Minu maavanaema kasutas sõna, et tuline hea meel, minul on tuline hea meel selle üle, et ikka siia tulla saite. Igatahes mina pean tunnistama, et see tuline hea meel tuleb päris südamesse. Mõni aeg tagasi, üks neli-viis aastat tagasi oli veel nihukesed ajad, kus kus kirjanikud käisid, külakorda pidid iga nädal enam-vähem käima kuskil ringi ja eks meie siis olime natuke tülpinud ja tüdinud ja ma usun, et me tüütasime teid ka päriselt ära. Aga praegu on nüüd asjad küll muutunud, teinekord lihtsalt lihtsalt nagu tekib igatsus teise inimese juba ka näha. Ja peab ütlema, ega mina massimeediumi vastu kah ei ole mul midagi ette heita, aga ma pean ütlema, et et kohvi kohvinaudingut kogema kutsutakse meid päris tihti, mõnikord võiks seal kõrvalluga raamatul lembesed lähevad minu meelest nii hästi omavahel kokku. No ma ei hakka seda rääkima, et et raamat nüüd sobiks selle asjaga, mida me iga päev peaaegu teleekraanil näeme. Tähendab, et ta saaks võistelda või koguni kõlvatuid konkurentsi pakkuda, sellepärast et raamat ei sisalda sugugi nii palju tasakaalustatud mineraalaineid ega eeterlikke õlisid nagu need asjad, mida meie neljajalgsete sõpradega õhtul reklaamitakse. Ja ma arvan, et kirjanikud, ka mina, eeterlikke õlisid, mis ei sisalda oluliselt hirmul, on üldiselt suured silmad ja me kartsime siin vahepeal päris tõsiselt, et eestlane jätab lugemise hoopistükis maha. Aga seda siiski ei ole mitte juhtunud ja ma ei kavatse pikalt statistikast rääkida selleks igavesi. Aga näiteks on niisugune lugu. Neid arve saab iga külje pealt nüüd vaadata. Oma esimesel tegevusaastal andsime välja vist kui ma ei eksi, neli raamatut sellel aastal nüüd ilmunud 40, nii et mõnes mõttes on see ju pöörane 1000 protsenti või kümnekordne kasv. Aga kui ma nüüd vaatan neid raamatu lehekülgi, mida me oleme trükkinud, siis on neid ausalt öelda siiski paarkümmend protsenti rohkem? Jah. Mida see siis nüüd tähendab, see tähendab seda? Ühest küljest ei tähendada tähendab sellest küljest head, et raamat tulek on läinud nähtavasti palju rikkamaks nagu teised poed, kus võib kõiki asju näha ja teisest küljest on või kolmandast juba siis on ka see moment, et, et siiski tähendab, kui on natuke isegi rohkem lehekülgi ära loetud, kui mõni aasta tagasi, siis tähendab, et Eesti, Eesti inimene tarvitab vaimuleiba ikka ikka endiselt edasi või isegi natuke suuremal hulgal, see oli mul isegi isegi üllatus, sellest tiraažid on kogutavatel läinud. Nii et pilt ei ole selles selles mõttes hoopistükkis kõige kurvem ja mis puutub raamatu hinna kohta, siis öeldakse, et ta on väga palju tõusnud, tõesti, ta on tõusnud, aga eks ole kõik asjad tõusnud ja ma võin teile kinnitada. Ma olen ka välja rehkendanud, et, et päris leib on igatahes tõusnud kiiremini kui, kui vaimuleid, nii et raamatu saab mõneteist krooni eest osta. Ma ei oska nüüd öelda, palju madise või viljaveski leiba, ma rehkendasin, et tõesti me oleme suutnud raamatut enam-vähem ikkagi hoida temaga üsna mõõdukas tempos. No see on muidugi tänu kõigile nendele ka väga paljudele, kes siin saalis istuvad. Esiteks, ma ei jõua isegi siin kõiki nimesid nimetada. Tahaksin muidugi esmalt tänada Cupra rahakoti hoolikat valvajat Dolores rauda, kes siin meie keskel on siis siis Ivo Sanderit, kes on meie tegevdirektor ja vaatab, et sinna kotti