajastu juurest kindlasti veel mitte lendu tõusta ehkki ajastu eesmärgiks ju mõtete ja ideede lendu, minu oligi nii ka jää. Küll kavatseme täna sama ajastu imetlemiseks hoogu võtta märksa varasemast ja kummardada ühe väiksema maa muusikateatritraditsiooni ees et teekonda paremini hoomata. Anname mõned märksõnad, teil aegses teete. Kõigepealt sõidame. Aga Taanimaale sõidame selleks, et näidata omapärast võitlust ühes huvitavas episoodis selle muinasjutumaa ja romantismiajastu kultuurimeka Pariisi vahel kuhu loomulikult olid segatud paljude rahvuste esindajad, nagu tollal kultuurielus üldse kombeks. Saame tõdeda, et just taanlased olid need, kes Pariisi omaaegse au ja uhkuse päästsid ning üle sajandi piiride toimetasid. Üks mis kindel, tänases saates tõuseme varvastele ja jäämegi nii. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Õigupoolest jõudsime läinud saates korra juba Taanimaale sõita. See oli siis, kui rääkisime kunstnik Endel agroa surma järel poolitatud autorimeistriteosest, mis kujutas algupäraselt külg külje kõrval istunud Frederick shopaania šaš sandi, detail Shapäänigaja mäletatavasti Pariisi ja saanud Kopenhaagenisse bordruk kaardi muuseumi. Tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et tagasihoidlikku lüli ei söandaks küll vast igaüks Taani ja Põhjamaade muusikaloo väärtustamisel vihjena mängu tuua. Tõsilugu viga tuleb parandada, sest saate teine hooaeg on juba poolel teel. Aga meil peaaegu puuduvad viited Rootsile, Norrale, Taanile, Soomele. Miskit peaks sarja hoolsale kuulajale meenuma siiski midagi, mis seostus juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu ja säravama heliloojaga. Ikka tekkis meil siin Eestis tegutsenud Johann Valentin meederiga on Jomeederiooper kindlameelne Argeen ja kindlamaid tõendeid sellest, et ammu enne, kui mitmel pool mujal Euroopas kantise barokiajastu väärtuslik lavateoseid Tallinnas Revalis juba 1680. aastal vaid kaks aastat pärast esimese ooperimaja sündi Saksa aladel Hamburgis. Jutu viisime toonaga meederi arvatavale plaanile kinkide teos Rootsi kuningale ja jääda lootma kutset ehk isegi õukonna kompanistiks. Kutset siiski ei tulnud ja põhjus selles on muusikaajaloolased üsna kindlad ei seisnenud mitte teose väheses väärtuses, vaid asjaolus, et ooperis ju see oli liialt tugevad traagelniitidega poliitiline allegooria. Rootsi kuningakoda ei tahtnud end ära tunda. Päästis partituuri Rootsi saatmine ja seal kuninglikus raamatukogus arhiveerimine arvatavasti teos enda, sest meederi ülejäänud ooperid ongi kadunuks jäänud. Niisiis ei meeldinud ooper Rootsi kuningale arvatavalt seetõttu, et teoses kujutatud välja mõeldud riigid Tartsija liitsija meenutasid armutult Rootsi ja Taani kuningriike ja nendevahelist hetkeolukorda. Rahu ja poliitilise liidu nimel tuli sõlmida Karl 11. ja Taani printsess Ulrika Eleonora abielu. Väljamõeldud tegelaskujud olid sedavõrd tõetruud nagu ajaloolastel. Täna on võimalik kerge vaevaga tuvastada, et see sai olla vaid lisapõhjus, miks teost Rootsi või Taanimaal laval ei nähtud? Jõudsimegi Taanimaale ja ajad, millest romantismi ja tantsuteatri üleminekusildu ehitada, seisavad otse siinsamas, käeulatuses. Aasta 1703 Taanist ei ole puhkenud põhjasõjas tõsist vastast Rootsile keda katsendrootsi alt vabaks võidelda ei teostu. Kehtib ajutine rahuleping ja erinevalt