Tänane intervjueeritav on tallinlane ja tartlane, tegelikult Henn-Kaarel Hellat on ju ka veel peale ka peale käia ja ja kelleks sa ennast loed siis? Hetkel tahaksin ikka tartlane, pigem olla teised sellised asupaigad, Viljandisse võiks elada, Viljandis võiks elada, aga kahjuks ei ela enam. Ja Tallinn on kohana, on ta nüüd oluline, siit saab ikkagi siit sealt veel leivaisa pensionärist inimene, aga Tartust on märksa raskem raske saada, nii et paratamatult tuleb siin käia ja tegeleda. Aga elada hetkel ei tahaks Tallinnasse. Liiga ränk, ränk ja närviline linn on ikkagi juba natukene liiga, ma eelistan selliseid vaiksemaid, rahulikumaid, mõtlik maid interjöör paiku kus tartus saada elatist, ütleme siis peale pensioni. Kuni möödunud aasta lõpuni olin ma Kirjanike Liidu sekretär Tartus. Ja siis nüüd ongi see ümberorienteerumise hetk, kus ta seda elatist väga peale pensioni ei tulegi rohkem kui mõningate honorari, eks ole, mida jõuab kirjutada, aga elu on näidanud, et suhteliselt palju jõua peale kirjutada küll esialgu väikesi asju kuna elu hulgal natukene ümber, organiseerimisel aga, aga, aga mingi lisa igatahes pidevalt tuleb. Nii et päris puhta pensioni vist ei elaks. Küla. See ilmselt ongi niimoodi, et need väiksed asjad toovad rohkem sisse kui üks romaan, mida sa kirjutad mitu aastat näiteks või nor romaani kirjutamine on praegu lihtsalt Glogoriskond ettevõtte ka? Mitu aastat tõenäoliselt küll on vähemalt see ettevalmistusperiood saab mitu aastat asjade läbi mõtlemine ja paikapanek ja endale endale selgeks tegemata, et rumal, kirjutamata tuleb kirjutada, see kirjutamise enda protsess võib-olla ei võta nii palju. Aga jah, see oligi nagu kunagi enne pensioniigaüks, viis-kuus aastat me siin Heino Kiigega lõbutsesime, et suhteliselt noored terved mehed saame pensionile. Et küll on siis lõbusalt hakkame Vene riigilt hakkama, suurt palju raha me päris head siis ainult töötasime endale välja ja, ja niimoodi lööme jalad seinale ja siis teeme mis tahame ja mõtleme, mis mida tahab. Meie käime, oleme aga jah, et natukene eluvõõras tänu vabariigi taastulekule teise noodi peale, nii et sellest rõõmust oleme me esialgu ilma. Praegu sa kirjutad suuremaid asju ka, et hetkel ei kirjuta, tunnistan ausalt, tahan jõuda nii kaugele, lähema paari kuu jooksul hakka suuremat asja kirjutama, aga hetkel võtab minu aja ära lugemine. Ma olen, vaatame romaanivõistluse žüriis. Ja no meil on 57 Nonii käsikirja laekunud noh, keskeltläbi võib öelda, mahuks 200 lehekülge, igaüks võtta kokku, siis on siis umbes 10000 lehekülge tuleb läbi lugeda. Ja mitte ainult lugeda või mitte lugeda ja ikkagi ritta seada ja, ja see, mis kirjandus selgeks teha, et ta kirjandus ei ole ja valmistuda siis teiste žüriiliikmetega läbirääkimiseks, kellele siis kohta anda siin päikese all. Kuidas sulle tundub praeguse romaanivõistlus, mis üle hulga aja jälle on, eks ole missugune tase sellel on? Vot ongi kummaline, ma olin eelmise romaanivõistluse žüriis ka ja tase on tähendab tõusnud romaanid on muutunud huvitavamaks ja haare on muutunud