Headest tublidest tööinimestest polegi nii lihtne jutustada. Ikka on kartus langeda kordamisse. Ja kui te küsite töökaaslastelt ja paluti rääkida midagi hästi iseloomuliku, siis tihti kehitatakse õlgu. Mida sa siin ikka oskad öelda, teeb oma tööd korralikult ja ongi kõik. Muidugi halvem on siis, kui jutt võtab ametliku ankeedi, ilme on väga tubli, töömees võtab aktiivselt osa ühiskondlikust tööst, suhtub töö kaasastesse hästi, on kollektiivis võitnud autoriteedi ja nii edasi ja edasi. Me tihti ei mõtle oma kaaslaste headele iseloomujoontele. Need oleks nagu liiga tavalised. Ja selliseid inimesi on elus palju. Küllap vist sellest tulebki, et niinimetatud positiivsed iseloomustused on sageli sarnased nagu kaks tilka vett. Aga halbadest joontest. Me oskame kõnelda palju konkreetsemalt, sest neid me märkame rohkem. Umbes nii mõtlesin kui Kuusalu kolhoosi juhatuses, pärisin Erna oti järele. Ning ma ei küsinud seda standard küsimust. Kuidas võiks teda iseloomustada? Oli paras heina ilm. Tolmustel, tee käänakutel veeresid loo rehade suured rattad. Sõit läks uuele põllule. Üks väikemees oli oma kolmerattalise sõiduriista unustanud keset teed ning sibanud ema juurde põllule. Ja loorehad ja autod sõitsid sellest hoolikalt mööda ning keegi ei kirunud ega lükanud ratast teelt kõrvale. Oli selgelt tunda, et kõigil on hea meel ilusast ilmast. Lauda õues oli vaikne seni kuni kohalik korravalvur enesekindel polla võõraste tulekust teatas. Harju rajooni parima lüpsja Erna oti. Leidsin laudast. Palju nii läheb ühega aega läks minagi mõnega aga läheb kaua. Visa Mart midagi. Aga ikka. Ja kokku tuleb nüüd lüpsta. Kokku tuleb lüpsta 31 lehma. Nagu me arvestame, neli, viis minutit. Aga ikka kaks tundi lähegi. Selle lauda eest hoolitsevad nad kogu perega. Erna lüpsab Johannes tähendab, et kõik masinad oleks tip-top ning veab piima meiereisse. Töö käib neil rahulikult. Siin palju juttu ei tehta. Kunagine tselluloosikombinaadi tööline ja härjapea tänava majahoidja leidsid selle õige ameti oma kodukohas. Kui 54. aastal juba valitsuspartei kutsus ja noh, nii et maale, kes on maaelule ja tuttavad, leia see mind mind tõmmas sendini oma kodupaik, et minu töökoht ikka ei ole linnas, et mina tahan ikka seal on jah ja siis tegime pungile vastava ettepaneku ja punkrites, et mul on töökäsi vaja ja tulge ja, ja siis ma mammis avaldas soovi, et tahab lüpsja nakata töötama, ennem seda tööd teinud ja siis unka seda lubas ja andis talle 10-le ehmalise truu Big kohe, keda ta hakkas siis hooldama ja lüpsma ja tänapäevani seda teinud, aga nüüd muidugi kolm korda rohkem. Nii et kui teil see otsuse tegemine oli linnas, et see maale tuleks, siis oli see nii pere ühine otsus otsas. Eks selle seitsme aasta jooksul, mis juba Kuusalus oldud, on siingi palju muutunud. Siiamaani siis leidsime käsitsi, lööb siin käsitsi ja nüüd möödunud aasta üle aasta natuke Olüpson siis masinaga. Algul oli väga suured raskused sellega õppimata kõik, aga geene, masinaid, masinatesse, bändi ja, ja õpetajad oli vääreneid, kedagi ei olnud üldse õpetajad, jah, omadeni käit, õppige nii ja nüüd juba läheb hästi ja, ja loomad ei lasknud, olen küll kuidagimoodi põlve ja sellega oli tegemist ja nüüd liiklasevad hästi lüpsta ja annavad piima ka algul toodang langes ikka mööda, aastani langes aasta natuke rohkem on siis masinad. Kui vanasti räägiti, kui