Üldist nutulaulu kaasneb teha, ma ei tahaks kuidagimoodi sest see, kust me tuleme, me kõik mäletame seda väga hästi. On küll hoopis midagi muud kui see, kus me oleme praegu vaatamata kõigile nendele kitsikustele mis mõnel elanike rühmal taluda tuleb. Mina kuulun muide ka nende hulka, ma olen pensionär nimeliselt tegelikult elatisraha saaja. Aga mind see ei ole eriti virisema pannud, sest kui lähtuda nii otse iseendast. Ma olen võrdlemisi väikese tarbimisvõimega inimene. Ja üldiselt ma tulen, Toin, aga selle tagasihoidliku elatisrahaga muidugi. Teatris ma enam ei käi, kontserdil ei käi raamatuid, osta, ajalehti ei telli. Ja nii edasi see muidugi on selge puudujääk ja ega see päris normaalse elu juurde ei käi, isegi pensionäril võiks olla natuke võimalust rohkem. Aga selle kannatab kuidagimoodi ära. Saad naabrimehe käest näiteks vanu ajalehti kaenlasse, loed neid nädal aega tagantjärele. Ikkagi saad midagi teada, noh, radio on õnneks veel niisugune, mida võib kuulata ilma suurema makstud. Nii et päris seos eluga ära ei kao. Ja muidugi lootus on ikka sellele, et ka see majanduslik olukord vähehaaval paraneb ja inimeste olukord läheb kergemaks. Kõige rohkem mure on kuni üldisemalt vaadata ka minul ikkagi Noorte perede pärast, nende noorte inimeste pärast, kel on aeg luua oma perekond saada lapsi, kasvatada lapsi, kui kujutleda end sellesse osasse, siis peab ütlema, see on vist küll väga ränk. Eriti kui on juba olemas üks või kaks lapsi ja siis mõelda, et kas me võime veel kolmandat Ki oma peresse kasvatada? Võta, see on tõesti ränk probleem, aga ometi nii eluliselt tähtis nagu see on meie kõigi jaoks. Sest kui ei ole järelkasvu, millele me siis loodame ja. Tuleviku Eestit endale ette kujutama. Ja see ongi vahest üks niisugusi valupunkte tõepoolest, millele on palju osutatud, aga aga ega seda õiget lahendust ei ole ikka leitud siiani. Ja ega need pisikesed toetus summakesed, mis ka juurde antakse seda probleemi kaugeltki ei lahenda, see nõuaks midagi kardinaalsemalt. No ja muidugi, millest ka palju räägitakse, see on see moraalikriis või? Või Kurlestumine või kuidas me seda ka ei nimeta, ma olen nii palju vanainimene, et ma mäletan veel esimest vabariiki ja üsna selgesti ma ei olnud 40. aastal mingisugune sülelaps enam, vaid mul oli kaheksa klassi selja taga. Olin mõndagi näinud ja tähele pannud maaelust eriti ja ma arvan, et ma tundsin tolleaegset eesti rahvast. Ja kui ma nüüd praeguse eesti rahvaga kõrvutan, siis see teeb küll meele nukraks. Sest ja küll me tarvitse kuidagi idealiseerida seda vana vabariiki ja, ja teda ühekülgselt ja, ja ilupildiliselt kujutada. Aga see oli üks tõsine ja töökas ja edasipüüdlik ja aus rahvas. Mida ilmselt praegu ei saa jah, kahju öelda, kahjuks küll seda seda ausalt rahvastada, seda tõsist tõsimeelset eesti rahvast justkui peaaegu ei olegi enam. Ja see, see ongi see, mille, mille Tamsalu andis vurle nime Pullestumine, juurt, juutetu olek tuulde tõugata olek. See mentaliteet, mille vastu tuleks kõigi vahenditega ja kõigil võidelda. Ja see ongi moraalikriis, mis ulatub igale poole igasse elualasse. Kasse ulatub kirjeldusse ka te jälgite ikkagi kirjanikuna ja kirjanduskriitikuna kirjandust, loolasena, kirjandusteadlasena kirjandust vaatamata kõikidele raskustele ja ulatub muidugi ulatub isegi niisugusel kujul, mida, mida ei oska iga kord nagu ette nähagi, et nende asjade vahel on ka mingi seos. No võtame kasvõi seda laiemalt pisut kultuurisituatsiooni, tähendab, mis siis nüüd domineerib, siis domineerib vähemalt väliselt vaadatuna. See on ikka see kommertslik ja meelelahutuslik ja isegi madal suures osas ja, ja teatavas osas lausa kahjulik ja ja eemaletõukav. Ja see ulatub igale poole, igale poole läheme kas või raamatukauplusse ja vaata, mis seal siis lettidel on, eks ole, mida meile serveeritakse mida tahetakse esijoones pakkuda, sest