laiemaks. Möödunud žüriis oli ikka väga, väga, väga suur erikaal oli nendel memo paarilistel ja nõukogude võimu kuritegude üle kaebamise teostel, nüüd on ikkagi ühte kui teist muud ka. Ja päris uhkeid käsikiri on, julgen öelda juba, mitte mitte saladusi välja lobiseda, siis aga lihtsalt nii esimene mulje järgi, et on küll. Ta saladus ei, sa ei tohigi lobise? Ei tohiks jah, siis ma peaks nagu rõivaära minema siit. Ja aga see kunstiline tase on ka tõusnud või? On küll ja tundub, tundub, Need autorid on tulnud kas üsna hästi kirjutanud tepsesind kadedaks ei tee, mulle teeb ikka rõõmu. Mis ma siin ikka kadestada ka minu aeg hakkab täis saama ja noh, ütleme meelsasti, 10 aastat kirjutaks sisu veel ja, ja mõned raamatut valmis, aga ma ei ole elu sees konkurentsi kartnud, ma ei tee, seda viga, mul ei ole. No ega see viga ei olegi voorustele, no võib-olla küll jah. Ja kui sa nüüd oma loomingust võtad, mida sa esile tõstaksid, teeme seda lihtsalt selleks, et kuulaja teaksin, Kaarel, elati raamatutest ka midagi, mis talle meenuks. Ma noh, ennast esile tõsta, häbene, ega siin ei ole? Ei no ma arvan, siiski omal ajal oli, tähendab, minu enda jaoks oli päris suur vägitegu naiste maailmakirjutamine. Sest ausalt öelda, mina panin sinna enda teada sisse midagi muud, kui välja loed, tema enda arvates kontrrevolutsiooniteooria avaldasin Omaani kaudu. Aga sil loeti mind mingisuguse Naissoo vihka, eks vaenlaseks või Faldokraadiks või tont teab. See on, tähendab, ma olen päris rahul ma viimasel ajal või teise luuletuskoguga. Mäluraamatuga tuli päris kena välja mul minuarvates. Sisult kujundus leks, tähendab, polügraafiliselt läks natukene nool püüame, ei trükikoda ei osanud teda päris hästi teha, millele väike ela, trükikoda. Ja selle tõttu kipuvad kaaned küljest ära tulema ja päris hea ei ole, aga seda sai tehtud ka sel ajal, kui, kui see suur raamatubuum ei olnud veel alanud ja üldiselt paberipuuduse käes vaevelda ja ja siis kõige erakordsem asi, mis ma teinud olen, on Sumera seene kantaadiga, ladinakeelsete sõnade kirjutamine. See kõlab nii, nagu oleks ladinakeelse kodukeel, ei, seal oli päris kergesti seenemääraja abil tehtavaid poeetiliselt nimeda seentel ladina keeles väga ilusasti kõlavat ja seal valid nii teatava printsiibi alusel välja mürgise kevadised seened ja ja, ja väga-väga tore saia ja kontakt oli toredam. Minu meelest leppolt lõpetamata, viimane asemel tegema. Ta kandis neid esimesi osi järjest ette Kaljuste kooriga ja niipea, kui nad tulid ja, ja see on ainuke kord, kui ma olen kaasanud välismaalt honorari, muide omal ajal, kui valuuta oli, siis täiesti vähemalt hämmastaval kombel tuli mulle mingisugused kuidas nimetati sertifikaadid, lihtsalt mingi hulk ja siis selgus, et Soomes on esitatud ja siis Peeti vajalikuks võinud konkureerida selle eest. Vot seal nendele kombeks ongi tartus hõretz asutanud oma päris nagu salongi või midagi niisugust kirjanduslikku salongi. Vaata ta oli, ta oli, kui ma Tartusse tulin, aga, aga kas sellega ära, kui ma läksin Kirjanike Liitu sekretäriks, sest et siis tuli mul