lähipiirkonnast, kaasa arvatud meie aladest edeneb elu Taanis pigem rahulikult. Selsamal 1703. aastal paneb Taani ja Norra kuningas Frederik neljas Kopenhaagenis püsti uue ooperimaja ega unusta sellesse tellimata ka personaalloosi. Esialgne ilu ja hiilgus saab siiski kiiresti otsa. Nagu hendalil oli raskusi Londonis, mitte niivõrd oma ooperiteatrite avamise kujust käigushoidmisega. Nii jääb sellelgi majal suurte kulude ja küllaldase puuduva toe tõttu tegutsemisaastaid napiks. Neid saab kokku kõigest viis. Muidugi ei pane kultuuri ja kunsti paremini õitsema ka üsna pea pärast vaherahu jätkuv sõda. Aga ajalooline fakt on saanud siiski uhke. Kõlab ju eneseteadliku maamärgina küll taani esimene ooperimaja ja juba 18. sajandi algusest. Aga täpselt niisamuti nagu eesti rahvuslik muusika ajalugu ei tunne suurt ja siirast huvi nii ammuste aegade vastu on lugu sama ka Skandinaaviamaades ja selles võtmes ei kõla rahvuslikule käsitlusele liiga veenvalt isegi luksuslik ooperimaja püstipaneku fakt. Ja üldse, miks hindame ka näiteks Eesti professionaalse muusika ajalugu häbelikult vaid pooleteise sajandi pikkuseks, küsis muusikaajaloolane Toomas Siitan aastate eest kultuurilehe sirp ja tõi välja võrdluse, mis meilegi hetkel väga hästi passib. Kummaline, aga samast vaatenurgast pole oluliselt pikem ka näiteks Rootsi või Taani oma või lausa üllatav, isegi saksa muusikalugu mitte. Mõtlen siin rahvuslikku vaatenurka. Ja autor annab seletuse Napoleoni sõdade lõppu. Liigendub Euroopa kultuurilugu lihtsalt teisiti keelkondade või majandusgeograafiliste piirkondade kaupa. Seetõttu ei kipu näiteks rootslased vaidlema, on see ikka Rootsi muusika, mida saksa muusikud lõid veel Kaheksateistkümnenda sandi lõpul ja muidugi ka palju varem nende kuningakojas rajal. Veelgi selgemalt, aga seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul kuulusid rannikulinnad teiste Läänemere sadamatega ühtsesse kultuuriruumi milles koos ühtse keelega käivisid samad tsunftireeglid ja mille piires sageli tegevuspaika vahetavad muusikud levitasid sarnast repertuaari ja stiili. Euroopa oli siis kultuuriliselt mõnes plaanis omamoodi ühtsemgi kui täna, võib ju ka nii järeldada. Ei ole ju täna rahvusriikides eriti väiksemates, täiesti igapäevane, kesksete trite juurde on koondunud peamiselt näiteks sakslastest või siis itaallastest heliloojad, libretistil, lavastajad. Aga omal ajal see just nii kippus olema. Kopenhaageni ooperimajas esimesena etendunud ooperiautoriks oli itaallane Bartholomew Bernardi. Edasi läks võim sakslaste kätte isegi veel sajand hiljem. Nüüd siis juba 19. sajandi alguses valitsesid Taani rahvusliku teatri pigem põhjasakslased selgelt saksapärased Sultsi Akuntsem olid ka teatri peadirigentide nimed. Aga üht või teistpidi kõlavaid nimesid tuleb kõiki uurida eraldi ja otsustamine üksnes nende võõramaise kõlapildi tõttu oleks kiire võimalus eksiteele minna, kas siis Jansen või Jakobson kõlavad meie kõrvus iseeneslikult eestipäraselt? Võin reeta, et muusika, mis hetkel meie juttu saadab, on ka Taanimaalt ligikaudu 1820.