inimene oli eluaeg lüpsnud lehmi, siis tal ei läinud enamasti sõrmed sirgeks. Aga võib-olla nüüd näiteks noored tüdrukud, kes hakkavad lüpseteks ja kohe masinate peale, siis nendel vist sõrmede peale siin eriti ei hakka. Jah, eks ta ikka kergem masinlüps kui käsitsilüps. Algul olid ka, mul on ikkagi suured, vähe, neid on ikka käed läinud väiksemaks ja peenemaks masin käsitsi lipsika hakkab väga palju käte peale. Tõsi, kergem, ta on, see masinaga lüps. Üks raskemaid maatöösid on läinud kergemaks. Ja need väikesed tuksuvad masinad on tujugi tõstnud ning aega annab see perenaisele juurde. Pole vajadust hakata rääkima lüpsja tööpäevast, maainimesed teavad isegi ikka varavalgest üle päikese loojako. Aga kodused toimetamised tahavad ka tegemist. Ja kui lapsed on toonud koju huvitava raamatu või televiisorist, tuleb hea film. Aga las parem pererahvas, räägib. Ma vaatan ringi siin ümberringi toas, remont on teil käimas, eks te siis peate vist õhtust võtma lisa või varahommikuses veel. Noh, eks tuleb hommikust ja õhtust ikka juurde võtta ja vaheajal ikka kõik siia tühjendada, see aeg ikka isuga. Esimesed meil on seitsme inimese, oleme pesu pesemine ja 1000 puhastada ja teha ja. Isegi magamiseks jääb väga vähe aega, õhtal kuulame veel, vaatame televiisorite, kuulame ära harjuda, et siis jääb magamiseks kella 11-st, kella neljani, see on siis puhke. Seepärast saab ikka vähe aega kuulata, sellepärast et õhtus jää kuule kõik laudas, kui on need filmid ja kõik on mulle meeldivad justkui eestikeelsed filmid on siis meelika, vaata. Eks see televiisor oleks tore asi küll, ma ei näe seal, kui ise ei jõua nii kontserdile või kuskile minna, eks ole. Võimaldatud. Me käime siin teatrites ikka ja kolhoos käib siin siis me teeme nii ikka ise toimetame ära ja siis kaks kord päevas, siis talvel lüpsame taksot päevas, siis jõuan pääle selle, käime teadusel. Kui te tuletate meelde näiteks möödunud aastast talve paljude umbes jõudsite ja mida te nägite Tallinna teatrites? Meie küla on siin see, et uued tükid, mis Estoniasse draamas näidati peaaegu kõik läbi. Jah, sest meil on siin väga agarad niisugused kultuuritegelased, meil on kaks bussi akas kinos jõuatega käia, kino käib teil Kuusalus kohal, Hinus, me ei ole käinud. Kinos jah, teil on omal kino kodus. Aga lapsed, poisid käivad ikka lapsed, käivad kinos ja. Idavanemad, inimesed ka ja hambad ma näen, raamaturiiul on siin toas, kas viimasel ajal olete jõudnud midagi lugeda ka? Jah, ma ikka loen ka. Et vastased, neid ma olen käinud ja siis seal mõnda Enn Kalmu kaks, mina ma näen jah, neid on ka ikka lugenud ja. Lapsed vaat seal jah kogust ja siis ikka neid palju seda aega üle ei jää, kui ikka jääb, siis talveõhtutel eriti nyyd suhe ei näe kyll aega. Tähendab huvitav nüüd see, eks ole. Te olete kõik kolhoosi rahvas ja ja ega teiegi vist pole viimasel ajal raamatut või lugu kohanud, mis nüüd päris meie praegusest kolhoose elust nii hästi ja toredasti kirjutaks. Ei ole, ma ei ole leidnud seda. Ei oleks väga nii huvitav, kui see raamat tuleb. Diaatris käigud, televiisor, raamatud, ottide pere ootab meie kirjameestelt sellist raamatut, kus oleks kolhoosielust ja inimestest kirjutatud nii et oleks kohe huvitav lugeda. Ja niisugust raamatut oodatakse mujalgi. Aga siis läheb meie jutt karja koplitele ja karja juurdekasvule. Meil on karjakoplites ta natukene