seda kirjanduslikku salongi seal ametlikus korras pidada sealsamas majas ja ma alguses nägime kõvasti vaeva, et rahvast kokku meelitada, pakkusin kohvi kõrvale võileibu ja, ja vein isegi et tuleks ja, ja oli külastatavuse eriti noored käisid päris hästi. Aga siis läksid jälle ajad raskemaks ja jälle tõmbusid endasse ja, ja maja kippusele vägisi tühjaks jääma. No siis tuli askeldamine selle niinimetatud KGB käest Kirjanike Liidu hoone tagasisaamisega. Ma ei, ma ei ütle, et sellelt kohutavalt palju vaeva nõudis kõik see asjaajamine, aga ta oli häiriv, ta pani närvidele suure koormuse ja lihtsalt kõik muud teod taandusid kuidagi täiesti tagaplaanil. Ma ei suutnud kirjutada, ma ei suutnud peale selle töölkäimised ja praktiliselt mitte midagi teha. Kuidas see Tartu kirjanduselu praegu on, ma ei ole sellega tükk aega kursis. Tartu kirjanduselu on mõnevõrra hakanud elavnema. Sest vahepeal oli ta nagu teema soiku oli, oli täiesti soikunud? Jah, tähendab tänu Eesti Kirjanduse Seltsi taastamisele nemad on hakanud üritusi tegema. Soove selts step päris huvitavaid üritusi ka meie majas on nad ju elavad Ta asuvat sellesse KGB majas niinimetatud. Üürisime neile ruumi ja teevad väga huvitavaid üritusi. Ja uus sekretär Heino puhvel vist on ka natukene rohkem saab hakata mõtlema selle asja peale, et meie oma poolt ka midagi teeksime. Väljaspool neid ametlikke asju või tähendab selliseid, mis on mingisuguse asutuse organiseeritud ja järelvalve all või no lihtsalt läheb kirja, et see ja see asutus teeb, eks ole. Väljaspool seda minul ausalt öelda ei ole enam seda suhtlemissoont, et ma käiksin kohvikuid mööda ja mingisugustes kirjanduslikes seltskondades istuksin ja ajasime kirjandusliku Juta tõenäoliselt sellised asjad ikkagi toimuvad ka siin-seal. Päris olemata see seltskonnaga niisugusel kujul ei ole, aga, aga ma ei ole kursis. Aga see on huvitav, sest et sina oled suhtleja tüüp tegelikult seal, et väga pikki aastaid täheldanud just kirjanduse elule, ütleme oma töö kõrvalt või oma loomingu kõrval see jah, noh, see oli nii kogemata jälle. Läks ühel päeval leidsin, ma olen kuuekirjandust. No tähendab, siis oli ka selline periood järjekordselt mingi raamat oli valmis saanud, uute kirjutanud. Poiss oli mul väike kodumajas hoolt ja meelsasti, kui kutsuti, siis läksin ja tegin. Nii et kas nüüd suurt suhtlemist tähendab, ega ma väga hea suhtle, ikka ei ole küll, ausalt öelda, on, mul oli märksa paremaid. Olen ikka oma sõprade kaudu heade suhtlejate kaudu salgava tutvusringkonna, mitte mina ei ole algata, ei olnud aga sõber Agu Sisask näiteks sõber Matti Vaga olid sellised mehed, kes nii nagu ma nendega tuttavaks sain, kohe plahvatuslikult. Seltskond suurenes, keda ma tundsin, iga päev tuli mu jõustutvus juurde. Tunned sa praegu seltskonna puudust? Mitte eriti. Mitte eriti. Natukene võiks jah, meelsasti uuendaks oma salongi küll varsti sügise näiteks kui, kui õnnestuks ja oleks meeldiv, kui hakkaks mul inimesi külas käima ja tõesti toimuks midagi niisugust, mida mujal ei toimu. Ja kui sa tuled Tartust Tallinnasse ja