-test aastatest. Kas teile torkab siit silma midagi sellist, mida söandame just põhjamaadega siduda? Natuke nagu Mozart veidi kui Beethoven, mõni takt ennustaks Tšaikovskit kokku aga tuleb Friedrich kuulaua, kelle loomeaastad jäid 19. sajandi esimesse kolmandikku. Oli temagi saksa nime ja juurtega kahtlemata tähelepanu väärne helilooja entaanima tema C-duur klaverikontserdi viimasest osast vist tõesti otsida ei maksa. Iselugu on tema laulu loominguga, kus kõlab ka taani keele. Aga meenutagem veel kord meie sihti eesmärgiks oli küll jõuda Taanjaga, tõusta seejärel ka varvastele. Taani muusika, tead, ajalugu on nimelt heitnud põneva kinda balleti ajalukku mis tõstab korraga selle väikese riigi kõige suuremate balletihiidude hulka. Aga süüdi on siin ikkagi Pariis, kust jutuga edasiminekuks lihtsalt tuleb jälle läbi astuda. Jätame nüüd Taani Kopenhaageni mõneks ajaks pingile uut esiletõus ootama. Mallet oli oma esimese tõelise võidukäigu teinud juba seitsmeteistkümnendal sajandil Prantsusmaal ikka samas Pariisis. Ehkki Pariis ei olnud toona veel Euroopa kultuurielu keskpunkti eest pigem pidasiga enesest lugupidav helilooja tähtsaks jõud oma tõllas või meritsi, teispool Alpe Itaaliasse, kus oli sajandi esimesel poolel sündinud kaupper. Polnud, siis ime, et tantsulembesed prantsuse kuningakojad Pateistati lulli ehk prantsusepäraselt shambatisli lee, kellest kunagi üsna pikalt juttu tegime, oli samuti itaallane. Kõige soojema mudega tõuke andis see, et Louis 14 noorena ise väga armastas tantsida. Läinud saates oma armastust romantikute vastu pihtinu Franco fil. Lauri Leesi tahab jätkuvas romantismipuhangus ilmtingimata jõuda veel ühe sündmuseni Pariisis aastast 1832 mis aga sobib kõigiti kokku ka sissejuhatusega Alpide tagant. Päikesekuninga sajand oli jäänud kaugele selja taha, sellele järgnenud 1700. vastad olid muutnud pigem vähe. Kuid uue, 1830 supernoova eel oli üht-teist siiski muutunud. Kõigepealt muidugi juba ajastu barokist oli saanud klassitsismi klassitsismi romantism. Mis eraldi balleti puutub, siis on esiletoomist väärivad mõndagi. Näiteks oli ligikaudu pooled ei sajandiga hakanud balletilavalt kaduma liigne sirgjoonelisus või koguni täis nurksus. Pikapeale olid koreograafid asunud avastama ka lavaruumi, sügavust ja kõrgust. Mees, tantsijad kui tähtsaimad osalised laval olid küll jäänud paika kuid tegelaskujud juba Lui aegadest pärit kõikvõimalikud nümfid, nõiad, haldjad, kääbused, salamandrid, härja põlvlased ja kes kõiki liberatistide fantaasias põlgnenud isendid veel hakkasid pisitasa taanduma ja lubasid endi asemele romantika ajastule kohasemad figuurid. Näiteks vaimud. Muide, just vaimudest saigi romantiline ballett plahvatuslikuks esiletõusuks ühe viimase tõuke. 1831. aastal esietendus Pariisis operaas suure menuga diakkuma Meyer Mary ooper Robert kurat, tõlgitud ka Robert saatan, mille kolmas vaatus möödub kloostri varemeis patuste nunnade vaimude keskel. Kergete õhuliste varjude veelgi õhulisem tantsunumber, varjude pehmed heledad rüüd sunniskuuvalgus. Kõik see ennustaski uut ajastut balletilaval ja sugugi mitte kaudselt. Veel enne, kui Robert saatan lavalaudadele jõudis, toimetas ooperi peaossa kutsutav Pariisi kraan Opera esitenor aga ka andekas helilooja ja libletist Adolf nurii koreograafi lippudel joonile libreto, balletile, sulfiid, milleks teda vahetult innustanud seesamameier periooperi kolmas vaatus. Nüüd olemegi sadamas. Saigi romantilise balleti läbimurdeteos. Selline suursündmus, see oli senine romantismipuhang selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Kas meenub teatrisõbrale kohe, kes see oli, kes lõi 