ikkagi midagi tuleks, et meie looming turustuks kõiki tõlkeid, keda ma näen siin ja kunstnikke, keda ma mõnda näen. Nii et, et tänu nendele me siiski ujume nagu üldse veel lina esiotsa vee peal et nüüd natuke tõsisemaks minna, siis kujutan mina ette. Ja mida vanemaks ma Lähen, seda rohkem oleme hakanud ikkagi mõtlema, et kas ei ole see meie maailma üks, üks koolipink või koguni üks suur polügoon kuhu meid kõiki on saadetud, et me täiuhtiksime nii eetiliselt kui esteetiliselt ja enam nii küünilised, ma ei arva ka, nagu Oskar Wilkes ütles, et et eetika olevat esteetika ala areneb tulerkega sakesest Eestis mõelda, et mina need asjad üsna tugevasti loen kattuvaks. Ja ilmselt see täiustumise protsess, vaat seda ei oska ma küll ilma raamatute kunagi ette kujutada ja ka kõik teised asjad, mis siin ilmas on filmid, asjad tuginevad ikkagi ikkagi kirjasõnale, nii et ma usun, et meie selles mõttes ei kao küll mitte kuskile. Jah, nüüd, milleks me siin maailmas täiustamine, raske küsimus. Mina isiklikult olen Šveitsi oleme püüdnud ka üsna palju või on isegi ka nõustuma, et oma järgmises taaski Ahtmes olla siin ilmas natuke targem eksjuhtivust lon, diskutandum maitset üle ei vaielda ja võib öelda ka veel ignoraamuse Tignoraabimis, kuigi võib-olla siiski teada kunagi saame. Aga see on meie eesmärk ja eks me ei ole püüdnud sellele omal moel kaasa aidata, mis sellel praeguses maailmas just kõige kergem töö ei ole. Aga me oleme püüdnud toime tulla ja oleme püüdnud olla selles mõttes taktitundeliselt, et mitte meie rahalistes raskustes vaeluvalt valitsuselt raha appi paluda või dotatsiooni kusagilt. Me oleme üsna omal jõul, on olnud väikseid tooteid, kaksin, aga oleme siiski siiski hakkama saanud. Aga nüüd ma pean muidugi vastama sellele küsimusele, et kui ma räägin siin eetilisest, esteetiliselt täiesti täiustumisest, et kas meie toodang, siis nüid vastab nende kõrgetele nõuetele ja siin oleks mul väga hea oma pisike novertüür, sest ma ei taha teid kaua kinni pidada. Lõpetada niisuguse härra, kes oli seal Winston Churchilli suguvõsast, mis tema vanaisaks Marboru ertshertsog ütles niimoodi kui temal esitati väikseid süüdistusi. Ja meie oponendid kritiseerivad mõnikord Meie tegevust. Ma peaaegu müünaksin, et nende argumentide hulgas võib olla põhjendatudki, kuid kuna te kõik tunnete mind laitmatu aumehena, siis pean ma loomulikult need süüdistused tagasi lükkama. Siin ei ole muidugi kaugeltki kõik, kes on avaldanud kupras oma teoseid. Ma tean, et Arvo Walton on valmistunud ja valmistus siin kohvikus esitama forisme. Kui sa ei tea, mida tahad, küsi teistelt. Kui nemad ka ei tea, siis oled tõesti õnnelik inimene. Igaüks vajab oma väikest mugavat vangimaja, kus halada ning turgutada ennast pääsemise mõtetega. Kui ühiskonnaks on vangla, kasutavad vabadust vaid suuremad kurjategijad. Kerge on alandada seda, kes ootab ülendamist. Maailm oli tüdinud sinu jutust ammu enne seda, kui sa seda juttu alustasid. Aitäh Arvo ja enne just rääkisime, et sul on väga lühikese tootke samas kohvikus, et neid peaks olema rohkem. Aga see oli just paras ports. Aga Jaan Tross tuli siia ühe ainsa lausega. Ja see lause oli mul peaaegu et võtta, ma muidugi natukene teda hüpetrofeerisin. Nii et ma ütleksin, et see on miniessee pealkirjaga lause ja pärineb õieti olulistes osades ühest