Tere kuulama ei kellelegi ma muusikat, minu nimi on Tiit, kus nad enne mind aga juba on jõudnud eikellegimaale pikkade pehmete hüpetega roosa panter. Temale ei jää mitte viimaseks tulemiseks siia saatesse. Niisiis selle kellelegi alguses ongi roosa panter. Saate lõpus saab sädelema mitmes eri värves. Kuujõgi nende kahe vahel kõlab samuti filmimuusika klassika, samuti Henry massilt. 1924. aasta aprillikuus immigrandi peres Ameerikas ilmavalgele tulnud ja oma järgnevas elus 20 Grammy auhinnaga hinnatud ja nelja Oscariga pärjatud 20. sajandi ilmselt üks silmapaistvamaid kõrvatorkavamalt paremaid filmi heliloojaid Henry massiini oli oma muusikaalase koolituse poolest mitmekülgne ja põhjalik. Korraliku teoreetilise pagasi sai noor Henry klassikaõpingutes. Teisest küljest tegi ta läbi praktilise Chessi stuudiumi press nimekas orkestris, kuhu õige noorelt riis teda puhas juhus, saatuse tahe või pime õnn, nimetatagu seda kuis tahes. Normanssini oli igatahes agar ja võimeline avanenud šansse täiega ära kasutama. Juba oma papa poolt julgustatud kõik võimalik, kes muusika huvides õppis meditsiiniaastast päris mitut instrumenti ning tõepoolest vaid teismelise eas võttis ta agaruse kirjutada tolleaegsele bigbändijuhile Benny kuudmanile ja pakkuda talle hindamiseks oma muusikat. Võrdlemisi tubli julgust 1930.-te aastate lõpupoole Ameerika teismelise jaoks. Aga olgu see siis saatuse tahe, pime õnn või puhas juhus. Benny Goodman oli piisavalt viisakas ja hooliv, et noorele poisile vastu kirjutada. Vähe sellest vastusest sisaldus soe soovitus muusikaga tegelemist jätkata ning seda ka noor meditsiini tegi. Tõsi küll, tema stuudium Juliani muusikakoolis jäi katki 1942. aastal, kui temagi sõjaväkke võeti. Sealt tagasi tulnuna algaski tema praktiline stuudium, nimetame seda edaspidigi nii džässi bigbändide juures. Kõigepealt Glen Milleri orkestrisse moondus ta, kus küll ansamblijuhti enam olles ei olnud, sest Glenn Miller jäi kadunuks teise maailmasõja kestel küllalt kummalises lennuõnnetuses aga toda ansamblit veel mõnda aega edasi juhtinud tenorsaksofonist, vokalist teks peeneke võttis Noormehe oma käe alla ning sealt edasi juba 1940.-te lõpus. Järgnesid esimesed filmid, katsetused Hollywoodi stuudiotes, kus selge see noormehel esialgu tundmatul, ehkki usinali andekalt tuli teha kõike seda, mida noortel uinatele andekatel Hollywoodis ikka on tulnud teha küll teed keeta, paberid laiali kanda ja siis oodata sassi, kus natukenegi oma huvialal võiks kätt proovida. Me oleme selles saates kuulnud juba kaht tuntumat teemat eerimansiinid päratust repertuaarist. Viimatine samamoodi tugevate vastu tulude toel ja usina orkestri motoorikaga. Pietro all oli üks tema edukamaid esimesi menukamaid teemasid küll teleseriaalide tunnusmeloodia, siis 1950.-te lõpul tundus olevat üsna soodus, et esimesed suuremad iseseisvat tööd filmide heliribade tarbeks sai Jendemonsiini teostada just nimelt seesugustes filmides, mis kõnelesidki Chessi bigbändijuhtide suurkujude elulugudest. 1954. aastal valmis Glenn Miller stoori ja 56. aastal Benny Goodmani stoori. Õige pea sealsamas 50.-te lõpus kujuneski välja üks viljaka maid filmi, režissööri, filmi, heliloojad andmeid mõneks ajaks, mida Hollywoodis on tollel ajal märgata võimalik. Sir Henry meditsiini koos režissööri lõike Edward siga. Nende koostöös valmisid kinolina esindatud tööd, kus massinim võis muusikaliselt disainida kõike seda, mida pandi nimel, mida pandi toime otsides, jahtides, varastades ja tagasi, nõudes teda roosa pantri nimelist hiigelteemanti, mida ikka aeg-ajalt Ühes pluss seitsmes roosa pantri osas. See film sai palju, järgesid ikka aeg-ajalt pihta pandi, taga otsiti ja tagasi võideti. Järgnegi teema, mis meie keeli on küll. Labamanöövrid pärineb roosa pantri taustast ja kusagil seal nabast ilmselt mitte kaugel see panter teemant taas jälle peidetud ongi. Lustakas lugu oli elevandi lapse jalutuskäik, beibialifond, vokk, 1960.