1832. aasta Pariisi sülfiidile muusika? Shelli peatset järeltulijat on küllap määratult lihtsam oma autori Adolf Adamiga siduda. Kas pole? Määratult lihtsam, kui mõelda väljasulfiidi muusika autorid on sellesama legende väärse lavastusega kokku panna tolle aja suurim balletinimi terves Euroopas. Maria taljooni Itaallannast Saige romantilise balleti kehastus ja ta on selleks ka jäänud. Ainuüksi välised detailid teinuks temast sümboli justal jooni seljas lehvis esmakordselt Päevase baleriini seljas nii tavaline Kaharmust liinist või tüllis kleit. Just tema juuksed olid esmakordselt kammitud keskelt vasakule ja paremale. Ja just teda tal joonid tavatsetakse pidada esimeseks Paleriiniks, kes tõusis varvastele. Maria isa koreograafia pataljoni juba ettevaatlikult mängu tõime. Kui palju teab ajalugu oma oskuste, veendumuste ja ande parandamist isalt pojale, sedapuhku siis isalt tütrele? Ja siin on ka oma põhjus, miks varvad tantsesse sündis nimed, mugavegrataljoni, kes oli Zenovet hea tantsija Itaalias lastele ta õpetas ju tantsukunsti eraviisiliselt ja mõlemad olid väga andekad ja tütar oli eriliselt andekale, tütrel olid need jalad, olid natukese niimoodi, nagu me tänapäeval ütleme, X-jalad. Ja nüüd isal tellis teatrikingsepa käest sellised Tantsukingad, mille ots on puust ja kui nüüd püsti tõused, siis puudus, mis, mis tema siin võib olla. Päeval me ei ütleks, et nende jalgadel midagi viga, aga tolle aja iluideaali kohaselt nagu ei olnud selliseid lavalised jalad. Ja nüüd, kui, kui nüüd tõusis nende vabast kingadel siis nüüd esiteks jalad läksid pikemaks ja kogu see fakt tuur läks väga lavaliseks ja ta muutus lihtsalt nagu romantismi sümboliks silma, via taljoni ja teda loomulikult teda hakati siis kunstnikud kasutama modellina ja ja kõik püüdsid olla ikka sama saledad ja kenad nagu tema. Ja ometi olnud taljoni esimene, kes varvastele tõusis. Sellega paistis juba palju aastaid varem 1815. aasta paiku silma üks tema eelkäijaid, aga see tõusmine oli juba tähenduselt teine. Toona tõusti varvastele tõesti, kuid varvastele tõusnud oldi ühtlasi ka pärale. See graatsiline liigutus oligi viinud lõppeesmärgini milleks oli seega lihtsalt varvastel seista, entsis päikese poole küünitada või teha muud, mida koreograaf ette kirjutas. Romantilises balletis tuli aga varvastele kerkida selleks, et tõusta õhku. Muidugi mitte otseses tähenduses, vaid luua vaatajas alaline tunne, tõusta õhku, et jäta maha reaalsus, mis ei nakku kuidagi ideaalidega. See oli ometi üks romantismi tähtsamaid ja suuremaid mõtteid. Varvastele tõusus on juba iseenesest peidus romantism, meile nii omane traagiline alge mõtiskles paljude aastate eest meie väärikamaid, koreograafia, tantsuõpetajaid. Heino Aassalu. Püüje end maast lahti rebida, tantsus. On ju konkreetselt nähtav ainult juba hüppeks ära. Tõukes peitub maandumise endastmõistetavus. Selles on oma nähtav traagika. Ja nii kujunes sellel perioodil just balleti üheks juhtivaks žanriks kõikide teiste kunstide kõrval. Maria tal jooni poosid olidki, kui hüppeeelse asendi eest baleriini keha oli ettepoole kallutatud ja kuid ainult kikivarvul ka tõesti õhku tõstis, võimaldas tehnika ületada tal suure lava vaid paari hüppega. Ehk saaks seda pinget sõnadesse kanda? Ligikaudu samuti nagu tegi seda Wagneri muusikat kirjeldades ühel varasemal korral Linnar Priimägi. Igas