ammusest tekstist. Ja kõlab nii. Suhteliselt kaugesse aega paigutatud tegevusega teosed millel võib olla nende laadile või tüübile kohaselt ei puudu ka teatud reprodutseeri, mis ülesanne vastava suhteliselt kauge ajastu vaimu ning aroomi produtseerimise mõttes. Sellised teosed peaksid või vähemalt võiksid ju reprodutseerida mingil määral ka vastava ajastu ütlemis ja kirjutamislaadi, mis nagu teada Paistis ju mitte ainult väga kaugetel, vaid märksa lähemailgi aegadel silma sellega, et vastuvõetavaks või koguni kauniks arvatav lause tohtis olla meie keskmise Tänapäevase harjumustega võrreldes väga pikk ülipikk, teinekord lausa päratu pik, mida illustreerib meenutused. 2000 aastat on maailmas on maailm pidanud seenioride Bello, kallikut, kristall, see ladinastiili ja sealjuures kõige ülevaatlikuma ja lihtsamas stiili näidisteoseks. Nii et see on olnud 2000 aastat kõigis koolides esimeseks ladina keele tekstiraamatuks. Kusjuures seal lausa esimesel leheküljel rullitakse lahti ka 40 sõnalised laused. Millistega me oma probleemi puhul ei pea ega tohigi piirduda, kui tahame näha asju vähegi avarama pilguga, vaid mida peame käsitlema otsekui oma kohust. Sest jumaluke, ma tahtsin eile selle siinse lause asjus kontrollida oma ammust muljet, et muude maade autorid, kõige tunnustatumaid, nende seas, tunnevad end oma suhtumises lause mahu lause pikkuse küsimusse sootu vabamalt kui meil keskmiselt moeks ja lõin selle eesmärgil piiblisalmi valimise korras lahti kõige värskema meil letile jõudnud tõlkeraamatu, mis nagu teada, on fookneri see samane jokk näpatooba, vana aeg mille avanema juhtunud lehekülg kandis numbrit 154 ja millel mulle näppu alla sattunud lause sisaldas, arvake ära, kui mitusena? 239 sõna, millega ma hoopiski ei taha ütelda, et see on ideaal vaid üksnes, et me peaksime omandama oskuse pidada ka selliseid lauseid tarviduse korral lubatuix, mänguna, lubatuix isegi seal, kus me otsesemad tarvidust järelei tajugi ja omandama koguni oskusi mitte kaotada niisugustes lause ruumides pea ja veel enam oskuse näha ka sellistes ruumides sageli leiduvat võlu. Ja nüüd meil on selle kamba peale kokku seatud stsenaariumi järgi niisugune plaan. Teie, kes te olete siin saalis ja suurem osa teist on kirjandusinimesed või vähemalt kirjandushuvilised on võimalus esitada küsimusi siin laeval viibivatele kirjanikele. Ma teeksin otsa lahti ja küsiksin, et kas praegusel ajal, kui kõik paljude asjade üle kaebavad, on hea olla kirjanik. Kui ei oleks hea, siis me ei oleksid. Nomee oleksime ka sel juhul, kui oleks ainult talutav. Praegu ei anta aumärke ega ordeneid ega tiitleid ega nii edasi. Ega ka suuri rahasid. Ma mõtlesin seda just. No see on ju hea piinlikkust ja Kadetsemist vähem. Huvitav, mida te hakkaksite siis tegema? Jah, ega kirjutamisest loobuda kuidagimoodi ei saaks, kui, kui tõesti peaks ka midagi muud tegema hakkama. Minul on niisugused erialad nagu teine, paraku ei too ka eriti midagi sisse. Aga ma ei oskakski öelda, siiski on tekkinud mingisuguseid muudatusi, on on ilmunud, hakanud ilmuma sponsoreid, jõukaid firmasid, kes üht-teist tellivad, näiteks minul oli hiljuti niisugune austav, väga raske, natukene koomiline ülesanne. Ma mõtlen kõige paremas mõttes justiitsministeerium, nimelt tellis minut ja saalis Ülo Vinteri niisuguse asja nagu