et see läheb, see on äri-le kasulik, eks ole, suurendab läbimüüki. Teada, mis on kriminullid, enam eriti ei lähe. Nüüd on siis igasugust astroloogia, astroloogia ja unenäos ületavad ja seksi rõhutajad ja igasugused muud niisugused üsna üsna niisugused asjad, millel kultuuriga nagu või et ei ole mingit tegemist kirjanduse kõrgtasemega ammugi mitte. Ja see on juba niisugune, no ütleme, kaubanduslik ilming, aga, aga see kõneleb paljuga muust. Sest kirjamehena ma tean, kui raske on kirjastada praegu mingisugust raamatut, millel on tõsist tähendust, olgu ta siis ilukirjandus või olgu ta uurimuslik või mis tahes. Sest nüüd ei ole ju küsimus enam selles, et kas sa saad honorari, vaid nüüd küsitakse, palju sa võid peale maksta, kas sa võid maksta 10000 või 20000 ja teinekord ei aita ka sellest? Ma tean, üks minu kolleeg, kirjutas kirjaniku monograafia ja siis pidi ta maksma kirjastusele peale, tal endal ei olnud siis see summa. Peaaegu ütelda, et pressiti välja kirjaniku järel tulijalt, kes Rootsis elab. See on juba niisugune nähtus, mille, millele ma ei oska enam nime anda. Samuti nüüd sellest kõigest ju sõltub ka kirjanduse retseptsioon, eks ole, kirjandusteoste vastuvõtt mida pakutakse, kellele pakutakse, kellel on raha osta, kellel ei ole võimalik osta ja see moodustab niisuguse lahti arutamatu puntra, et mina ei oska siin ka mingisugust retsepti anda ja seda vist ei olegi võimalik anda. Sest tõepoolest, kui tehakse kalkulatsioon näiteks raamatukirjastamise peale ja selgub, et see on nii nii, nii suur ja raamat tuleb seal 20 30 40 krooni maksma. Tõepoolest siis juba siis see raamat ei lähe, noh, ta ei lähe, Ta ei lähe, sest et kauplus paneb veel oma 25 protsenti sinna otsa ja, ja potentsiaalne lugeja ta vaatab eestle tagant seda raamatut ja leiab, et ta seda ei ole võimeline ostma. Ma olen huvi pärast lasknud teha näiteks ühe kalkulatsiooni, mis läheb maksma see raamatu või selle käsikirja kirjastamine kirjastuses. Ja see, mis ta läheks siis, kui ma seda teeksin nii-öelda oma kirjastusel, siis tuli välja, et vahe on umbes neljakordne. Oma kirjastuse kasuks. Oma kirjastamisel tuleks ta tähendab neli korda odavam kätte ja võiks ka neli korda odavam otsest raamatukauplusse minna, sest kirjastus paneb sinna muidugi oma bürood, ruumide üürid, mis on suured ja kütte ja valgustuse ja kõik muu otsa ja vot siis tulebki niisugune resultaat, vangutab pead. See on üks niisugune päralejõudmise küsimus, aga muidugi, eks autori enda kirjastamisel on oma. Kuidas ta seda siis, kui tal tiraaž käes on, kuidas teda levitama hakkab ja mismoodi ta sellega toime tuleb ja kas raamat jõuab ikkagi lugejani, kelle peale on mõeldud või mitte, see on niisugune. Väga keeruline ja ränk probleem ikkagi kirjanduseluline probleem mille lahendamist praegu ei oska ette näha, kuidas, kuidas see siis lõpuks areneb. Kui tulla veel sedasama võrrelikkuse ja moraalikriisijoonele kirjanduse suhtes, kasvõi siis minu meelest ka kirjanduse siseselt on see suhtumiste arusaamade Teametraalne lahkuminek olemas. Tänapäeval on mingisugune suundumuste veelahe kust vaadatakse nagu seljad vastamisi, erinevates suundades ja minu meelest, kui need katsuda nüüd nii õige kematiseeritult ja üldjoontes esile tuua, siis üks oleks see suundumus, mis näeb, et kirjandusel on ikkagi oma eluline funktsioon, et kirjandust huvitab inimene ja aeg, inimene ajas ja nii edasi, tähendab ta on kommunikatiivne, talo seos eluga, ta tahab midagi kaasinimesele ütelda. Nii, see oleks suund, mille poolel mina olen oma südamega ja alati olnud muidugi. Teine suund on, mida ma näen täna. Eriti nooremas kriitikonnas ja, ja, ja ka loovate autorite hulgas on see, et kirjandus on kunst ja sellisena täiesti omaette. Ta ei sõltu millestki. See on autori eneseväljendus, tema teeb ilusaid lauset või lehekülgi või teeb teksti. Ühesõnaga tal ei ole asja