noodis on see tung. Nagu igas kevadises pungas peitub see lehtede pinge, et nad nii tahavad sealt välja murda. Ja tõesti, marja tal jooni keha ei olnud, vähemalt esimesel pilgul balleti jaoks loodud. Lisaks kehvavõitu joonega jalgadele ei peetud teda väga nägusaks ja käedki olid tal väga pikad. Seevastu labajalad imetillukesed sellise materjaliga oli tema isa Philip pataljoni Viinis tööd alustanud. Eesmärk pühendas abinõu selle lavalt nii kaunilt paistva töö märksõnadeks said ülim rangus, täpsus, isegi julmus. Maria tal jooni on oma üleelamisi ise meenutanud. Kuuest treeningtunnist kaks läheb jalgade tehnikale kummalegi tuhatkond liigutust. Need on piinavad, kuivad ja igavad, kuid see on ainus viis lihas kõõlus aparatuuri paindlikuks muutmisel ja täiuslikkuse saavutamisel. Isegi suurima edu aegadel ei loobunud neist harjutustest ja nad tegid raske kergeks. Selle tohutu, isegi julmuse abiga treenimise tulemiks oli aga erakordne õhulisus, kraatsilisus, pehmus otsekui pühalik alge, mida kõik toonased kriitikud üksmeelselt imetleda mõistsid. Kõrvuti sellega, mida loodus ei olnud taljonile andnud oli siiski rohkem seda, millega ta kõigist kaaslastest ka ande poolest silma paistis. Kõigepealt oli Marial loomupäraselt head eeldused ilusateks hüpeteks. Lisaks võime hüpetajal kui õhus püsida samuti suutlikkus varvastel kindlat poosi hoida, seda ka aeglaselt pöörelda. Legendi järgi lugenud, täis ja seda tehes vaevata 100-ni. Kõik see kokku tekitaljonist esimese superbaleriini, nagu pianist finantsilist oma võlu klaveril asus ka tema ringreisidele. Jällegi midagi uut, selles üllatuste sajandisse. Stants oli nüüdsama, purustanud oma pika-pika vaikelu ja avastanud end ühtäkki olevama õiena keset romantismi ajastut kus inimplastikal oli ohtralt ruumi ajastu ideaalide mahamärkimisel kastroleerivad balletiartistid, baleriinid, pealegi ei olnud neid varem ju nähtud. Meenutame veelkord, et enne taljoonit olid aastasadu olnud esitantsijaks mehed päikesekuningaga eesotsas. Pildid olid ju kunstiinimestele lahti ega marja taljoni muutus rahvusvaheliseks staariks ja ta kohe kutsuti küll Londonisse külviini, tal oli mitu kuud Peterburis ja see oli tähendab seda hagitud publikule nendele inimestele, kelle hulgast mina oleks tahtnud olla, sest väga võimalik vaevalt, kui ma oleksin sündinud 19. sajandi esimesel poolel, ma tõenäoliselt oleksin Saaremaalt kogu aeg ja mul poleks puuduks võimalus üldse käia teatris. Aga ma kujutan unelmates ette, et kui ma oleksime andnud tollel ajastul, et, et siis oleks olnud nii, nagu ütleme madonna kergemuusikaala, see, keda tunnevad, kelle poole kaamerad on pööratud. Muidugi tol ajal kaamerad ei olnud, aga selle jaoks oli, oli sulg ajakirjandus. Nii et see populaarsus, mis marja, ta saavutas, seebika fenomenaalne ja ta siiamaani on palju balletitantsijatele. Umbes nii nagu peaministritele, Richil ö. Senine eeskujulik artist. Viid esietendub Pariisis 1832. aasta 12. märtsil. See on balletiajaloo murranguline päev. Kõigi pilgud on suunatud lavale, sest tal jooni on selleks hetkeks juba tuntud nimi. Muuhulgas oli tal olnud silmapaistev roll ka värskelt kirjeldatud Meyerberi Robert saatena kolmandas vaatuses. Temast oli tehtud aktis patuste nunnade juhtfiguur. Aga nüüd särab ta laval kõige ja kõigi keskelt sulfiidi kõhuvaimuna lööb õnnetult nõiuti pettekujutelma