küll see sõit on kallis lõbu ja tülikas ka veel, lisaks pensionäril on suhteliselt odav rongiga rongiga sõita ja aga ikkagi, see on suurettevõttele, tuled sa seltskonna pärast või ainult ametiasjus? No ikka natukene seltskonna pärast ka, sest et jah, siin on meil seal, vaatame. Kirjas toas on päris tore tore vana sõber Juhan Saar ja Sulev Raudsepp ja ja, ja ka käiakse, käiakse ja räägitakse ja ollakse ja vaheldus on tähti segab. Tähendab eriti praegusel hetkel, kui ma selle lugemisega tegelen, põhiliselt iga päev loen umbes 500 lehekülge teksti muidu ei tule välja. Ja, ja siis vahepeal peab lihtsalt ajuloputus toimuma, mingisugune ja vaheldus ei ole võimalik. Ma ainult nii, et läheb käed sillal, pal Tähtvere parki jalutama, sellest hästi ei piisa. Ja ma olen eluaeg sõitnud, nii et ei ole kohutav üldse sõita, ei saa need üldse elu. Energiline Ma ei tea, kui Ellergidele lähedale, kuidas tervis vastu peab? Aitäh küsimast, peab. Mina ei ole arsti juures käinud? Jah. Ta üks kord elus on käinud hambaarstil ja teist korda ei tahaks hästi minna, lihtsalt peaks nagu juba. Veeldi. Pisikesi asju on mingil alal allergilised, postitad osad olid, vahepeal, käisid peol hootja palun, need ei vajanud erilist Lastliku abiga, seal sai. Mul on õest õde, on natukene arstiteadusega tegu eluaeg tegelenud ja tema käest sain abi kätte ja. Nii et terviseülema ei kaeba siiani. Ja seda loomingulist jõudu seda jätkub. Tähendab ei tunne, et ah, ei, ma ei taha enam midagi, vaata seda kirglikud tahet, et noh, sellist pead kõhu lahti niimoodi, et kohe nüüd, kui, kui nüüd ei saa kirjutama, et siis on asi asi asi kombel kuidagi väga halb. Seda enam ei ole. Sest hetkest, kui ma hakkasin romaani kirjutamisega tegelema, siis ma sain aru, et ega selle inspiratsiooni peale väga loota küll ei ole. Et ikkagi tuleb rutiinselt istuda laua taha ja oodata, kas tuleb või ei tule. See ei olnud lihtsalt jalt kindlal kellaajal kinnistut maha, istud oma tunnid täis ja, ja, ja näis, mis produktsioon pärast võeti üle vaatad, kas on, ei ole. Väga palju ei ole prügikorvi kirjutanud, ausalt öelda. Aga jah, ma ütlen, et tuleb ikka jah, isegi aeg-ajalt mõni iluletusekene kipub sündima ja ja pretensioonide kirjutamise ma võtsin jällegi käsile, mitu aastat ma peaaegu sellega tegelenud. See istub sulle muide väga hästi, ma olen lugenud neid. See on niuke, siin on jällegi kunagi keegi ei mäleta, kes oli, ütles, et Eestis on ratsensendile keskmine, iga on 10 aastat lihtsalt sammutult liiga tuttavaks. Sa oled kogu selle kihutava seltskonna läbi juba kirjutanud oma omatahtsi, ühe korraga, sa oled näiteks kõigist midagi öelnud. Ja ta seepeale selle tunned, tunned, tunned ka veel peale kõige kummaliselt tutvus suhted Ta on mis takistavad, ega ta ju täiesti objektiivne olemast. Ja, ja seetõttu läheb aina raskemaks, läheb retsensiooni kirjutamine. Eriti praegu on, ma ütlen, et mulle päris hästi, kuigi ma noortesse suhkru suure lugupidamisega, see noorte kriitikute stiil päris hästi mulle ei istu. Ma tahaksin saada ikkagi kas või ma peaksin tundma sellele