sellega, kas seda võetakse vastu või kuidas ta vastu võetakse, temal on loometung, mis sunnib teda sugust teksti tegema. Midagi väga ohtlikku, pean tunnistama. Eriti seda suunda ma ei taha isiklikuks minna, aga seda suunda ma näen. Ajakirjas vikerkaar, kus seda suppi pidevalt keedetakse ja serveeritakse mitmesuguste nõude sees. Ja selle taga on, on mingisugune. Ummik ja, ja mu meelest viib nagu kuskile hääbumise ja mõnel puhul ma isegi pean selle ajakirja ära viskama käest ja ja ütlema, et see on kahjulik hullus. Aga see on muidugi äärmuslik reageering. Pealegi ei või väga pilduda neid ajakirju, sest need on raamatukogust laenatud. Nii et ma korjan ta jälle üles siledaks, Javier raamatukogusse tagasi. Aitab sellest mõnivad muidugi nüüd küsida, et no hea küll, sa oled ju ka kriitik kunagi olnud ja eks võta sõna ja ja polemiseeri ja, ja seletaja. Aga praegu te seda teete, jah, praegu ma seda teen, kuna ma olen siia mikrofoni ette kutsutud, pean millestki rääkima ja ma ei hakka varjama, mis missugune minu hoiak on. Aga kui ma tuleksin välja näiteks mingisuguse artikliga ja poleemilisi kirjutisega. Ma kujutan ette täiesti selgesti need reageeringuid, mis võiksid järgneda. Ahaa. Kas seesamune, kritiseerija ei võtaks kätte oma oma kirjutisi aastat sealt või sealt sealt ja loeks sealt seda, seda, sest seal on mõndagi nendes nõukogude aegsetes kirjutistes, jah, paraku mis annab, annab võimaluse lüüa autoril lihtsalt suu kinni ja sellepärast ma nagunii ei tahagi. Enda läbipeksmist nii kaua, kui ma vait olen, nii kaua ei ole meist keegi puutunud. Ma tean, et mul on need väga küsitava väärtusega kohti nii mu kirjandusloos kui, kui kriitilistes artiklites. Osa neist pidi olema ja ja osa on seal mikri pärast ja kuidas kunagi, aga ei ole vast mõtet seda üles soojendada. Aga praegu te ise, kui te olete neid pensionile tagasi tõmbunud, avalikkusest ja, ja nii edasi. Kirjutate ju? Ma olen kirjutanud ühte ja teist, aga see on hoopis teises laadis kui minu senised kirjutused. Nimelt. Ma oma pensionäripõlve otsustasin kasutada ja neid avaldunud eneseväljenduse võimalusi selleks, et, et proovida natuke sulge ka ilukirjandusliku omas laadis, tähendab ma olen seda varem ka puhuti teinud. Aga ma ei saanud midagi suuremat ette võtta. Ja nagu nüüd on kombeks ütelda, et tuleb ümberõppimist korraldada, nii ma olen siis endale ka ümberõppimist korraldanud. Kuigi paraku see on minu jaoks natuke hiljaks jäänud, sest kui inimene tuleb esimese romaaniga lugejate ette 68 aastaselt, siis tal jah, ei ole seda reserveeritud palju jäänud, mis ta, mis ta siis teha suudab ja kuhu ta areneda saaks, see on juba nagu taandarenemise aeg. Aga nii see on ja sinna ei ole midagi parata. Niisiis, selle ümberõppimisega tegelen juba ikkagi. Viis-kuus aastat ja midagi ma olen siis selle tulemusena teinud, tähendab esimene köide sellest teosest mida ma kavandasin juba ammu on ilmunud, kuigi ma kardan, et suurem jagu kuulajatest ei ole sellest mitte midagi kuulnud. Nimetame selle pealkirjaga praegu ära, jah, see on romaan siin maa peal. Ja ilmus ta detsembrikuus, tähendab juba kolm kuud tagasi. On isegi üks koht, kus seda müüakse Tallinnas üksainuke kauplus, kes oli seda nõustunud müügile võtma. Seal kes selle kaupluse üles leiab, võib-olla et leiab ka siis selle nõia, kes on kuulnud sellest asjast. Mina nimelt sattusin ka ostja osasse. Mulle üks ookeani tagant tuttav kirjutas, ta oli kuulnud, et niisugune raamat on ilmunud. Kuidas ta seda koolis ma ei tea? Saatku temale ka, ma läksin siis, kuna mu autorieksemplarid olid otsas, läksin sinna kauplusse. Rahva raamat Rahva raamatusse, jah. Küsisin selle müüjanna käest, kus ma nägin seal riiulil oli, et ma tahaks niisugust raamatut, mis asi seal? Olid väga imestunud ja mõtlesin, vaadake teie selja taga, kolmandal riiulil, seal üleval on. Ta võttis selle sealt maha, vaatas