puudus, loodame, et neil tehakse uusi karjakoplit juurde. Siis on looma rohkem võimalusi pidada loomi praegast. Ta on kolhoosis ümmarguselt 400 lehma, muidugi rohkem ma tean, 410 või aga loodame, et kui meil need suured alad, mis praegalt on ülessariimisel need üles haritakse ja need on nüüd paari aasta küsimus siis olen kindel, et meil Kuusalu kolhoosis on juba 600 lehma. Seniajani olid niisugused tühjad maa-alad, kus mitte midagi ei saanud, ainult ussid ilutsesid. Aga kui need nüüd saab karjakoplites kultuurheina alla, mida praegu maaparandusteed ja siis me ei ole mitte enam Kuusalu kolhoos, mitte Harju rajoonis, viienda, neljandal ja viiendal kohal, vaid ta peab olema rahva võidust ees esimesel kohal. Niimoodi, see on küll minu arvamine ja ma usun, et see arvamine täitub, nüüd on ehitamisel uus moodne karjalaut, teine, nii et kui see valmib seal lähedal, ongi 100 hektarit või rohkem, mis tuleb ülesharimisele uudismaad noh, selle peal ikka saab ikka kindlasti palju rohkem loomi pidada. Paljudes peredes arutletakse nii, rahvas loeb hoolega, lehti, vaatab, kuidas meie kolhoosil läheb. Kes ees ja kes taga. Ja ikka püütakse parematele järgi. See on sügava mõttega arutlus, näe, rahval võidus tehti nii. Kas meie ei saa siis nii? Ja kolhoosnik arutleb? Tänavu on meil nii palju karjakoplid, sealt teeme selle tüki juurde. Kahe aasta pärast on meil nii palju lehmi, heina peaks ka jätkuma ning nii edasi. Inimesed vaatavad ettepoole. Peaks siis nüüd kohe selge sõnaga välja ütlema, et inimesed on hakanud mõtlema teisiti. Aga nii see on, on veel minu mure ja minu plaanid, aga selle kõrval on meie mured, meie plaanid. Erna ott ei ole jutukas naine, aga nii ta ütles küll. Oma lehm jääb ikka viimasele tahaplaanile ka ennem ikka kolhoosi loomade eest hoolitseda ja siis alles oma lehma juurde jää. Siis ka saab, ütleme kolhoosi lehmad võtta neid, kui on usku oma, et nendega ihu ja hingega nende juures olla, iga nende omadusi tunda ja nende eest hoolitseda, siis sa saad ka. Mida teie olete praegu Harju rajoonis kindlalt esimene lüpsja ja meil on tavaks saanud nii ajakirjanduses, mujal nimetatakse selliseid inimesi, kes nii töös silma paistavad majakateks, kuidas teie ise sellest asjast nii arusaadavaid, mis te sellest mõtlete või on vahest töö juures, polegi aega sellisele asjale kunagi mõelda, vaid lihtsalt teed oma tööd ja. Dienteegi mul ei tule meeldegi, et ma alles esimene jää nagu ei tahagi keegi esimene olla. Aga nii, vahest on ikka päris nii, võtab südame põksuma, kuni uue põletani lahti, võtad, lehest. Jah, eks muidugi on ikka teine tunne, kui nüüd viimaste hulgas oleks. Kui sa hoolega teed, siis ka midagi saad. Tihtipeale räägitakse, et tragidel töö tegijatel peab olema saladus. Edu saladus. Erna otil küll ei ole. Kui sa hoolega teed, siis ka midagi saad. Kesksuvisel lüpsilõunal ei passi pikalt rääkida. Lehmadki laudas tunnevad kella ja teavad ka hästi, et nüüd peab tulema perenaine. Ütlen nägemist. Laudas hakkab tatsuma väikene masin. Harju rajooni parim lüpsja Erna ott on oma töö juures. See on ikka parem ja kodusem kui mikrofoni rääkida. Ja kui hoolega teha, siis läheb korda. Tuleb praegu meelde, et olen unustanud kirja panemast arvud. Näiteks kui palju on väljalüps iga lehma kohta võimetu tsentnerit tuleb kvartalis. Ja eks neid või lugeda külletaarist. Tähtsam on ikkagi inimene.