ütleme minikantaat asja asjaõiguse muutmise seaduse osas ja ma püüdsin seda teha võrdlemisi lustakalt, nii et seda annaks, annaks laulda kusjuures siis keegi deklameeris umbes nagu pahimateks versioonis on evangelist, kes siis kes siis loeb ridu ja siis siis teised laulavad kaasa, et viivat Juskanoonikum viivat just tsivile ja nii edasi, et et kohtunikud Alar on, on mõõgast tugevam ja ja noh, nii edasi, nii et saaksin teda ka rõõmsamalt laulda, nii et tekib sinna seal uusi uusi ülesandeid. Aga, aga tõlki? Me oleme vist suuremate sealt kõik siin, kes ennem ei asunud mina, elu tähendab midagi. Tõlkinud nüüd ma ühe Vambachi, mis mind ennast ka mõjutanud, on see elu enne elu elupärastele vas tuntum tõlkisin selle kui hoolega tööd teha peale puhtkirjutamisest, mina ei kujuta ette, et meil kellestki kellelgi oleks nüüd üle kahe tunni päevas midagi eriti maailmale öelda. Kuna Tolstoi ka üle kolme tunni ei olnud, siis, siis jääb natuke siiski aednike tõlkimiseks kajab. Oh ärge muretsege, küll me kuidagi ära elame. Optimistlikud naeratasid, see on selge, et ainult romaani kirjutamisele luuletamisega ei saa ära elada ka sellega tõepoolest ei saa kusagil elada vähemasti vanas tempos, kui avaldada üks romaan üle kahe aasta, aga kirjanikud töötavad lihtsalt väga erineva tempoga on ju neid ka, kes saavad aastas hakkama kahe kolme romaaniga. Ja kui me nii palju mõtleme tagasi ja seal eeskujuks seda õndsat Eesti vabariigi aega, noh siis on ju teada, kui palju Anton Hansen Tammsaare tõlkis, ta ju tegi seda pidevalt kümneid ja kümneid teoseid, kui palju ta esines ajakirjanduses? Kus on öeldud, et kirjanik peab ainet kirjutama nii-öelda originaalloomingut, kõige kõrgemat ajakirjandus? Tõlkimine, televisioon, raadio, kõik see on Kaju seotud kirjanikutööga otseselt ja kui kirjanik ka nendele asjadele tähelepanu pööraks, näiteks kui ta tegeleks eesti reklaamiteksti kultuuri arendamisega ei väljatöötamisega, mis on praegu meie logo sfääris üks kõige nõrgemaid armetumaid külgi, siis oleks see väga teretulnud. Isiklikult mina küll midagi muud teha ei oska sõnadega töötada, aga ma just nimelt katsungi töötada võimalikult mitmekülgsete vormides. Ja kui ei ole enam võimalik midagi avaldada, siis mul jääb üle ainult ilmselt masinakirjutajana töötada või, või teha ütleme, ingliskeelseid äritekste ärikirju saata sellega ma sõnaga kuidagi hakkama. Aga seda vajadust veel ei ole. Ja ma lisaksin, et mõned meie hulgast on omandanud juba ka kompuutri käsitsemise oskuse. Enn Vetemaa näiteks kirjutab juba Campbell, Teet Kallas kasutab kompuutrit nii, et õhutavad elus vaheldust. Son. No on võimalus, on igasuguseid, teisi ka minu teine eriala näiteks mäeinseneri eriala ja aga kuna kuna ma olen muidugi maha käinud, nii kaua pole seal olnud, siis tõenäoliselt tuleks uuesti õppida, aga õnneks on ka nõukogudetehnoloogia maha käinud, nii et tuleb niikuinii uuesti otsast alata. See võimalus Siis on kõigil. Mina olen jälle Valtoni paljugi rääkima, küll oleme temaga koolivennad, tema oli mäeinsener, mina olen keemiainsener. Aga seda asja vist ei suudaks küll hästi enam üles soojendada. See on nii ära ununenud. Muusikaga oli väga vaeselt, päriselt. No ja mina olen ka, tähendab null koma, kui palju 15 protsenti insener. Ma olen nimelt kunagi püüdnud sisse astuda 1940. aasta