-te algus, pool viinatööst, Hatoori, mis oli eriti seesuguseid filme, milles Henry massini muusikast sopistus välja inimestele mällu mitmeid äärmiselt meeldivaid ja ja mäletamiseväärseid kergemuusikateemasid tolle Hatariga hoopiski hoopiski teisel kõlal. Varsti kellelegi oskab aga siia kohale vahele üks üks millegipärast kõrvu jäänud või täpsemalt silma torganud arvamus ülemaailmses arvutivõrgust, mis filmi teemal lisel feimi teemal kellegi poolt poetatud oli. Ja samas üks üks võõramaine kõnekäänd silma torganud meelde jäänud arvamus nimelt oli seesugune inimene peab ikka olema kas päris paadunud filmihull või siis hullemat sorti muusikafanatt, et pärast filmi vaatamist kukkuda kohe esimese asjana arutama filmis kõlanud muusika üle. Nojah, võib-olla võib-olla ei peagi olema fanatt või hull juhul, kui meloodiad, mis filmis kõlavad nõnda lihtsasti mällu sööbinud, et nagu ütleb üks välismaakeelne kõnekäänd ka iga piimamees postiljon või torumees võib neid loomuldasa lahedasti kaasa vilistada. Seesuguseid äärmiselt lihtsasti meeldejäävaid meloodiaid pakkusid mansiini filmid hulganisti. Õigupoolest arvataksegi tihti, kui ta oleks oma esimesele armastusele filmimuusikale millegipärast ise selja pööranud või mitte sellel alale sattunud oleksid ilmselt suutnud ka näiteks Broadway lavalaudadel muusikaliselt püsti valla äärmiselt meeldejäävaid, kujundlik ja muusikalise vaatemäng. Lähme edasi lubatud Hatari filmi teise teemaga, mida siin ehitab juba aastal 2001 granatisti Tombaironi ansambel. Kaks kaunikesti erinevat võtet teemast filmimuusika teemast Šaraad samanimelisest 1963. aasta filmist kaunikesti kust krimikomöödiast, mille väntas režissöör Stanley taoline filmide autorid, muusika Henry massini sõnad, seda versiooni sõnadega sai vahepeal kuuldud Jon Imersel teema ette kandsid kumbki üsna väga omamoodi ja arvatavasti viimane oli algkujule originaalversioonile lähemalt. Lihtsalt Heimel oma sümfooniaorkestriga ja enne teda see mees, kes pala püüdis paiguti üsna õnnestunult ka raudses rukkivormi suruda maid petel koos grupiga fantomas. Raad oli iseenesest komöödia, mille tegevustik toodud Euroopasse ja mis siis ühtlasi ka heliloojale hendumassinile oli üsna hea ettekääne smuugeldada filmi heliribasse paras bukett, euroopalikke stiile. Nii Pariisi kohvikumuusikat meenutavaid elemente kui Stousherite valsse pluss viiteid mustlasviisidele, Schuberti, keelpillikvartett, brittide kõlasid, aga ka pulka rütme ja isegi siin-seal ladinaameerikalik elemente. Kokku tuli sellest kõigest taas manssinilik tervik ja toogi film. Ilmsesti heliriba poolest kuulub massini Loomingu kuldaegadesse, nagu neid on nimetatud 1960.