tega noormeest üle. Lihtne romantiline jätab kõik õnnetuks. Lavapilti aitab veelgi imelisemaks vormide etenduse tehnika, mille arendamisse on juba mitusada aastat panustatud. Ärme unustame, et tol ajal oli ka teatritehnika väga kõrgel tasemel, et kõik shiidid ikka lendasid seal õhus. Seda suitsiidide lendamist õhus rakendati sinnamaani, kui 20. sajandi alguses Boschoidiaatris üksümfiid kukkus surnuks. Et peale seda ei ole hakatud enam sedasi nii hõljuvat seda esitama. Juba 1796. aastal oli šarloviidid loo tutvustanud Londonis tehniliste agregaati, mis võimaldas tantsijatel lava kohal lennelda. Nagu mõne teisegi ennaktempos valminud ja ajastust ees käinud leiutisega varemgi juhtunud ei jäänud ellu esiotsa seegi vajadus. Sellisteks lendudeks kasvas ometi Ühasest lõhestunud poolmaised pool taevaliku romantilised tegelaskujud tahtsid ju ometi lennata. Nagu põhjendas teatriteoreetik Kristiinaga tantsis romantilisele balletile viidates vaimolendid, kes peibutasid mehi ja kiusasid. Reetlike armastajad pidid laval näima usutavalt õhkõrnad ja lendlevad. Lendamisillusiooni loomiseks prooviti kasutada traat. Mis kinnitusid, tantsi, annate pihale. Oleme rääkinud nüüd pea kõigest, mis selle mälestusväärse läbimurdepäevaga seotud eelloost, persoonidest, koreograafiat, tehnikast ja treenimisest, varbaystjal, labajalgadest, viimaks ka lavatehnikast, aga mitte muusikast. Kas kujutate ette, meie vestaksime sama kaua luikede järvest tegemata jutu Pjotr Tšaikovski-ist. Kui küll ajastule autorile veidi liiga teha, võime siiski öelda, et muusika esimeses läbinisti romantilises balletis sulfiid ei olnud väärtus isenesest shambad Lens, nats, haphere, kõlab see nimi teile tuttavalt, oskate miskit muudki temaga seostada. Selle 1785.-le aastal tulu siis sündinud prantsuse helilooja kohta ei leia vähegi põnevamat infot isegi paljudest leksiko neidest. Isegi internet ei saa siin suuremat uhkustada. Korralik vee, lahetalliooni kuulsuse ja Snatheri kuulsusetuse vahel on siiski lihtsasti seletatav. Muusika kui selline ei olnud esimese romantilise balleti juures veel määrava tähtsusega. Pigem on tegu lihtsalt tarbemuusikaga. Nõustas Beethoveni sõpra muusikateadlane Kristel Pappel kuid kindlasti mitte viletsa tarbemuusikaga. Pigem on balletimuusika lihtsalt kirjutatud, nõnda et tantsijad saaksid kõik omaette nähtud numbreid tehtud ja figuuride esitatud balletimuusika eneseareng, mis Edavale, kelle kergitada ka helilooja ande. See seisis veel ees. Seega ei olnud mitte muusika see, mille pärast tal 1832. aasta 12. märtsil oli Pariisis teatrisse tuldud. Nüüd, kui see ballett oli, aga esietendus Pariisi ooperis, siis Taanis soovite nagu ka seda lavastada, aga kuna need autoriõigused just hakkasid siis nagu tekkima ja, ja nendega tekkis ka probleem, siis ei olnud võimalik kuidagimoodi seda muusikat kasutada. Mistõttu siis koreograaf nimega Burnovile Kopenhaagen tellis ühed viiulimängijad orkestrist siis uue versiooni sellest sel siidist ja sellisena on ta nüüd ülekantud ka Estoniasse toonias meile sulfiid, mis meil lavastati ja kus heliteerikina siis hiilgas omal ajal selle vidina, et, et see ei ole nüüd see päris, millest mina räägin. Mina räägin praegu sellest visiidist, kus marja seal jooni esmakordselt tõusis. Reisi viimane jutt oli kui lühikonspekt või kontsentraat järgnevast mille väärtus on siiski märksa enamat kui maailmale alles jäänud kaks erisugust nägemust sülfiidist. Arutame siis asjalood lahti, et saaksime tagasi jõuda Taanimaale, kuhu sealse balletitraditsiooni maailmakuulsa aga veel reetmata rolli ju pingile ootama olime. Sirvime alustuseks Ago Herkeli kirjutist 2007. aasta sirbist, mis järgnes vahetult Estonia viimasele sulfiidi esietendusele 25.