sügisel. Elektrotehnikateaduskonda. Tehnikaülikooli ja sain sisse ka, aga lõpuks ikkagi visati mind välja või tähendab, pigem keelduti vastu võtmast, sellepärast et mitmesugustel asjaoludel vastav ankeet ei sobinud ja siis ma läksin oma juurasse tagasi. No sellest on praegu suhteliselt vähe kasu. Aga ma mõtlen, et nurgaadvokaadiks võiksime hakata, kui kui kirjanduslikude olude areng või taandareng seda peaks, peaks sundima mind selleks, aga ma ei näe seda, seda sundi, vähemalt mina nüüd oma oma järelejäänud loomevõimelise aiakese suudandiste suudeldes kirjutamise kõrval kuidagi ära igatseda. Minul on üks küsimus, mis puudutab harva Valtonit ja mõnes mõttes ka Jaan Krossi. Kas kõik eesti kirjanikud peavad läbi käima poliitika, poliitiku kooli või sukelduma poliitikasse? On muidugi soovitav, aga seal, mis riigikogusse puutub, seal kohtade arv on praegu piiratud, aga järjekord on olemas. Ei tea, kas on soovitav. Küsimus oli ju mingis mõttes ka mulle adresseeritud, ma ei tea, kas on soovitav. Aga aga mõnele ja mõnesuguste loominguliste kavatsustega kirjanikule nähtavasti ei tee halba. Ei tee halba ja sügavama kohusetundega ühiskondliku kohusetundega inimestele soovitan proovida pikemalt, kui mina proovisin. Nüüd ma küsin küsimuse Jaan Krossi käest, mida minu käest on väga palju küsitud, arvates, et ma olen juba seda enne teie käest küsinud. Küsitakse, et miks te tulite riigikogust ära. Ja see on hea, kui niimoodi küsitakse. Minu käest on seda küsitud, aga siis on küsijad sageli omaenda vastuse minu omale juba nii-öelda ette saatnud. Ja harilikult on see siis nii, et eks ole kindlasti sellest rängast pettumusest, mida ju iga mõistlik inimene niisuguse kogemuse järel peab tundma. Ma, mina olen vastanud, et ei, stopp, stopp, stopp, kullalehemehed. Miks te räägite pettumusest? Mina ei pettunud, sest ma ei asunud ase illusioonidega ja kui neid ei ole, siis ei saa ka pettuda. Pettumus sünnib nimelt ainult illusioonide pinnal. Minu puhul oli asi väga lihtne. Ma läksin sinna, tähendab riigikogusse. Noh, mitte väga kindla, aga siiski olemas olnud niisuguse lootusega, et ehk ma pean selle riigikogu tööperioodi lõpuni vastu, ma ei olnud algusest veel päris kindel. Aga siis aastane kogemus näitas, et on võimatu täiesti võimatu teha rööbiti kahte tööd. Mis jätkuda väljapoole kui primitiivse jaa, jaa. Küsitava mulje tahes, on tegelikult väga rent, tähendab võimatu seda tööd teha ja mingil määral teha kirjanduslikku tööd. Ja siis ma jõudsin niisuguse situatsiooni, kus ma pidin alternatiivselt küsima, kumb ma siis olen algaja poliitik või vana kirjanik. Ja ma eelistasin siiski viimase rolli peale selle, mul oli ju nüüd post factum, on võimalik seda seda möönda. Mul oli siiski üheks Kaalutluseks üheks põhjuseks riigikogusse minekul ka mitte ainult Isamaaline kohusetunne, muuseas, kujutlused nii suunada inimesel olemas on, disc esines, leidus, minu puhul mängis oma rolli aga selle kõrval inimlik ja võib-olla ka kirjanikupärane uudishimu. Sest see osutub ikkagi kohaks riigikogu. Küllap Walton teab seda vähemalt sama hästi kust meiesugune inimene võib tähelepanekuid koguda, mida kuskilt mujalt tegelikult ei saa, vähemalt mitte nii lihtsalt elementaarselt, nii end ise pakkuvalt. Ja aastane aeg oli täiesti piisav piisav selle uudishimu rahuldamiseks, nagu ma varem