-te algusesse. Tolleks ajaks oli Mancini helipalett mõjutatud tugevasti õige mitmest allikast. Ta kasutas ta ära, nagu viitab näituseks Briti kriitik David dub seesuguseid elektroonilisi efekte ja seadeid, nagu neist võis kohata vaata ka tolleaegses populaarmuusikas, iseääranis, Filspektari produktsioonides või popansambli Beach Boys. Seadetes. Pidi oli massini endistviisi avatud kõigele sellele, mis toimus tema kaasaegses džässis kaasa arvatud Chessi eksperimentaalse matel äärealadel. Nõnda tunnistas ta 1971. aasta intervjuus aja kirjastownbiit Levad föderile et ta parasjagu oli kõige enam võlutud mass Davise topeltplaadist mütsis pruu tiitlist, mida mina eesti keelde söandaks tõlkida küll kui nõiavirvet ja need ja paljud muud osised sulandasidki siis kokku manssini, filmide heli, ribades, seesugusteks, mansiilikekstervikuteks. Aga lisaks filmi heli loomisele olime ka suurema osa oma karjäärist ehkki doos on vähem tuntud. Justkui poolenisti varjatud. Usin kontsert, dirigent ja kontsertmuusika autor. Nõnda nagu ta dirigeeris paljude oma kaasaegsete heliloojate, kaasa arvatud Itaalia omade tuntumaid filmiteemasid oma orkestriga. Nõnda kirjutas ta ka mitmeid kontsert teoseid, millest ühest seal Piive Välli dissellel kuulame viimast osa, Sonzov itel. Roosa panter, kes, mis päästeti lahti kinolinadele 1960.-te keskel ja samamoodi, mis sai pandud siini poolt filmimuusikasse, samal ajal ilmus kinolinadele ja filmimuusikas ikka ja jälle tagasi ja tagasi ja tagasi pöördus tema. Mancini kohta võib ses kontekstis küll kiitvalt märkida, et ta ei püüdnud järgnevatel kordadel valul loorberi liugu lasta või mugavasti omas rasvas podiseda või lihtsalt üle mäluda sedasama materjali, mida juba kõigepealt kasutatud, oli. Kuigi kahtlemata viited algteemale juba tänusele tuntusele ja tänu filmi peaaegu seeria loomulisele iseloomule olid enam-vähem vältimatud. Mancini suutis küll varieerida nagu õnnistki kuulda võis algteemat üsna vahvasti, aeg-ajalt sellest väga võluvalt ka eemaldades kuuldud versioon, viimatine oli aastal 1975 nüüd aga siis tänaseni eikellegimaal ja kogu Mancini karjääris ilmsesti tema kõige tuntum teema millest 21. sajandi alguseks. On olemas, kui ainult tuntumatest salvestustest rääkida vähemalt üle 1000 erineva versiooni. Seda on esitanud nii hästi sessi, legendid, Luiaalstrov, niuke, elling, noort lõiki, laulud, poolancassöörli pässi, Cherry, Battler, Chudi kaalland, omad versioonid on sellest teinud nii kitarristid neli kui pilvli sell, seda esitanud kogunisti rebend, grey Hound, kõnelemata erinevatest sümfoonia jäts estraadiorkestrites, sealhulgas Champs, laastymontroonia shows joovad džässitiivad mõlemaaegsete effekitjalinohoon seda palavat uuesti tõlgendanud. Nüüd on laulnud nihestilussiooni Pavarotti kui Fausto pappeti Frank Sinatra, Katariina valente, Hänni Williams, John Williams, Steve Wonderile, Cassandra Wilson on esitanud seda kõigi teiste sadade hulgas. Film, kust tema pärit, mis teie kõrvale kahtlemata samuti. Ta on nagu paljudele miljonitele maailmas. See ilm on kahtlemata hommikueine Tiffany juures. Filmist oleks aga lugu välja jäänud peaaegu produtsentide tõrksuse tõttu Hollywoodis, kes, mis teab, sagedusest ei tahtnud viimasel hetkel lugu enam filmi lubadaki. Tänu naisstaari eperni vastuseisule või õigemini laulu poolt olekule pala filmis säilis ja ehk tänu sellele seda enam tuntud seega on niisiis Kuujõgi helkima hakkab. Mida kõige enam tarvis, et saada heaks ja väga heaks filmi heliloojaks olla küsitud lõputu arv kordi Henry massini käest, kui ta ise juba oli menukas komponist, draamatunnet, trauma, närvi, seda on vaja kõigepealt olla alati vastanud maestro massini. Oma draamatalenti Henry Mancini tuntuima teema kallal tähendab selle kellelegi. Ma saate lõpuks kuulus ja mõneti vastuoluline ja kurikuulus britt Morse'i lavastades massini kuu jõge, kui lummavat kummitusliku lõputuna tunduvat melodraamat. Minu jutt seal nüüd selle koha peal varsti otsa aitäh kuulamast, ei kellelegi ma muusikat. Mina olin Tiit, kus need jälle kohtuda.