see spiooni taga on mingi kirjanduslik analüüs, kirjandusteaduslik analüüs, enne kui sõna võetakse, aga vot seda ma kahjuks enam ei tunne. See on nii nagu läbi lugemismulje paneb esimese hooga paberile ja seda nagu ei tohiks teha. See on niisugune emotsionaalne oma suhtumise väljendus, mõtlen ajalehes muidugi jah, ja kõmulehes ja olgu-olgu ta siis olemas, tehku nad siis selle kirjansaarel nalja, aga, aga ikka see tõsine suund peaks ka eriti ma ütlen praegu keele kirjanduse toimetaja beat liias, väga tubli inimene on ju lausa sentide vaevas küll tema käib peale, et kirjutage, kirjutage, kirjutage, kirjutage, ilmselt kirjutatakse sinna üsna vähe. Sest jah, seal nõudlikkuse tase on teine traditsioon on suur ja, ja see noh, minuealised on juba ka väga vanad kriitikut ja ega see keskpõlvkond sellel on muude asjadega tegeleda liiga palju. Mulle tundub, ja kuna Keele-Kirjanduse instituut on ka nagu ta on ja üldse filoloogia, siis siis paistab, et läheb aega selleni, kuni ükskord jälle keegi tuleks ja teeks näiteks Kirjanduse jaos maa valmis või siiski nagu olid nad kaljuga oli suurepäraselt kriitikakogumikud kirjanduskriitiku pilguga läbi vaadata, neid neid vist niipea jälle ei hakka saama seal väga kahju. Aga sul endal ei ole niisugust mõtet olnud, et paneks kogumikku kokku? No mul on kriitika kogu olemas ja on olemas. Ja mul on teise materjali ja sellest ka ja rohkem ka veel muidugi. Aga kellele ma seda pakub? Praegu ongi see, kelle, kes mul hetkel teda kirjastama hakkab, kus ma, kus ma, kui ma oma kulu ja kirjadega välja suudaks andvad nii rikkaks meheks, ma ei saa iialgi seda vaevalt keegi keegi kirjanikest saab, võib-olla mõni üksik, aga mõni võib-olla tõesti jõuab mingile melu lainele ja tõesti muutub väga tõlgitud tavaks ja võimalik on? Põhimõtteliselt võimalik on, aga mina küll mitte. Kuidas sa praegu nagu kriitikasterioot hindad eesti kirjanduse hetketaset? Et on selline tore, sa ikka jäljed olid, kus maa avaldas selle kohta ühe sõnavõtu, mille eest ma sain juba nagu sõimata. Ei saa, liiga liiga lootused, liiga pessimistlikud kriitiku saatus ja ma mõtlen, ja tegelikult ma olen optimistlikumaks pärast selle artikli kirjutasin tal möödunud aasta kunagi oktoobris-novembris, tõenäoliselt kui ma õigesti mäletan, ja sellest ajast ma olen muutunud optimistlikumaks sest tõesti on hakanud tulema päris huvitavaid teoseid, jälle, antakse välja. Alles äsja tegelesin Monapaga, lugesin tema riiulit, mis oli tema kohta jälle mingi midagi väga üllatavat. Ja mulle tundub, et me hakkame välja tulema ja praegu sellest kõige sügavamast kriisist. Millise hinnaga muidugi see on, iseasi, et tahaks nagu, et kirjanikul oleks natukene ikka võimalik vabamalt elada ja olla eriti luuletajal. Näiteks sellisel suurepärasel luuletajal nagu mari vallisoo võiks inimene saada ära elatud, ta ei ole väga produktiivne, eks ole, tonenese vastu nõudlik. Siis on meil Valeria Ränik, noor luuletaja, kahe väikese lapse ema. Ja õnneks tal on soola ja abikaasa, nii et selle eest on natukene abi, aga ta on võrdlemisi vaene soomlane. Et