esi- ja tagakülge, vangutas pead. Ta kuulis esimest korda sellest raamatust ja kuulis esimest korda muidugi ka ilmselt autorist, kuigi see on minu 16. raamat, aga no hea küll, inimene võib olla, kust ta sinna leti taha oli tulnud, ma ei tea. Igatahes mõista selle raamatu mulle ära ilma vastu puitlemata. Ma ei tea, kas on peale minu veel mõni ostja seal selle üles leidnud või ei ole. Aga umbes sedamoodi see raamatukaubandus nüüd käib. Ja erilisi illusioone mul selles suhtes ei ole, seda tiraaži suudetaks sedaviisi läbi müüa minu elupäevil. Sellele vaatamata Üldiselt annan endale aru. No teil on teine köide valmis või teine on ka teine osa, on valmis, jah, ta on praegu toimetamisel ja ma loodan nüüd juba omaenda jõule. Et ma selle aasta jooksul taga trüki saan, aga kuidas, kuidas ta siis lugejani jõuab omaette lugu, probleem on alati see, et kui kui palju kellelgi annet on ja kas, kas ta on ikka õigustatud romaani kirjutama või mitte. No on öeldud ju niisuguseid asju, et ühe romaani võib igaüks kirjutada ja no miks mitte kahjuks siis miks mitte. Aga siis ma kasutades võimalust teen selle romaani siis hästi pika, ma teen ta siis kolme raamatusse. Nii. Üks nendest on olemas ja teine tulemas ja kolmas käsil. Ma ei kavatse siin muidugi neid ümber jutustama hakata, aga nii informatsiooniks. Mis seal üldiselt siis son tähendab, lähtun ma oma kodukohast ja paikkonnast ja perekonnaloolisest alusest? Maalt maalt Lõuna-Eestist üsna Läti piiri lähedalt, kust ma pärit olen, tõepoolest, ka midagi ei ole seal kopeeritud, aga alus on väga tugev, sest et see, mis lapsepõlvest mäletad ja oled kuulnud vanematelt ja vanavanematelt, see on väga sügavalt graveeritud iga inimese mällu ja kujutlus. Ja selle kirjutamine ei valmistanud mulle erilist raskust midagi. Ta algab siis 1910.-st aastast ja jõuab välja teise maailmasõja eelõhtusse 30 90. aastal võrdlemisi pikk ajavahemik, aga Ta läheb siis nii suure sammuga astub edasi ja põhiline on seal siis taluelu, nii minu vanavanemate põlvkonna kui vanemate põlvkonna ja siis muidugi ka juba need minu põlvkonna esindajad või kuidas neid nimetada seal maal edasi. Hoopis raskem? Sest autoril oli algusest peale tahtmine ja kavatsus jõuda leia aega välja ja kujutada seda, mis nüüd toimub ja on toimumas. Aga siin sattusin ma täiesti ootamatult niisuguste raskusteta, mille lahendust Ma ei ole osanud näha ja ei näe, aga praegu ma nimelt kujutasin üsna lihtsameelselt, et mingisuguse skeemi, et nüüd lähevad uue põlvkonna noored mehed tagasi sinna kus nende isade ja isaisade talud olid ja ehitavad need talud üles ja elu hakkab liikuma ja täitub rahvaga, nagu, nagu me kõik loodame. Aga mitte midagi niisugust ei toimu. Tähendab, on isegi olnud üks katse, ma tean sealsamas paikkonnas, et noored mehed tulid ja ja poisid oma isade talus midagi tegema hakata ja nägid, et mitte midagi välja ei tule, lõid käega ja, ja müüsid sellegi maha, mis neil seal müüa oli. Lõpp. Vaat kui nii läheb, siis siis jääb see romaan ilma lõputa tõenäoliselt, sest. Ma ei taha lõpetada mingisuguse läbini pessimistliku ja ja hääbumist ette nägeva tooniga. Ma ikkagi loodan, ma ikkagi loodan, et midagi toimub ja et see ummik, kuhu meie maarahvas on viidud või sattunut, ütleme kuidas tahes. Et see kuidagimoodi ometi laheneb. Igatahes ei mõista ma neid poliitikuid. Kes julgevad kinnitada, et põllumajandus ei olegi Eestile tähtis, see on kõrvaline probleem ja, ja nii edasi. Et inimesed ei tea midagi siis Eesti rahva ajaloost ega, ega sellest alusest, millele, millele meie rahvusüldse tugineb. Rahvas oli nii kaua tugev, kui oli maa ja olid taluperet ja oli see noor põlvkond, kes sealt peale kasvas. Aga kui see maa on tühjaks jäänud ja jääbki tühjaks ja sööti jäänud, jääbki sööti siis on küll raske seda tulevikku ette näha, sest olgu veel kord toonitatud. Vurle peale ei ehita mitte midagi.