-st jaanuarist. Pariisi Klaanupera Ast 1832. aastal esietendunud Filippo tal jooni sulfiidi kõndis väljapaistev taanikul geograaf, muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sõber. Kirjanduslikult andekas ja sügavalt erudeeritud on mul rongil aastal 1836 Kopenhaageni teatri väikesele lavale. Lava muutumist sõltuvalt muutis ta osaliselt koreograafiat ja rahalistest piirangutest tingituna tellis uue muusika. Olgu lisatud, et sõbrad, Andersen ja mornov vill on mõlemad sündinud ühel ja samal, 1805. aastal ning ei saa kuidagi öelda pornovilli 200 sünniaastapäev oleks kaheksa aasta Estanimaal Anderseni kõrval täiesti varju jäänud. Selleks on tegu liialt teeneka mehega. Just talle peame olema tänulikud, et sulfiid on kaunis autentset meie aega jõudnud. Nii on avaldanud arvamust ka meie Heino Aassalu. Vurnovil olles samuti nagu teisedki sisse võetud Silfiidist mida ta nägi küll esmakordselt alles 1834. aastal, seega paar aastat pärast esietendust otsustas selle lavale tuua Kopenhaagenis. Ent ettevõtmisega kaasnesid probleemid, millele juba jõudis põgusalt viidata ka Leisi. Eeskätt olid need mured autoriõiguslikku laadi. Ei olnud Pariis valmis Murnombillile sobivaid tingimusi, partit, tuurja klaviiri teele kaasa andma. Et ballettmeister jäi oma tahtmisele kindlaks, tuli muretseda uue balletimuusika eest. Nagu just kinnitasime, ei olnud muusika sulfaatide puhul veel tähtsaim komponent. Küllap vihkas koreograafia ennekõike panna Skandinaavia silmadega hingame sarnasel romantilisel moel, nagu oli seda Pariisi rahvale võimaldanud Maria talliooni, kes selleks ajaks oli asunud oma, kas trollidega Euroopat hämmastama. Tellimuse balletimuusikale võttis täita noor norra päritolu helilooja Herman Tsewerin. Levensheld ei olnud Kalevi looming iseseisvana meil miskit, mis juba esietenduse järel pidanuks koha maailmaklassikas kätte võitlema. Ise lugu oli 1841.-na aastal valminud Schis EL-i ja selle autori Adolf Adamiga kes sulfiidi esimeste aastate aegu alles ootas oma tähetundi. Kui ütleme, see helilooja, kellest ma praegu teile rääkinud mõlemad versioonid ja nii originaali Pariisis kui ta Kopenhaageni ega näe, muusikal kui sellist ei ole omaette sellist tähendust, tähtsust need ei esitate kontsertsaalis, ainult ilma tantsud. Nad on mõeldavad ainult deklaratsiooniks tantsule, aga Adolf Taani muusika juba seal siin ikka täiesti tõsiseltvõetav muusika ja ka see ballett. Nüüd siin oli juba teine staar tekkinud kriisigi seda esitas. Ja siis nad vahepeal esimesed ka koos need, need tantsijad esitasid, paduti, padud kaka ja mis nad kõik ära pole esitanud. Et see väga kiiresti käis ühest pealinnast teise. Ja hiilgava numbri teinu Paleriinile sellis võib aplodeerida. Ent tagasi eelkäijate juurde vurnovil kes oli lavale toonud mitmeid maailmanimega tükke, oli ka enese teadmata rajanud Jussilfiidiga vundamendi Taani balleti üleilmsele kuulsusele. Mis parata, esimene on ja jääb esimeseks jäätsil. Feed oli tõesti esimene täieline