olla mõelnud oma mõnesuguste vangla karjääride kohta, et see oli ju pagana huvitav kõik kokku ainult aega kulutas liiga palju. Ühest aastast oleks näiteks piisanud. Ja ja niimoodi ma leidsin. Et on võimalik taanduda ja asuda tagasi oma omalauana. Kui me kord poliitika juures olema, siis Mihkel Mutt on ju ka tegelenud riigiametis. Ma ei tea, kas saab pettusid selles või või oli sul seal mingit muud motiivid. Aga ma vastaksin samuti nagu härra trosside saates on küllatki. Mingeid asju tundma. Selge, aga nüüd Mats traat, kes pole täna õhtul suud lahti teinud, sina oled põhimõtteliselt vist kaks korda, tegin lahti, asoh. Ma ei märganud, siis anna andeks. Sina oled vist põhimõtteliselt poliitikast eemale hoidnud, sest sa oled kuhugi kandideerinud. Ega kuskil ametis olnud. Ei tunne endal niisuguseid andeid olevat tõesti. Tegeleda poliitikaga. Ja nüüd mul on üks viimane küsimus kõigile teile. Öelge lühidalt, millega keegi praegu tegeleb, tähendab, ma mõtlen kirjanduslikku tööd? Mis ma üsna tugevasti olen viimane aasta olen olnud ametis niisuguse ainevallaga, mida ma natukene võib-olla selles kratis, kui keegi toda lugenud on, see keskaeg on mind hakanud köitma natukene ja nüüd ma kirjutan. Ma kardan, et see isegi võib-olla niisugune nagu müürlus tähendab, et kaheosaline, kusjuures mõlemad raamatud on küll iseseisvalt loetavad ja selle ajastu on ongi. No ütleme, üks 10 aastat ennem Jüriöö ülestõusu ja mind inspireeris see selle juurde eriti Uku Masingu seisukohad, muide niisugune tore fakt minu jaoks kuidagi kena, Uku Masing on minu kõrvalt alust meie vahemaaliks tähendab praegu 250 meetrit taludel või 300 tsirka, nii väikse poisina ma käisin seal ja kui ma lugesin Masingu käsitlust selle asja kohta väga raskesti loetav küll sisse mind ka natukene inspireeris selle, kes ka juurde tagasi minema. Ja mis ma sealt siis õieti tahan näidata, ma tahan näidata seda, et eestlane ei ole kirikut vihanud mitte kunagi isegi isegi kõige halvematel aegadel Polameeriti kirikuid rüüstanud, põletanud eestlase usu vahekorda tahan, ma lähen selgitada. Ja kui eestlane millegi vastu oli, siis võis olla see pigem ordu ja peale muu tahan ma näidata seda Taani mako raamatutest. Ma olen nüüd uurinud, kõik meid valitsenud võib-olla rootslase välja arvatud, on alati rõhutanud kuidagi meieri alandatuste, meie raskusi ja meie orjastatust ja ja see on isegi halvasti meil hakanud mõjuma. Ma istun ühe teksti kallal, mida ma alustasin. Kavatsusega kirjutatud novelli. Novelli 1000 939. 40. 41. aasta sündmustest nii Tartu Ülikooli üliõpilaste vaatevinklist aga see on mu käes kasvama hakanud. Ja praegu ei näe ma võimalust lahendada seda küsimust teisiti kui romaani vormis. Minu töölaual on asjata üsna harali. Kuigi mul on selline põhimõte, kirjuta ainult üht asja ja vii lõpuni. Oleme ometi jõudnud selleni, et mul on järsku kolm-neli asja lõpetamisel. Minul on praegu käsil kaks seaduseelnõud. Tunnistan ausalt, et ma ei ole riigikogu töö ajal kirjutanud rohkem kui ühe aforismi ainult. Aga sellest ajast jääb siiski mingit aega üle nädalavahetused ja, ja on ka suhteliselt vaba nädal, nii et ma ikkagi kirjutan edasi. Praegu on lõpetamisel üks ungari luuleraamat ja loomulikult kupar ei taha teda avaldada. Siin te lähete Chouri raamatu olemas, aga külma neile selle kaela sokutan.