tahaks jah kuidagi, ma loodan ikkagi selle kultuurkapitali peale. Ja et see ikka tuleb ja, ja tõesti, leitakse stipendiumite võimalus ja toetuste võimalus ja ja seda on hädasti tarvis. Ja muidu muidu meie kirjandus ikka on ikkagi lugejaskond, kahaneb paratamatult raamatu hinna ja kõige muu massilevi pealetungi tõttu. Ja oleks üsna ikkagi nii väiksele rahvale hukutav kui, kui selline oluline ütleme, keele säilitamise, keele edendamise ja kultuuriinstrument, nagu kirjandus muutuks teisejärguliseks asjaks. Masinas ja lugesin täna vist mingisugusest ajalehest, kus oli küsimus? Ai, see oli vist üleeilses Postimehes ja Hansapank vist krediteeris mingit teatriprojekti 50000 krooniga ja siis oli küsija, kuidas nii, marginaal selle asjale üks pank siis tänapäeval raha kaevalt, ma ei tea, kuidas saab teateid pidada dinaalseks nähtuseks ja see on ikka päris minu meelest seal juba äärmuslik ja. Kui me nüüd lõpetuseks tahab öelda, kuidas ise eluga rahul oled? No see on see sõna, mille peale ma sõpradele ropendanud, aga ma hea meelega Robben lubatakse ei ole. Aga eks piisavalt vana inimene, et välja kannatada, ma arvan. Ma tänan sind, et sa tulid Tallinnasse ja me saime kokku ja oli väga meeldiv vestlus, aitäh. Ja terviseid Tartusse, sest ilmtingimata käima need kah väga harvad on. Meil on ka piletihinnad ja kõik muud asjad, eks ole, bensiini ei anta ja meil pole autosid, bensiini on hulle ja, aga isegi piletid on kallid. Ja, ja sul on see eelis, et sa saad veel pensionäri soodushinnaga 10 poole krooniga ühe otsaga sõita. Neljade kilda vist peaaegu juba. Aga kas keegi maksab ikka kinni ka seda hetkel nagu ei maksa? Käib oma kulu ja kirjadega nagu oleks oma lõbu, eks ole. Nojah, eks vaatab, ongi oma lõbu rohkem, teeniselt ju absoluutselt mitte midagi, siiamaani raamatumüük, aeglane asi. Kõik trükikojad ja asjad peab enne kinni maksma ja kuni igasuguste pagana maksude riiklike maksudena välja. Enne kui raamatut müüki üldse saad. Ja siis ka mitu aastat on mitu aastat müügis, jah, täpselt jah. Aga kasu peal väljas pole olnud siiamaani, nii et ega sealt ei tule ka. Ei tule ka midagi erilist, aga ega sa seda aatomit jätta ka ei tahaks, ei taha, ei taha, vaat see on siiani päris hästi, oleme ikka päris kultuurselt, oleme teinud teda minu arvates meil ei ole suurt ette heita midagi, isegi meie väike kriminulli sari ei ole kõige kõige hullem, oleme kahtmatukene valinutel. Ütleme meenutada, et meil on olnud ikka Eestis ka oma kriminaalromaani. Nii et oleme teinud. Ja noh, iseseisvuse hind on igatahes päris suur asi ettevõtmine, kui me ükskord valmissaamine ja ja mitu päris head väliseestlased on meie kaudu Eestisse jõudnud ja kadunud niiskus Raimond Kolk enne surma veel raamatu kätte. Kes oli suur aatomi patrioot kah ja toetas mind rahaliselt. Senamiitile. Sul on ikka seda ettevõtmist? Ei ole enam küll. Ei ma ei teadnud, toimub midagi, peab ju, ega ei saa välja lülitada. Nagu sa ütlesid, käed selja peal Tähtvere parki ja noh, ei saa, säratavameline. Peab olema mingisugune suunitluse siis suure taga, kurat, kuigi.