romantiline ballett. Seda ei vaidlusta täna keegi. Sümbolite ümber tekivad aga teadagi müüdid ja nende viimase vääristavad südant veelgi eredamalt. Nii on sündinud ja pärjatud taanlaste balletilegend Murnon pilli veidi teistmoodi ja paljude arvates ka Pariisi lavastuses paremsulfiid. Pool sellest kujuteldavas loorberipärjast Taani rahvale ka loovutada kõigile neile, kes järgmiste aastasadade jooksul pornopilli loodu koreograafia kinni pidasid Grafi nägemust sel viisil üha uutele põlvedele edasi kandsid. Just toonase meistri võimalikult algupärase tööelushoidmise eest ongi maailm Taani balletikrooni vääriliseks hinnanud. Tänaseks on selfiidide esialgse versiooni Kopenhaageni moodi säilitatud juba ligi 180 aastat ja sellisena on seda laval pea muutumatul kujul nähtud juba tuhatkond korda. Lisaks on taanisulfiidi pisikut levitanud mööda maailma ringlevad koreograafid, kunstnikud ja tantsijad ka eraldi. Stiilipuhtus on küll ilus, et päris kõike ei saa üleaegadega siiski hoida. Avaldab veel kord skeptiliselt arvamust, aga küll. Kindlasti pole Burnon Willi koreograafiat täielikult ja iga täpitähega säilinud igasuguse progressiga tantsutehnikas me kaotame midagi. Kaotame tagasipöördumatult ja jäägitult. Tänaselt balletilavalt on kadunud pantomiim. Draamaballetist pärinev kurikuulus kurtummade keel ei elust kaugeltki minevikku suurte miimide kunsti. Kuskil on piir vana balletidetailide, olustikulendude imede butafooria ja palju muu säilitamises ja nendest loobumises. Kuskil on piir, millest üleastumine tähendab teose hävitamist tema muutumist balletiks üldse. Snathofferyselfiidist nii väärikat hoidist ei saanud. Romantismiajastu möödumisega möödus ka aegade seni suurim balleti õitseperiood. Mingil määral seal hakkas taastuma alles läinud sajandil. Aga samal ajal kui taanlased maailma esimest romantilist balletti kui vati sees, hoidsid Läks sõdade keerises algupärasest taljoni Snanthoffery sülfiidist mõndagi kaduma olgugi et taanlased olid sellest teinud omajagu erineva versiooni oma koreograafia helilooja abil. Ent tahtmine veel kord läbi elada seda, mida koges balletipublik 1832. aasta 12., et siin ei kadunud kuhugi. Esiettekande 140.-ks aastapäevaks 1972.-ks aastaks restaureeris Pierre kraan oper aastal joonisel feedi originaalversiooni, mis muide sai 50 minutit pikem kui pakkus oma 2007. aasta lavastusega välja Estonia. Nüüd me siis juba oskame targalt küsida, millise lavastusega tuldi välja siin kas sellega, mis pärit Pariisist või Kopenhaagenist? Nii 2007. kui sellele eelnenud 1982. aasta rahvusooperilavastus on nimelt taani koolkonna puhastverd siire meie rahvusballeti. Ja kui tahame olla täpsed amburnam Willi korraga ja meie lavalaudadel üheksakümnendatel käinud veel kahel korral armastuse muinasjutt, 93. konservatoorium 95. aastal, neli lavastust ainult 25 aasta jooksul. Kas ei oleks aeg koreograafia klassikas söösta uutele avastamata ringidele? Küsis mõnigi kriitik pärast 2007. aasta. Jälle on aeg sealmaal, et tuleb eeter teistele üle anda, ehkki romantiliste kujutluspiltide ja muusika lummuses on nõnda hea loomulik õhku jäädagi. Beethoveni sõber avaldab veel kord tänu Lauri Leesile, kelle teadmised ja kired üheskoos moodustavad juba nauditava terviku iseeneses. Tsitaadid kandis ette Toomas Lõhmuste. Sahte sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.